TORMILINE TEEKOND NOORE PEADIRIGENDIGA VII

Juuni, 2020

ERSO ja Peeter Lilje 1980–1990: hooaeg 1985/86

TIINA MATTISEN

Algus TMK 2018, nr 10 ja 12; 2019, nr 3 ja 6, 2020, nr 4 ja 5

René Hammer: 60. hooaeg tuleb reisirohke ERSO 60. hooaeg toob statistikasse järsu hüppe: ees on 66 kontserti, neist 46 Lilje juhatada, ehkki ka Matsov tegi oma seitsme kontserdiga tolle kümnendi rekordi. Külalisdirigentidele jäi 14 kontserti, enamasti oli tegu meie endi noore järelkasvuga: Pähnal viis, Mägil ja Alpertenil kaks ülesastumist. Eesti Raadiole salvestati üle üheksa tunni muusikat — 31 teosest 24 eesti autoritelt.
ERSO 60. hooaja alguses vaatas kümme aastat direktoriks olnud René Hammer niisamuti kümme aastat riikliku kollektiivi nimetust kandnud ERSO tegemisi natuke laiemalt, tõdedes, et pärast reorganiseerimist 1975. aastal sai orkester optimaalse ja üldiselt vajalikuks peetud arvulise koosseisu, misjärel mõne aastaga stabiliseerus ka kunstiline tase ja hakkas laienema esinemiste geograafia. Kuigi ERSOl oli gastrollide tõttu plaanis Tallinnas vaid 22 kontserti, lubas direktor huvitavat hooaega, kus märgitakse ka mitmeid teisi tähtpäevi, nagu Artur Lemba 100 ja Eesti Raadio segakoor 40 ning tuuakse ettekandele teoseid, mis kõlavad harva või on siinmail siiani esitamata, nagu Mahleri 6. sümfoonia ja „Laulud surnud lastest”, Stravinski „Kevadpühitsus”, Hindemithi „Mattias maalikunstnik”, Richard Straussi „Alpisümfoonia”, Tobiase oratoorium „Joonase lähetamine” jt.1
Hooajal 1985/86 pakkus ERSO avakontserdiga 24. IX Tartus ja 26. IX Tallinnas Peeter Lilje käe all teoseid oma püsirepertuaarist: Elleri „Viis pala”, Raveli „Klaverikontsert vasakule käele” Dmitri Baškiroviga ja Sibeliuse 2. sümfoonia. Matti Reimann hindab ERSO traditsiooni alustada hooaega Elleri muusikaga, seekord tema „Viie palaga keelpilliorkestrile”, järgmiselt: „Palade harmoonia on selge, faktuur läbipaistev ja lausa imestamisväärne, kui palju tõlgitsusvõimalusi need suhteliselt lihtsad lood võimaldavad. Teos kanti hästi ette ja selle üks osa, „Kodumaine viis”, kõlas erilise sugestiivsusega veel teistki korda — lisapalana.”2 Ootuspäraselt keskendus pianistist arvustaja Raveli kontserdile ja külalispianistile: „Dirigent ja orkester jälgisid solisti tähelepanelikult, solist oskas oma jõuvarusid jagada ja valitseda nii, et kulminatsioonid mõjusid tõesti kulminatsioonidena, dünaamilised vahekorrad tundusid loomulikud ja orkestri mõningad intonatsioonilised ebatäpsused või väikesed kiirustamised solistilt ei kahjustanud head üldmuljet. (—) D-duur sümfoonia on orkestril ja dirigendil repertuaaris ning ettekanne oli sisuliselt väga veenev.”3
Eriti pidulik oli tol 1985. aastal rahvusvahelise muusikapäeva kontsert, sest Kalle Randalu oli värskelt võitnud maineka ARD-konkursi Münchenis. Soov armastatud pianisti kuulda oli palavam kui kunagi varem: „Kümned ja kümned lootusrikkad, samas abiotsivad pilgud saadavad majja sisenejaid. Piletisoovijaid on tõesti palju,” kirjutas Anneli Unt.4 Ei lähe too eriliselt õnnestav õhtu vist meelest kellelgi, kes saali pääses. Seda õnne peegeldab ka ebatavaliselt emotsionaalne arvustus: „Tšaikovski Klaverikontsert nr 1 b-moll. Saal ootab. Hetke