VASTAB TÕNU TRUBETSKY

Juuni, 2014

    Muusik ja kirjanik, kunagine punkar ning anarhist Tõnu Trubetsky (sünd. 24. aprillil 1963 Tallinnas) moodustas oma tuntuima ansambli Vennaskond täpselt kolmkümmend aastat tagasi — 1984. Kaheksakümnendate keskel esineb Trubetsky ka bändiga Vürst Trubetsky & J. M. K. E. Aastal 1989 käivad Tõnu Trubetsky ja Vennaskond esimest korda turneel Soomes, samal aastal ilmub ka Trubetsky esimene luulekogu „Pogo”. Kuigi 1991. aasta veebruaris-märtsis emigreerub Vennaskond Soome, ilmub Eestis nende esimene kassett „Ltn. Schmidti pojad”. 1991 laseb Vennaskond välja ka vinüülsingli „Girl in Black / Riga My Love” ja 1992 näeb trükivalgust Trubetsky & Pathique’i seiklusjutustus „Inglid ja kangelased”. Aastal 1993 algab Vennaskonna kõrgaeg — ilmub album „Usk. Lootus. Armastus” ja esmakordselt saab kuulda hitti „Insener Garini hüperboloid”. 1994 näevad trükivalgust Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique’i seiklusjutt „Daam sinises” ning Tõnu Trubetsky luulekogu „Anarhia”. Aastal 1996 laseb Vennaskond välja plaadi „Mina ja George” ja 1997 albumi „Reis Kuule”, Vennaskond esineb samal aastal Soomes „Ruisrocki” festivalil ühena peaesinejatest kõrvuti David Bowie ja Nick Cave’iga.

      1998 ilmub bändil videokassett „Millennium”, 1999 toimub Vennaskonna suur turnee New Yorgis. Samal aastal jõuab plaadipoodi ka kogumik „Priima”. Aastal 2000 trükitakse Tõnu Trubetsky luule ja pildiraamat „Trubetsky”. Produktiivne on Vennaskonnale aasta 2001 — ilmuvad albumid „Ma armastan Ameerikat″ ja „News from Nowhere”, samuti videokassett „Ma armastan Ameerikat”. Aastal 2004 näeb trükivalgust Tõnu Trubetsky raamat „Anarhistid”, mille toimetajaks on Mart Laar. 2009. aastal avaldab Trubetsky (koostöös Cat Bloomfieldiga) oma Eesti pungi ajaloo raamatuna „Eesti punk 1976—1990. Anarhia ENSV-s”, 2012 sama temaatikaga uue raamatu (koostöös Kalev Leholaga) „Haaknõela külm helk”. Aastal 2013 ilmub Tõnu Trubetsky järg vendade Strugatskite romaanile „Hukkunud Alpinisti hotell” ja 2014 Vennaskonna hetkel viimane album „Linn süütab tuled”.

 

      Alustuseks sinu päritolust ja sugupuust. Kuidas sa oled seotud Trubetskoide vürstisuguvõsaga?

      Ma olen Trubetskoide suguvõsaga seotud isa, vana- ja vaarisa liini pidi. Keskajal oli meil, st Trubetskoidel, oma iseseisev Trubetski vürstiriik (1164—1634). Praegu on selles paigas väike linnake Trubtševsk; see asub selles kolmnurgas, kus Venemaa, Ukraina ja Valgevenemaa piirid kokku puutuvad. Keskaja lõpul (1654) läks see piirkond Moskoovia alla, tollal olid seal kandis segased ajad, nagu Potop (Rootsi sissetung), Hmelnitski mäss ja muu säärane, ning see vürstiriik niimoodi kaduski.

      Oled muusik, kirjanik, punkar ja anarhist. Kuidas sa ennast ise määratled, on see määratlus sulle üldse oluline?

      Viimasel ajal pole ma pidanud ennast määratlema, kuna keegi pole seda küsimust enam püstitanud. Kui ma noorem olin, siis rõhutasin rohkem anarhistiks olemist. Aga praegusel ajal ei tegele ma enam aktiivselt ei anarhismi ega poliitikaga, see on jäänud justkui tagaplaanile.

