„NEIDSAARE HOO PEAL” — REALISTLIK DOKUMENTAALFILM LÄÄNEMAA PÕLISRAHVA ELUOLUST
Jaanuar, 2023„Neidsaare hoo peal”. Režissöör ja operaator: Sulev Keedus. Produtsendid: Erle Vaher ja Olari Oja. Monteerija: Kaie-Ene Rääk. Kunstnik: Kaidi Kaasik. Helirežissöör: Mart Kessel-Otsa. Helioperaator: Erle Vaher. Värvimääraja: Mart Raun. Dokumentaalfilm. ©Q Film. Esilinastus PÖFFil 15. XI 2022.
„Neidsaare hoo peal” on Sulev Keeduse uus realistlik dokumentaalfilm vana Läänemaa (praeguse jaotuse seisukohalt osalt Läänemaa ja osalt Pärnumaa) elanike igapäevaelust kõrvalseisja pilgu läbi. See on antropoloogiline, vaatlevas võtmes teostatud film, mille tegijad on vältinud lugude jutustamist ning dramatiseeringuid ja taandanud ennast nähtamatuks. Sellega on nad jätnud portreteeritavatele palju vabadust ja ruumi tegutseda just nii, nagu need kaduvad ja samas tabamatud maastikud võimaldavad. Vabadusest saamegi ju mõelda kui viiside paljususest, mille kaudu inimesed ümbritseva keskkonna, teiste inimeste ja loomadega tähenduslikke suhteid loovad, ning sellist mitmekülgsust film vaatajale pakubki. Linateoses on püütud otsida ja nähtavaks muuta selgeid ja lihtsaid eesti lugusid, mille sügavamat olemust nende tavalisuse taga sageli ei märgata.
Filmi tegevuspaigaks olev vana Läänemaa on eriline paik oma rannakarjamaade, puisniitude, roostike ja mere lähedusega. Siin asuvad ka Eesti liigirikkaimad kooslused, mille elustiku mitmekesisus on säilinud just seetõttu, et inimesed on neid maastikke teatud viisil hooldanud ja kasutanud. Teame, et Läänemaa ja eriti Matsalu on tuntud arvuka linnustiku poolest, kuid ka kultuuripärand on siin pika ajalooga ja rikkalik. Kalurikülad, kiviaiad, puiskarjamaad ja hiied koos vanade lugude ja kohamuistenditega on siinsete maastike pärisosaks. Pärimusmaastikud, nii looduslikud kui kultuurilised, ei kao kiiresti mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Film uurib kohti ja traditsioone, mis on kadumas, ja viimast põlvkonda, kes oskab, suudab ja tahab elada hääbuvate tavade kohaselt. See kõik kaob suure tõenäosusega juba järgmise kümnendi jooksul. Praegu on nendel tabamatutel ja lummavatel ääremaa maastikel veel igaühel võimalik elada omaenda maailmas, unikaalses omailmas, mida keegi teine kunagi täielikult tunnetada ei suuda. Tegelased ise jutustavad filmis oma tegevuste kaudu lugu, kuid palju jääb siiski avatuks ning vaataja rolliks saab narratiivi edasi luua ja tõlgendada vastavalt oma kogemustele ja mõistmisvõimele.
