OLEVIKUS JA TULEVIKUS IDANEVAD SEEMNED ON KÜLVATUD JUBA MINEVIKUS
Mai, 2022Tagasivaade Pariisi sügisfestivalile
Viibisime koos uue kultuuri- ja hariduskeskuse Viimsi Artium juhi Kristiina Reidolviga 2021. aasta detsembris Pariisis. Olime seal prantsuse lavastaja Julien Gosselini teatrikompanii Si vous pouviez lécher mon cœur kutsel, et vaadata teatris Odéon-Théâtre de l’Europe Julien Gosselini uuslavastuse „Le Passé” („Möödunud aeg”) esietendust. Lavastus kuulus Pariisi sügisfestivali programmi. 50-aastase ajalooga „Festival d’Automne à Paris”, mida ikka ja jälle oleme külastanud, on Prantsusmaa üks olulisemaid rahvusvahelisi etenduskunstide festivale. Vaatasime nädala jooksul ka teisi festivali lavastusi ning kohtusime nii prantsuse teatrilavastaja Julien Gosselini kui koreograafide Gisèle Vienne’i ja Boris Charmatziga.
Olime mõlemad üllatunud, kui paljud Pariisi sügisfestivali lavastused käsitlesid vägivalda, terrorit ja inimloomuse kõige tumedamaid soppe. Pariis oli nagu Pariis ikka — inimesed istusid lobisedes tihedalt külg-külje kõrval kohvikutes, tänavad olid õhtul rahvast täis ja peale valmisoleku Covidi-tõendit esitada polnud ka pandeemiameeleolu õhustikus tuntav. Kuigi me tõdesime, et kunst oma parimates avaldumisvormides püüab mõtestada kaasaega kogu selle komplitseerituses, tundus lavastuste sünge teemavalik selles kontekstis siiski kohati epateeriv ja ülepingutatud. Praeguseks on olukord maailmas totaalselt muutunud ja ka järelpilk nähtule on hoopis teistsugune. Päev-päevalt rullub meie silme all üha enam lahti geopoliitiline „teater”, kus uut maailmakorda üritatakse sepistada läbi seadusetuse, vale ja terrori. Seega võib öelda, et Pariisi sügisfestivali programmis oli saabuva kevade sünguse aimdust.
Eellugu — road-trip piirilinna Narva
Festivalikülastusel on ka paari aasta tagune eellugu: väike eesti-prantsuse-soome reisiseltskond, kuhu kuulusid ka prantsuse lavastaja Julien Gosselin ja tema produtsent Eugénie Tesson, suundumas väikebussiga muusikafestivalile „Station Narva”. Äralõigatuna muust maailmast, tundidepikkune road-trip kottpimeduses jõudmaks paika, kus lõpeb Euroopa ja algab Venemaa — terra incognita, suletud raamat, eurooplase jaoks nii ohtlik kui ka salapärane. Ja lõpuks jõudmine sihtkohta. Kreenholmi manufaktuuri hiiglasliku kompleksi pimedad aknad. Sporaadilised rahvahulgad pimeduses ringi liikumas. Eksistentsiaalses ängis märatsevad vene räpparid akendeta betoonkuubikus. Selle öö postapokalüptiline õhustik oli tõepoolest meeldesööbiv ja emotsionaalselt laetud. Nende totaalses kottpimeduses veedetud tundide jooksul oli võimalik Julien Gosseliniga kaua vestelda ja lasta end lummata tema sügaval ja meeldejääval isiksusel. Võimalik, et retk Venemaa piiri äärde on jätnud jälje ka Gosselini kunstilistesse valikutesse.
„Le Passé”.
Suveräänse Gosselini mastaapsed lavastused ühiskonna allakäigust
Julien Gosselini seni viimane lavastus „Le Passé” on inspireeritud vene kirjanduse hõbeajastu ühe tähelepanuväärseima ja vastuolulisima kirjaniku Leonid Andrejevi loomingust. „Le Passé” etendus Pariisi teatris Odéon-Théâtre de l’Europe, mis on üks kuuest prantsuse riiklikust teatrist ja seega üks väärikamaid etendusasutusi.
