ARIADNE OTSINGUTE TUNDLIKUST DRAAMAST APRILLINALJADENI
Juuni, 2023Claudio Monteverdi (1567–1643) / Andrew Lawrence-Kingi ooper „Ariadnet otsides” („Arianna à la recherche” (1608/2017). Libreto: Ottavio Rinuccini (1562–1621). Monteverdi ooperi „Ariadne” rekonstruktsioon: Andrew Lawrence-King. Kunstiline juht ja dirigent: Andrew Lawrence-King. Koormeister: Lodewijk van der Ree. Osades: Ariadne — Yena Choi, Apollo — Toomas Tohert, Veenus — Laura Štoma, Amor — Maria Valdmaa, Theseus — Danila Frantou, Nõunik — Henry Tiisma, Sõdur 1 — Raul Mikson, Sõdur 2 — Sander Sokk, Kalur — Geir Luht, Sõnumitooja — Rainer Vilu, Kalurinaine — Anna Dõtõna, Dorilla — Mariliis Tiiter, Jupiter — Kristjan-Jaanek Mölder, Heerold 1 — Miguel de Silva, Heerold 2 — Lodewijk van der Ree, Bacchus — Toomas Tohert. Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Floridante barokkorkester. Produktsioon: Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja ansambel Floridante. Rekonstrueeritud ooperi maailmaesietendus toimus Moskvas Natalja Satsi Instituudi juures tegutsevas Varajase Ooperi- ja Tantsuakadeemia Opera Omnia laval 28.–29. IX 2017. Lavastuselementidega (esma-) kontsertettekanded Eestis toimusid 16. III 2023 Pärnu Kontserdimajas ja 18. III 2023 Estonia kontserdisaalis.1
Märtsi keskel oli eesti publikul võimalus nautida üsna haruldast ooperielamust: Pärnu kontserdimajas ja Estonia kontserdisaalis kanti ette Andrew Lawrence-Kingi poolt uurimuste põhjal stiilitundlikult rekonstrueeritud Claudio Monteverdi ooper „Ariadne” Ottavio Rinuccini libretole. Põneva väljakutse ajel astus Andrew Lawrence-King stiilselt Monteverdi „kingadesse”, loomaks muusikat tema ooperile „Ariadne”, mille originaalist on tervikuna säilinud vaid üks number, dramaatiline „Lamento d’Arianna” („Ariadne kaebelaul”) ja mõnede dialoogifragmentide käsikirjalised koopiad. Niisiis ei tulnud üksnes rekonstrueerida mõningaid auklikke kohti, vaid nii-öelda õmmelda nööbi külge terve pintsak. Tulemust kirjeldab rätsepmeister ise järgnevalt: „„Arianna à la recherche” avab esimest korda kuulajale müstilise ukse taga asuva maailma täies värviilus ja ajaloolises ooperlikus kontekstis. (—) Monteverdi loomestiili ja -võtteid pieteeditundlikult kasutades olen säilinud tekstidele kirjutanud uue muusika, mida täiendab ajastuteadlik ettekandeviis.”2
Andrew Lawrence-King ooperi „Ariadnet otsides” („Arianna à la recherche”) proovis Tallinnas märtsis 2023.
Suure ajavahega 1608/2017 valminud meistriteosest sai käesoleva aasta varakevadel publiku ja esitajate rõõmuks lavastuselementidega kontsertettekanne. Ühtlasi realiseerus Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja ansambli Floridante pikemat aega kavandatud koostöö, mille tulemus oli igati suurejooneline.