Filmis puudub jutustav sisu ning dialoogi ja üldse sõnalist osa on minimaalselt. Samamoodi on välditud suhtumiste ja sotsiaalsete kontekstide edastamist. Kuigi dokumentaalfilmidele on omane teatud intiimne õhustik ja lähedus portreteeritavatega, ei saa vaatajad siin nende lugusid tervikuna teada. Nad näevad ainult lühikesi lõike nende elust ja saavad seega ainult oma varasemate kogemuste põhjal aimata peidetud allhoovusi. Kuigi me näeme tegelasi kindlates rollides oma maaelu elamas, on neil ka väljaspool filmi aegruumi olnud oma eelnevad lood ja elu. Näiteks Felix on haritlane, professor, kes on tulnud maale pensionipõlve pidama, kuid see filmist ei selgu. Vaatajad näevad ainult lihtsat ja viletsat maalähedast eluolu. Maal on kõik ehedam ja ausam, siin ei ole vajadust näida kellegi teisena, paremana ja ilusamana. Filmis ongi igati välditud ilustamist ja püütud tabada maaelu realismi. Samas lipsab siiski justkui pooltahtmatult sisse kauneid kaadreid nii kirikust kui loodusest, näiteks kaadrid, kus Felix läheb mesilastarude juurde läbi paksu heina, ümberringi suvistes suminates õitemeri ja linnulaul, või kiriku uue risti sisseõnnistamine. Kauneid kaadreid on ka nii Uruste kui Paadrema kirikust.
Dokumentaalfilm toob meieni selle, kuidas Läänemaal on veel igaühel vabadus täita omailm just temale sobivate tegevustega ja suhestuda maastiku, loomade ja loodusega omal viisil. Siin kulgeb elu kooskõlas looduse rütmidega, vastavalt esivanematelt päritud oskustele ja mõttemaailmale. Kõik tegelased on omanäolised ja omamoodi „kiiksudega” ja seetõttu on ka nende suhestumine maastikuga ja sellest saadavad kogemused erinevad. Näeme, kuidas interaktsioon materiaalsete objektidega määrab ära selle, millise tähenduse keegi annab ruumile ja ajale enda ümber. Selline kogemuste kaudu omaseks elatud ruum oleneb tegevustest, igapäevastest harjumustest ja sellest, mida märgatakse ja millele enda ümber tähendust omistatakse. Maastikel põimuvad inimeste ja loomade elumustrid, mis kulgedes küll enamasti paralleelselt ja harva ka põrkudes, on omavahel siiski tihedalt seotud.
Film pakub vaatajale unikaalse perspektiivi tavaliste, kuid äärmiselt huvitavate inimeste elule, asetamata neid sotsiaalsesse konteksti, lastes neil olla ja tegutseda oma äranägemise järgi. Selle linateose loomiseks kulus Sulev Keedusel neli aastat kaameratööd, mille jooksul ta jõudis ka ise neid kohti ja inimesi sügavamalt tundma õppida, portreteeritavatega kaasas käia, vaadelda ja nende iseolemisse süveneda. Režissöör on leidnud huvitavad ja ilmekad tegelased, kes suudavad rasket maaelu nautida ja enda jaoks tähenduslikuks mõelda.
„Neidsaare hoo peal”, 2022. Režissöör Sulev Keedus.
Felix ja Paadrema Püha Kolmainu koguduse preester Agaton.
Peategelased on Pille, Felix ja Hellat, kellele need maastikud on koduks. Need pakuvad palju nii vabadust kui ka võimalust olla üksi iseendaga, vaatamata sellele, et tuttav maailm tegelaste ümber järk-järgult hääbub. Ometi on veel just siin ruumi olla üksi oma mõtetega ja neisse segamatult uppuda ning lasta oma siseilmal vabalt areneda ja luua. Nähes ja mõistes teiste inimeste unikaalsust, mis avaldub just kindlal ajal ja kindlas kohas tegutsemise kaudu, tekib vaatajal võimalus ka iseennast reflekteerida ja loovalt muuta.
„Neidsaare hoo peal”, 2022. Pille oma koduõues.
Peategelastel on igaühel omamoodi vahetu side loodusega ja selle igal nüansil on nende jaoks tähendus. Pille kasvatab kõrgest east hoolimata üksinda lambaid ning harib aeda ja põldu. Pille elus on palju rutiini ja igatsust kaotatud inimeste järele, sest tema poeg on noorelt surnud ja ta on jäänud ääremaale üksinda. Lambad on Pillele nagu omad inimesed, sest tütar elab Soomes ja rohkem tal sugulasi ei ole. Kuigi vett tuleb ämbriga tiigist tuua, mis nõuab nii julgust, tugevust kui ka oskusi ning muutub vanuse lisandudes aina raskemaks, on ta siiski valmis pigem alustama näljastreiki, kui kolima ära kodust, kus tema rajad on täis mälestusi ja teod tähendusrikkad. Traditsioonilist elustiili jätkab ta vaatamata sellele, et kiirtee on maja kõrvale jõudnud ja müra tõttu on raske rääkidagi.