Vaid 35-aastast Julien Gosselini (1987) on tituleeritud prantsuse teatri imelapseks ja igast tema lavastusest on kujunenud oodatud sündmus. 2013. aastal oli Gosselin noorim prantsuse lavastaja, kes oli kutsutud esinema Avignoni teatrifestivali põhiprogrammi lavastusega „Particules élémentaires” („Elementaarosakesed”), mis põhineb Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil. Järgnesid „2666”, mis on inspireeritud Roberto Bolaño auhinnatud teosest, mis on tõlgitud ka eesti keelde (pahaendelisest pealkirjast „2666” on tõlkes saanud „Metsikud detektiivid”), ja Don DeLillo romaanidest lähtuv kolmeosaline lavastustsükkel „Joueurs | Mao II | Les Noms” („Mängurid | Mao II | Nimed”).
Lavastaja on tähelepanu pälvinud ja eristunud just oma väga isikupärase, barokselt rikkaliku teatrimaailma loomisega, mis ei tunnusta žanrilisi piire ega kaanoneid, põimides teatrit ja filmikeelt, kaasaegset elektroonilist muusikat ja kunsti ning sisaldades tsitaate ja viiteid nii kirjandusele kui filmikunstile. Kõik Gosselini senised lavastused põhinevad kirjandusteostel, millest lavastaja on loonud oma lavaversioonid.
Gosselin on kaasaegse prantsuse teatri suverään, isemõtleja ning nii publikut kui kriitikuid lummav „rokkstaar”. Tema mastaapsed, „totaalse teatri” lavastused kaasavad kõik vaataja meeled: muusika, video, valgus, heli ja suurepäraste näitlejate mäng on võrdväärsed komponendid ja ka eraldi võttes ülimalt nauditavad. Tema lavastusi iseloomustab perfektne teostus ja äärmuslik, peaaegu juveliirilik detailitäpsus. Need on enamasti väga pikad, ulatudes kuni 12 tunnini, kuid suudavad sellele vaatamata hoida vaatajas pinget kuni lõpuni. Seda kindlasti ka seetõttu, et lavastaja kasutab äärmiselt meisterlikult eri registreid ja tonaalsusi, samuti erinevat tempot, mis annab lavastustele läbikomponeeritud rütmi.
Gosselini mastaapsed lavastused on mitmete tegevusliinide ja karakteritega, stiililiselt mitmekesised labürindid, fragmentaarsed ja teatud mõttes tabamatud nagu ka nende autorite teosed, kes on Gosselini lummanud ja kellega ta näib jagavat sama veregruppi. Võiks öelda, et Gosselini käekiri oma lavastuste loomisel on järjepidev. Kuigi tegevus toimub ka eeslaval, on lavastajakontseptsiooni ja lavakujunduse oluline komponent lavasügavusse ehitatud ühendatud ruumidega hoone, kus näitlejad liiguvad toast tuppa. Neile järgnevad käsikaameratega varustatud operaatorid, nii et vaataja jaoks saab lavastusest reaalajas toimuv, meisterlikult kadreeritud film, mis projitseeritakse suurele ekraanile.
Gosselini puhul on märksõnadeks sotsiaalne ja ühiskondlik pessimism, vägivald — nii poliitiline (terrorism) kui füüsiline ja seksuaalne —, meelelisus ja iha ning sellega seonduv sundus ja vastumeelsus kui selle nähtuse teine pale, kaose hirm ja erutus, hullumeelsus ja pahaendeliselt kriipiv ebamugavustunne. Hoolimata brutaalsest, plahvatusohtlikust ja palavikulisena mõjuvast sisust on Gosselini lavastuste teostus ülimalt tundlik ja esteetiline (estetiseeritud vägivald).
Alates „Elementaarosakestest” on Gosselin jäänud truuks ühele ja samale maailmavaatele, mida ta oma lavastustes väljendab. Katusteemaks, mis ühendab kõiki autoreid — Houellebecqi, Bolañot, De Lillot —, kelle teostest Gosselin on loonud oma lavaversioonid, näib olevat prohvetlik nägemus paratamatust ühiskondlikust allakäigust suunaga „eksistentsi lõppu”. Gosselini silmade läbi nähtuna on maailm ohtlik paik, mida iseloomustab ühiskonna sotsiaalse koe rebenemine, seadusetus ja lõpuks kaosesse uppuv nihilistlik masside võim, mis nagu arutu piisonikari kehtestab ennast läbi vägivalla ja terrori.
