ETV 25. jaanuari kultuurisaates „OP” arutlesid saatejuht Owe Petersell ja festivali „DocPoint” korraldaja Filipp Kruusvall eesti dokumentaalfilmi edu üle ning meenutasid, et juba viimased kolm aastat on ka näiteks Neitsi Maali auhinna pälvinud dokumentaalfilm (tänavu „Savvusanna sõsarad”, mullu „Machina Faust”, tunamullu „Üht kaotust igavesti kandsin”; viimane selle tiitli saanud mängufilm oli Veiko Õunpuu „Viimased”). Kruusvall avaldas lootust, et see nähtus kogub sedavõrd jõudu, et kriitikud kirjutavad sellest tulevikus kui uuest koolkonnast või uuest lainest.
Asjade sellist seisu konstateerivad käesolevas ajakirjanumbris ka eelmist filmiaastat kokku võtvad Tõnu Karjatse, Kaspar Viilup ja Aurelia Aasa. Mullust mängufilmiaastat analüüsiv Karjatse toob välja komöödiate osakaalu, mille puhul tuleb muidugi silmas pidada, et suurem osa neist on loodud ja levitatud jõulise erakanali kaudu. „Henri Bergson kirjutab oma essees „Naerust”, et koomika toetubki jäikusele, mis vastandub elu loomulikule paindlikkusele. Oht on aga selles, et jäikuse hetkelist olemust eirates võib juhtuda, et grimass jääbki püsima ja koomiline muutub traagiliseks. (—) Mantrana kordub ka kõigis Apollo lavastatud filmides maagiline sõnniku sisse astumise motiiv, Ergo Kulla „Vigastes pruutides” leiavad tegelased end väljaheites ka näoli.” (Vt lk 86)
Meie mängufilmide vähesust arvestades ei saa siit muidugi suuri üldistusi teha. Ka Karjatse ise möönab, et nii nagu teatripildis on suvine meelelahutus kategooria omaette, ei saa ka eelmainitud filme arvustada autorifilmi kategoorias, kuid seda olulisem on märgata praegust dokumentaalfilmi taset ja staatust. „Savvusanna sõsaratest” sai ka meediasündmus, kuid Kaspar Viilup märgib õigesti: „Mõnel kehvemal ja ilma nii särava pärlita aastal ei oleks ükski vestlus kodumaise filmi olukorrast möödunud ilma „Päikeseaega” mainimata. (—) Kui „Savvusanna sõsarad” rebib haavad lahti ja näitab valu, kurbust ja raskust, siis „Päikeseaeg” määrib haavadele salvi, seob sideme ümber ja võtab lohutuseks ümbert kinni.” (vt lk 92)
Siinsamas ajakirjanumbris rõhutab Eesti Draamateatri kunstiline juht Hendrik Toompere jr, et ajad, mil teatri kirjandus- ja turundustubades valiti repertuaari publikut alahinnates, võiksid möödas olla. Isegi kui teatri tervikpildi lõikes see veel päris möödas ei ole, võib tõmmet tõsiduse poole tajuda küll. Kinnitust ei leia levinud arvamus, et keerulistel aegadel vajab publik vaid eskapistlikku pelgupaika, ega ka see, et eesti teater suleb silmad sõjakoleduste ees. Meie teater on raskel ajal leidnud üles suurvormid ja tragöödiad. Sõja teemat lahatakse ka dokumentaalse materjali kaudu, kuid millegipärast kipub teatris verbatim-meetod sel puhul formaalseks jääma. Kinos seevastu kõneleb tänasest elust süvenenumalt just dokk, ju siis võimaldab see žanr turutingimustes praegu suuremat loomevabadust. Lootkem siis päriselt, et saame sellest rääkida kui uuest koolkonnast või lainest.
MADIS KOLK
