Võrumaalane Agur Seim pälvis tänavu teatriauhindade jagamisel parima kõrvalosalise nominatsiooni, seejärel linastus temaga peaosas Cannes’is lühifilm „Sannapäiv”, mis nomineeriti Cannes’i Queer Palmi auhinnale. Seimi võib-olla kõige olulisem ja valusam roll on teatri Müüdud Naer eelmise aasta lavastuses „Ääremaal”. 25. juulist 4. augustini osaleb ta aga Vastseliina piiskopilinnuses lavastuses „Salakuulaja Vastseliinas”, mis põhineb Erkki Koorti raamatul. Nii nagu Koorti varasemateski raamatutes, on ka „Salakuulaja Vastseliinas” peategelane sõjasulane Markus, kes seekord on saadetud salakuulajat otsima Vastseliina piiskopilinnusesse. Endise Kapo ametniku Koorti eesmärk on kirjutada lihtsasti loetavaid raamatuid. Väljakaevamised annavad tunnistust, et 13.–15. sajandil valvasid praegusel Võrumaal Missos asuva Hino järve ümbruse elanikud Tartu piiskopkonna piiri.
Nagu küsitakse Oscari nominatsiooni pälvinutelt: kus te olite, kui nominatsioonist teada saite?
Ma ei mäleta. Ilmselt kodus. Tuli kiri koju, küsiti postiaadressi, et kas ma elan ikka endiselt sel aadressil. See tundus väga kahtlane. Varsti potsataski kiri postkasti.
- aastal saite peaosa nominatsiooni „Petserimaa igatsusega” Taarka Pärimusteatris. Kas oli samasugune tunne?
Sellega nad samamoodi rikkusid üllatusmomendi, küsisid enne postiaadressi. Siis juba naine kahtlustas, et ilmselt on tegemist nominatsiooniga. Ma muidugi ei uskunud: vaevalt küll, et sealt mingit nominatsiooni tuleb, ju tahavad niisama midagi. Muidugi oli hea meel, olin meelitatud, et märgatakse. Tihti saab mu töödest osa ainult käputäis inimesi. Sageli on need suvelavastused, mida mängitaksegi võib-olla ainult ühel suvel ja kuskil väikses küünis. Need on hästi õnnestunud ja privileeg neile, kes näevad. On väike šanss, et näevad inimesed, kes esitavad nominatsioone. Nii et tegelikult muidugi oli üllatus, et see üldse jõudis kuskile laiemasse ringi.
Kas tundsite ka muidu, et oleks nagu juba aeg?
Oi, sellistes kategooriates ma küll pole mõelnud. Tegelikult on neid aeg-ajalt ju ikka potsatanud. Olen noor näitleja, pole palju teatriga tegelnud. Lõpetasin küll ammu teatrikooli, 2003. aastal, aga pärast seda lõikasin teatriga sideme läbi. Vaatasin hoopis mujal maailmas ringi, tegin kriimsilmatöid: posti vedasin laiali, ehitasin, töötasin autorendis. Pea oli laiali otsas. Tahtsin reisida, puhata koolist, sest kool oli intensiivne. Tol hetkel ei tundnud, et olen õige asja juures. Ei saanud võib-olla sellist võimalust end nii läbi kompida või testida või proovida neid materjale. Keegi ei tulnud ka kandikuga pakkuma, et tule meile teatrisse tööle. Kui keegi oleks kutsunud, siis muidugi oleksin läinud, aga ma ise ei teinud vähimatki selleks, et kellegi ukse taha koputama minna. Läksin hoopis Hispaaniasse, elasin seal aastaid. Aga kuklas oli muidugi kogu aeg selline ripakil oleku tunne, et oled nagu panustanud kuhugi, aga siis näed, millega kursakaaslased tegelevad, järjest kasvavad eesti kultuurimaastikul, teevad mingeid olulisi asju. Ise teed midagi sellist, mis otseselt väga rõõmu ei paku. Aeg ei olnud ilmselt küps.
Su esimene lavastus oli tõesti alles 2018. aastal, „Naine merelt” Ugalas?
Üldiselt küll. Lõpetasin siis EMTA magistriprogrammi ja sealt algas teatritöö intensiivsemalt. Teatri poole tagasi pöördusin juba vist 2015. aastal, siinsamas Võrumaal. Kultuurimaja direktor kutsus jutule. Võru Linnateater oli just lõpetanud tegevuse, otsiti uut kunstilist juhti. Tundus suur amps, sest mul polnud mingit kogemust. Tegin hoopis niimoodi: aga võtame nagu draamastuudio, hakkame rohuliblest pihta. Tegelesin noortega, samal ajal vaatasin oma erialapäevikuid ja õppisin ise justkui uuesti käima, leidsin endas sädeme üles. Siis avastasin lavaka seinalt Jüri Naela näoga kutse, et tulge magistriprogrammi. See „Siis, kui väikesed lapsed kõik magavad juba” märgiti ära ka teatriauhindade jagamisel.