Eelnimetatud autorite puhul paelub Gosselini suuresti nende isikupärane, rikas, poeetiline ja isegi teatud mõttes elegantne keelekasutus, mis pehmendab sisu brutaalsust. Roberto Bolaño määratles ju ennast ise eelkõige just poeedina, luulet on kirjutanud ja avaldanud ka Michel Houellebecq. Gosselini paeluvatel autoritel on reeglina väga tugev visuaalne taju ja nad on kas olnud mõjutatud filmikunstist (Don de Lillo) või ise filme teinud (Michel Houellebecq).
„Le Passé”.
Simon Gosselini fotod
Leonid Andrejev kui vene teatriuuendaja ja enfant terrible
Kui nii Michel Houellebecq, Roberto Bolaño kui Don DeLillo on euroopa, sealhulgas eesti lugejale tuttavad auhinnatud ja mitmetesse keeltesse tõlgitud kaasaegsed autorid, siis Leonid Andrejev (1871–1919) Gosselini viimase lavastuse „Le Passé” inspireerijana tundub esmapilgul ootamatu valik. Kuid seda vaid esmapilgul. Autorite valikuga näib Gosselin kaardistavat meie tsivilisatsiooni hübrise võidukäiku, mis on sillutanud teed „kollektiivse antikristuse” tulekule. See manifesteerub pehastunud ja kõlbluse kaotanud vaimulaadis ning sellest tulenevates käitumismallides. Inimene kui vaimne ja spirituaalne olend on muutunud abituks ja kaitsetuks. Inimlikkus taandub ülbe kehalisuse ees, mis lähtub vaid oma merkantiilsetest, „kõik müügiks” vajadustest ja ihadest, mille saavutamisel puuduvad igasugused moraalsed ja eetilised pidurid, kus kokkulepitud reeglid ja käitumisnormid enam ei kehti ning opereerimine mõistetega „õigus” ja „õiglus” on muutunud sisutühjaks retoorikaks. Gosselini näib huvitavat eelkõige mõte, et see moraalsest ja kõlbelisest sisust tühjaks jooksnud allakäiguprotsess on olnud pidev, järkjärguline ning et olevikus ja tulevikus idanevad seemned on külvatud juba minevikus. Seega on Andrejev nii kirjaniku kui isiksusena just selline autor, kes Julien Gosselini paelub.
Leonid Andrejevit on nimetatud üheks vene kirjanduse hõbeajastu olulisemaks kirjanikuks ning vene ekspressionismi isaks. Tema kirjutised on kantud pessimismist ja tumedast ilust. Elu jooksul jõudis Andrejev olla jurist, andekas kunstnik, fotograaf, ajakirjanik, kohtureporter, poliitik ja eelkõige viljakas kirjanik ning näitekirjanik. Ta oli 19. sajandi vahetuse vene kirjanduse enfant terrible, ühiskondliku arvamuse šokeerija, pessimist-anarhist, vene uue teatri looja. Ta eksperimenteeris erinevate stiilide ja žanritega ning seega ei allu tema looming kuigi kergesti lahterdamisele — realism, sümbolism, ekspressionism on kirjandusvoolud, millega tema loomingut seostatakse. Isegi Andrejevi kõige realistlikumatest teostest kumab alati läbi elu tumedam, salapärasem ja müstilisem pool. Andrejevi loomingut on ingliskeelses kultuuriruumis võrreldud Edgar Allan Poe ning Howard Philips Lovecrafti loominguga.
Andrejevi kui kirjaniku populaarsus, mis pärast oktoobrirevolutsiooni paraku aastakümneteks hääbus, põhines suuresti tema loomingu provokatiivsusel ning kõikvõimalike piirangute ja piiride eitamisel ja nihutamisel. Andrejev mineeris järjekindlalt kogu 19. sajandi väärtussüsteemi, eitades kehtivat moraali, optimistlikku usku nii ühiskonna kui indiviidide ratsionaalsesse toimimisse ja väljendas veendumust, et vaid surm võib tuua lõpliku vabaduse.
