Novembrikuu viimases Eesti Päevalehe nädalalõpulisas LP küsib Urmo Soonvald, kuhu on kadunud kultuuriinimeste mõju. „Kahjuks ei toonud keeruline 2021. aasta Eestis esile mitte ühtegi kultuuritegelast, kes oleks kirgede pidurdamiseks käe tõstnud ja öelnud, kuidas meil tasuks edasi minna — et võime küll vaielda ja tülitseda, aga tehkem seda vaktsineeritult või vähemalt üksteist austavalt. Ühemõttelis(t)e kultuuriliidri(te) ja meie elu mõtestaja tool on Eestis vakantne. Võib-olla ajastu ei vaja enam 1990-ndate alguse Jõerüüte, Valtoneid, Mikivere.” Samas lehes selgitab Tiit Hennoste, miks see nii on ja mis eristab selles küsimuses tänast päeva 1990-ndatest.
Lugedes TMK teatriankeeti hooajast 2020/21 (vt lk 15 jj) võib heameelt tunda, et 28 ankeedile vastanud kriitiku vastused vaid kinnitavad, et vähemalt meie teatrikultuuris ei ole „ühemõttelisi” liidreid, kes „pidurdaksid kirgi” ja ütleksid, „kuidas meil tasuks edasi minna”. Mitte, et see tähtis ei oleks, kuid ka 1990-ndatel ei teinud eelnimetatud kunstiinimesed seda, vähemalt mitte oma tollaste teoste kaudu. Kaalukus kunstis ei välista sõna kaalu ühiskondlikus debatis, kuid üht ei saa põhjuse-tagajärje suhtega teisest tuletada, eeldada ja nõnda angažeerida.
See ei tähenda, et kõnealuse hooaja lavastused ei oleks tõstatanud ühiskondlikult olulisi teemasid, olgu selleks siis lähisuhtevägivald või Vaba Lava üleminekuaega käsitlev kuraatoriprogramm, kuid tundub ikkagi oluline, et tõstatatud teema mõju ja lavastuse kunstilise kujundi mõju (etendaja „kohalolu”, performatiivse „soorituse” jm sedalaadi märksõnade, millega Jaak Allik polemiseerib, vt lk 16) ei tarvitse tuleneda teineteisest — nad võivad olla, kuid ei pea olema seotud. Nii eˉlektroni lavastusel „Kõik loeb/The Reader”, Von Krahli teatri lavastusel „Täna õhtul lorem ipsum” kui ka Saueaugu Teatritalu „Kadunud kodul” on mõju oma adeptideringile, kes omakorda kannavad seda mõju edasi oma tõlgenduste ja tegevuste kaudu. See, et neil lavastustel ei ole ühist ja üldrahvalikku mõju, ühelt poolt raskendab iga aastaga üha rohkem edetabelite koostamist ja koguni žürii tööd, kuid teisalt näitab üha ilmekamalt, millist kunsti meil tehakse ja kes seda hindavad. Seda läbilõiget püüab peegeldada ka teatriankeet, seadmata enam eesmärgiks tekitada n-ö ühemõtteline mõjukaimate pjedestaal.
Kuid ka selles ankeedis tõusevad esile, võiks öelda, sihtgrupiülesed lemmikud. Nii nagu „Serafima+Bogdani”, „Petserimaa igatsuse” ja Paide teatri ettevõtmiste puhul põimub kogukondlik aspekt kunstilisega, ei saa ka näiteks „Mefisto” või „Lehman Brothersi” mõju tuletada pelgalt alusteoste oletatavast aktuaalsusest.
Ja edasimõtlemist väärib ka mitmes vastuses väljendatud arvamus, et kunstiteose sõnumi mõjukus, lausa poliitilisus, ei saa väljenduda selles, kuidas ta annab edasi juba ajalehtedest niigi loetud sõnumeid, vaid selles, kui teadlikult ta suhtub oma väljendusvahenditesse ja uurib nende vahealasid.
MADIS KOLK