erakordsust on raske ülehinnata. Sealt ta tuleb, nüüd juba maailmakuulus, aga ikkagi meie Kalle. On tunda, kuidas saalitäis publikut tema üle uhke on, taaskohtumine on tormiline, ovatsioon ei vaibu nii pea.”5 Ka Sumera teist sümfooniat oodati põnevusega, sest see oli heliloojale toonud aastapreemia. „ERSO mängib kaasakiskuvalt. Teoses nii oluline, helendust ja hellust kiirgav harfipartii kõlab ideaalilähedaselt. Selles sümfoonias on lummavat vaimujõudu, mis kuulajat sügavalt puudutab. Publik annab Lepo Sumerale, Peeter Liljele ja ERSOle oma autasu — ei ole vist ammu kuulnud, et Eestimaal eesti muusikale braavo hüütaks.”6
1985. aasta sügis tõi kaks üsna järjestikust kontserdireisi. 6.–16. X esines ERSO Taga-Kaukaasias: kolm kontserti Armeenias ja Aserbaidžaanis ning kaks Gruusias, Lilje kõrval juhatamas Vello Pähn, solistideks Peep Lassmann ja Jaan Õun, eesti muusikast kaasas Elleri „Koit” ja Sumera 2. sümfoonia. Paar nädalat hiljem oldi Leningradis, seegi kord kolme kontserdiga: Peeter Lilje juhatas 7. XI Räätsa 8. sümfooniat, Tambergi Viiulikontserti Irina Botškovaga ja Tšaikovski 4. sümfooniat ning kahel järgmisel õhtul Griegi Klaverikontserti ja Mozarti Klaverikontserti C-duur (KV 503) Kalle Randaluga, Raveli „Pavaani”, Mozarti 32. sümfooniat G–duur (KV 318) ja Sibeliuse 2. sümfooniat D-duur. „Pikal ringreisil õpib kollektiiv tundma oma lage ja nullnivood. Mõlema äratundmine võib ikka veel olla üllatuseks isegi dirigendile ja orkestri kogenuimaile liikmetelegi. (—) Mis neilt reisidelt veel praegu meeles ja hinges on: Vello Pähna väga emotsionaalselt kujundatud Sumera sümfoonia III osa Bakuus; Jaan Õuna mängitud Mozarti Flöödikontserdi haruldane sobivus Bakuu saali; Thbilisi esimene kontsert Peeter Lilje juhatusel („Koit”, Griegi klaverikontsert, Sibeliuse 2. sümfoonia). (—) Kaks tänavusügisest reisi, raskeimad ja mitmepalgelisemad kõigist eelmistest, tõestasid orkestri vaieldamatut moraalset ja füüsilist vastupidavust ning erakordset loomingulist aktiivsust. Kõik kinnitab, et Leningrad juba tunneb ja hindab ERSOt, et ringreisid, kui lähedased või kauged need on, on vajalikud orkestrile, veel enam aga meie vabariigi muusikakultuuri edendamiseks ja propageerimiseks, eriti koos meie tõeliselt silmapaistvate solistidega,” vaatab Virve Normet tagasi.7
Kui 14. novembril oli taas ERSO ees Andrei Tšistjakov (kavas Gluck, R. Strauss ja Skrjabin), siis paar päeva hiljem juhatas Tallinnas ka Lilje, ent sedapuhku Leningradi Riikliku Filharmoonia Akadeemilist Sümfooniaorkestrit. „Beethoveni Seitsmendast sümfooniast kujunes särav lõpunumber. Peeter Lilje on Mravinski-orkestrit varemgi juhatanud, lõpuks ometi õnnestus ka kodupublikul veenduda dirigendi ja orkestrimuusikute heas, usaldavas koostöös,” rõõmustab Kristel Pappel.8
21. novembril tähistas ERSO Liljega Artur Lemba 100. sünniaastapäeva, kavas tema „Pidulik avamäng nr 1”, Klaverikontsert nr 1 G-duur Matti Reimanniga ja 1. sümfoonia cis-moll. Järgmistki kontserti nädal hiljem alustas Lilje eesti muusikaga: Räätsa 8. sümfoonia järel kõlasid Haydni Kontsert viiulile ja klavessiinile F-duur (Hob XVIII:6) Tatjana Grindenko ja Aleksei Ljubimovi soleerimisel ning Šostakovitši 15. sümfoonia.