 

      Ent sina kui muusik ja kirjanik — kuidas need kaalukausid tasakaalus on? Või ei olegi?

      Nad on tõepoolest isegi tasakaalus. Näiteks kui ma nüüd viimati kirjutasin järge „Hukkunud Alpinisti hotellile”, siis ma tundsin end küll kirjanikuna. Siis ma kirjutasin aasta otsa iga päev ja väga tihedalt. Ent selle aasta algusest alates pole ma enam midagi kirjutanud, selle asemel tegelesin muusika ja bändi kontsertide organiseerimisega, samuti Vennaskonna plaadimajandusega. Meil tuli nüüd (20. mail) LPna (vinüülplaadina) välja 1992. aastal kassetil ilmunud „Rockpiraadid”. Sellega oleks pidanud juba ammu tegelema, aga uued plaadid ja projektid tulid kogu aeg peale, nii et vahepeal polnud selleks aega. Aga nüüd on „Rockpiraadid” vähemalt vinüülplaadil siiski olemas.

 

      Vennaskond tähistab tänavu oma 30. sünnipäeva, ansamblit on nimetatud ka poeetide bändiks. Kuidas iseloomustaksid Vennaskonna esimest, nõukaaegset perioodi, mida märgib ka koostöö algus Anti Pathique’i (bassimees ja kirjanduslik mõttekaaslane) ning kitarrist Allan Vainolaga?

      See esimene periood oli küllaltki kaootiline, Vennaskonnaga oli meil esimene kontsert 1984. aastal. Enne seda olime sõber Teet Tibariga teinud kodustes tingimustes lugusid küll juba varem — mõjutajateks olid sellised 1970. aastate glam rock’i bändid nagu Sweet, Slade ja Smokie, mingil määral isegi Queen. Aga Vennaskonna esimese kontserdi ajaks olime juba pungi peale üle läinud, siis enam glam rock’i stiilis lugusid meil kavas polnud. Samas, mingid glam rock’i peamiselt välised mõjud on meid jäänud saatma isegi tänini. Tookord vahetusid Vennaskonnas liikmed tihti olude sunnil, kuna nii mõnelgi meie muusikul polnud isegi kindlat elukohta, rääkimata telefoninumbrist. Nii et kui ühte bändi liiget polnud enne kontserti võimalik kätte saada, tuli ta asendada mõne teisega, kes oli parasjagu saadaval.

 

      Ent Vennaskonna läbisaamine nõukogudeaegsete kultuuriametnikega? Siis olid ju olemas kurikuulsad vokaal-instrumentaalansamblite tarifitseerimised. Kuidas te nendest läbi saite?

      Me käisime küll nendel kohustuslikel tarifitseerimistel, kuid esinemisluba ei saanud me kordagi. Sellele vaatamata esinesime kogu aeg, näiteks maarajoonide kultuurimajades oli meil kontserte päris tihedalt. Aga neid ei tohtinud eriti välja reklaamida — postide peal olid lihtsalt väiksed kuulutused. Aastal 1985 korraldas disko- ja pungitaat Riho Baumann bändidele üle-eestilise turnee „Rütmiralli”. Alguses esinesid bändid, sealhulgas ka meie, ja pärast seda oli Baumanni disko. Nii et disko ja punk käisid tollal käsikäes!

 

     Mida sina kui Vennaskonna liider sel ajal kõige olulisemaks pidasid, nii muusikas kui sõnas?

      Me olime tollal bändis anarhistlike vaadetega (ja oleme ka praegu), mis väljendus ka meie laulusõnades. Ja seda sõnumit pidasime me väga tähtsaks. Muusikaliselt olid need lood küll punk, kuigi võibolla tollal mitte väga originaalne, kuna küllap oli ka teisi bände, kelle helipilt oli meie omaga üsna sarnane. Kasvõi Generaator M, kes alustas tegutsemist meist varem.

 

      Vennaskonna kõrgaeg algas aastal 1993 kahe plaadiga („Usk. Lootus. Armastus” ja „Vaenlane ei maga”) ning tänini kuulsa hitiga „Insener Garini hüperboloid”. Mida niisugune populaarsus sulle kaasa tõi, milliste uute muusikaliste väljakutsetega sa silmitsi seisid?

      Siis me saime Eestis järsku väga kuulsaks. Me olime tegutsenud enne seda küll paar aastat Soomes, kus me lindistasime uusi lugusid. Kui me Eestisse tagasi tulime, siis ilmus kohe see kassettalbum „Rockpiraadid”, millest enne juttu oli. Need olid Soomes Lepakkos ja Taanis Sweet Silence Studios salvestatud lood, me liikusime üldse Skandinaavias palju ringi, eriti 1991. aastal.

 

      Ja see oligi siis esimene kokkupuude välismaise publikuga?

      Päris esimene kokkupuude välismaise publikuga oli meil tegelikult juba aastal 1989, mil toimus Vennaskonna esimene Soome turnee. Kontserdid olid kõigis Soome suuremates linnades. Siis tundus kõik nii uudne ja huvitav olevat.

 

     Ent kui sa võrdled Vennaskonna tolle aja kodu- ja välismaist publikut, oli seal siis mingi vahe ja kui, siis milles?

      Soome turnee toimus koos sealsete punkaritega, kusjuures kohalikud punkbändid, nagu näiteks Pyhäkoulu, S. A. Int. Kadotetut jt, mängisid meile soojenduseks ning Vennaskond ja Jim Arrow & The Anachrones Eestist olid põhibändideks. Soome punkaritel oli kõrvaltvaatajatena Nõukogude Liidust muidugi oma ettekujutus, mis meie kui seesolijate arvamusest mõnevõrra erines. Aga hea oli mõtteid vahetada ja neile selgitada, kuidas Nõukogude Liidus asjad tegelikult on. Meile jälle tundus kapitalism hästi tore ja ahvatlev, kuid Soome punkarid rääkisid meile, mis selle süsteemi juures neile ebameeldiv on. Aga kõik need toonased sidemed on tänaseni säilinud, kaasa arvatud Soome anarhistidega, kelle vaated olid mõneti teistsugused kui Eesti pungiaegsetel anarhistidel, ehkki mitte peamistes seisukohtades.

 

      Aastal 1999 toimus Vennaskonna siiani suurim turnee New Yorgis, muu hulgas ka esinemine kuulsas rockiklubis CBGB (Ramonesi n-ö koduklubis). Kuidas teil ennast sellises „rocki-Paabelis” nagu New York kehtestada ja positsioneerida õnnestus?

      See Vennaskonna turnee oli tõesti väga äge, esinesime peaaegu kõigis New Yorgi kuulsamates rockiklubides, samas tihti koos kohalike bändidega, nagu The Derogatories. Meie helipilt oli tolleks ajaks üsna originaalne, kus rock oli ühendatud selliste pillidega nagu viiul ja ka ukulele, mida mängis Kaspar Jancis. Kohalikud bändid tegid hiphoppi, punki, indie’t jne — need tüübid olid väga ehedad, nad olidki nemad ise. Mitte nagu mõni tollane Eesti bänd, kus rokkari nahktagi oli pigem esinemiskostüüm. Nende puhul pole tegemist „kostüümi­draamaga”, nad ongi päriselt sellised. Aga Vennaskonda võeti vastu väga hästi, kuigi need klubid on üsna väikesed — ega nendesse palju publikut ei mahugi. Aga CBGB oli meie esinemise ajaks küll puupüsti täis.

 

      Vennaskond täna ja uus plaat „Linn süütab tuled” — mis on kolmekümne aastaga muutunud ja mis on samaks jäänud?

      Igasugused oskused on ajapikku muidugi paremaks läinud; nüüd oskame lugusid palju paremini kokku miksida, rohkem on ideid ja lood on ka nüüd keerulisemad. Peab ütlema, et see Vennaskonna uus plaat „Linn süütab tuled” on mõneti meie varasemate plaatide nägu, aga palju uut on ka. Samaks on jäänud põhiliselt instrumentaarium, kuidas me viiulit ja akordioni kitarridega kokku miksime. Uut on tegelikult veidi raske sõnadesse panna, see on rohkem uute arranžeeringute ja ka uuenenud sound’i küsimus.

 

      Vahepeal tekkis sul uus, ingliskeelse nime ja ingliskeelsete laulutekstidega bänd The Flowers of Romance. Ilmunud on ka kaks CD-plaati ja kolm DVDd. Mida see Flowers endast kujutab?

      Seda bändi olen ma teinud alates 1999. aastast ja see on glam rock’i bänd. Sellepärast on ka The Flowers of Romance’i tekstid inglise keeles, kuna see sobib glam rock’iga paremini kui eesti keel. Kui teha glam rock’i eesti keeles, siis see kõlab nagu sült. Teine põhjus on aga see, et oleme tahtnud The Flowers of Romance’iga maailmas palju ringi reisida. Oleme Flowersiga esinenud näiteks Pariisis, Berliinis, Helsingis, New Yorgis, Stockholmis, Brüsselis, Tallinnas, Raisios, Turus, Antwerpenis, Lille’is, Geelis ja teistes suuremates Euroopa linnades. Regulaarselt käime mängimas aga Riias, samuti Varssavis. Muuseas, aastal 2008 olime The Flowers of Romance’iga peaesinejad Indias Dharamsalas Tiibeti olümpiamängudel, mis olid alternatiivsed olümpiamängud Pekingi olümpiale.

      Flowersiga oli meil viimane kontsert eelmisel aastal ja nüüd on see kooslus pisut soiku jäänud, kuna töö käib praegu Vennaskonnaga. Eks ma edaspidi jätkan kindlasti ka The Flowers of Romance’iga, aga mitte meil Eestis. Vennaskonna kõrvale pole siin mõtet mingit teist bändi kultiveerida.

 

      Sinuga seostub kaks märksõna: „punk” ja „anarhia”. Mõlemal teemal oled ka raamatuid kirjutanud (isegi luulekogu — „Anarhia”, 1994). Paned sa nende vahele võrdusmärgi ning miks punk ja anarhia on sulle nii olulised?

      Nii punk kui ka anarhia jäävad minu jaoks praegu pigem minevikku — Vennaskond pole tänapäeval enam üksnes punkbänd. Punk pole minu jaoks enam nii oluline. Anarhismiga on aga nii, et tänapäeva Eestis pole see üldsegi aktuaalne; mitte keegi ei taha sellest midagi kuulda (naerab). Vastupidiselt üheksakümnendatele, mil mitte ainult punkarid, vaid ka mõned vanemad, soliidses eas inimesed arvasid, et Eesti võiks täiesti vabalt anarhiale üle minna. Et poleks vaja seadusi, politseid ega midagi; et kõik toimib niikuinii iseenesest.

      Tänapäeva avalik arvamus aga vastandub anarhismile. Viimasel ajal on noorte seas siiski tekkinud mingi anarhistlik liikumine, kuid mina pole sellega otseselt seotud. Arvan, et ma ei saa anarhia eest võidelda möödaminnes, ühe käega. Sel juhul peaksin sellele täielikult pühenduma. Minu poliitilised vaated on tegelikult samasugused nagu siis, kui ma veel noor olin. Aga praegu ma ei tegele enam aktiivselt poliitikaga, pean seda üsna lootusetuks ettevõtmiseks.

 

      Kas pungis ja anarhias oli sinu jaoks omal ajal ka mingi vabaduse mõõde?

      Kindlasti, nõukaajal uskusin mina ja uskusid ka minu lähemad sõbrad anarhiasse ja anarhismi. Arvasime, et kõik inimesed saavad varsti ise aru, et anarhia on ainuõige riigikord (naerab). Et asi liigub meil anarhia poole evolutsioonilisel teel. Üheksakümnendatel aastatel oli avalik arvamus Eestis võrdlemisi anarhismisõbralik, seda ei vastandatud Eesti vabariigi ideele. Võrreldes möödunud nõukogude ajaga tundus eluolu taasiseseisvunud Eestis, kus kõik oli justkui lubatud, peaaegu anarhilisena. Paljud hindasid siis suurt vabadust ja seda, et nagu midagi pole enam keelatud.

      Aga selle sajandi esimesel kümnendil muutus avalik arvamus Eestis päris tugevalt — meil oli vahepeal ju Pronksiöö ja muidki suuri skandaale ning nüüd ihalevad vist paljud hoopis kõva kätt, mis lööks korra majja. Ja saadaks mittekodanikud Eestist välja. Vahepeal oli olukord rahvuslike pingete näol ikka üsna tige, praegu vaadatakse tulevikku nähtavasti veidi helgemalt, vaatamata isegi Ukraina kriisile.

 

      Oled avaldanud poeesia- ja proosaraamatuid. Mis on poeesias sinu meelest kõige olulisem?

      Ka poeesia on jäänud minu jaoks tegelikult minevikku, praegu ma küll ikkagi kirjutan laulutekste, kuid need on siiski pigem laulusõnad, mitte luuletused. 1980. ja 1990. aastatel olin ma poeet, ka enda arvates, ja kuigi kasutasin oma luuletusi samuti laulutekstidena, oli tegemist siiski poeesiaga. Tähtis on see, et luuletustes oli minu jaoks oluline vorm — ma lihvisin oma luuletuste väliskuju ikka üksjagu, et neid korrektseks saada. Tihtipeale oli minu poeesia küllalt keerulise ülesehitusega, kordused, silbid ja rütm olid kõik paigas. Aga sisu ja teemade poolest võisid need olla väga erinevad.

      Mis puutub teiste poeesiasse, siis seda juhtub väga harva, et ma leian mõne poeedi, kes mulle tõeliselt meeldib. Eestis võin neid autoreid üles lugeda ühe käe sõrmedel. Mulle on meeldinud näiteks Priidu Beier, Indrek Ryytle, Arvi Siig ja veel mõned. Olen viisistanud vähemalt ühe Doris Kareva teksti ja kui ma olin väga noor, siis lugesin kõiki tollaseid Hando Runneli luuleraamatuid. Juhan Viidingut tundsin ma isiklikult ja Jüri Üdi luulekogud lugesin kõik läbi. Andres Ehinit tundsin samuti isiklikult, kusjuures ta õpetas mind, kuidas luuletusi tuleb kirjutada. Ehin rääkiski mulle luuletuste vormist ja sellestki, et iga luuletus peab olema sündmus omaette. Tema õpetussõnad on mind aidanud päris palju.

 

      Millega on seiklusjutud sind ära võlunud, et sa neid oled kirjutanud?

      Alguses kirjutasime neid sõber Anti Pathique’iga enda lõbuks, hiljem hakkasime neid jutte ka avaldama.

 

      Oli see puhtalt lõbuasi või oli seal ka mõni muu tagamõte, näiteks finantsiline või tähelepanu äratamise soov?

      Finantsilist tagamõtet küll ei olnud, ega me nende juttudega midagi teenida lootnudki. Aga kui mõni väike romaan hakkas kirjutamise käigus juba ilmet võtma, siis tekkis tahtmine ka seda avaldada.

 

      Proosakirjanduses on su kaasautoriks olnud Anti Pathique. Kuidas te neid raamatuid kahasse kirjutasite, kas nii nagu vennad Strugatskid või kumb oli Ilf ja kumb Petrov?

      Tegelikult ma ei teagi täpselt, kuidas Strugatskid või Ilf ja Petrov kirjutasid. Meie kirjutasime niimoodi, et alguses ei leppinudki kokku, millest raamat tuleb. Kirjutasime lihtsalt kordamööda lauseid, üks kirjutas ühe lause ja teine jätkas. Alguses toimus see küll vaheldumisi lausete kaupa, aga hiljem juba pikemate lõikudena, kuni lehekülgedeni välja. Nii et kui ühel mõtted otsa said, siis teine kirjutas edasi.

