Seekordse ajakirjanumbri teatriosa keskendub Viljandi teatrielule ja persoonidele. Pika intervjuu rubriigis „Vastab” vestleme Eesti vanima tegevnäitleja, kevadel 85. sünnipäeva tähistanud Peeter Jürgensiga, kes pälvis teatripäeval ka parima meeskõrvalosatäitja auhinna Abrami rolli eest lavastuses „Meie klass”.
Lavastus ja selle osatäitmised väärivad tähelepanu mitmelgi põhjusel, alustades Jürgensi enda rollist. „Vanim tegevnäitleja” ei ole lihtsalt aunimetus, Jürgensi puhul ei tähenda see emeriidistaatust, vaid tema mõtte ja füüsise täpsus ongi täiesti „tegev”, vanus puutub asjasse ehk vaid sedavõrd, et andis Abrami rollile juurde tõsiseltvõetavust ja usaldusväärsust. Lavastusele on ette heidetud, et poliitiliselt terav teema on taandatud pigem ajaloolise draama vormi (Andrus Karnau). Jah, sõnumile orienteeritud, kuid sellegipoolest (või lausa seda enam) tõejärgne ühiskond vajab kaalukaks kõneks terviklikku performatiivset kõneakti, mitte pelgalt manifesteerivat ideed. (Mis muidugi ei tähenda, et üks välistaks teise, pigem vastupidi, pahatihti kipumegi sõnumeid lugema vaid semantika ja süntaksi tasandil, ehkki tarkus, mis olemasolevatele sõnadele ja lausetele toimekaalu annab, vajab enamat.) Teater võikski olla üks neid kohti, kus saab tajutavaks sõnadele jõudu andev kontekst ja kogemus.
Kui räägime vanadest tarkadest naistest ja meestest, kelle häält peaks rohkem kuulama, siis ei tähenda see pelgalt viisakat hallpea austamist, vaid aktiivset suhestumist tema kogemusega. Mulle meeldib, et Marju Lauristini hiljutine palju tagasisidet saanud intervjuu Müürilehes pälvis lisaks ovatsioonidele ka kaasamõtlevat kriitikat. Kui räägime klassikutest (näiteks Lauristini küsimus „Kus on meie luuletajad? Kus on meie filosoofid ja õpetajad suure tähega?”), siis pole see üksnes kõhedustunne selle pärast, et noored tudengid ei tunne klassikuid, vaid kaasamõtlemine teemal, kuidas klassikud tekivad. Värske Rõhk ei vastandu kassetipõlvkonnale.
Hiljuti uinunud Jaan Toomingatki surutakse tihtipeale ajalugu tagantjärele mõtestavate manifestide raamesse. Kuid Peeter Jürgens meenutab: „Kui Jaan Tooming 1979. aasta sügisel Viljandisse tuli, läks aga maja nagu õis lahti. Ega me keegi ei tabanud ära, mida ta täpselt meiega tegi. „Pühaku ja patuse” lavastamise ajal kõndis ta saali vahekäigus, ikka edasi-tagasi, käed selja peal. Ühtegi märkust ei teinud, aeg-ajalt naeris lihtsalt. Sa kurat, kuidas see mõjus meile, see pani meid otsima.” Siinsamas ajakirjanumbris meenutavad „Põlvest põlve” rubriigis ajalugu ka Margus ja Berk Vaher. Margus Vaher ütleb: „Ma küsisin Jaan Toomingalt aastaid hiljem, et kurat, kuidas sa panid Eelmäe niimoodi mängima? Tooming ütles: ei, mina ei pannud teda mängima, ma andsin talle võimaluse mängida. Aga teed, kuidas jõuda Eelmäe hingeni, teadis ainult tema.”
Kuulakem siis vanu tarku inimesi, saamaks aru, et ka murrangulistel ajaloosündmustel on enamasti inimlik tekkepõhjus ja toimeloogika ning manifestidesse mahutatakse need tavaliselt tagantjärele. Õppigem meistritelt, kes veel täie jõuga meie keskel tegutsevad, et me ei peaks nende pärandit hiljem ei võhiklikult võõristama ega õõnsalt võltspühitsema.
MADIS KOLK