„Möödunud aeg”
Gosselin loob oma lavastuse „Le Passé” Leonid Andrejevi mitme teose põhjal. Lavastuse teljeks on näidend „Jekaterina Ivanovna”. Laval on kaheksa näitlejat — kuus meest ja kaks naist —, tegelased minevikust, kes räägivad mineviku keeles. Nii kostüümid, interjöörid kui ka lavakujundus on äärmiselt realistlikud, 19. sajandi vahetuse kodanlik salong ja talveaed. Seinal maalid, mille hulgast leiab ootamatult Michel Houellebecqi raamitud portree. Seega luuakse otsene side mineviku ja oleviku vahel. Näidendi peategelase loomisel oli Andrejev tugevalt mõjutatud Oscar Wilde’i näidendist „Salomé”. Jekaterina/Salomé on Andrejevi näidendis nii nümfomaanist femme fatale kui meeste šovinistlike ihade ohver. Nimi Jekaterina tähistab „puhast ja rikkumatut”. Näidendi jooksul kujuneb korralikust abielunaisest tõeline Messalina, kellel on ohjeldamatud seksuaalsuhted erinevate meestega. Võimalik, et selle moraalse allakäiguprotsessi vallandab armukadeda abikaasa algselt alusetu süüdistus, mis päädib naise tulistamisega, ning asi lõpeb tema lõpliku hullumisega. Viimases vaatuses poseerib sõna otseses mõttes seestunud Jekaterina meestest koosneva seltskonna ees kandikut enda ees hoidva Saloména, kellelt nõutakse seitsme loori tantsu esitamist. Liud on aga tühi. Näidend „Jekaterina Ivanovna” lõpeb krüptiliste sõnadega „Te tahtsite, et ma oleksin Salomé, kuid kus on prohvet? Milline jultumus… Kõik need inimesed on nii tühised…”.
Seega kujutab „Jekaterina Ivanovna” brutaalsete alateadvuslike elementide ootamatut pinnale kerkimist, mis mõjutavad indiviidi käitumist enesehävituslikus suunas. Näidend tekitas omal ajal suurt poleemikat ning sobitus laiemasse ajastut iseloomustavasse kultuuridebatti, mis sidus moraali allakäigu vene ühiskonna allakäiguga. See temaatika on paraku aktuaalne ka tänapäeval.
Lisaks on lavastusse inkorporeeritud ka jutustused „Udus” ja „Kuristik” ning lühinäidend „Reekviem”. Selle lavastuse keskse idee seisukohast olulise teose tekst, mis kujutab endast kunstniku ja lavastaja vahelist dialoogi, projitseeritakse ekraanile. Andrejevi luigelauluks nimetatud „Reekviemis” väljendab autor oma senise loomingu kvintessentsina talle iseloomulikul poeetilisel ja kujundlikul viisil hirmu elu ees ning tõdemust, et summa summarum „ei olegi midagi”, et elu on vaid lühikeseks prelüüdiks enne igavest surma. Lavastajat näib huvitavat mõttekäik, et tuleviku seemned peituvad juba minevikus. Gosselin näib aga viitavat, et nii, nagu on kadumisele määratud lavastuses kasutatav teatrikeel, nii liigub ka inimkond kadumise trajektooril.
Tulemuseks on jällegi Gosselinile omane fragmentaarne, kuid emotsionaalne-meeleline, alateadvust mõjutav lavastus, mida iseloomustab näitlejate intensiivne mäng. Ehkki kogu trupp on suurepärane, peaks eraldi rõhutama hulluvat Jekaterina Ivanovnat kehastava prantsuse näitlejanna Victoria Quesneli näitlejameisterlikkust, kelle osatäitmist kiitis produtsendi väitel ka prantsuse näitlejanna Isabelle Huppert.
Gosselini teatrikompanii nimi on Si vous pouviez lécher mon cœur, mis otsetõlkes kõlaks „Kui te suudaksite lakkuda mu südant”. Tema lavastustes on maailmalõpu ettekuulutuse poeesiat ja kohutavat totaalset ilu. Gosselini lavastusi korduvalt näinuna saab väita, et „Le Passé” on lavastus, mis mõjutab nii alateadvust kui erinevaid meeli ning sarnaselt Gosselini varasemate lavastustega tekitab nii ülevust kui kriipivat ebamugavustunnet. Vaataja ei saa jätta nähtule reageerimata — lavastaja ihaldab kompromissitult ei rohkemat ega vähemat, kui pigistada vaataja südant. Ja publik aplodeerib maruliselt.