12. detsembril võis taas osa saada Lilje Mahleri tõlgendustest. Ettekandel olid tema „Laulud surnud lastest” Leili Tammeliga ja 6. sümfoonia. Kristel Pappel on tunnustanud eriti sümfoonia esitust: „Orkester reageeris nüanssidele, dirigendi ideedele hoopis vastuvõtlikumalt kui laulutsüklis, sealsest ebalusest ja nagu tõrjuvast hoiakust polnud jälgegi. Kogu sümfoonia vältel näis, et iga orkestrant tõepoolest osaleb muusikas, mängib aktiivselt ja veendununa enda vajalikkuses.”9
Küllap just seda kontserti juhtus kuulma Lilje õpikaaslane ja sõber Andrei Tšistjakov, kes aastaid hiljem meenutas seda Mahleri kava: „Sügavalt püsib meeles, millise kire ja pühendumisega ta seda muusikat juhatas. Orkester mängis suurepäraselt — veendusin, et tema kontakt kollektiiviga oli täielik — ja publiku vastuvõtt oli soe. Kõik kõneles sellest, et inimene on oma õiges kohas ja teeb seda, milleks ta on loodud. Ja teeb seda hästi.”10
Vana-aasta sümfooniakontsertidel — neid anti 1985. aastal koguni viis: 27. XII Viljandis, järgmisel õhtul Valgas, seejärel Tartus ning 30. ja 31. XII Tallinnas — jäi Lilje truuks Mozartile (Klaverikontsert A-duur KV 488 Kalle Randaluga) ja Schubertile, juhatades sedapuhku viimase 4. sümfooniat c-moll (D 417), alapealkirjaga „Traagiline”. Kui teistes linnades avas kontserdi Barberi „Adagio keelpillidele”, siis pealinnas tuli lavale ka RAMi poistekoor, kellega toodi ettekandele Mozarti „Missa in honorem Sanctissimae Trinitatis” (C-duur KV 167). Hinnates ERSO 1985/86 hooaja I poole tegemisi, tõdes direktor Hammer, et tehtud on tublisti: „Ainuüksi avalikke kontserte on antud 31, mis nelja kuu keskmiseks arvuks teeb peaaegu 8.
Tingitud oli see põhiliselt kontserdireisidest, mida tuleb praktiliselt teha ikka oma põhitöö kõrvalt statsionaaris. Samal ajal oleme ikka püüdnud leida uusi esinemispaiku ka oma vabariigis, et pakkuda elanikkonnale rohkem võimalusi elava sümfoonilise muusika kuulamiseks. Nii saime möödunud aasta lõpul uueks meeldivaks kontserdipaigaks Viljandi Ugala kuulajaist tulvil kontserdisaali. On vana tõde, et orkestri palge üheks määravaks komponendiks on repertuaar. Ja kui alustada algupäranditest, siis võib rõõmustavalt nentida, et eesti muusika osa on ERSO kontserdiprogrammides omandanud küllaltki kaaluka koha. Kõlanud on ta 6 autorilt 15 korral, kusjuures ka teosed ise on olnud kaalukad: Sumera 2., Räätsa 8., A. Lemba 1.