Kuidas tundsite end näitlejana, näiteks võrreldes oma abikaasaga, kes on nahakunstnik? Näitlejatöö tulemusel ei teki ju midagi füüsilist.
Ma nüüd nii ka ei mõtle. Kui teen oma kätega palkmaja valmis, siis sellest jääb muidugi mingiks ajaks märk maha. Teatrikunst on tõesti kaduv, nagu öeldakse, aga jäävad mingid puudutused, inimlikud kontaktid, mälestused. Minu arvates on see ikkagi väga suur asi. Ma ei tunne vajadust, et mingi märk peaks kindlasti maha jääma, mulle on oluline, kui töö mulle endale korda läheb ja ma näen, et see jõuab ka vaatajateni, et inimesed on õnnelikud. Selliseid momente ei otsi ma mitte ainult teatrist, vaid igalt poolt. Mingi asi võtab üle ja unustad muu. Võib-olla on see mingi flow.
Kas „Petserimaa” tõi liiga palju pakkumisi? Mängisite eelmisel aastal viies lavastuses.
Ma ei ütleks. Mõned tõesti arvasid, et „said tuule tiibadesse”. Olen nokitsenud oma töid, Lõuna-Eestist pole palju kaugemale saanud. Pole nagu ambitsioone olnud ka. Eelmine aasta oli tõesti töine, aga see lihtsalt juhtus nii. Ma ei usu, et see on nominatsiooniga seotud. Ma ei tea.
Kui seotud te Musta Kastiga olete? Kas te ei taha olla ühes teatris tööl?
Mustas Kastis otseselt ei olegi näitlejaid palgal, kõik on projektipõhine. Olen mõelnud küll, et võiks olla ainult ühes teatris. Kaaluksin, kui kutse esitataks. Otsust poleks lihtne vastu võtta, sest see eeldaks, et peaksin ju kodust ära kolima. Kuigi vabakutselisena olen samamoodi päris tihti kuskil eemal. Suures teatris saab ilmselt kogemuse, mida projektiteatris ei saa: suure lava kogemuse, põnevate näitlejatega tööd teha, tunda teistmoodi trupihingamist. Mulle vabakutselise elu praegu väga meeldib. See on paindlik. On hetki, kui tööd ei ole, aga need on head hetked. Kui need pikaks venivad, siis hakkab muidugi kuskilt sügelema. Eks ma leian väljundeid mujalt ka, mängin trummi või teen metsas puid, aga loominguline vajadus tekib küll. Näiteks koroonaajal oli rahutus sees. Kuigi oli väga ilus aeg.
„Preili Julie”. Jean — Agur Seim.
Heikki Leisi foto
Tänavuse nominatsiooni tõid Jeani roll lavastuses „Preili Julie” (Karlova Teater), Haigur lavastuses „Ääremaal” (Müüdud Naer) ja osatäitmised lavastuses „Lilli” (Must Kast). Haigur sopsutab vahel linnu kombel tiibadega. Mida tema jaoks tudeerisite? Linde?
Oo jaa, see mu oma kallis haigur, kes kevaditi mu tiigi ääres käib ja keda köögiaknast näen. Teinekord hilissügisel, kui kõik on läinud, tuterdab tema veel seal ringi. Kui alguses Urmas Lennukiga rääkisime, kujutas ta mind hoopis mingi puuna ette. Üliarmas lavastus, üliarmsad kolleegid. Suveetendused on tavaliselt välitingimustes: õhk liigub, välishääled kõlavad, vihmasabin plekk-katusel, pärisvalgus, eriti Petserimaal, kus läbi küünilaudade tekkis päikesesillerdus. Need mulle väga meeldivad. Black box’is tehakse kunstlikult. Suvi aitas ka Haigrule küüned taha saada, ma arvan.
Lee Marvin õppis Lee Strasbergi juures, kes palus tal mängida gangreeniga meest ja kurjustas, et Marvin ei demonstreerinud valu. Marvin ütles, et surev gangreenihaige ei tunne valu. Kui palju te olete meetodnäitleja? Haigur on vist alkohoolik. Veidraid filme, sealhulgas siibrimaailma „Katlakütja” (2010) teinud Aleksei Balabanov tõi joodikuid koju, näitas neile oma filme. Neid ju ei lasta kinno, ütles ta. Kas teie tooksite?