Gisèle Vienne’i minimalistlik ja painajalik lavamaailm
Pariisi sügisfestival valib igal aastal välja silmapaistva ja enamasti mitmekülgse kunstniku, kelle loomingut „Portree” rubriigis vaatajatele põhjalikumalt tutvustada. „Portree” raames presenteeriti sel aastal prantsuse-austria kunstniku, fotograafi, koreograafi ja lavastaja Gisèle Vienne’i (1976) töid, kes oma lakoonilistes lavastustes seob kokku kaasaegse tantsu, teatri ning visuaalkunstid. Pärast filosoofiaõpingute lõpetamist õppis Vienne nuku- ja visuaalteatri kõrgkoolis École Supérieure Nationale des Arts de la Marionnette. Viimase kahekümne aasta jooksul on ta oma külalislavastustega regulaarselt esinenud nii Aasias, Ameerikas kui Euroopas, muu hulgas Eestis. Vienne on mitmete raamatute ja publikatsioonide kaasautor ning paljude tema lavastuste muusika on jõudnud mitmetele helikandjatele. Oma lavastuste loomisel teeb Vienne regulaarselt koostööd kirjanik Dennis Cooperi ning muusikute Peter Rehbergi ja Stephen O’Malleyga.
Oma minimalistlikes ja unenäolistes lavastustes kasutab Vienne üsna vähe sõnateatri vahendeid — tegemist on enamasti nappide monoloogidega, mida esitatakse sageli sosinal või pominal, suunatuna näitlejale endale või adressaadile, kes on kas abstraktne või eemalviibiv. Lavastuste koreograafia on läbimõeldult ja läbitöötatult plastiline ning lavastusi saadab peaaegu katkematu muusikaline kujundus. Neid lavastusi on võimatu suruda žanrilistesse raamidesse. „See pole
ooper ega ülesfilmitud teater, vaid pigem tummfilm, mille saateks esitatakse muusikat, kusjuures teksti esitatakse justkui „lava tagant”,” väidab Pariisi Sorbonne’i ülikooli 20. sajandi prantsuse kirjanduse professor ja teatrikriitik Bernard Vouilloux.
Vienne on üpris „säästlik”, mängides kõiki oma lavastusi pika aja vältel ning neid ikka ja jälle taasluues, põhjendusega, et need on pidevas muutumises ja arengus ning et uued esitajad avavad lavastustes uusi tahke. Temaatiliselt huvitab Vienne’i, mis toimub alateadvuse labürintides: võimumängud, domineerimisvajadus, interpersonaalsete suhete muutuv dünaamika ja varjatud vägivaldsus. Laval loob Vienne Erosest ja Tantalosest kantud kummastava, ambivalentse meelelise maailma. Teda huvitab eelkõige inimkeha kui vahend, mille kaudu on võimalik meie kultuuriliselt konstrueeritud tajusüsteeme kahtluse alla seada ja nihestada.
„Portree” raames olid seekord festivali programmis kaks teatrilavastust „L’Étang” („Tiik) ja „Kindertotenlieder”, kaks tantsulavastust „Showroomdummies” ja „Crowd” („Hõim”), performance ning näitus „Gisèle Vienne travaux 2003–2021” koostöös Pariisi Kaasaegse Kunsti Muuseumiga (Musée d’Art Moderne de Paris). Sellest valimikust sain seekord vaadata uuesti tantsulavastust „Crowd” ja seda mõtteliselt suurepäraselt täiendavat näitust.
Klaaskirstudes nukud
Kuna Vienne on lõpetanud nuku- ja visuaalteatri kõrgkooli, on üpris loomulik, et neid meediume kasutab ta ka oma lavastustes. Alates 2003. aastast on Vienne oma lavastuste jaoks loonud kuuskümmend elusuuruses, üpris kõhedaks tegeva väljanägemisega nukku. Need teismelisi kujutavad puped on nii tema lavastustes kui fotoportreedel autonoomsed karakterid, kes mõnikord ka kõnelevad, nagu näiteks lavastuses „Kõhurääkijate konverents” („Ventriloquists Convention”, 2015).
