ARMASTUS VON KRAHLIS

LAURA LIVENTAAL

Seks näitab surma mõttetust, surm näitab elu mõttetust.
Kedagi ei ole võimalik päästa
Sarah Kane, „Puhastatud” ja „4.48 psühhoos”. Tõlkija: Laur Kaunissaare. Lavastaja: Juhan Ulfsak. Kunstnik: Liisi Eelmaa. Videokunstnik: Emer Värk. Helikujundaja: Hendrik Kaljujärv. Valguskujundaja: Oliver Kulpsoo. Mängivad: Taavi Eelmaa, Mari Abel, Liis Lindmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Ivo Reinok, Jim Ashilevi ja Ragne Veensalu. Esietendus 14. IX Von Krahli Teatris.
Käisin Juhan Ulfsaki kaksiklavastust „Puhastatud” ja „4.48 psühhoos” vaatamas kaks korda. Esimesel korral sain väga tugeva emotsionaalse laksu, teine elamus oli intellektuaalsem ja terviklikum. Näidendite autor Sarah Kane (1971‒1999) lahkus elust kahekümne kaheksa aastaselt, puues end nurjunud ravimiüledoosi järel haigla vannitoas kingapaeltega üles. Tema looming koosneb viiest näidendist, ühest lühifilmi käsikirjast ja kahest ajaleheartiklist. Näidendid on liigitatud in-yer-face-stiilis teatri alla, mida iseloomustab vulgaarsus, šokeerimine ja publiku kaasamine. Millest ta looming ning Ulfsaki lavastus siis räägivad?
Kõigepealt lavastuse „Puhastatud” vormilisest küljest. Alustekstis on tegevuskohaks unenäoline ülikool ja selle ümbrus. Liisi Eelmaa lavakujundus on aga minimalistlik: suur laud ning valgetest paneelidest sein. Tekstis olevate remarkide reaalne lahtimäng ületaks ilmselgelt näitlejate ja vaatajate taluvuse piiri, need kohad on Ulfsak lahendanud pelga teksti ettelugemisega. Näiteks ei näe me laval grupivägistamist, räiget peksmist, sandistamist ega jäsemete äraviimist rottide poolt, küll aga pole probleemi alasti keha ega seksuaalakti imiteerimisega. Räiguse suhtes on jäetud distants, mis leevendab kõigi osaliste õuduse kogemist ning võimaldab rohkem reflekteerida, sest liiga häiriv vaatemäng ei võimaldaks tajuda toimuva sügavamaid hoovusi. Lavastusse on leidlikult integreeritud 1990-ndate lõpu, 2000-ndate alguse video- ja tegevuskunsti ning muusikat, kuid siinkohal keskendun sellele, mis on näidendeis ja lavastuses öeldud armastuse kohta.
Lavastus algab Emer Värgi rõõmsameelse videoga näitlejate jalgrattasõidust Kalamajas, taustaks Vaiko Epliku ja Eliidi laul „Armastus päästab maailma”. Video meeleolu varjutab neid kummaliselt piidlev ja jälitav Taavi Eelmaa, kelle rolli seotus esimese lavastusega selgub alles hiljem. Näitlejad tulevad lavale ja hakkavad naerma, justkui rõhutades isiklikku distantsi edasistest sündmustest ja lohutades üksteist enne halba unenägu. Siis läheb lahti: Mari Abel sadistliku Tinkerina kuumutab lusikat. Heroiini süstimine Grahami (Ivo Reinok) silma on asendatud hommikuhelveste ahmimisega; tundub, et toiduga mökerdamine on Krahli lavastuste puhul peaaegu kohustuslik. Peab küll tõdema, et see on talutavam kui heroiiniga mökerdamine. Esimeses pildis sureb Graham üledoosi kätte ning on edaspidi olemas vaid oma õe (Liis Lindmaa) Grace’i jaoks. Neljast piinatud ja moondunud armastusloost näeme kõigepealt Rodi (Jim Ashilevi) ja Carli (Kait Kall) stseeni: Carl vannub igavest truudust, küünilise hoiakuga Rod ei taha talle midagi tõotada, ütleb, et kõiki on väsitud keppimast.