Meetod mulle meeldib. Ühe korra olen proovinud, 2022. aastal, kui tegime Prothemuse teatri rännaklavastust „Läbi linna: Supilinn”. Mängisin seal tegelast nimega Meelis. Tema leidsingi Supilinnast. Oli selline mees, kes sõitis seal ringi kokukaga, lehepuhur pakiraamil. Võtsin ta üle, sõitsin ise ka Supilinnas kokukaga, puhur pakiraamil, elasin tema elu. Rääkisin telefonis nagu Meelis, olin selles kostüümis, Meelise soni peas. Oled nagu hoopis mingis teises elemendis. Tänavu tegime just „Läbi linna: Annelinna”. Seal võtsin palju kontakti inimestega tänavalt. Uurin ja proovin nendega suhestuda, rääkida. Mind aitab selline avatus, kust ideid ammutada. Ma ei tea, kas ma joodikuid just koju kutsuksin, aga nendega vestelda on ülivahva. Tavaline inimene tänava pealt on pigem tõrjuv. See, kes on natuke svipsis, on rohkem avatud.
Marika Barabanštšikova oli tänavu naispeaosa nominent just „Preili Julie” ja „Ääremaal” eest. Rääkige temast.
Ta on ülisoe. Temaga kuidagi klappis. Või üldse naislavastajatega, lavapartneritega. Võib-olla mulle sobib nendega. Mitte et meestega halb oleks. Muidugi oli algul distants, aga ületasin selle üsna ruttu. Tal on ikkagi pikk rollislepp.
„Ääremaal”. Naine — Marika Barabanštšikova ja Haigur — Agur Seim.
Rasmus Kulli foto
Hedi-Liis Toome toob esile, et Strindbergil on Jean karjerist, aga teil vist ei ole.1
Jean ja Julie on mõlemad minu jaoks mängurid. Muidugi on Jeanil unistused, ta tahab jõuda haljale oksale. Väga inimlik, eks me kõik taha. Tal on kindlasti ambitsioone, ta on auahne, valmis üle laipade minema, aga minu jaoks iseloomustab seda näitemängu siiski mäng, kompamine.
Kas tänavu vääris naispeaosa Oscarit rohkem Lily Gladstone „Lillekuu tapjatega” või Emma Stone „Vaesekestega”? Stone’il oli juba üks Oscar.
Ma ei ole Gladstone’i veel näinud. Tähtis on see, et film ise jõuaks kuskile hinge sisemusse. Nimed on lihtsalt meediumid. „Vaesekesi” nägin, kuigi kahjuks mitte kinos. Üliäge tüdruk, Oscarit väärt absoluutselt. Ma Oscareid muidu ei jälgi. Üldse lähevad paljud asjad minust mööda. Ma ehk ei hoia näppu aja pulsil. See tuleb ehk sellest, et olen vilets internetis surfaja, seadmed on tihti kusagil eemal. Info ei jõua minuni, ka mitte toredad kontserdid, millest on kahju. Kui Instagramis kontot ei ole, siis sind ei ole olemas, sa ei tea midagi, mis maailmas toimub. Jood sõbraga kuskil trepi peal kohvi ja tuleb välja, et tal oli sünnipäev. „Vaesekesi” tahaks vaadata veel, aga suurelt ekraanilt.
Kas hoiatus, et filmis näeb alastust, oleks sisu ärarääkimine?
See küll poleks. Aga ega mulle spoiler’id ei meeldi küll.
Mis on teie jaoks näitlejana kõige keerulisem? Alastus, suudlemine omasoolisega?
Need pole keerulised, kui need on põhjendatud, ausad.
Hinge avamine on keerukam?
Näitleja elukutse ongi selline, pead kogu aeg avama hinge. Eks ta selline kangutamine ole. Mõned hallid karvad mul juba on. Ma ei tea, kust need tulnud on, aga ilmselt mitte vanadusest. Olen vist õppinud ka kergemalt võtma. Ma ei tea. Kui magistriprogrammis olin, siis see oli üks paras kunsttükk: kuidas oma piire avardada. „Petserimaa” oli ka korralik pähkel, puremine. Pealtnäha tundus nagu lihtne, aga et seda tunnetust kätte saada, pidi endas kaevama, hekseldama mingeid asju läbi, et saada küüsi taha. Mõned vaidlevad vastu, et näitlejaamet ei tohiks olla selline, roll peaks ikka kergemalt tulema. Olen sellega nõus, aga mulle meeldib ennast vahel ka kangutada. Aga seda ei saa päris üksi teha: on hea, kui kolleegid kuidagi tagant torgivad või lavastaja aitab mingite vahenditega selleni viia. Kõik madalseisud, mis protsessis tulevad, saavad tegelikult korvatud. See kõik on balansis, nagu elugi. Selle ameti puhul on kõige raskem hüpe tundmatusse, esimesed sammud: kuidas läheneda ja mis tuleb ja kas ikka saab ja… Ma pole siiamaani aru saanud, kuidas mõned asjad õnnestuvad. See on hämmastav. Sul võib kõik olla, väga lahe trupp, ehk ei pea isegi rahale mõtlema, aga midagi on justkui puudu. Teinekord kõiki komponente pole, aga asi töötab. See on teatri saladus.