Kaasaegse Kunsti Muuseumi keldrikorrusel asuv näitus „Gisèle Vienne travaux 2003–2021” koosneb kahest osast: fotonäitusest, kus on eksponeeritud ühesuguse formaadiga portreede rida, ning klaaskirstudes nukkudest. Fotodel on varateismelisi kujutavad, elutute silmadega nukud, mis kui terrakotasõdalased valvavad sissepääsu krüpti, kus sümmeetriliselt paigutatud klaaskirstudes lamavad needsamad teismelisteks riietatud figuurid. See näitus tekitab ebamugavustunnet ja kummastust, võimaldades mitmeid assotsiatsioone.
Tundmatute sõdurite ühishaud oma ühetaoliste hauakividega — elamata jäänud, anonüümsed elud, mõtestatusest tühjaks jooksnud tulevik. Kuid ka vastand Pariisi Panthéonile, kus krüptides prantsuse kultuuri suurkujud — filosoofid, kirjanikud, poliitikud, kunstnikud. Millise tulevikuvõimaluse ja stardiplatvormi saab aga uus põlvkond, kellelt on liiga vara võetud lootus unistuste täitumisele? Kas peab tõdema, et kevad ongi eelkõige porine aastaaeg?
Need nukud on nii elutult vahajasvalged. Värvipsühholoogias sümboliseerib valge värv puhtust, värskust, süütust, lihtsust ja uut algust. Need kahkjad, varateismelisi kujutavad nukud otsekui süüdistavad vaatajat, andes justkui mõista, et eespool mainitud sõnadega on neid võimatu kirjeldada. Kirstudes lebavad kummaliselt haavatavalt mõjuvad, tummade pilkudega Lolitad ja pahelised poisid, kes tekitavad nii vastumeelsust kui kaastunnet. Tardunud ilmega salkusjuukseline nooruk, seljas särk kirjaga „Death”. Teotatud lumivalgeke klaaskirstus… laiali läinud meik kunstlikult õhetavate palgetega näol… verepritsmed seelikuserval… poriste sukkadega jalad lapsekingades. Nad on nii nukud kui ka enneaegselt räsitud inimolendid. Nukul pole tundeid. Nukuga võib käituda, kuidas tahes, ta ei protesteeri, kui ta katki tehakse, lahti riietatakse või jäsemed küljest rebitakse. Nuku võib ära visata ja uuega asendada. Nukk on meie destruktiivse viha ning interpersonaalse ükskõiksuse ja hoolimatuse täiuslik võrdkuju.
Näitus „Gisèle Vienne travaux 2003–2021”.
Martin Argyroglo foto
„Crowd”
Näitusele sekundeerib mõtteliselt Vienne’i tantsulavastus „Crowd”. Vienne on mitmes intervjuus maininud oma sügavamat huvi klubikultuuri kui viimaste aastakümnete ühe huvitavama kultuurilise fenomeni ning eraldatusele vastanduva ekstaatilise „uushõimluse” vastu. 1980-ndatel Ibizas tekkinud klubikultuur tõmbas tuhandeid noori üle kogu Euroopa lõõgastavat nädalalõppu veetma. Innovatiivsed DJd importisid nii muusika kui tantsudroogi ecstasy Euroopasse ja nii sai alguse reivikultuur, mis muutus peatselt sünonüümseks ebaseaduslike, reguleerimata, spontaansete väliüritustega. Nüüdseks legaliseeritud reiv on siiski säilitanud oma pseudoreligioosse salapära, kus DJ kui tänapäevase šamaani osaks on tantsijaid ekstaatilisse seisundisse viia. Klubitegevuses osalejaid saab kontseptuaalselt klassifitseerida hõimuna, täpsemalt uushõimkonnana, mille liikmeks olemine eeldab nii rituaali protseduurireeglite (ettevalmistus, osalemine, väljumine) kui käitumiskoodeksi ja etiketi tundmist. Meelelis-kehaline ühiskogemus võimaldab ootamatute ja ainulaadsete sotsiaalsete suhete teket, soorollide ja identiteedi vahetust, erinevate sotsiaalsete klasside segunemist, kiiret lähedaste suhete loomist ning ühiskonna üldkäibivate normide mõneks ajaks kõrvale heitmist.
