Sõltumatu Tantsu Lava avas tantsukriitika uurimise residentuuri, mis julgustab analüüsima tantsukunsti lavastusi ja koreograafide loomingut. Soovijaid oli 26, välja valiti viis huvilist, kes kõik leidsid avaliku tagasisidestamise põneva ja hädavajaliku olevat: Kärt Koppel, Joosep Susi, Kerly Ritval, Ele Viskus ja Lisanna Lajal, tekstide tagasisidestajaks Ott Karulin.
Esimene loeng 21. septembril oli avalik ja see toimus koostöös Proloogkooli kriitikakooliga, mida korraldab kunstiteadlane Maarin Mürk. Osalejate seas oli ka kümme uut kunstikriitika kirjutamise huvilist. Avalikke üritusi lubavad korraldajad veelgi ja see on tänuväärne, sest ka kogenud kirjutajal on igati värskendav koos teistega mõelda, mida ja miks ta teeb. Ülimalt oluline raputus selles üksildases kriitikuametis!
Esimesel kogunemisel tantsukriitikat küll ei käsitletud, aga mis siin rääkida, kui kohalikul skeenel polevatki eriti eeskujusid võtta. Ott Karulin toetus laiemale etenduskunstide kriitikale ja Maarin Mürk kujutavast kunstist rääkivatele tekstidele. Lektorid hoiatasid kohe, et valemit siin ei anta, pigem käsitletakse olulisi teemasid. Kuidas valida lavastusi, mida üldse vaadata? Kas kirjutada, kui ei kõneta? Nudida või kirjutada hooga? Hinnata või kirjeldada? Kas kriitika peab olema kaasaloov või teosekeskne? Tsitaatidega või ilma? Ja palju, palju muud.
Karulin julgustas noori autoreid kirjutamisest ära ütlema, kui asi ei kõneta. Mille peale Maarin Mürk pööras tähelepanu Eestis valitsevale luksuslikule olukorrale, kus me muudkui vaatame ja vaatame ja siis keegi ei kirjuta. „Kui ei kõneta, siis hakka tööle, küll need tähendused siis tulema hakkavad,” ütles Mürk. See olevat tööeetika küsimus. Teine vastuolu kõnelejate vahel tekkis kaasaloova või siis teosest endast lähtuva kriitika eelistamises. Lõpuks küll tõdeti, et kõik sõltub ikkagi kritiseeritavast teosest. Hoogne ning sageli meelega ja mänguliselt vastandustele üles ehitatud loeng provotseeris ka kuulajaid ajusid ragistama ja seisukohti võtma.
Mina näiteks (muide, loengu jooksul korrutati pidevalt, et „mina, mina, mina” tuleb kriitikatekstist kindlasti välja jätta) leidsin koduteel enda jaoks hoopis uue ja üllatava mõtte. Väideti, et meie toimetajad usaldavad liigselt autoreid ega kipu tekste parandamiseks tagasi saatma. Aga äkki võiks toimetajatööd võtta nagu muusika- või filmiprodutsendi oma: et toimetaja esmaülesandeks ei ole mitte autori õpetamine ja vigadele osutamine, vaid pigem koostöö eesmärgi nimel. Selleks peavad autor ja toimetaja mõlemad tahtma koostööd teha ja nii panustavad nad ühiselt parima võimaliku teksti sündi. Õppida saab ka tööprotsessis, mitte ainult mentorisüsteemis.
Selle aasta esimeses „Plekktrummi” saates tunnistas Sass Henno, et tema korraldatud ja läbi viidud loomingulise kirjutamise õpitoad on olnud kasutud. Kirjutamist ei saavat õpetada. Vaatamata sellele, et me kõik seda teame, on kirjutamist õpetavad kursused jätkuvalt populaarsed. Isiklikult soovitan mina (jälle „mina”, vabandust!) noortele ainult töökust ja järjepidevust ning eriti julgust ka õpetajatesse kriitiliselt suhtuda või neile lausa vastanduda. Hoiame siis kriitikakoolis osalejatel silma peal, et tulevikus ka Teater. Muusika. Kino veergudelt nende tekste lugeda.
KAJA KANN
