Aastal 2012 sai eesti film 100 aastat vanaks. Sel puhul pildistas Andres Keil sadat eesti filmitegijat. Jaak Kilmi portreepilt on sellest galeriist.
Mitmed sinu filmid on käsitlenud lapsepõlve. „Tagurpidi torni” (2022) kohta küsides sean kõrvutuseks filmi „Kristus elab Siberis” (2015). Kui erinev on vaimne tööprotsess nende kahe filmi puhul?
Need kaks filmi on oma sünniloolt ja ka olemuselt väga erinevad, kuigi mõlema peategelased on lapsed. Määrav erinevus on juba see, et üks on dokk ja teine mängufilm. Siberi Kristuse lugu polnud ka minu idee. Seda pakkus mulle produtsent Margus Õunapuu ja teema tundus huvitav. Aga päris ligi ma sellele materjalile tegelikult kunagi ei jõudnudki, sest ma polnud valmis end ohverdama ja ise vissarionlaste kogukonda kolima. Kõik muud lähenemised sellele teemale (järgijad mujal, kes püüavad, aga ei suuda oma senise eluga lõpparvet teha) ei osutunud piisavalt huvitavaks ja tüürisid paratamatult tupikusse. Sellise antropoloogilise filmi tegemine nõuab oma mugavustsoonist välja tulekut, aga minul seda tahtmist polnud. Õnneks liitus selle projektiga Arbo Tammiksaar, kes tõi oma naha turule. Arbo kolis pooleks aastaks koos perega Siberisse ja päästis filmi. Mina ei pidanudki mugavustsoonist väljuma. „Kristus elab Siberis” on Arbo film ja mina olin seal põhiliselt kaasaelaja ja -mõtleja rollis. See, et peategelasteks oleksid kogukonnas kasvavad lapsed, oli ka vist Arbo mõte, millest ma kohe kinni haarasin, sest see tundus hea ja õige lähenemine. Lapsed ei saa ju valida, kuhu nad sünnivad, aga maailma õpivad ju lapsed tundma kõik samamoodi. Ja meile Arboga tundus, et vissarionlaste kogukonna lastel on ikka tohutult vedanud, et nad seal üles kasvavad.
„Tagurpidi torni” sünnilugu oli algusest peale teistsugune. See on fiktsioon, mis sündis minu peas, ja ka need lapsed/tegelased olid seal kohe algusest peale. Eks need lapsed kannagi seda lugu. Film elas minu peas oma elu ja läks üksjagu aega, kuni ma leidsin stsenaristiks Aidi Valliku, kes mõtles minuga samamoodi. Tema andis tegelastele nimed ja iseloomud ning joonistas välja suhtedünaamika.
Sarnasust näen ma nende kahe filmi puhul aga ka küll, just sidemes kristlusega. Vissarionlaste lapsed elavad religioosses — kuigi mitte päris kristlikus — kogukonnas, mis elab harmoonias looduse ja iseendaga, „Tagurpidi torn” on minu jaoks Kristuse lugu, kus peategelane peab võtma kogu kannatuse ja süü enda peale, et lunastada ja muuta oma järgijate elu.
Retseptsioon käsitleb „Tagurpidi torni” lastefilmina. On see lastefilm? Mis on üldse lastefilm? Kas lastefilmiks teeb filmi see, et tegelasteks on lapsed ja loo lõpus öeldakse moraal selgelt välja? Kas lastefilm nõuab stsenaariumilt teatavat lihtsust?
„Tagurpidi torn” on minu jaoks ikkagi lastefilm. Ka lastele võib jutustada Goldingi „Kärbeste jumalast” ja rääkida Uuest Testamendist. Põhiküsimus on selles, millised on rõhuasetused. „Tagurpidi torni” tehes püüdsin luua maailma, kus lapsed on jäetud omapead, nad peavad ise tegema oma valikuid ja seisma silmitsi kuradiga. Maailma ja täiskasvanuid vaadatakse selles filmis läbi laste silmade (ja laste silmade kõrguselt). Loomulikult on seal sees ka lastevanemate teema, mis on mulle oluline — variserid ja saduserid, kes on teinud pühakojast turu ega suuda ära tunda Jumala poega. Aga nii, nagu „Tagurpidi torni” võib vaadata ka ilmaliku loona, võib seda vaadata nii lastefilmina kui ka filmina lastest.
Ega ma eriti ei tea, mis on lastefilm ja kuidas seejuures täpselt sihtgrupiga rääkida (ja kuidas „lastefilmi” üldse defineerida). Seiklusfilmis „Jõulud džunglis” (2020) tõin ma mängu automaatrelvad ja matšeeted, sest need näevad ju ägedad välja. Hiljem selgus, et lastefilmi puhul on see täielik tabu.
Kas kuulus hinnang „depressiivsed Eesti väikelinnad” kargas filmimise ajal samuti tahtmatult pähe?
Eks ma ole linnapoiss, kes ise kasvanud paneelmajas, kuid võõrastanud neid paneelmaju, mis on ehitatud põldude ja heinamaade vahele. Asuda justkui keset maaidülli (eks linnapoisina idealiseerin maaelu nagu iga teise põlve linlane), aga olla samas sunnitud elama iseloomutus ja anonüümses „panelkas” on mulle alati tundunud lohutu vastuoluna. Aga „Tagurpidi tornis” oli meil Aidiga soov luua omamoodi üksik saar (selline on ka „Kärbeste jumala” mudelolukord), kus lastel ei oleks liiga palju segajaid ega ahvatlusi, kuid samas poleks nad sunnitud kogu aeg viibima vanemate valvsa silma all. Ja kolhoosiküla tundus selle kontseptsiooni jaoks kõige sobivam.
Kuidas sa ise „Tagurpidi torni” depressiivsuse astet hindad? Nagu sa ka välja tõid, hakkas lugu vahepeal „Kärbeste jumala” poole kiskuma.
Ma olen enamuses oma filmides pidanud kas produtsentide või formaadi sunnil pidevalt nalja tegema. Selline muhe ja heatahtlik huumor on vist isegi minu stiiliks kujunenud — nii olen arvustustest lugenud. Ja paraku olen ma vist alateadlikult sellega ka leppinud, olukorrale alistunult seda feel-good-rada käinud. „Tagurpidi torniga” tahtsin sellest naljakohustusest vabaks saada. Ütlesin Aidile ka, et teeks sellise lastefilmi, kus on nunnumeeter kogu aeg sinises. Aidile mõte meeldis. Aga ega enda käekirja vastu ei saa; minu jaoks on seal filmis ka päris mitu naljakohta sees ja oma kurjaks rahuloluks olen paaril seansil kuulnud ka publikut nende peidetud huumorimiinide peale astumas. Ma arvan, et see on selline ebamugavustunde eest põgenemise naer, kus järgmisel hetkel saad aru, et naer ei aita. Kannatusrada tuleb paljajalu ja rasket risti kandes lõpuni käia. Enne kui lubatakse peale ristilöömist (ja alles kolmandal päeval) üles tõusta.
Vestelnud RENE SATSI