ja Ilvese 1. sümfoonia, neli teost Ellerilt ja Tambergi viiulikontsert Irina Botškovaga solisti osas. Vene klassikalise muusika osas oli jäme ots Tšaikovski käes. 11 autori teosed kuuluvad Lääne klassikasse, enim (17 korral) on mängitud Mozartit, kaheksal Sibeliust, viiel Schubertit, neljal Griegi, kolmel Beethovenit ja Raveli. Repertuaaris oli ka harvaesitatavaid teoseid nagu R. Straussi „Burlesk” ja Martinů tšellokontert Mihhail Homitseriga, mis Tallinnas esitati esmakordselt. Viimased aastad ei ole just rikkad olnud külalisdirigentide poolest ja ei olnud seda ka käesoleva hooaja esimene pool. Pikem on solistide loetelu. Kuna kontsert­tegevus on tõepoolest tihe olnud, oleme traditsioonilisest ERSO suudiotundide sarjast saanud mängida vaid ühe kontserdi, kus esitasime Elleri „Burleski” ja Sibeliuse 1. sümfoonia. Sibelius on ka ERSO stuudiotunni põhi­autor käesoleval hooajal. Rohkem oleme leidnud aega lindistuste tegemiseks ERi fonoteeki. Siin võib nimetada Tubina 4. sümfooniat, Eespere „Mediteeriumi” ja balletti „Kodalased”, Haydni Concertantet viiulile (Mati Kärmas), oboele (Heldur Värv), fagotile (Andres Lepnurm) ja tšellole (Teet Järvi), Kareva saksofonikontserti (Villu Veski), Vähi „Süidi” telesalvestust ETVle. Plaatidele sai mängitud Mägi „Bukoolika” ja Elleri „Eleegia”.”11
Kuna 1986. aasta tõi endaga ERSO järjekordse juubeli, toome siinkohal ära, mida Hammer on sellega seoses kirjutanud: „Viimane, kuues aastakümme on tegutsetud Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri nime all, mis on muutunud meie kultuurielu lahutamatuks koostisosaks. Kui küsida, kas viimane kümme erineb eelmistest, peab vastama jaatavalt, kuigi omavahel võrreldavad oleks ehk ainult viimased aastakümned. (—) 1977. aastal saadi esikoht ja laureaadi nimetus üleliidulisel kutseliste kunstikollektiivide võistlusel. Eriti märgatavalt laienes viimasel aastakümnel orkestri esinemiste geograafia. (—) Aprillis ootab orkestrit aga senisest pikim reis, kontserdimatk Kaug-Itta, kus Tšitaas, Blagoveštšenskis, Habarovskis ja Vladivostokis antakse 16 kontserti. Sügiseks 1986 on kokku lepitud järjekordsed esinemised Leningradis. Kui veel aastat viis tagasi olid tõsiseks probleemiks vanad ja amortiseerunud puhk- ja löökpillid, siis tänaseks on need välja vahetatud kvaliteetsete instrumentide vastu parimatelt firmadelt. Nii loominguliste ülesannete rohkus kui ka materiaalse baasi uuendamine on loonud soodsad tingimused kunstilise taseme pidevaks tõusuks suhteliselt noores ja võimekas kollektiivis.” 12
Juubeliaastat alustatigi külalisdirigentide käe all: ERSOt juhatasid Aleksandr Dmitrijev, Emin Hatšaturjan ja Jüri Alperten. Jaanuarikuu sümfooniakontserdid tegid kriitiku nõutuks: „Iga õhtu oli küll ehitud nimeka
külalisesinejaga, ent mõnelgi puhul osutusid tiitlid säravamaks kui interpreet ise,” pahandas Kristel Pappel.13 Ka 20. veebruari kontsert, kus Paul Mägi käe all sai esiettekande Eespere „Mediteerium”, kavas veel Beethoveni Klaverikontsert nr 5 Es-duur Rein Rannapiga ja Hindemithi „Maalikunstnik Mathis”, pani Merike Vaitmaa noomima: „Neoklassika vajab samasugust esitustäpsust kui klassika, ainult noote on palju rohkem! Hindemithi polüfoonia veidi kuival graafikal on oma sarm — siis, kui kõik jooned eraldi on puhtad ja neist kujunev muster — faktuur — selge, muidu jäävad ka karakterid ebamääraseks.”14 Seevastu nädal hiljem, kui Lilje oli tagasi, juhatamas Raveli „Pavaani” ja Klaverikontserti G-duur