Gisèle Vienne’i lavastus kujutab endast reivipidu, kus osalisteks 15 tantsijat. Lava on kaetud mullaga, millele on pillutatud lömmi löödud plastpudelid, mis helendavad nagu tähed tummas taevas — lavakujundus meenutab ühtaegu nii kuumaastikku kui kõrbe. See on lohutu maastik, kus tänapäeva nomaadide hõim saab laastatud keskkonnas kokku vaid lühikeseks ekstaatiliseks pühitsuseks.
Lavastus järgib reivipeo struktuuri. Üksteise järel ilmuvad lavale aegluubis liikuvad tantsijad nagu astronaudid viljatul planeedil. Elektroonilise muusika saatel etendavad nad „elu tantsu”, moodustades erinevaid kooslusi, mis tekivad ja siis jälle lagunevad. Tantsijad on lihtsalt vaimustavad ja keha valdamises ülimeisterlikud. Vienne’i koreograafia on üles ehitatud korduvale mustrile: stoppkaader–kiirendus–aeglustus. Hetkeks tardunud poosides salvestub tantsijate emotsioon, selles on dramatismi, ekstaasi ja hingestatust. Tantsimise käigus heidetakse endalt riided, mis jäävad värviliste laikudena lavale, kui tantsijad on peo lõppedes üksteise järel lahkunud. Paratamatult tekib silme ette pilt meedias nähtud fotost, kus Atacama kõrbe Tšiilis on ladustatud tuhandeid tonne värvilisi, uusi ja kasutatud riideesemeid, mis pärit kogu maailmast. See värviline, mittelaguneva riidematerjali mass kõrbe taustal on õõvastav. Kõrb on alati olnud koht vaimseks puhastumiseks — nüüd on see reostatud.
Näitus „Gisèle Vienne travaux 2003–2021”.
Martin Argyroglo foto
Lõpetuseks
Kunstnikud kui tundlikum osa inimkonnast kaardistavad meie kaasaega, mil seni kehtinud paradigma käriseb igast servast. Nad tajuvad ette ühiskonna seismilisi võnkeid, mille eesmärgiks on senise geopoliitilise maailmakorra raputamine.
Pariisi sügisfestivali programmis olid esindatud teemad, mis nii praeguse Ukraina sõja kui Prantsusmaa käimasolevate presidendivalimiste kontekstis (k.a Prantsuse-Vene suhted) on muutunud järjest aktuaalsemaks ja ärevusttekitavamaks.
Meie viimasel kohtumisel Pariisis kinnitas Julien Gosselin, et ta tahab tulla Eestisse kindlasti tagasi ja siis juba mõne oma lavastusega. Niisamuti Gisèle Vienne, keda loodame tulevikus Viimsi Artiumis esitleda.
Ajal, mil mure ja hirmu sunnil muutub maailm üha kitsamaks, on rahvusvaheliste kultuurikontaktide säilitamine ja eriti inimlikud sidemed loojate vahel üha olulisemad, sest just sellel tasemel üksteisemõistmine aitab säilitada ja tugevdada demokraatliku lääne kultuuriruumi väärtussüsteemi ja ühtsust.
Pariisi sügisfestival
Pariisi sügisfestival tähistas 2021. aasta sügisel oma 50 aasta juubelit. Alates 1972. aastast on festival igal sügisel, septembrist detsembrini esitlenud rahvusvahelist ja interdistsiplinaarset tippkultuuri nii etenduskunstide, muusika, nüüdistantsu, visuaalkunstide kui ka filmi valdkonnas. Pariisi sügisfestival on pühendatud kõige laiemas mõttes nüüdiskultuurile ja erinevate distsipliinide kokkutoomisele. Sügise jooksul toimub tavapäraselt umbes viiskümmend kultuurisündmust erinevates Pariisi ja selle lähiümbruse Île-de-France´i etenduspaikades, muuseumides ja kinodes, mida külastab keskmiselt 250 000 inimest. Sügisfestival iseloomustab end nomaadina, vahetades ja muutes igal aastal etenduspaiku, kuid kindlasti toimub programm nii Odéon-Théâtre de l’Europe’is, Pompidou keskuses, Pariisi Moodsa Kunsti Muuseumis kui teistes Pariisi olulistes kultuurikeskustes.
