Urmas Sepp
23. VII 1961 — 1. I 2024
Urmas Sepp. Sepaonu. Filmimees, metallimees, malevamees, paadimees, lennumees. Vahel viinamees ja vahel vimmamees. Suure südamega mees. Südamesse mahtus soojust ja rõõmu, viha ja kurbust, igatsust ja väsimust, nagu meil kõigil. Ma ei tea, mis oli see, mis Sepaonu ära viis ööl vastu alanud aasta 1. jaanuari. Miks Surm valis just siis talle järele tulla. Mida sai palju ja millest jäi väheks. Ära ta nüüd on ja küllap Surm teab, kellele ja millal ta järele tuleb.
Sain Sepaonuga tuttavaks 2004. aasta paiku ja kuni 2021. aastani töötasime palju koos. Seitseteist aastat tihedat tööd. Panime kokku palju filme, mõned doksarjad ja kui võimalust oli, ka muud pudi-padi, et hing sees seisaks, tuba soe ja söök laual oleks. Kui töötad inimesega koos pikki aastaid, õpid teda sügavuti tundma. Sõpradeks me ei saanud, aga Sepaonu elatavast ja tolleks ajaks elatud elust sain aimu.
Ühendus ja üksindus. Sõbrad olid Urmasel olemas ja nad olid tema elus väga tähtsal kohal. Ema oli olemas, kuni oli. Pärast ema surma tuli üksindust tema ellu tublisti juurde. Sõbrad jäid ja nendega lävimine toitis Sepaonu hinge. Aga valu ja kibestumist lisandus aastatega samuti.
Sepaonu meisterdas endale deltaplaani. Mootoriga. Rahutu hingega mees tahtis lendama hakata ja hakkas. Kui mõni sama asja harrastaja alla kukkus, teadis Urmas rääkida, milline vant või tross oli valesti kinnitatud, miks mees alla kukkus.
Meil oli Urmasega üks solgitoruparve projekt. Sellest pidi saama mootoriga parv, kus peal ka saun ja magamistuba. Kaks suurt solgitoru sai ammu ostetud ja sobivaks ehitatud. Urmas meisterdas papist ja paberist tulevase parve mudeli. Mudel sai valmis, parv mitte. Raha sai otsa ja jäigi otsa. Torud seisavad siiamaani Sepaonu kodumaja õuel ja ootavad mehi, kes neile maja ja sauna peale ehitaksid, mootori külge kinnitaksid, meie unistuse teoks teeksid. Aga unistada sellest, kuidas mööda Emajõge vaikselt Peipsi poole triivime ja saunast jõkke hüppame, on olnud tore.
Kui kirjanik sureb, jäävad temast järele kirjutatud tekstid. Kui filmimees sureb, jääb filmitud materjal. Kusagil on Urmase montaažiarvuti ja mälukettad, täis tema lõpetatud ja lõpetamata töid. Inimesed nendel ketastel, kaadrid inimestest on tardunud ootele — kas ja millal nad pääsevad liikuma, oma filmielu elama, vaatajatega kohtuma? Inimese elugi on filmi moodi, alguse ja lõpuga. Kui film lohisema hakkab, tuleb teda lühemaks monteerida. Urmase elu sai valmis. Või oli see viimane film, mida ta ise monteeris? Puhka,
Sepaonu, puhka rahus ja rahulikult.