Kalle Randaluga ning Stra­vinski „Kevadpühitsust”, pälviti Kristel Pappelilt tunnustus: „27. veebruari õhtul Estonia kontserdisaalis olid kõik kunstisündmuses osalejad — ERSO ja Peeter Lilje ning arvukas kuulajaskond — väga heal tasemel. Kogu teose tõlgendus oli targalt, täpse dramaturgiavaistuga üles ehitatud. Kogu „Kevadpühitsuse” esituses teenib tunnustust üpris selgelt kõlanud orkestrifaktuur. Muidugi ärgitas ERSO pea­aegu ennast ületanud esinemine lootust kuulda XX sajandi orkestrimuusikat senisest hoopiski rohkem.”15 Nikolai Aleksejev on aastaid hiljemgi kinnitanud, et „Stravinski „Kevadpühitsuse” kontserdivõte tema CDl on salvestus, mille juurde ikka ja jälle tagasi pöördun — selline salvestus võiks olla iga dirigendi unistus…”16
Riiklikku orkestrit oli vaja mitmesugustel tähtpäevadel, nii oli ERSO laval ka Friedebert Tuglase 100. sünniaastapäeva tähistamisel (28. II), kus Lilje käe all mängiti Elleri „Eleegiat” ning osi Tubina ja Nielseni 5. ning Prokofjevi 7. sümfooniast. Tookord kuulamas olnud Tõnu Kaljuste on meenutanud: „Paljusid kontserte ei mäleta ma tavakuulajana nii eredalt. Siiski meenub neist väga erinevaid emotsioone. Olen kord, vist Tuglase juubelikontserdi aegu, istunud orkestri sees, kui ta [P. L.] dirigeeris Ellerit, ja ma ei saanud aru, kuidas nii inertse orkestriga saab üldse midagi teha! Mängiti väga keskpäraselt ning ma ei tunnetanud, et kollektiivi mootor tuksub. See kõik oli „juhi higi ja vaev”. Mõtlesin, kui valet energiat nõuab see orkester ja miks nende energia kokku ei saa. „17
Tähtpäevakontsertidest polnud aga pääsu ja vahel õnnestus neid kokku panna ka kohustusliku repertuaarita. Nii koosnes NLKP XXVII kongressile pühendatud kontserdil 13. märtsil terve kava eesti heliloojate uudisloomingust: Põldmäe „Pidulik avamäng”, Rannapi Sümfoonia, Tambergi „Leivakantaat”, Räätsa „Kontsert kahele klaverile” ja Kangro „Sinfonia sincera”. Arvustajana saalis olnud Urve Lippus leidis, et sümfooniakontsert uudisteostest on pidulik sündmus: „Ei mäletagi, et meil muidu kui Heliloojate Liidu kongresside puhul niisugust asja ette oleks võetud. Aga võiks küll, nii umbes kord aastas, kevadel. See annaks nagu läbilõike sümfoonilise muusika momendiseisust, sest tervesse õhtusse mahub küllalt palju ja see tõuseb rohkem esile kui üksikult kavadesse pistetud meie heliloojate teosed. Ka rahvast koguneb rohkem, tegu pole enam reakontserdiga. Kontsert oli huvitav. Kõigepealt tahaksin selle eest tänada orkestrit ja dirigenti Peeter Liljed, sest kuuldavasti jõudis suur osa muusikast nende kätte üsna ahjusoojalt (mida kuulates küll ei märganud). Loomulikult aga koondub sellisel kontserdil huvi rohkem teoste ümber.”18
Juba paari päeva pärast järgnes „ERSO stuudiotund”, kavas Elleri „Eleegia” ja Sibeliuse 5. sümfoonia. Sarja toimetaja Virve Normet on üldistanud: „Kõige arvukama publikuga sümfooniakontsert on „ERSO stuudiotund”, mis 1987. aasta sügisel alustas oma 11. hooaega. 10 hooaja jooksul on toimunud 60 stuudiotundi. Uurimiste andmetel kuulab saadet 32–33 tuhat inimest. Saatesari on äratanud üleliidulist tähelepanu, sest stiilipuhtalt on kinni peetud eesmärkidest propageerida Eesti muusikat (sageli esiettekandes) ja parimat klassikalist sümfoonilist muusikat hooajapikkuste tsüklite kaupa. On olnud Haydni (2 hooaega), Schuberti, Beethoveni, Brahmsi, Mendelssohn-Bartholdy, Dvořáki, Sibeliuse ja Šostakovitši muusika hooajad. Kümnenda hooaja lõpuks oli stuudiotundides kõlanud 24 uudisteost 24 eesti helilooja sulest. Külalisdirigentidena on stuudiotundi juhatanud Martin Nersesjan, David Handžjan, Romualds Kalsons, Igor Bezrodnõi, Gennadi Tšerkassov, Andrei Tšistjakov, Dmitri Aleksejev, Vello Pähn, Paul Mägi ja Eri Klas, kontserdisarja põhidirigent on Peeter Lilje.”19
