„Kunst ja külm sõda”. Režissöör ja stsenarist: Sandra Jõgeva. Produtsendid: Anu Veermäe-Kalda ja Kristiina Davidjants. Operaatorid: Elen Lotman ja Aivo Rannik. Lisavõtete operaatorid: Jako Krull, Jaan Kristjan Utno, Igor Ruus ja Aarne Maasik. Helirežissöör: Indrek Soe. Monteerijad: Kadri Nikopensius ja Martti Sepp. Dokumentaalfilm, kestus 85 min. ©Maagiline masin. Esilinastus 15. V 2024.
Dokumentaalfilm „Kunst ja külm sõda” kannab vaataja Nõukogude Liidu kunstiskeenele külma sõja perioodil, mil kunsti kasutati ühe olulise ideoloogilise mõjutusvahendina võidurelvastumise ja massihävitusrelvade täiustamise kõrval. Filmi raamib ja struktureerib erinevateks teemaüksusteks 2022. aastal Eesti Kunstimuuseumis avatud näitus „Mõtlevad pildid”, mis sündis ja täienes ajas nagu kõnesolev filmgi. Näituse ettevalmistus algas 2016. aastal, mil koostöös Ameerika Ühendriikides asuva Zimmerli Kunstimuuseumiga hakati ette valmistama ekspositsiooni Baltimaade ja Moskva kunstnike 1970.–1980. aastate loomingust. Paraku alustas paar nädalat enne näituse avamist Venemaa Ukraina vastu sõda ning esimese hooga avati külastajatele tühjade seinapindadega näitusesaalid. Arusaadavalt oli aktsiooni näol tegu sõjavastase protestiga, mil kõik Venemaaga seotu tasalülitati. Paradoksaalsel kombel puudutas näituse teema „Mõtlevad pildid” seda osa kunstiloomingust, mis oli suunatud vastanduma omaaegsele Nõukogude totalitaarsele võimule ning kõlas tollases ajahetkes vastu ootamatult ehedana. Seepärast hakkasid ajapikku näitusesaalide seinad täituma teostega, mis mitte ainuüksi ei peegeldanud minevikku, vaid tõstatasid teema kaasaja teravamate sündmuste kohta.
Dokumentaalis avatakse ajaaken rohkem kui viiekümne aasta tagusesse minevikku. Seetõttu on igati õigustatud, et noorema põlvkonna ja kunstikaugema publiku jaoks luuakse ajastule omane taustsüsteem ehk kirjeldatakse nõukogude süsteemi toimimise põhimõtteid nii elus kui kunstis. Kui eripärasemast sõnavarast kõnelda, siis läbib filmi kunstistiil nimega „sotsialistlik realism”. Filmis kirjeldatakse seda voolu kunstnik Vjatšeslav Kalinini suu läbi kui fotograafiat, mis on üle kantud maalikunsti. See tekitab mitmetimõistetavust. Sotsrealismis maaliti küll 19. sajandi lõpu vene realismi vaimus ja valmisteosed olid stiililiselt ülimalt sarnased, ent nende loomise eesmärk oli poliitilis-ideoloogiliselt ette antud teemade (korduv)käsitlemine, erinevalt näiteks fotograafiast inspiratsiooni saanud vooludest nagu fotorealism või hüperrealism. Mõnede sotsrealistlike teoste eksponeerimine filmis oleks paremini kätte andnud orientiirid ja näidanud, kuidas tollaste kunstnike ülesandeks oli kujundada kindlasüžeelisi kunstmuinasjutte töölisklassi juhtimisel toimuvast võidukast klassivõitlusest ja uue, sotsialistliku ühiskonna ülesehitustööst, mille kandvad tegelased olid töölised ja kolhoosnikud. Nii saanuks arusaadavamaks lõhe ametlike ja mitteametlike kunstnike mõttemaailma ja teoste vahel.
