FILMIPRODUKTSIOONI ERIALA VÄLJAKUTSED
September, 2022Kui 2005. aastal pöörduti minu poole ettepanekuga aidata kaasa mõelda erialapõhise filmiõppe teemal, oli mul selja taga kahe esimese täispika mängufilmi tootmine produtsendina, enne seda 10-aastane kogemus erinevates rollides võtteplatsil ja filmitootmise eriala magistriõpingud Hamburgis. Ma teadsin päris hästi, kes on produtsent, mida selle eriala raames õpetama peaks, milline oleks ideaalne filmikool. Ei ole targemat inimest kui esimest eduelamust kogenud professionaal! Käärisin käised üles ja hakkasin koostama visiooni.
Võimalik nimekiri teemadest tuli pikk. Et õpetada produktsiooni parimal võimalikul moel, olnuks vaja kaasata peaaegu kõik eesti filmimaastikul tegutsevad produtsendid, toimetajad, ametnikud, levitajad… Õige varsti selgus, et õppekava maht sellist ainete loetelu ei võimalda ja tuleb end piirata. Ja kuna värske filmikool oli võtnud suuna selgelt praktilisele filmitegemisele, hakkas filmide loomine dikteerima raskuspunkte kõikidel erialadel.
Ilmselt oligi algusaastate kõige suurem väljakutse selgitada filmiõppe juhile Jüri Sillartile, et produktsiooniõpe oma parimal moel võiks koolitada loovaid produtsente, kes teavad, kuidas filmid teostuvad. Suures plaanis vajati alguses produtsente vaid kui kedagi, kes filmivõtted ära korraldaks. Mitmetes filmikoolides see nii ongi: produtsendi eriala ei õpetata, selleks on palgalised tootmisjuhid või kaasüliõpilased printsiibil „kõik teevad kõike”. Minu ambitsioon oli suurem ja tagantjärele julgen arvata, et kulus kolm lendu, enne kui produktsiooni eriala tegelikku sisu mõisteti ja ka õpingute ajal valminud filmide teostamisel arvestati.
Kes on produtsent? Mida ta teeb? Mida kujutab endast filmiproduktsioon? Tegelikult annab koondnimetus „produktsioon” võimaluse arendada endas erinevaid ja ka vastandlikke isikuomadusi filmiprotsessi kõigi etappide juhtimiseks. Iga tootmistudeng on pidanud oma tugevused üles leidma ja vajakajäämisi teadvustama. Esiteks peaks ta olema loov produtsent, kes haaravaid lugusid ja huvitavat loovmeeskonda kaasates annab võimaluse ideedel teostuda. Teiseks praktiline kultuurikorraldaja, kes suudab süstematiseerida filmitootmise masinavärgi toimimiseks vajalikke tegevusi ja on hea suhtlemisoskusega, nn inimeste inimene. Kolmandaks täpne ja kohusetundlik, numbreid mittekartev ning juriidikas kodus olev bürokraat. Neljandaks seltskondlik ja turundusliku vaistuga müügimees, et viia film parima potentsiaalse vaatajani. Produtsent on see, kes teeb filmi valmimise võimalikuks.
Eri perioodidel on õppekava võimaldanud panustada erinevas mahus neisse filmiprodutsendi külgedesse. Puudujääke on suuresti korvanud filmikunsti osakonna hea kontakt eesti filmitööstusega: tudengid on järjepidevalt käinud filmitootmisettevõtetes praktikal ja on tihti leidnud sealt ka oma tulevased tööalased kontaktid. Samuti on kõik produktsiooni erialal õpetavad külalisõppejõud olnud aktiivselt praktiseerivad professionaalid ja andnud seega edasi värskeimaid teadmisi.
Läbivaks jooneks filmikunsti õppekaval on algusest peale olnud rohkete praktiliste semestrifilmide loomine ja enim on arendatud tudengite oskusi just lühifilmide ettevalmistamisel, võtteplatsil ja järeltootmises. Kuid vaieldamatult on olulisim põlvkondadevaheline üksteisemõistmine ja suhted, millega noored produtsendid pärast lõpetamist varustatud on. Ka lõpetanute edasine töökäik on näidanud, et enamus on leidnud endale sobiva ja rahuldustpakkuva niši filmitootmise eriala sees. Mitmeil on kasvanud soov ise produtsendina lugusid käivitada ja edukas tootmisfirma luua. Nende kuueteistkümne aasta jooksul, mil BFMis on produktsioonieriala õpetatud, on filmitootmise erialateadmisi saanud üle kuuekümne noore filmitudengi. Loodetavasti on meie lähimate aastate filmitootmise nägu nende kujundada.
Mida edasiseks soovida? Kuna viimastel aastatel, nelja-aastase filmiõppe raames, on olnud võimalus kasvatada noortes produtsentides isiklikku loomingulist initsiatiivi, oleks suurepärane, kui leitaks moodus, kuidas loovmeeskonnad saaksid õpingute vältel tegelda üheskoos täispika mängufilmi stsenaariumi ja loomingulise paketi arendamisega. Et värskelt omandatud teadmised ja ülikooli ajal sõlmitud loomingulised suhted leiaksid kohe päriselus rakendust ja et oma debüütmängufilmini oleks kogu meeskonnal võimalik jõuda paari-kolme aasta jooksul. Mida kauem uus põlvkond oma võimalust ootab, seda väiksem on tõenäosus, et ta millegi värskega üllatab. Miks mitte arendada BFMis filmiõpet edasi üheaastase magistriprogrammi näol, mille tulemusena valmiksid esimesed täispika mängufilmi projektid sellises vormis, et eesti filmi rahastajatel oleks rõõm neid riigi kultuurile eraldatud rahaga toetada.
Anneli Ahven koos produtsendi eriala 7. lennuga, kelle kooliaeg jäi aastatesse 2018 – 2022.
Vasakult: Sofia Mihhaljova, Merili Laul, Antero Noor, Anneli Ahven, Kati Vuks ja Jonathan Peterson. Pildilt puudub Sander Lebreht.
Erakogu foto