Koori kõlavärvid olid peenelt valitud ja viimistletud, koostöö orkestriga meeldivalt läbi tunnetatud, detailideni lihvitud ja nõtke. Särava esitusega hiilgasid koorilauljatest solisti rolli asunud Yena Choi (Ariadne) ja Maria Valdmaa (Amor) ning veenva kergusega jumalate rolle vahetav Toomas Tohert (Apollo, Bacchus), omanäoliselt virtuoosne ja köitev oli ka Danila Frantou (Theseus). Solistina said üles astuda ka mitmed teised koorilauljad: Henry Tiisma, Raul Mikson, Sander Sokk, Geir Luht, Rainer Vilu, Anna Dõtõna, Mariliis Tiiter, Kristjan-Jaanek Mölder, Miguel de Silva, Maarja Helstein ja Lodewijk van der Ree. Ettekande üldmuljet häiris mõnevõrra solistide ebaühtlane tase. Nii jäi kahjuks Veenuse roll teiste, silmatorkavalt tugeva vokaali ja jõuliste karakteritega rollide kõrval pisut kahvatuks ja üheplaaniliseks. Kõrvaltegelaste esitajatest valmistas meeldiva üllatuse Kalurinaise partiid laulnud Anna Dõtõna.
Ootuspäraselt uhketele ja mõjuvatele kooriosadele sekundeerisid meeleolukad orkestriritornellid, kus hiilgas väikese mängijate hulga, kuid põneva instrumentaariumi valikuga Floridante barokkorkester, kes reageeris ansamblina nõtkelt ja kiiresti nii solistidele kui koorile. Väga nauditav oli keelpillide, eriti viiulite virtuoosne, nüansirikas ja hoogne, samas kerge ja loomulik musitseerimine (kontsertmeister Anthony Marini USA/Soome). Puhkpillitiiba kimbutas põnevamate tämbrikoosluste puhul mõningane häälestusmure, ent tutti osad särasid võidukalt ja võimsalt. Omaette väärtus oli Anna-Liisa Elleri mitmekülgsel, sh ka visuaalselt põneval esitusel: ta kehastus trummilööjast-vägilasest hetkega arpanetta’t sõrmitsevaks õrnaks kandlepiigaks ja vastupidi, samas ei jäänud kõlapilt visuaalsele pildile sugugi alla. Kogu esitust hoidis koos muusikajuht maestro Andrew Lawrence-King.
Ooperi efektne algus (võimas sugestiivne trummi-ostinato orkestri taustal) andis loole tugeva dramaatilise laengu. Ja kuigi ettekande esimese osa lõpupoole jäi üldine emotsionaalne temperatuur ehk pisut leigeks, siis pärast vaheaega taastus sisu, vormi ja esituse veenev ühtsus, mis viis kuulaja läbi sügava kurbuse ja kulmineerus lõpupidustuste aegu suurejoonelise kõlajõu ja aina lisanduvate lavastuslike efektidega.
Helilooja ja muusikajuht „žongleeris” efektselt erinevate pillide vahel. Siit lisandus vahelduvaid kõlavärve ja kohati üsna üllatavaid lahendusi. Kompaktsuse ja sujuvuse huvides võinuks ehk aeglastele osadele üleminekus olla vähem visuaalset rabelemist, ent meisterlik oli see kõik kahtlemata. Tänu erinevatele harmooniapillidele: Saale Fischer (orel), Andrew Lawrence-King (klavessiin, harf ja regal) ja Villu Vihermäe (violone) võlus continuo-rühma mitmekesine mäng, mis võimaldas lisada erinevate aariate saatel maksimaalselt sobivaid kõlavärvide kombinatsioone.
Et tõsise teema juures saab ka nalja teha, tõestasid humoorikad lavastusdetailid, alates Minotaurusega võitlemise tragikoomilisest algusstseenist kuni „butafoorsete” sarvesignaalideni ettekande lõpuosas. Kõneka allteksti lisasid draamale n-ö tõsiste tegelaste pigem staatiline olek ja sündmustele kaasa aitajate liikuvamad rollilahendused. Nauditavalt veenva musitseerimise ja näitemängulisuse komplektiga hiilgas Maria Valdma. Mis tahes ilmakaarest „peale lennates” ja lavastuslikke trikke tehes oli tema esitatud Amor alati särtsakas, kindel ja virtuoosne. Näitlemise poolelt balansseeris roll isegi veidi ülemängimise piiril, ent samas õigustas seda rõhutatud casual kostüümivalik, party-viled, litrid jms lavastuslik kraam. Amor eristus teistest tegelastest igal võimalikul viisil. Mulle mõjus see pisut liialdatuna, aga kuuldavasti kõnetas kontserti väisanud nooremat põlvkonda kõige rohkem just mänguline pool. Küllap on iga asi millekski hea.