Enne järjekordset kontserdireisi jõuti 20. märtsil anda veel üks kontsert, juhatamas Paul Mägi, kõlamas Tubina, Sibeliuse, Nielseni ja Francki muusika ning tunnustamas Matti Reimann: „„Tokaata” ei ole formaalselt pidulik juubelitervitus, vaid pigem pingeline ja ärev, pulseeriva rütmi ja mitmekihilise orkestratsiooniga sümfooniline teos, mis kontserdi avateosena mõjuvalt ette kanti. (—) Nielseni flöödikontserdi ettekanne õnnestus, solisti (Jaan Õun) koostöö dirigendi ja orkestriga oli suurepärane. Flööt kõlas kõigis registrites väga ilusa ühtlase tooniga ja orkester toetas solisti kavatsusi igati. Estonia kontserdisaalis kõlas teos esmakordselt ja sai sooja vastuvõtu.”20
Järgnes orkestri seni pikim kontserdimatk — 16 kontserti Kaug-Idas (Tšitaas, Blagoveštšenskis, Habarovskis ja Vladivostokis). „Nii palju nagu möödunud hooajal ei ole orkester varem sõitnud: sügisel Taga-Kaukaasia ja Leningrad, kevadel Kaug-Ida. Viimane oli pikim, raskeim (andsime 16 kontserti) ja vist ka õnnestunuim. Ja mis kummaline, ei väsimust, ei tüdimust — iga kontserdiga paranes orkestri vorm, soojenes publik. Viimased neli kontserti Vladivostokis olid kõigiti parimad. Piletid olid ammu välja müüdud — täis saal ja hea vastuvõtt tiivustavad omakorda pillimeest. Selleks, et kontserdist saaks sündmus, peavad paljud tegurid ühte langema (ka saali akustika, kontakt publikuga jne). Vladivostokis, Brahmsi kolmandat ja Tšaikovski kuuendat sümfooniat mängides see juhtus. Kuulajad tulid lausa paluma, et mängiksime järgmisel õhtul kas või lisapalana Brahmsi kolmandat osa — see olevat kõlanud jumalikult. Saali reaktsioon oli erakordne,” jäi peadirigent rahule.21
Kodus tagasi, sai ERSO 15. mai kontserdi eest kiita Brahmsi Viiulikontserti D-duur (solist Oleg Krõssa) ja Richard Straussi „Kangelaselu” juhatanud Jüri Alperten. Kui Brahmsi puhul „andis tunda omavaheline kohanemine — nii solist kui dirigent järgisid teineteist tähelepanuga, mis segas pisut muusika arenemist”, siis Straussiga saavutatut hindab Matti Reimann: „Pealegi on tegemist teosega, mis kuulub orkestriliteratuuri raskemate, keerukamate hulka ja nõuab palju proove — nähtavasti rohkem, kui Alpertenil asendusdirigendina oli võimalik teha. Kõlaliste vahekordade diferentseerimine proovides ja mõningate juhuslike eksituste puudumine kontserdil oleks ettekande veel palju mõjuvamaks teinud. Ometi suutis Alperten orkestrit nii mobiliseerida, et kuulajad ettekande hästi vastu võtsid ja tervest kontserdist meeldiv kogumulje jäi.”22
Nädala pärast, 22. mail juhatas ERSOt taas Lilje, kavas Štšedrini „Auto­portree”, Schumanni Tšellokontsert a-moll op. 129 Fjodor Luzanoviga ja katkendid Tobiase oratooriumist „Joonase lähetamine” (solistid Lilija Greidāne, Urve Tauts, Jānis Sproģis, Teo Maiste ja ERi segakoor). Matti Reimann tõstab esile viimati nimetatu: „Seekordse ettekande üldmulje oli võimas. On selge, et oratooriumi kogumuljest saab rääkida siis, kui ta ükskord tervikuna ette kantakse. Selle vajaduse põhjendas kuuldu küll täielikult.”23 Teame, et Tobiase oratooriumi järkjärgulisest taassünnist kuni tervik­esituseni sai üks ERSO ja Lilje ühise kümnendi kulminatsioone.
