Viimastel nädalatel on rohkesti kõneainet pakkunud plaan kaotada kaitseväe koosseisuline orkester ja kaplaniteenistus. Ei hakka seda teemat siinkohal omalt poolt pikemalt lahkama, käesolevas ajakirjanumbris teevad seda vastava eriala eksperdid. Asjasse saab suhtuda erinevate äärmuste kaudu. On selge, et keerukad ajad nõuavad keerukaid lahendusi ja mitte kõik, mis n-ö alati on olnud, ei saa olla enesestmõistetav. Samuti on selge, et suur osa sel teemal sõna võtnutest pole ilmselt kunagi varem nende institutsioonide olemusele ja vajalikkusele mõelnudki. Küsimusi tekitab aga kärpeplaan iseenesest. Põhjendatud tundub olevat endise kultuuriministeeriumi kantsleri Paavo Nõgene hiljuti väljendatud mõte, et praegu, kriisi keskmes pole üldse õige aeg selliseid otsuseid teha. Me ei tea, millised mõõtmed võtab kriis oma järgmises faasis ja milliste tagajärgedega peame üleüldse võitlema hakkama. Me oleme praegu pähe võtnud, et kaitseväe orkestri ülalpidamiseks kuluva 1,4 miljoni euro kokkuhoid on raskel ajal abiks, teadmata tegelikult isegi seda, milliseks üldse raha väärtus lähitulevikus võib kujuneda. Äkki peame paljusid asju üldse nullist alustama ja ehk on see koguni hea.
Võib-olla on kriisiaeg sobiv just selliste kaugemale ulatuvate mõtete mõtlemiseks, millele heaolu igapäevarutiinis mõtlema ei kipu. Ei ole ju koroona tulnud vaid selleks, et õpetada meid seda taudi välja ravima — pigem annavad sellised katsumused võimaluse kogu oma elukorraldus ümber mõelda. Paide teater korraldas mai algusest juuni alguseni tänuväärse ettevõtmise „33 kõnet”, kus võis kuulda nii üldsõnalisemaid ja plakatlikumaid sõnavõtte kui ka inspireerivaid tulevikuvisioone. Viimase näiteks võiks tuua Indrek Neivelti kõne „Päris rohepööre ehk maheriik”, kus ta kutsus üles loobuma klišeeks saanud „majanduskasvu” märksõnast. Eks samasugune kinnismõte ole ka „eelarve tasakaal”, millest justkui lähtudes on tehtud ka praegused kärpeplaanid, mis aga ometi tasakaalu ei taasta, rääkimata sellest, et kui kogu taustsüsteem on tasakaalust väljas, siis pole sellel sõnal isegi selget sisu.
Aasta tagasi, kui teatrid 1. juulil pärast kolmekuist eriolukorda uksed avasid, oli tunda värsket laengut. Lavastused, mis viivitusega esietendusid, olid saanud koguda energiat; uus olukord oli tekitanud loomingulises mõttes viljaka määramatuse seisundi ega olnud jõudnud inimesi ära väsitada. Tänavust suverepertuaari vaadates — ma muidugi loodan, et ma eksin — näib see olevat kantud juba koroonaväsimusest ja sellega koos tekkinud kõrgendatud vajadusest meelelahutuse järele. Kui eelmist teatriaastat jääb omal kombel sümboliseerima Juhan Ulfsaki tundlikult visionäärlik „Pigem ei!”, siis tänavust teatrisuve kummitab mentaliteet „Andke mulle ometi midagigi, kõigest on nii kõrini!”. Sellega kaasneb oht, et kunst ei aita meid oma olevikuvaatepunktist väljapoole avarduda, vaid sunnib lihtsalt silmi sulgema ja lõõgastuma. Mis on muidugi ka vajalik, kuid veel kord: püüdkem kriisi ajal mõelda ka neid mõtteid, mis tasakaalu taastudes tagaplaanile jäävad, et me järjekordses kriisis ei õhkaks, miks me küll varem selle peale ei mõelnud.
MADIS KOLK
