ENNE VEEL ÜKS TANTSUSIMULATSIOON

Mai, 2023

Pseudoarvustus

KÄRT KOPPEL

Unholy Trinity, „So You Think You Can Dance”. Kunstnik: Kristel Zimmer. Video- ja valguskunstnik: Mikk-Mait Kivi. DJ: Stefano Mattozzi. Laval: Kärt Koppel, Birgit Plaser, Daniela Privis ja Annabel Tanila. Esietendus: 16. II 2023 Sõltumatu Tantsu Laval programmi „Premiere” raames.

 

Kaks aastat tagasi otsustasime Unholy Trinityga (UH3: Annabel Tanila, Daniela Privis ja mina) osaleda Kanuti Gildi SAALi „Made in Estonia maratonil”. Aasta tagasi kandideerisime Sõltumatu Tantsu Lava (STL) programmi „Premiere”. Pool aastat tagasi korraldasime avaliku konkursi tantsuõpetaja leidmiseks STLi lühivormidele pühendatud õhtul „Greenfield 2022/2023”. Jaanuaris osalesime Jõgeval tantsuvõistlusel „DanceStar Estonia 2023”. Veebruaris esietendusime. Märtsis andsime viimase kohustusliku etenduse… Nüüd proovin teha absurdse sammu autorist kriitikuks: vaadata etenduse salvestust ning analüüsida, kas ja kuidas teos töötas.

 

„Premiere”

Enne veel kui pseudoarvustus algab, on paslik meelde tuletada, et „Premiere” toimus kolmeteistkümnendat korda. Aastate jooksul on kolmekümnele alustavale tantsukunstnikule-koreograafile antud võimalus oma esimese liikumispõhise lavastuse loomiseks. Kui analüüsida eesti nüüdistantsu ja kaasaegse etenduskunsti skeenet, on näha, et produktsioonidele avalikke üleskutseid peaaegu ei ole.

Seega, möödunud talvel avalikku üleskutset lugedes tundsime UH3ga, et tuleb kandideerida, isegi kui teeme seda poolperformatiivsest trotsist. Oleme ju end julgelt reklaaminud kui kõike keskpäraselt oskavad kunstnikud, kes ei kohku tagasi millegi ees. Arvestades meie ühist haridusteed TÜ Viljandi kultuuriakadeemias ja CVs kirjas olevat paberiga tantsuõpetaja tiitlit, tundus STLi avalik kutsung tantsudebüütlavastuseks igati loogiline samm. Samas ei soovi meist keegi end tituleerida tantsijaks — tundub, et selle tiitli/nimetuse väärimiseks on vaja teistsugust,  palju põhjalikumat kehakooli ja huvi. Meie oskame ja teeme kõike keskpäraselt, nagu suunamudijad, kes võtavad vastu ka need koostööpakkumised, milles neil pädevus puudub. Kuigi niimoodi üldistades teen ilmselt suunamudijatele liiga — kusagil on kindlasti ka vooruslikud mudijad, kelle eluunistuseks ongi olnud raamatu kirjutamine… lihtsalt Vitamin Welli reklaami, endajuhitud kokasaate, nahahooldustoodete soovituste jagamise ja järjekordse esoteerilise rännaku kõrval on raske seda tõsiselt võtta. Igast võimalusest haaratakse kinni, tehakse head nägu ja promotakse oma piltilusaid kuvandielusid… Samamoodi ka meie, ainult et ühes kontekstis liigub raha ja teises (meie omas) seda kärbitakse.

Teine oluline lähtepunkt oli küsimus „Kui vabad me noorte kunstnikena oma valikutes oleme?”. Kandideerime ja kirjutame taotlusi sinna, kuhu võimalik, pikema juurdluseta, kas ja mil määral need meie väärtustega kooskõlas on. Endalegi üllatuseks kutsuti meid STLi vestlusvooru, kus tuletati meelde, et tegemist peab olema ikkagi tantsulavastusega. Liikumisuurimus kui praktika ei ole meile omane, seega otsustasime, et kui tantsulavastus, siis olgu lavastus tantsust.

Selgus aga, et tantsulavastus ei olegi nii avatud kontseptsioon, kui olime koolis harjunud mõtlema. Programmiga kaasnesid lisakriteeriumid: etenduse kestus võis olla kuni 40 minutit, saalis pidid olema toolid, lava tuli üles ehitada 20–30 minutiga. Ja kulka toetab algajaid loojaid küsitud summast poolega. Seda loetelu nähes on üsna selge, et eeldatakse tühjale lavale väheste dekoratsioonidega loodud liikumiskeskset festivalitükki, mida on kerge üles ehitada, maha võtta ja välismaale edasi müüa. Tuleb tunnistada, et tulistasime endale tõenäoliselt jalga sellega, et tahtsime rohkemat ega teinud suuri järeleandmisi oma kontseptsioonis, mistõttu ootas meid iga etendusõhtu eel pooletunnine närvesööv lava-, valgus-, heli- ja videopildi ülesehitamine. Tahes-tahtmata kaasnes sellega lugematul arvul tehnilisi viperusi. Palju õnne, viimase kahe etenduse publik! Teie saite sellised etendused, nagu me plaaninud olime. Samas vabandame 6. märtsi publiku ees, see etendus oli lati alt läbi jooksmine… Eks iga lavastus ole nii tugev kui tema kõige nõrgem etendus.