Valgevene kirjanduse ja kunsti päevade sümfooniakontsert 4. juunil viis ERSO kokku Valgevene muusika ja muusikutega, kuigi kavas oli ka Tormise Avamäng nr 2 ja Beethoveni „Fantaasia” Kalle Randalu soleerimisel, juhatas Gennadi Provatorov ja kaastegev oli Valgevene TV ja Raadio segakoor. „Kava kulmineerus Jevgeni Glebovi 2. süidiga balletist „Thijl Ulenspiegel”. Dirigent Provatorov on balletti mõnda aega juhatanud Minski Ooperi- ja Balletiteatris; ettekandes oli tunda põhjalikku süvenemist muusikasse. Esitus oli tore kokkuvõte Valgevene kirjanduse ja kunsti päevadele Eestis,” hindab Peeter Paemurru.24
Pärnus andis ERSO selgi suvel kolm kontserti: 1. ja 6. juulil dirigeeris Vello Pähn, solistiks esimesel kontserdil Peep Lassmann, teisel Halida Ahtjamova ning lõppkontserdil Peeter Lilje, solist Marina Tarassova. „Vello Pähn teenis sooja aplausi oma muusikalise siiruse ja dirigendile nii tähtsa omaduse — konkreetsuse eest,” on kiitnud Ene Pilliroog25 eriti tema Francki Sümfoonia d-moll tõlgendust, ent festivali erilistest elamustest „seisavadki allakirjutanu mälestustejadas kõrvuti Kalle Randalu sooloõhtu ja lõppkontserdi lõpetanud Beethoveni 7. sümfoonia Peeter Lilje juhatusel. Neis oli ohtralt muusikalist rikkust. Sümfoonia viimane akord lõpetas ka orkestri tiheda tööaasta.”26

(Järgneb.)

Viited:
1 René Hammer 1985. 60. hooaeg tuleb reisiderohke. — Kodumaa, 9. X.
2 Matti Reimann 1985. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 4. X.
3 Matti Reimann 1985. — Op. cit.
4Anneli Unt 1985. Rahvusvahelisel muusikapäeval. — Sirp ja Vasar, 11. X.
5Anneli Unt 1985. Op. cit.
6Anneli Unt 1985. Op. cit.
7 Virve Normet 1985. Uitmõtteid ERSO-t kodust kaugel kuulates. — Sirp ja Vasar, 29. XI.
8 Kristel Pappel 1985. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 6. XII.
9 Kristel Pappel 1985. Op. cit.
10 Andrei Tšistjakov (vestluses Tiina Mattisenile). Tiina Mattisen 2000. Dirigendid dirigendist. — TMK, nr 10.
11 René Hammer 1986. ERSO kuuekümnes hooaeg. — Rahva Hääl, 19. I. Kavas oli Boguslav Martinů Tšellokontsert nr 1.
12 René Hammer 1986. Op. cit.
13 Kristel Pappel 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 7. II.
14 Merike Vaitmaa 1986. Kontserdisaalis.— Sirp ja Vasar, 7. III.
15 Kristel Pappel 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 21. III.
16 Nikolai Aleksejev (vestluses Tiina Mattisenile). Tiina Mattisen 2000. Op. cit.
17 Tõnu Kaljuste (vestuses Tiina Mattisenile). Tiina Mattisen 2000. Op. cit.
18 Urve Lippus 1986. Kolm õhtut eesti muusikaga. — Sirp ja Vasar, 28. II.
19 Virve Normet. ERSO stuudiotund. Käsikiri, 2005/06.
20 Matti Reimann 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 4. IV.
21 Peeter Lilje (Intervjuu). Tiina Mattisen 1986. Mis on teoksil, valmis, kavas. — Sirp ja Vasar, 19. IX.
22 Matti Reimann 1986. Kontserdisaalis. — Sirp ja Vasar, 13. VI.
23 Matti Reimann 1986. Op. cit.
24 Peeter Paemurru 1986. Nädal Valgevene muusikutega. — Sirp ja Vasar, 27. VI.
25 Ene Pilliroog 1986. „Pärnu ’86”. — Sirp ja Vasar, 25. VII.
26 Ene Pilliroog 1986. Op. cit.