Arvo Ihol on „geneetiline” oskus töötada ekstreemsetes oludes, mis enamasti tema enda loodud ja mida ta kangelaslikult ka ise ületab. Aga et mängufilm on raskekaaluline lohe, mis koosneb miljonitest pisiasjadest, „oleks lisaks suurele tahtejõule veel vaja palju tõsisemat, peensusteni läbi mõeldud ettevalmistust, piisavat finantseerimist, kaasamõtlejate ja osatäitjate täpsemat valikut,” räägib Semjon Levin, „Vaatleja” imemehest administraator.
Oleme mai lõpus 1987 Kandalakša lahel, Koola poolsaare kõhu all. Arvo Ihole on see film lavastajadebüüdiks ja saatus on talle armuline, et Ruslanova klassiga vene tippnäitleja, esimese järgu täht on soostunud kaasa lööma. (Nina Ruslanova on nelja Nika laureaat, Nika on vene Oscar.) Ruslanovale meeldib hullupööra Marina Šeptunova käsikiri ning ta on nõus algaja lavastajaga seda tegema kaugel Kandalakša lahel, ja meie kõik koos temaga. Ruslanova usub, et see lihtne, kahe tegelasega film võetakse seal põhjas üles kuu või kahega, nii jõuab ta ka Lenfilmi järgmisele filmile.
„Vaatlejaga” (1987) toob Arvo eesti filmi võimsad vene naised, stsenaristi Marina Šeptunova ja näitlejanna Nina Ruslanova. Ja hakkab ise mängufilmi režissuuri õppima! Kuu aega raskeid võtteid, kevad on hilinenud, lahes ujuvad jäälahmakad, mõnikord näeme hülgeid. Paraku hakkab võtete tempo kohe loksuma: võõrad armetud olmetingimused, igapäevased üle mere sõidud filmimiskohale Lobanihhale ei suju hoopiski loodetult. Esialgne optimism tuhmub, Ruslanova näeb, et ta jääb jänni Lenfilmi pealetuleva filmiga ja muutub mõnikord kurjaks. Erik Ruus algajana läheb Ruslanova kõrval krampi, tema olematu vene keel ajab keevalise ässa turtsuma: „Õpi tekst ära!!” Õhtul istume Ninaga kahekesi baaslaagris — „Ega ma poisile liiga teinud?”
Elame üsna spartalikes tingimustes, vahepeal suisa jääkülmas raudlaevas. Siis leitakse peaosatäitjale Ninale tuba enam-vähem normaalses majas, meie koos peaoperaator Tatjana Loginovaga oleme kõrvaltoas. Õhtuti istume Ruslanovaga kahekesi köögis, pudel veini ja tema mälestused! Ukraina leidlaps, lühikest kasvu kondibukett, seitse korda põgenenud lastekodudest — „rahvavaenlaste tütar”! Saatus tahab, et tema mees on sündinud minuga täpselt samal aastal ja samal kuupäeval, kas pole põnev? Ja uskumatult mõistlikud arutelud Arvost ja Erik Ruusist, tema mängupartnerist. Õhtuti marsime Erikuga kaljude vahel ja ta deklameerib kõvahäälselt venekeelseid luuletusi, et keelega sina peale saada.
Välgunool tabab Arvot sel hetkel, kui Lenfilmi asjamehed Ruslanova siit ära küüditavad. Me oleme siiski suurfirmale jalgu jäänud… Arvo tunnistab mulle palju hiljem, et ta oli siis enesetapu piiril: „Võtaks paadi ja sõuaks merele…”
Minu siinsed pildid on esimesest ekspeditsioonist, mil veel Ruslanova seal on. Pärast krahhi sõidame kahekesi filmi kunstniku Ando Keskkülaga koju; miskipärast põgeneme vist esimestena. Leningradis peame Tallinna rongi pool päeva ootama, vean Andot talle võõras linnas ringi (minu instituudiaastad!) ja kuulen kunstnikult põnevaid mõtteid käsil oleva filmi üldtonaalsusest.
Kui palju Kaneto Shindo „Paljas saar” on kunstniku ettekujutust meie saarefilmist mõjutanud, seda peab Arvo Iho käest küsima. Mulle on küll tollased Ando Keskküla jutukatked selles seoses jäänud meelde võõrastavalt. Säärane lopsakalt metsik loodus ja paljas saar?