Kui riskantne on Anna Hintsi „Sannapäiv”?
Ma ei mõista: kas sotsiaalses plaanis, praeguses ühiskonnas on kuidagi ohtlik näidata kaht alasti meest tiigis ujumas või saunas vihtlemas? Mina ei näe seal kellelegi mingit ohtu. See film on puhas poeesia, väga armas väike luuletus.
„Sannapäiv”. Rasmus Kaljujärv ja Agur Seim.
Kaader filmist
Kuidas teha seal tekstita näitlemist? Eesti Filmi Andmebaasis on minutine klipp, kus te olete Rasmus Kaljujärvega kahekesi koos tiigis, midagi on õhus, kumbki ei räägi.
Käib ju sisetegevus. See, mida sõnadega väljendame, on pisku.
Kuivõrd olete teinud psühhofüüsilist treeningut ja saavutanud laiendatud kinesteetilisi aistinguid? Või on see kõik jama?
See ei ole sugugi jama. Ma ütlen, mulle sellised lähenemised meeldivad. Need on põnevad, natuke piiripealsed situatsioonid. Kui kasutada veel mingeid hingamisi, siis võib sattuda huvitavatesse seisunditesse, mis avavad mingeid varjatud uksi kuskil sinu hinges. Teinekord aitavad, teinekord panevad nagu bloki peale. Aga ma ei mõtle sellele, kas ma kasutan mingeid tehnikaid. On mingid asjad, mis on võib-olla külge jäänud. Ma olen ikka väga roheline. Katsun teha mingit asja nii hästi, kui sellel hetkel suudan. Pigem vaatan kadedusega teisi, kes säravad. Meil on Eestis väga toredaid näitlejaid.
Mike Oldfield ütles, et on tüdinud oma ajust, tahaks kellegi teise oma. Kas teie tahaksite?
Ei tahaks! Mul ei ole vaja mingeid teiste jamasid kaela. Seda tunnen küll, et aeg-ajalt olen täitsa lammas kuidagi. Lamba-aastal sündinud ka. Olen sellega leppinud. Mina ei tea, mida kuulsus tähendab. Mul ei puudu ambitsioonid jõuda näiteks kuskile Hollywoodi. Muidugi on see intrigeeriv, kõik, mis sellega kaasneb, aga ma ei tea, mis siis minust saab, kuidas ma siis käitun. Või kui saaksin võimu juurde. Need on fantaasiad. Isegi see on praegu nii huvitav, et keegi kuskil tunneb huvi, mis siin Lõuna-Eesti võsa vahel toimub.
Tõenäoliselt saate end anda paremini Vastseliina-tüki lavastaja Tarmo Tagametsa kätesse, kellega tegite „Ääremaal”, kui kellegi võõrama omadesse? Hintsile ehk võitleksite natuke vastu?
Annaga ma end kuidagi ebamugavalt küll ei tundnud. Väga hoitult tundsin. Me ei olnud päris võõrad. Anna esimeses tudengifilmis „Vaba maa” (2012) nuusutasin kõrvalt filmiprotsessi, olin massistseenis. Kuskil miski juba sügeles, tahtsin tagasi näitlemise juurde. Varasemast olime natuke tuttavad ka, ühekandiinimesed, lõunaeestlased. Tarmo on ka Lõuna-Eestist ja Viljandi kultuuriakadeemias vanemalt kursuselt. Temaga saime taas kokku alles mõni aasta tagasi. Ta oli muidugi päris kaua ära Rakveres. Kui ta Võrus toimetas, olin mina ära. Ma tunnen Vastseliinas end hästi, sest see on minu koduõue all, paari kilomeetri kaugusel. Tornid on puukuuri tagant näha, kui puud on raagus. Linnus on lapsepõlvemaa, kus sai salaja käidud. Sinna ei lubatud üksi turnima minna. Vaatasin just proovis, kuidas Tarmo naudib lavastamist, masside liigutamist. „Ääremaal” oli ka temaga tore. Ta panustab palju ka kõrvalt, mitte ainult loomeprotsessi. On hingega asja juures.