Felix, kes on Uruste õigeusu kirikus kellameheks ja võtmehoidjaks, peab mesilasi ja kurvastab nende väljasuremise pärast. Tema kodu on täielikult metsade ja põldude vahel. Rohumaid ja põlde mürgitatakse ning metsad raiutakse maha, mistõttu nii mesilaste, herilaste kui ka paljude teiste putukate arvukus on hakanud kiiresti kahanema. Tarud on paari aastaga tühjaks jäänud. Kõik see paneb ta mõtisklema ka üldisemalt surma teemadel ning Jumala ja inimese olemuse üle. Ta leiab, et kui inimene sureb, siis ei ole ka enam Jumalat, sest Jumal saab elada vaid inimestes. Kirikus leiab Felix vaikuse ja ilu. Kirikus filmitud kaadrid ja liturgiaga kaasnev laul on filmi kõige kaunimateks hetkedeks. Mesilaste ja Jumala-otsingu teema põimuvad teataval määral — esiteks Felixi kaudu ja ka seeläbi, et mesilased on filmis Paadrema kiriku torni kupli alla pesa teinud. Ka põletatakse kirikutes mesilasvahast küünlaid. Kuigi filmist võib hea tahtmise korral leida ka muid kristlikke märke, nagu kalad ja talled, siis see, kas neid tahetakse näha ja tõlgendada, jääb vaatajate endi otsustada.
Kontrastiks üksildastele tegelaskujudele ilmuvad aeg-ajalt pilti kaitsevägi ja militaarteemad. Kaitseliitu kuulub tegelikult palju väiksematest maakohtadest pärit inimesi ja just nemad on need, kes tunnevad Eestimaad läbi ja lõhki, kes on kõik metsatukad, niidud, ääremaad ja jäätmaad läbi käinud ning tunnetavad selle maa ja rahva väärtust ja väärikust, mida nad kaitsevad. Kaitseväelane Hellat, kes on olnud ka kooliõpetaja ja on tegelastest sotsiaalselt kõige aktiivsem, jagab kõige vähem oma sisemonoloogi. Hellat ja tema tütar Kateriina otsivad metallidetektoritega viikingite hõbedat ja kulda. Nende suhe maastikuga toimib läbi uue tehnoloogia, kuid jõuab siiski tagasi vanade kohapärimusteni viikingite aaretest, mis pidavat just siia, sellesse külla maetud olema. Matsalu salapäraste lugude hulka kuuluvad ju ka legendid keset vesist luhta kõrguva Neidsaare künka viikingiaegsetest asukatest. Filmis näeme ka kurbi kaadreid Hellati matustelt tema enda kodus, kui meri on tema eluringi lõpetanud.
„Neidsaare hoo peal”, 2022. Hellat.
Inimesed suhestuvad maastike, looduse ja loomadega erinevalt: Pille talurahva traditsioone järgides, Hellat läbi uue militaarse tehnoloogia, Felix mesilaste kasvatamise ja helimaailma kaudu. Kõik need lood põimuvad, kujundades selle koha vaimsust ja kultuuri, mida luuakse igal hetkel uuesti, kuid mis samas liigub kiiresti ühe ajastu ja traditsioonide lõpu ja unustusse vajumise suunas. Paljud väärtused, põlispraktikad ja traditsioonid on kadunud või kadumas ning film paneb mõtisklema selle üle, mida meil on veel säilitada ja kuidas oma rahva ainulaadsust alal hoida.