Kärt Koppel.

 

Sooja simulatsiooni loomine

Juba enne kui publik saali jõuab, on õhus küsimus, kuidas luua ruum, kus vaatajatel oleks ühelt poolt mugav viibida, kuid mis samas ei laseks neil passiivsusse langeda. Publik astub saali, neid tervitatakse ja julgustatakse ruumis ringi liikuma. Ruum meenutab spordisaali, kuhu peolava on võõrkehana sisse toodud — see on täpselt nii ebamugavalt kõrgeks reguleeritud, et toolil istudes ei näe suurt midagi. Suurem osa tantsu (nii huvihariduses kui nüüdistantsu vallas) luuaksegi sellises ruumis: treeningsaalis, kus käiakse trenni tegemas ja liikumismaterjali otsimas, mitte esinemas, ennast näitamas või teisi vaatamas.

Publikut oodatakse, kuid ruumi mängureegleid ei anta kohe kätte: otsus ja vastutus, millist seisu- või istekohta valida, on jäetud vaatajatele, turvatunnet pakkuvad toolid seisavad kokkuvolditult seinte ääres, padjad nende kõrval virnas. Seinale kuvatud taimeri viimased kümme piiksuvat sekundit kuulutavad saate eetrisse minekut. Kolm etendajat lähevad mööda treppi lavale, neljas roomab neljakäpukil lava alla. Saate alguse kõll paneb etendajad saatejuhi rolli, eurovisioonilikus sissejuhatuses esinetakse rohkem kui etendatakse. Seni kuni kõll kestab, peegeldub UH3 kehakeelest enesekindlust, kui tuleb aga üksteist vaikuses kõrvalt kuulata, muutub olek kohmetuks. Nagu teles ikka: oluline on see, mida eetris olevas kaadris näidata tahetakse; see, mis on kaamerapildist väljas, võib logiseda. Etendajad kutsuvad publikut üles neid usaldama ja ruumis liikuma. Seda tehakse ülevalt lavalt, võimupositsioonilt, mis võiks ju mõjuda patroneerivalt, kuid kõlab hoopis abipalvena: „Palun, tehke see olukord meile lihtsamaks ja tulge kaasa.” Aga enne veel, kui kaasamiseks läheb, kutsutakse lavale väljavalitud tantsuõpetaja.

 

Topeltnarratiiv

Kõll — kesklaval on Birgit Plaser, kes jagab päevikusissekannete ja loodud koreograafia näol oma viimase kahe aasta argipäeva. Kui UH3 on kahe aasta jooksul tõmmelnud mitmel eri rindel, loonud kaheldava kvaliteediga vormimänge, siis Birgit on järjepidevalt ajanud oma asja. Etendaja kõnemaneer ja liikumiskeel täiendavad teineteist. Kui esmapilgul tundub, et ta näitleb, siis järgnevate päevikukatkendite kaudu võib  aru saada, et ta on laval iseendana. 30-sekundised kavajupid mõjuvad STLi laval võõristavalt — selleks et siin midagi tööle hakkaks, peaks ju kõik venima, nüüd on aga tükk eklektiliselt ära hekseldatud ja energia lainetab rahulikust korduvast päevikusissekandest energilisse girlie hip-hop’i ja tagasi.

Kõll — enne veel kui jätkub päevikust alguse saanud topeltnarratiiv Plaseri ja Unholy Trinity vahel, kutsutakse publik lavale. Ühine tantsu­stseen hõlmab kaht osa: esimene, osalemine Jõgeva „DanceStari” võistlusel, on kuvatud videona seinale, teine on tantsukava esitamine saalis, kus valdavalt tantsitakse näoga seina poole või tühjusesse. Publik seisab silmitsi valikuga, kas vaadata tantsivat keha saalis või videos. Mõlemat korraga ei ole võimalik hoomata, tuleb valida kahe kanali vahel: kas fragmentaarsus või tervik, füüsiline ruum või ekraaniruum.

Stefano Mattozzi ja Birgit Plaser.
Elo Vahtriku fotod

 

Diskussioon

Enne etendajatevahelise diskussiooni algust vaadatakse publikuga koos videot, mis salvestati eelmainitud tantsuvõistlusel. Etendajad intervjueerivad asjaosalisi: korraldajaid, õpetajaid, kohtunikke, lapsevanemaid jne. Jätame korra etenduse salvestuse kõrvale, see stseen erineb etenduseti. Oleme ette valmistanud kolm teemat, mis tõukuvad Jõgeva „DanceStari” reglemendis kehtestatud hindamiskriteeriumidest: originaalsus, usutavus ja eakohasus tantsus, mida oma vaatenurkadest kaheksa minutit lahkame. Selle stseeniga oleme kõige rohkem puntras olnud, sest tajume, mis on kaalul. Kõrgushüppe metafooriga jätkates: see on stseen, kus kas hüppame latist üle, ajame selle maha või jookseme alt läbi. Kõll. Ideaalis avanevad selles stseenis ideed ja mõttekäigud, mis vaatajate meele pideva lahutamise kõrval seda ka kokku liidavad (ja kaasa mõtlema ärgitavad). Etendajana laval olles tundus, et see õnnestus viiest etendusest kolmes, 60% — tugev koolipoisi 3.