Pariisi sügisfestivali peetakse prantsuse kultuuriruumis üheks olulisimaks kaasaegse kultuuri esitlejaks ja suunanäitajaks. Oma algusaegadest saadik on festival toonud Pariisi lisaks Euroopa tippkultuurile tähelepanuväärseid lavastusi, kontserte ja näitusi nii Lõuna-Koreast, Hiinast, Indiast, Jaapanist, Lõuna-Aafrikast, Egiptusest, Iraanist, Mehhikost kui mujalt. Alates 2012. aastast esitleb sügisfestival igal aastal oma „Portree” programmis ka väljapaistvaid rahvusvahelisi artiste — näiteks on seal olnud Robert Wilson (USA), William Forsythe (Saksamaa), Romeo Castellucci (Itaalia), Luigi Nono (Itaalia), Unsuk Chin (Korea), Krystian Lupa (Poola), Irvine Arditti & Quatuor Arditti (Suurbritannia), Lucinda Childs (USA) jt.
Pariisi 50. sügisfestivali teatriprogrammis olid näiteks Robert Wilson / Lucinda Childs, Frank Castorf, Julien Gosselin, François Gremaud, Encyclopédie de la parole / Emmanuelle Lafon. Nüüdistantsu programmis esinesid Jérôme Bel, Anne Teresa De Keersmaeker, Boris Cramatz, Mette Ingvartsen jne. Muusikavaldkonda esindasid Marina Abramović, Charles Ives / George Crumb / Enno Poppe; filmivaldkonda Derek Jarman ja Kelly Reinhardt. „Portree” programmis olid tõstetud fookusesse Gisèle Vienne, Forced Entertainment, Lia Rodrigues ja Philip Venables.
Kasutatud kirjandus:
2012. N. Andrejev 2012. Sobranije sotšinenii v 6 t. Moskva: Knigovek, 2012, t. 1.
Jelena Vladimirovna Bulõševa 2017. „Jekaterina Ivanovna” L. N. Andrejeva kak sotsial-psihologitšeskaja drama. — Trudõ Sankt-Peterburgskogo gosudarstvennogo instituta kulturõ, t. 215. Hudožestvennaja antropologija Serebrjanogo veka. Literaturnõje tštenija.
Timur Hairulin 2021. Apostol samounitštoženija, otets zombi-horrora i nesostojavšiisja ministr propagandõ: kak Leonid Andrejev stal vlastitelem dum russkoi intelligentsii 1900-h godov. — NOŽ, 21. VIII.
Avi Shankar 2011. Club Culture, Neotribalism and Ritualised Behaviour. — Annals of Tourism Research, A Social Sciences Journal, vol. 38, October.
Bernard Vouilloux 2013. Gisèle Vienne: Disturbance in Representation. — https://legacy.blackbox.no/wp-content/uploads/2020/01/BBTP-01_Vouilloux.pdf
Frederick H. White 2008. Ekaterina Ivanovna and Salomé: cultural signposts of degenerative illness. — The Slavic and East European Journal, vol. 52, nr 4.
INGA KOPPEL on SA Kultuuri- ja hariduskeskus Viimsi Artium välissuhete juht ning on varem olnud etenduskunstide keskuse Vaba Lava välissuhete juht. Ta on töötanud Tartu Loomemajanduskeskuse välissuhete juhi ja Tartu Filmifondi projektijuhina, kaaskorraldades Tartu PÖFFi ja filmifestivali „Tartuff”. Inga Koppel on töötanud Tartu Ülikooli inglise keele õppejõuna; tal on magistrikraad konverentsitõlkes Tartu Ülikoolist. Koppel on tõlkinud, kirjutanud arvustusi ja viinud läbi publikuarutelusid välistruppidega. Ühtlasi on ta uue rahvusvahelise etenduskunstide festivali „Performa Borealis”, mis toimub Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 raames, initsiaatoreid ja peakorraldajaid.