Kuna mulle ei mõjunud selle paari näitlejatöö usutavalt, sest armastust ei olnud tunda, siis lähtun tekstist, mis on väga poeetiline ja tabab üht olulist nüanssi. Nimelt ütleb Rod, et armastab Carli praegu, on temaga praegu ja püüab teda igal hetkel mitte reeta. Praegu. Igavene armastus ja armastus igal hetkel. Neid jälgib kogu šõud juhtiv Tinker, kes asub naiivses ja siiras armuulmas Carli alandama, sundides teda murdma Rodile antud lubadust armastatu eest surra, ning tal siis karistuseks jäsemeid otsast lõikama ja teda muudel kujutlematult õudsetel viisidel piinama. Carl laseb end piinata, kuna tunneb end reetmises süüdi. Kuueteistkümnendas pildis avaldab aga Rod Carlile armastust, igavest armastust. See on Ashilevi hetk — ilus, kurb, puhas ja puhastatud. Äärmuslikus füüsilises piinas jõuavad nad armastuseni, igavikulise ning samal ajal täielikult käesolevasse hetkesse kuuluva armastuseni. Need kaks aspekti on ühendatud tervikuks umbes nii nagu ajaline keha ja igavikuline vaim. Ja siis Tinker hävitab nad, näidates vilksamisi, et ainult käesolev saab sisaldada igavest.
Graham ja Grace on vend ja õde, armastajad, narkomaanid. Kuidas saab lähedus vennaga muutuda seksuaalseks? Kuidas lähedus saab inimesed ühte sulatada, nii et üks läheb teiseks üle? Grace on rohkem sõltuvuses oma vennast kui heroiinist. Leina eitusfaas kulgeb lõpuni, Grace muutub Grahamiks, et teda ellu tagasi tuua. Aga siiski, see perversne erootika nende vahel? Või hoopis armastus, mis ei tunne piire? Ei tunne surma? Lindmaa ja Reinok mängisid õe-venna kõhedust tekitava flirdi üsna hästi välja, kuid säilitasid siiski distantsi oma tegelaskujudega, kõikeläbistava eralduse, pannes vaataja sellega perverssust otsima hoopis enda seest. Jah, tundsin selle ka ise ära, kaevasin sügavast pimedast koopast välja. Inimsuhete raamid on haprad ja võib piisata väikesest tõukest, et neid purustada. Grace’isse on armunud ka lihtsameelne kirjaoskamatu Robin (Ott Kartau), Grace’i meelest poisike. Kuigi halastamatu Tinker alandab temagi armastust, jääb Robini pealiskaudne armumine Grace’i füüsilisi piinu sulgkerge heledusena katma.
Neljas armastussuhe on Tinkeri ja Naise (Ragne Veensalu) vahel. Naise osas mängib Veensalu pigem tüdrukut, isegi last. Striptiisitari kujutletakse tavaliselt jõuliselt sensuaalse, räsitud ja robustse olevusena, Naine aga ei olnud üldse selline, lavastuses tundus see tegelane mulle veel äraspidisem, huvitavam, kui teksti lugedes võiks ette kujutada: vähem seksi ja rohkem salapära, mingit kummalist traagilisust. Naine on ainus, kelle vastu Tinker hell on, kuigi see hellus on peidetud armutusse keppimisse. Et Tinkerit, kes on originaalis algselt mõeldud mehena, mängib Mari Abel, siis tekib küsimus, kas tegu on lesbipaariga või mitte, sest Abel ongi hetkiti peaaegu nagu mees. Ilmselt pole see oluline, kui tegu ei ole just vihjega Kane’i biograafiale. Armastust leidub isegi Tinkeris, kui teda küllalt tugevasti armastada, tema poole küünitada.
Etenduse algupoolel näidati videoid noorte näitlejate argipäevategemistest nende päris kodudes koos päris armastatutega. See sidus lavastusele armastuse lipsu, tegelaste üksindus ja piin lepitati. Näitlejad tõid esile nii oma tegeliku armastuse kui ka oma äraspidise armastuse potentsiaali, niipalju kui seda õnnestus leida, see tekitas toimuva rämeduse suhtes paradoksaalselt helge koosolemise tunde.