 

Kui kuvand kord hääbub

Kaablid on ruumis igal pool laiali: ripuvad laest alla, keerduvad platvormide küljes ja all. Kui jälgida seda, mis on fookuses ehk kaadris, toimib kõik hästi, kuid ajapikku mask mureneb: kostüümid lagunevad, kaablid krussitavad, tantsupõrand mullitab ja selle rullid on ebatasapinnaliselt ühe seina ääres. Laval ripuvad särgid, mille seljalt vaatab vastu bränd UH3 x Plaser, lähemal vaatlusel on näha, kuidas kangas kobrutab ja et kokku on need õmmeldud vaid traageldades. Kõik pole kuld, mis hiilgab…

Etendajad hakkavad piinlikult, pingutatult naerma; see kestab, kuni naer hakkab  luupima ja kihistuma. Tantsitakse oma naeru saatel, on näha, et kehaga töötamine ei tule vähemalt osale tantsijatest loomulikult. Kuigi publiku vahel liikumine on kohati jäik ja tants tundub väljapressitud, on selles ometi mingi võlu. Isegi kui etendajad teevad enesekindlat nägu, on tegelikult aru saada, et kuvand laguneb, nad ei tunne end tantsides mugavalt.

 

Võitude jada

Kõll — enne kui noorimale publikuliikmele antakse üle hea publiku auhind, tänatakse sponsoreid ja toetajaid. Toimub eriline sehkendamine, taustal jookseb pikk nimekiri toetajatest, kus institutsioonid ja ettevõtted sulavad üheks isikutega: mõtlejate, kunstnike, õpetajate, autorite ja skeenel tegutsejatega. Eks kunsti ja kultuuri toetatagi eelkõige mõtete ja ideedega ning ilusa küsimise korral ka 250 šokolaadiga. Rullitakse lahti tapeet toetajate loeteluga, riputatakse üles bännerid ja lipud, visatakse lauale meened: mõned õlled, pastakad, võtmehoidjad ja päikeseprillid. Kõik käib kiirustades, üle jala, ajaga võidu joostes. Kõll — väljavalitud vaatajale ulatatakse isemeisterdatud Unholy Trinity fänninänn nokkmütsi ja diplomi näol. Samal ajal jõuab lavale Plaser pisikese klaasist karikaga, mis kuulutab kolmanda koha võitu Jõgeva „DanceStari” tantsuvõistlusel.

 

Viimase pingutuse sädelus

Enne etenduse lõppu kutsub tantsuõpetaja publikut kaasa viimasele jõupingutusele. Justkui pulmas või lasteaias õpetatakse osalejatele lihtsat koreograafiat, mida ABBA „Dancing Queeni” saatel korratakse ja korratakse. Ekraanil mängib videomaterjal „Mamma Mia” filmist ja TikTokist ning arvutiga animeeritud materjal Unholy Trinityst. Stseen kestab, tantsuõpetaja energiliste hüüatuste saatel tantsitakse aina edasi, heli moondub. Tundub, et publik tahaks lõpetada, kuid võtmata seda vabadust ja vastutust, jätkatakse üheskoos etendajatega. Stseen kulmineerub info üleküllusega, heli ja video muutuvad karjuvaks ja Trinity liikmed plahvatavad ükshaaval kuldset sädelevat konfetikahurit kasutades, langedes graatsiliselt, kuid tülpinult maha. Tantsuõpetaja jätkab, tal on jaksu, tema maailmas on tuhandeid kaasaliikujaid.

Tasub veel mainida, et Premiere’i programmi väärtuses ei tuleks kahelda; seda näitas ka viimasele avatud kutsungile reageerinute rohkus (22 taot­lust kahele kohale). Küll aga võiks kriitiliselt küsida, mida ikkagi otsitakse ja kas varem ette seatud kriteeriumid on jätkuvalt aktuaalsed või on need ajale jalgu jäänud. Kas ikka peab olema nii, et see, kes maksab, tellib ka muusika? Kui rõhuda vaid tantsulavastusele kui vormile ja hoida sellest kümne küünega kinni, võib juhtuda, et järele jääb vaid päris asja simulatsioon.

 

KÄRT KOPPEL (snd 10. III 1998) lõpetas 2022. aastal Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala. Hooajal 2022/23 osales ta Sõltumatu Tantsu Lava tantsukriitika uurimisresidentuuris ja kirjutab Tantsu Kuukirja regulaarselt rubriiki „Tantsust tantsuta”. Ühtlasi on ta üks kunstirühmituse Unholy Trinity kolmest liikmest.