Pealtnäha rutiinseid tegevusi näidatakse filmilikult ohtlikuna. Isegi küünalde vahetamine kiriku lühtris, kellatorni ronimine või tiigist vee toomine peidavad endas varjatud riske: kõikuvad redelid ja trepid, järsud tiigikaldad jne. Looduslähedane elustiil on sageli karm ja üksildane. Kannatused ja kaotused tunduvad siin paratamatud ning inimene tunnetab ka oma kaduvust pöördumatus ajas. Kuigi selline eluviis ei ole kerge, pakub loodus lisaks kannatustele ka ilu, ehedaid kogemusi ja tegutsemisrõõmu. Filmitegijad vaatlevad ja edastavad vaatajale tegelaste elu reaalsust ja rutiinseid tegevusi, vältides nende subjektiivset sisekaemust ning hoidudes ise hinnangute andmisest. Karmi reaalsust ja sellega leppimist näeme eriti ehedalt näiteks pulli tulistamise stseenis, kus söötmine on vaid trikk, et pahaaimamatut looma tapjale lähemale meelitada. Kõlab püssipauk ja näeme aegluubis, kuidas võimsale, täies elujõus loomale jõuab kohale uskumatus, valu, šokk ja paratamatuse tajumine, ning seejärel tuleb inimene, keda ta usaldas, ja lõikab tal kõri läbi. Eriti valus on vaadata teisi loomi, kes seda pealt näevad, ja ühte lehma, kes tuleb eraldi pulliga hüvasti jätma. Samas tundub surm ja looma sellisel viisil tapmine maaelu ja pärimuslike tavade kontekstis pigem loomulik. Filmi kaudu tunnetame, kuidas maal elades muutub surm igapäevaseks elu osaks ning seda tajutakse alati ligioleva ja vältimatuna. Linnainimese jaoks julmad praktikad on maal tavapärased ja ajalooliselt on need olnud ellujäämiseks hädavajalikud.
Surma hingus ja samas ka Jumala otsimine käib neil maastikel allhoovusena alati teelistega kaasas ning seeläbi saavad nende teod ja toimingud uue mõtte ja väärtuse. Nii nagu Neidsaare hoovus viib aeg-ajalt endaga kaasa kõik mättad ja puhastab tee uuele elule, teeb ka aja voolamine märkamatult, kuid pidevalt oma tööd. Igasuguseid muutusi tunnetatakse teravamalt just harjumusliku aeglase elurütmi taustal ja nendega ei ole kerge kohaneda. Ja kas peakski? Kogu selle teatava nukruse kohal hõljub ju Läänemaale nii iseloomulik mere läheduse ning vabaduse ja kerguse tunne, mis muudab need maastikud ja paigad ning seal elamisest saadava kogemuse ainulaadselt võluvaks. Siin on kõigile hingamisruumi. Sellele kohale omane eriline lummav valgus niitude ja roostike kohal ja elurikkad kooslused vanadel taluõuedel ja metsades tekitavad meeltes lõpmatusetaju ning sellesse maastikku ja kooslusesse kuulumise tunde. Ka helimaastik on siin ääretult rikas, sellesse kuuluvad nii kirikukellad, lindude laul ja mesilaste sumin koduõuel ja metsas kui ka sahinad roostikus, rändlindude igatsevad hüüud kevadel ja sügisel, kurdistavad tuuled ja tormid ning merekohin. Igal kohalikul, nii noorel kui vanal, on siin omad lemmikkohad, oma tuntud teed ja olemise viisid.
Nende maastike maagiline võlu võib kütkestada ettevaatamatut teelist nii, et too seob end selle kohaga igaveseks. Paiga unikaalne atmosfäär kutsub tagasi Läänemaale vaatamata sellele, et elu siin ei ole kerge. See on siiras ja ehe film oma maast ja iseolemisest ning palju võimalusi pakkuvast maastikust, mis tegelaste elud ja saatused ühtseks mustriks põimib.
