Avaveerg

September, 2014

Nõukogude kino lummutis

Ritka Terehhova,

Kasahhi NSV korvpalli noortekoondise kapten,

kes ajas oma Kolme musketäri Mileediga

kõigil meestel kõvaks,

leviteeris öösärgis õhus lamades

Tarkovski Peegli unenäotoas,

ostis kohupiima, jahu,

värskat, makarone ja teisi produkte

Paala kaubahallist Viljandis

(arve 4 rbl 40 kop)

ja kallistas Jämejalal

Punase torniga majas

medõena noort enesetapjat

ööl kui kastanid haigla pargis õitsesid,

ahastas hukkamõistu pärast,

koristas varavalges Viljandi haigla fuajeed.

Raadiost tuli Lepo Sumera 19:11,

mille peale mängis flööti

see rõõmus magatatud Poiss.

Nende sammud sooäärsel heinamaal

olid kerged hommikuudus ja päikeses.

Rõõmust joobnud Poiss tantsis ta ymber.

Igayhele pole antud

näha Poissi niimoodi tantsimas,

kui ise oled pea viiekymnene.

Ja pole antud võimet

kinkida end teistele

kaastundest,

sest miski ei asenda naise puudutust.

Terehhova suri Paalalinnas, Tommuski käänul.

Ta kukkus lurjus Mihkel Smeljanski

löögist vastu äärekivi, kaotas teadvuse

ning lämbus veidi aja pärast

hingetorru valatud viskist.

See koht oli otse mu kooliteel.

Käisin kymnendas klassis.

Sadu kordi astusin sealt mööda,

olgu yksi, Ainari, Jaani, Andrese,

Liina, Erki või Kaidoga,

vaatasin talvehommikutel

kollase Ikarusega sõitjaid,

ootasin, et Tommuski poolt tulevad veokad

ära keeraks ja pääseksin yle tee,

ega teadnud, et seisan Ilu Surmapaigal.

Eile, mustal neljapäeval

peale jaanipäeva salatud õhtut

väga varastel koidutundidel

viisin sinna käänakule karukellade kimbu,

lugesin litaania Pyhale Antiookia Margaritale, mere tähele,

Aphroditele pyhitsetule,

kelle kaelal oli kolm maagilist synnimärki,

synnitajate kaitsjale,

keda kõikjal vahiti,

yksikemale kusagil Moskvas ja kymnetes võttekohtades,

kes kandis ilu krooni,

abielus ei pysind, armastas filmides,

oli terava keelega, elas lastele.

Suudlesin asfalti

seal äärekivil,

kohal, kus hing ta peast välja läks.