„Kunst ja külm sõda”, 2024. Režissöör Sandra Jõgeva. Jüri Arrak, Jevgeni Ruhhin ja Villu Jõgeva näitusel „Saku 73”. Jaan Klõšeiko foto
Filmi „Kunst ja külm sõda” dramaturgia põhineb sotsialistliku realismi ja avangardkunsti vastandusel. Filmis astuvad üles omaaegsed vene dissidentlikud kunstnikud, nagu Erik Bulatov (snd 1933), Vitali Komar (snd 1943), Mihhail Šemjakin (snd 1943), juba mainitud Vjatšeslav Kalinin (1939–2022) ning terve plejaad vene ja välismaiseid kunstiteadlasi, -huvilisi, -kogujaid, galeriste ja ajaloolasi. Eesti kunstnikest jagab oma mälestusi Jüri Arrak (1936–2022), kes kuulus 1960. aastatel eesti kunstielu esimesse ametlikku sõjajärgsesse rühmitusse ANK-64. Samuti kuulus sellesse rühmitusse filmi režissööri ema Malle Leis (1940–2017), kes ilmub filmis küll ainult fotodel ja kunstiteoste kaudu, ent kelle roll filmi valmimisel oma teadmiste ja mälestuste jagamise läbi on kindlasti olnud märkimisväärne, sarnaselt Sandra Jõgeva isa Villu Jõgevaga (1940–2019). 1960. aastate lõpul ja 1970. aastate algul tegutsenud kunstirühmituse SOUP’69 liikmetest on filmi tegemise hetkel ainsana elus Leonhard Lapin (1947–2022). Filmis viidatakse Leonhard Lapini suu läbi ühele ANK-64 juhtfiguurile Tõnis Vindile (1942–2019), kes nõukogude poliitilise tsensuuri tingimustes kujundas loomingulise maailmapildi, kus keskset rolli mängisid estetism, erootika ja esoteerika. Õrnemat sugu esindab filmis peamiselt graafikuna tegutsenud Mare Vint (1942–2020). On tõeliselt südantsoojendav näha dokis eesti kunstikorüfeesid, kellest tänaseks on ainsana elus veel Raul Meel (1941).
Teine dramaturgiline vastandus liigub filmis läbi Baltikumi võrdluse ülejäänud Nõukogude Liiduga. Tallinn, Riia ja Vilnius näisid Moskvast või Leningradist vaadatuna lääne linnadena ja Mare Vint meenutab, et infosulgu kui sellist raudse eesriide taguses Eestis ei tuntud, sest olid Soome sõbrad, kes tõid kirjandust, ja kunstnikud leidsid lennukaid lahendusi, kuidas oma töid välismaale saata. Tõsi on, et juba 1970. aastatel said nii Lapin kui Meel arvukalt rahvusvaheliste näituste kutseid, huvi Ida-Euroopa kunsti vastu oli sel ajal läänes suur.
Selline mõõduvõtt Baltikumist tekkis aga alles 1960. aastate lõpus. Meenutagem, et vabamale perioodile 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel, mida tuntakse Hruštšovi sulana, tegi järsu lõpu Praha kevade verine mahasurumine Nõukogude Liidu tankide poolt 1968. aastal Tšehhoslovakkias. Poliitiliselt algas stagnatsioon, kuid kummalisel kombel iseloomustas 1970. aastate eesti kunstielu suhteliselt suur vabadus. Tegutsema asus uus põlvkond kunstnikke, just need, kes filmis oma mälestusi jagavad. Mõistagi toimis Nõukogude võimu surve ka Balti riikides: nii Lapin, Meel kui Jõgever kirjeldavad, kuidas Nõukogude Eestis kunstnike elu jälgiti ja kuidas neid represseeriti, terroriseeriti ja töödeldi, et riigi ideoloogilise näoga mittesobituvaid kunstnikke hirmutamisega ohjata või emigreeruma sundida. Samas oli kunstnike sotsiaalne staatus ja positsioon ühiskonnas kõrge ehk nagu Villu Jõgeva filmis kinnitab, kunsti pole kunagi varem ega hiljem nii kõrgelt väärtustatud kui siis. Kunstnike Liitu kuulumine andis mitmeid eeliseid: Kunstifond ostis töid, maksti ateljeeruumide üüre. Aga vahest kõige olulisem oli publiku huvi ja toetus, sest rahvas hindas kunsti, ostis kunsti ja kunstinäitusi külastati elavalt.