* * *
Lavastust „4.48 psühhoos” näeme videotehnika vahendusel. Heli järgi on kohe aru saada, et Taavi Eelmaa teeb seda „otse”, et ta on kuskil siinsamas. Esialgu arvasin, et ta on mõnes Krahli kõrvalruumis, ent lõpus selgus, et tema tuba on ekraani taga, teda lahutas publikust vaid paneelidest sein. Miks oli asi lahendatud kaameraga? Võibolla sellepärast, et nii on võimalik lähemalt vaadata, samuti loob see teatava unenäolisuse, erinevaid vaateid ja distantsi, mis rõhutab toimuva reaalsust veelgi rohkem, dokumenteerib.
Üleminek ühe näidendi maailmast teise annab vihjeid, miks need kaks on kokku sobitatud: võib vist öelda, et teine selgitab mingis mõttes esimest. Äsja piinatud armastajatest ja sadistlikust arstist/diilerist/koletisest Tinkerist on saanud psühhiaatrid. Tinker on Eelmaa mängitud tegelase arst, keda ta armastab. Eelmaa mängitud tegelane põeb raskekujulist depressiooni. „Puhastatud” on justkui tema seisund kujundikeeles, „4.48 psühhoos” näitab sama asja lahtise haavana, kirjeldades ja avameelselt. Kane’i elukäiku arvesse võttes võib oletada, et tegemist on sissevaatega autori enese hingeellu ja väga tõsisesse haigusse. Imetlusväärne on Kane’i oskus oma seisundit reflekteerida. Aga laval ei ole Sarah Kane, vaid Taavi Eelmaa, kes üliempaatiliselt ja kaastundlikult näitab seda, mis annab haige sonimisele inimliku sisu. Pole hullemat põrgut kui armastus, millele ei vastata. See ei ole mingi toretsev romantiline piinakamber, vaid toores valupõrgu, kus lootus hääbub ja elu haihtub.
4.48 on kellaaeg, mil külla tuleb meeleheide. See on aeg, mil öhe ei saa enam peituda, aga päev veel ei alga. Hulluse aeg, selguse aeg, eikellegiaeg, mil kõik on terav ja teeb haiget.
Sarah Kane (Laur Kaunissaare tõlkes):
kell 4.48
õnnelik tund
kui külla tuleb selgus
soe pimedus
mis leotab mu silmi
ma ei tunne ühtki pattu
just see ongi võimsaks saamise juures haige
see elutähtis vajadus, mille nimel võiksin surra
olla armastatud
ma suren tema nimel, kes ei hooli
ma suren tema nimel, kes ei tea
sa murrad mu katki
Kane ja Eelmaa ei ole poeetilised mitte kujundlikus, metafoorses mõttes, vaid olevat esile tuues; nad näitavad oma haava, näitavad tõde. See on enam kui liigutav, enam kui õudne, enam kui ilus. „Ta sureb ära, ta sureb ära, ta sureb, kurat, ju lihtsalt ära.” Etendus mõjus nii privaatse ja tõelisena, et tundsin end vaatajana lausa kohatult, nagu ma ei tohikski kõike seda näha. Taavi Eelmaa võttis ennast tõeliselt alasti. Võõraste ees. Etendus lõppes sõnadega: „Palun tehke eesriie lahti.” Kui oled tund aega hinge kinni hoidnud, on plaksutada väga raske ja imelik. Hea, et see on läbi.
Tehke mind kehtivaks
Olge mu tunnistajaks
Nähke mind
Armastage mind
LAURA LIVENTAAL (sünd. 1. VI 1988) kaitses 2012. aastal Tallinna Ülikoolis filosoofia erialal bakalaureusekraadi tööga „Esteetilise taju astmed” ning jätkab sealsamas magistriõpinguid. Ta on avaldanud teatrikriitikat kultuurilehes Sirp ja luulet ajakirjas Vikerkaar.

Leia veel huvitavat lugemist

Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Sirp
Õpetajate leht
Täheke
Looming
Vikerkaar
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon