Nõukogude kino lummutis
Ritka Terehhova,
Kasahhi NSV korvpalli noortekoondise kapten,
kes ajas oma Kolme musketäri Mileediga
kõigil meestel kõvaks,
leviteeris öösärgis õhus lamades
Tarkovski Peegli unenäotoas,
ostis kohupiima, jahu,
värskat, makarone ja teisi produkte
Paala kaubahallist Viljandis
(arve 4 rbl 40 kop)
ja kallistas Jämejalal
Punase torniga majas
medõena noort enesetapjat
ööl kui kastanid haigla pargis õitsesid,
ahastas hukkamõistu pärast,
koristas varavalges Viljandi haigla fuajeed.
Raadiost tuli Lepo Sumera 19:11,
mille peale mängis flööti
see rõõmus magatatud Poiss.
Nende sammud sooäärsel heinamaal
olid kerged hommikuudus ja päikeses.
Rõõmust joobnud Poiss tantsis ta ymber.
Igayhele pole antud
näha Poissi niimoodi tantsimas,
kui ise oled pea viiekymnene.
Ja pole antud võimet
kinkida end teistele
kaastundest,
sest miski ei asenda naise puudutust.
Terehhova suri Paalalinnas, Tommuski käänul.
Ta kukkus lurjus Mihkel Smeljanski
löögist vastu äärekivi, kaotas teadvuse
ning lämbus veidi aja pärast
hingetorru valatud viskist.
See koht oli otse mu kooliteel.
Käisin kymnendas klassis.
Sadu kordi astusin sealt mööda,
olgu yksi, Ainari, Jaani, Andrese,
Liina, Erki või Kaidoga,
vaatasin talvehommikutel
kollase Ikarusega sõitjaid,
ootasin, et Tommuski poolt tulevad veokad
ära keeraks ja pääseksin yle tee,
ega teadnud, et seisan Ilu Surmapaigal.
Eile, mustal neljapäeval
peale jaanipäeva salatud õhtut
väga varastel koidutundidel
viisin sinna käänakule karukellade kimbu,
lugesin litaania Pyhale Antiookia Margaritale, mere tähele,
Aphroditele pyhitsetule,
kelle kaelal oli kolm maagilist synnimärki,
synnitajate kaitsjale,
keda kõikjal vahiti,
yksikemale kusagil Moskvas ja kymnetes võttekohtades,
kes kandis ilu krooni,
abielus ei pysind, armastas filmides,
oli terava keelega, elas lastele.
Suudlesin asfalti
seal äärekivil,
kohal, kus hing ta peast välja läks.