Olete Koorti raamatuid lugenud?
Seda esimest, nimilugu lugesin, triloogia teiste osade jaoks pole olnud mahti. Ei ole minu stiil. Vahepeal oli segane, ei saanud täpselt aru, mida tegelane räägib. Võib-olla ei olnud hetk lihtsalt õige, nagu raamatutega vahel on. Selles mõttes oli ikkagi põnev lugeda, et see on mu kodukandi ajalugu. Kujutluspilt tekib kergemini. Linnuses proovide ajal ka mõtled, kui hapral maastikul me elame, millises geograafilises asukohas, millised jõujooned siit on sajandite vältel läbi jooksnud.
Kuidas teile on mõjunud mõne raamatu lugemine pärast filmi vaatamist?
Teater meenub enne. Käisime Peipsi ääres Tartu Uue Teatri „Serafima+Bogdani” vaatamas ja ostsin sealt Vahur Afanasjevi raamatu. Kunagi olin selle raamatukogust võtnud. No ei istunud. Pärast etendust lugesin järjest, ahmisin, olin selles maailmas nii sees. Mul tuleb praegu külmavärin peale. Etendus nii suurt mõju ei avaldanud. Seal olid mingid segavad faktorid, sääsed. Näitlejad olid ägedad, eriti Priit Loog. Lutsu „Kevadet” lugesin alles suure mehena oma lastele. Filmist olin lapsepõlvest läbi imbunud. Väiksena ei suutnud seda kuidagi lugeda, aga film oli nii naljakas.
Kui ohtlikud on „Salakuulajas” mõõgavõitlused?
Minul on väga turvaline, mind keegi mõõgaga ei ähvarda. Eks nad ole treeninud, aga ma pole seda otseselt näinud. Mulle väga meeldiks. Meil olid koolis vehklemistunnid ja ma mõtlesin, et tahaks musketäre mängida. Aga ma pole ühtegi sammu teinud, pole läinud lavavõitluse suvekooli. Mingi laiskus on vahele tulnud.
Kolm tundi — on see teie pikim etendus?
Pikim oli magistriprogrammis. Tegime „Kreeka tragöödiaid”. Igaühel oli pool tundi, aga kõik olime üksteisel sees ka. Mina olin Prometheus. Mängisime seda vist viis tundi küll. Toonitan, et ma pole veel palju mänginud. Vähe olen ka vaatajana teatris käinud. Võiks rohkem käia. Teater on tihtipeale kulukas, sest ei lähe ju üksi ja asub kuskil kaugel, nii et lisanduvad ööbimine, söömine, bensiin. Internetis vaatasin Jan Fabre üht etendust, ka kreeka tragöödiad. See kestis 24 tundi. Ma järjest muidugi ei vaadanud.
Agur Seim lavastuses „Lilli”.
Rasmus Kulli foto
Dev Patel tapab filmis „Monkey Man” samu mehi mitu korda, kuna näitlejaid nappis. Kuidas „Salakuulajas” on? „Lillis” on teil mitu rolli.
Meil mitu korda kedagi ei tapeta. Aga meil on Robin Jäätma, kahekordne juunioride maailmameister vibulaskmises. Just nägin, kuidas ta oma nooli lennutas. Väiketeatrite puhul on mitme rolli mängimine paratamatu. Ühest küljest on lõbus ka. „Lillis” on tõesti palju rolle. Oleks isegi rohkem olnud, aga oli vaja kokku tõmmata. See on proovikivi, kuidas erinevatele tegelastele elu sisse puhuda. Aga „Lilli” omad tulid kergelt.
„Salakuulajas” pole teil ka peaosa. Kas eelistate kõrvalosa? Kardate peaosa?
Ma ei mõtle nendes kategooriates. Mulle meeldib mängida. Kui mul on roll, siis see ongi minu peamine ülesanne. Ma pean sellesse pugema. Tihti on ainult kaks rida, aga see ei pruugi lihtne olla. Ma ei tea. Mul pole olnud võimalust teha mahukat näitemängu, kus on tohutult teksti. Muidugi on hirmutav, eriti kui aega on vähe. Nagu öeldakse: ei ole väikseid rolle, kõik on olulised ja täis elu.
Vestelnud KONSTANTIN KUNINGAS
Viide:
1 Hedi-Liis Toome 2023. Preili Julie allkäigu teel. — Sirp 14. IV.