Omal ajal Mantova õukonnas toimunud pulmapeol esietendunud Monteverdi ooper „Ariadne” olevat helilooja enda hinnangul olnud tema õnnestunuim lavateos. Fantaseerisin endamisi, kuidas oleks Estonia kontserdisaalis ettekantu vastu võtnud Monteverdi-aegne publik; kas see oleks arugi saanud, et midagi on pildil valesti ja et tegelikult on kõlav muusika pandud kirja hoopis sajandeid hiljem? Või mida oleks maestro Monteverdi ise arvanud oma teose tänapäevasest (põhjamaisest) versioonist?
„Ariadne” otsimine (taas)elustas kadunud maailma võlu ja pakkus ainest edasimõtlemiseks õige mitmel tasandil. Küllap saatsid kuulamist mitmesugused mõtterännakud. Kui mingist väärt asjast on säilinud vaid jupike, siis kuidas seda rekonstrueerida? Kas seda on üldse vaja? Miks? Viimane küsimus olevat esitatud ka materjale kogunud ja uurimistööd teinud heliloojale Andrew Lawrence-Kingile. Kohati tekkis see küsimus minulgi. Head barokkmuusikat on ju niigi lademes. Milleks nii palju vaeva näha ühe „kadunukesega”? Aga põnev ja aukartustäratav oli tulemus igal juhul. Väga usutav ka.
Ariadne kehastus mu mõtisklustes kohati Tõe ja Väärtuslikkuse võrdkujuks: Ariadne kui mahajäetud Tõde…, kes kaotab, kes viib võõrale maale, kes ei hooli, kes vaatleb ja jälgib eemalt, kes arvab, et tuleb appi, ent päriselt ei suuda aidata. Aga Ariadne kui väärikuse ja au kehastus jääb iseendaks, saatuse keerdkäikudest ja ümbritsevatest oludest hoolimata. Tänapäeval annab selliseid ideaale otsida.
Veel kord minu sügav kummardus ja aplaus peategelast kehastanud Yena Choi meisterlikule esitusele. Paremat olnuks võimatu ettegi kujutada: väliselt stoiline rahu, ent ülimalt nüansirohke ja peen tunnete skaala, tehniline võimekus ja kaunis tämber, hingematvalt mõjuvad piano’d kuulsas kaebelaulus. Seda ei ole võimalik kirjeldada, seda peab ise kuulma ja kogema.
Yena Choi Ariadnena.
Igatahes on erakordne ja tähelepanuväärne, et „Ariadne” on leitud ja nüüd ka Eestis ette kantud, pealekauba veel ajastu pillidel. Selle ja mitmete teiste vanamuusika-alaste imejuhtumite põhjuseks on suuresti asjaolu, et Tallinnas resideerib üks meie aja silmapaistvamaid varajase muusika asjatundjaid ja suurkujusid Andrew Lawrence-King, kellega koos tahetakse meeleldi mängida. Siinsetel barokisõpradel on vedanud. Seda nii publiku kui muusikute endi tegevusvõimaluste vaatenurgast. Pikk ja väärikas barokkmuusika mängimise traditsioon on saanud juurde palju uut särtsu ja pinget.
Maria Valdmaa (Amor) ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor ooperi „Ariadnet otsides” proovis märtsis 2023.
Anneli Ivaste fotod
Kontsert „Baroque Fools” („Barokknaljad”): „Folia’d ja fantaasiad Vanast ja Uuest maailmast”. Esitajad: Marta Paklar (sopran), Anna Dõtõna (metsosopran), Tõnis Kaumann (bariton) ja Tallinna Barokkorkester, kunstiline juht ja dirigent Andrew Lawrence-King (barokkharf), kaastegev tantsusolist Virve Kurbel. Mustpeade maja valges saalis 1. IV 2023.