 

      Kas pudruks ja kapsaks ei läinud lugu niiviisi?

      Ei läinud, kuna me leppisime eelnevalt kokku, et teise mõttekäiku peab jälgima, et mingeid eriti absurdseid pöördeid tegevustikku ei tekiks. Kui vaja, viskasime välja nii mõttetud situatsioonid kui ka mõttetud tegelased. Mitmes meie jutustuses on ühed ja samad tegelased, nii et tekkisid omamoodi järjejutud.

      Kirjutasin ka järje Strugatskite „Hukkunud Alpinisti hotellile”, kuna mul tekkisid ideed, kuidas see lugu oleks võinud edasi areneda sealt, kus ta pooleli jäi. Mulle meeldis ka „Hukkunud Alpinisti hotelli” film, mida ma käisin nõukaajal kinos mitu korda vaatamas.

 

      Milline on sinu suhe filmikunstiga, nii tegijana kui vaatajana?

      Tegelikult oleksin ma juba ammu tahtnud teha üht mängufilmi. Töötasin mingi aeg Faama Filmis, mis oli Tallinnfilmi, kus ma samuti töötasin, n-ö mantlipärija. Faama Filmis oli meil plaan hakata tegema mängufilmi minu raamatu „Inglid ja kangelased” järgi. Isegi lepingud olid juba alla kirjutatud, aga rahasid me sinna taha ei saanud ja see idee jäigi seisma. Aga ma olen ise teinud muusikafilme rockumentary-žanris — pooldokumentaalseid, lauludega pikitud filme Vennaskonnast, umbes nagu biitlite „Hard Day’s Night” omal ajal. Selliseid rockumentary-stiilis bändifilme olen ma teinud kuus tükki, need on ilmunud DVDdena.

 

      Räägime poliitikast. Aastal 2007 liitusid Eestimaa Rohelistega, 2010 astusid Keskerakonda ja väga kiiresti sealt ka välja. Kuidas kommenteerid oma poliitilisi vaateid?

      Minu poliitilised vaated on ajapikku jäänud enam-vähem samaks. Nagu varemgi, on need ka praegu anarhistlikud. Nagu enne ütlesin, pole ma seda viimasel ajal enam aktiivselt rõhutanud ja sellest juttu teinud. Aga Rohelistega liitusin ma seepärast, et nad on mulle alati meeldinud, kui see roheliste liikumine Läänes tuli, siis tundus see kohe algusest peale mulle sümpaatsena. Kui tekkis Erakond Eestimaa Rohelised — sinna astusid ju Villu Tamme ja Tõnis Mägi —, siis ma ei mõelnudki pikalt. Astusin samuti. Mul oli parasjagu igav ka, hea on ju istuda igavuse pärast mõnel partei koosolekul ning seal asju arutada ja sõna võtta (naerab). Ega ma Rohelistega ei liitunudki missioonitunde pärast. Aga kui ma olin seal tükk aega vegeteerinud, koosolekutel käinud ja lõputult valimisreklaame arutanud — poliitilised koosolekud on ju nii tüütud, nagu me võime näha seriaalis „Riigimehed” (naerab) —, siis ma tüdinesin ja astusin Roheliste parteist välja.

      Keskerakonda astumine toimus aga hoopis teistel kaalutlustel. See oli too periood, kus härra Savisaart tümitati kogu aeg kõige valimatumate vahenditega. Kui kriitika oli mingis osas kindlasti õigustatud, siis 90 protsenti sellest oli laim ja möla, teravmeelitsemine ja nilbitsemine. See tundus nii vastik, et ma mõtlesin, et pean ise Keskerakonda astuma. Kuidagi nagu näitama, et ma olen nende poolt. Mulle polnud üllatuseks, et kohe järgnesid ajakirjanduses minuvastased rünnakud. Pidin lugema laest võetud, täielikke väljamõeldisi enda kohta.

