Olev Subbi pääseb Siberist asumiselt 1957. aasta alguses ja taasalustab õpinguid Kunstiinstituudi 2. kursusel. Ta tuleb elama Uue tänava ühiselamusse, ühte suurde tuppa alumisel korrusel, kus on ees juba minu vanem vend Ants Säde (1937–1997). Ants on uljas päevapiltnik, fotoaparaadid algul muidugi kättesaadavalt odavad riistad, aga nii on sealt ühiselust siia korjunud palju sümpaatseid pilte, mille negatiividelt ma veel ühe valiku tegin.
Kunstiüliõpilase argipäev? Küllap vist. Olev Subbi on juba 27-aastane, tal on Tartus naine ja nelja-aastane Juhan. Ülejäänud poisse on toas enamasti 20 ringis, kuni tuleb teinegi Siberi ülikoolid läbinu, Endel Palmiste, Oleviga peaaegu ühevanune mees. Ja tüdrukud ning suvised välipraktika päevad.
Kõiki asjaosalisi ja ülesvõtmise kohti ei suutnud ma täpselt tuvastada, kuigi abiks oli jälle Antsu õpingukaaslane, professor Ella Räga-Summatavet. Mõnikord ma laenan sõnu või lausekatkeid Eero Epneri raamatust „Olev Subbi”.
Olev Subbi kaotsiläinud diplomitöö sünnist pajatan järgmises lühemas fotoalbumis õige pea.
E. S.