Kontsert „Baroque Fools” 1. aprillil 2023 Mustpeade majas. Tallinna Barokkorkester: ees keskel orkestri kunstiline juht ja dirigent Andrew Lawrence-King, vasakult 2. orkestri kontsertmeister Meelis Orgse.
1. aprillil esines Andrew Lawrence-King kapellmeistrina Tallinna Barokkorkestri ees. Mustpeade majas tähistati naljapäeva humoorika kontserdiga „Barokknaljad”, kõlas muusika Hispaaniast, Itaaliast, Prantsusmaalt ja Portugalist. Kavas põimusid ja ristusid eri heliloojate folia’d ja fantaasiad, kohati vastandudes ja kohati üksteist täiendades, sekka väikseid humoorikaid hüppeid, jagamaks motiivitükikesi pillirühmade või üksikute instrumentide vahel.
Rikkalik pillide valik võimaldas vastandumist ja mitmeid kõlavärvi üllatusi. Eriti paistsid üldpildi taustal silma flöödisoolod (Reet Sukk) ja kindla kergusega virtuoositsev viola da gamba (Peeter Klaas). Põgusalt kasutatud krumhorn’idel oli probleeme häälestusega, nii omavahel kui orkestriga üldiselt, aga ehk oligi see huumorina mõeldud.
Solistid Marta Paklar (sopran), Anna Dõtõna (metsosopran) ja Tõnis Kaumann (bariton) ja Tallinna Barokkorkester.
Kontserdi üldmulje oli väikestele viperustele vaatamata särav ja lennukas. Kava oli valitud oivaliselt eri heliloojate samal teemal kirjutatud teoste lõike kasutades. Kuulajate ette toodi värvikas bukett erinevaid folia’id ja passamezzo’sid. Nii kõlasid lõpuloos „Concerto Grosso: La Follia” osakesed Corelli, Marais’, D’Angelbert’i ja Vivaldi muusikast, mille oli naljadega pikitud „lapitekiks” kokku liitnud ei keegi muu kui maestro Andrew Lawrence-King, kes ise harfil musitseerides orkestrile aeg-ajalt vajalikku hoogu lisas. Solistid Marta Paklar, Anna Dõtõna ja Tõnis Kaumann pakkusid instrumentaalmuusikale head vaheldust. Eriti üllatasid säravad naissolistid loos „Nao tragais borzeguis pretos” („Ära kanna musti saapaid”). Muusikale lisandunud tantsusammude ja saabaste efekt pakkus esimeste ridade publikule omajagu lisaelevust, kardetavasti tagumistesse ridadesse see ei kandunud. Rahvast oli palju ja kõike paratamatult ei näe. Sama mure oli üllatuskülalisena saabunud Virve Kurbeli tantsuga (Claudio Monteverdi balletto „De la Bellezza”). Kaunis ja stiilne vaheldus, aga tantsu lisamine kavasse oleks nõudnud veidi teistsugust ruumilahendust. Mõnigi külastaja kurtis hiljem, et nägi vaid tantsija kübarat.
Reinut Tepp (klavessiin) ja Tallinna Barokkorkestri keelpillirühma mängijad.
Rene Jakobsoni fotod
Päris viimane lõpulugu ehk n-ö planeeritud lisapala, taas kord folia „Time flies” („The Play of Music & Time”) Andrew Lawrence-Kingi sulest, omamoodi kollaaž Manni, Dante, Capece ja Strozzi järgi, oli suurepärane, tõeliselt hõrk maiuspala, mis juba iseenesest oleks olnud väärt, et kontserdile tulla. Heliloojal-barokispetsialistil on, mida jagada. Ja on tore, et ta jagab. Barokkmuusika on kahtlemata väärt, et seda mängida.
Viide:
1 Vt lähemalt: Andrew Lawrence-King. Text, rhythm, action! (historically informed performance) & the flow.zone. — https://andrewlawrenceking.com/2018/05/25/arianna-a-la-recherche/
2 Andrew Lawrence-King. Tsitaat kavalehelt.