      Samas kui ma astusin Keskerakonda, siis pakkusin neile välja idee, et ma tekitan sellise asja nagu Keskerakonna kultuurikogu. Me tegimegi igal teisipäeval Keskerakonna kultuuritegelastega kultuurikogu koosolekuid, kus arutasime kultuuripoliitilist hetkeolukorda. Ent minuvastane kampaania ajakirjanduses jätkus — mõned teised erakonnakaaslased ütlesid juba, et inimene astubki Keskerakonda selleks, et kannatada (naerab). Olla poriloopimise objekt, ega mingit muud mõtet ei olegi! Et Keskerakonnas olemine on puhtakujuline masohhism. Mingil hetkel siis mõtlesin, et pole kuigi tark jäädagi selle porisaju alla, pean vist kõrvale astuma. Ja ühel päeval, kui mul eriti kõrini oli, siis saatsingi pressiteate laiali, et ma astun Keskerakonnast välja. Aga mitte poliitiliste vaadete pärast. Mõned võtsid seda kui allaandmist, ent minu poolt oli see lihtsalt pragmaatiline samm. Samuti oli eesmärk juba saavutatud. See oli minu tolerantsuse revolutsioon. Eesti poliitika on palju sallivam kui enne minu Keskerakonda astumist.

 

      Midagi täiesti isiklikku ka: milliseid pereväärtusi sa oluliseks pead? Ja missuguseid eluväärtusi?

      Tänapäeval on perekond mulle küll väga tähtis, mulle meeldib lastega tegelda ja pereelu elada. Mul on kokku viis last, kolm neist on juba täiskasvanud ja kaks on väiksemad. Ma pooldan tavalist perekonda, kus on isa-ema ja lapsed. Aga noorena oli minu pereelu väga kaootiline, see oli pigem selline rock’n’roll-eluviis, kus võis olla mitu tüdruksõpra ühel ajal.

      Mis puutub eluväärtustesse ja elukvaliteeti, siis minul pole õnnestunud paraku rikkaks saada. Muidugi, kui on palju raha, siis on ka palju võimalusi. Siis saaks kindlasti paremini oma ideid teostada ja rohkem reisida. Mulle meeldivad näiteks stiilsed autod, aga momendil mul pole üldse autot. Ent kui mul juhtub auto parasjagu olema, siis ma sõidan päris palju. Stiilse vanaaegse auto juurde võiks kuuluda ka stiilne basseiniga maja, või miks mitte ka loss mere ääres (naerab). Kuid ma ei kurvasta eriti, et mul seda kõike pole — ega ma ei igavle, mul on palju tegemist ja palju kontserte. Aga basseiniga maja võiks ikka olla, allveelaev võiks samuti olla, võibolla isegi kollane (naerab) — kuid saab ka ilma läbi!

 

      On sul ka mingeid kummalisi hobisid?

      Üheks hobiks on mul külma sõja aegse Ida-Euroopa ja Vene seriaalide ja filmide vaatamine, ma vaatan neid kodus pea iga päev. Vene seriaale saab osta näiteks Säästumarketist kolm eurot tükk. Ma vaatan peamiselt neid, mis räägivad Teise maailmasõja aegsest perioodist. Samas pole see seotud mingi poliitika ega poliitiliste vaadetega, vaatan eelistatavalt ka Poola seriaale, olen ostnud Varssavist Poola sõjafilme, aga neid on mul vähem kui näiteks Vene omi. Eestist neid kätte ei saa. Peale Ida-Euroopa sõjafilmide meeldivad mulle ka Vene Sherlock Holmesi filmid, Ida- ja Lääne-Saksamaa indiaanifilmid, 1970. aastate Lääne seriaalid, Ameerika ulmeseriaalid, nagu näiteks „Dark Skies” jne. Läheks muidugi pikale loetleda kõiki filme ja seriaale, mis mulle meeldivad. Sporti teen veidi samuti, käin nimelt kord nädalas aikido-trennis. Peaks võibolla rohkem käima, kuid praegu pole aega.

 

      Vestelnud IGOR GARŠNEK