„Kunst ja külm sõda”. Leonhard Lapini graafika. Aivo Ranniku foto
Filmis joonistub Nõukogude Eesti kunstimaastik välja siiski liiga positiivsena võrreldes muu Nõukogude Liiduga, sest seal ei käsitleta stalinismiperioodi, mis oli eesti kunstiajaloo üks süngemaid ajalõike. 1950. aastal algas kõikides loomingulistes liitudes, sh Kunstnike Liidus, massiline puhastus ehk vaenlasteks tembeldatud liikmete väljaheitmine, tiitlite ja ametite äravõtmine. Samal ajal määrati tervele reale Pariisi koolkonna traditsioone järgivatele kunstnikele, nagu Ülo Sooster (1924–1970), Henn Roode (1924–1974), Heldur Viires (1927–2021), Lembit Saarts (1924–2016) ja Valdur Ohakas (1925–1998) kümme aastat vabadusekaotust parandusliku töö laagrites Venemaa avarustes. Ilmselgelt oli nende kunstnike vangipanek mõeldud intelligentsi, esmajoones kunstnike, hirmutamiseks ja väljakujunenud kunstitraditsioonide ja -õpetuse hävitamiseks. Kui filmis tuuakse välja, et mitmed hilisemad kuulsad vene kunstnikud, nagu Ilja Kabakov (1933–2023) ja Vladimir Jankilevski (snd 1938), illustreerisid nõukogude ajal teenistuse saamiseks lasteraamatuid, siis täpselt sama tegid ka omaaegse Pallase traditsioone järgivad kunstnikud Tartus — kes töötas kuskil asutuses sildimaalijana, kes raamatuillustraatorina. Kuigi see põlvkond kunstnikke on siit ilmast juba lahkunud ja neid intervjueerida pole enam võimalik, oleks ajaloolise tõepära huvides soovinud remarki, et filmis üles astuvatel kunstnikel puudusid isiklikud kogemused Stalini aja kuritegudega. Need olid uue põlvkonna kunstnikud, kes olid õppinud kohanema ametlike nõudmistega, sealjuures oma asja ajades — süsteem ja võtted, kuidas selles toimida, olid selleks ajaks juba kõigile teada. Aga nagu igas süsteemis, nii võis ka siin ette tulla rikkeid, osa kunstnikke kadus või suri. Ja idas töötas see süsteem märksa julmemalt kui Maarjamaal. Nii nagu Ülo Sooster leiti oma Moskva ateljeest surnuna ja tema surma asjaolud jäid selgusetuks, nõndasamuti jättis vene kontseptualistliku kunstniku Jevgeni Ruhhini (1943–1976) surmaga lõppenud tulekahju üles mitmeid versioone.
„Kunst ja külm sõda”. Jevgeni Ruhhin.
Jaan Klõšeiko foto
Jevgeni Ruhhini lugu avaneb filmi viimases kolmandikus, luues emotsionaalselt dramaturgilise kontrapunkti. Kui kogu eelnevat filmi üles ehitav lõim on paljuski informatiivne ja jookseb läbi erinevate esinejate vaatepunktide, siis selles mälestuses saavad neist paljud kokku: Ruhhinist räägivad USA mereväe luureohvitser Dick Life, tema naine, kunstihuviline Sandra Life, kunstnikud Mare Vint ja Villu Jõgeva ning kuraator Svetlana Darsalia. Viimane annab Ruhhiniga sündinust kõige detailsema ülevaate, jättes õhku küsimuse, mis kasu oli KGBl ühe noore ja andeka kunstniku kõrvaldamisest. Ja nagu heale dramaturgiale kohane, järgneb madalseisule uus tõus — Ženja poeg Lev Ruhhin (snd 1971) jutustab intiimse loo, kuidas ta müüs maha isa maalid kollektsionäär Norton Dodge’ile, ostis mootorratta ja rändas ümber maailma, et jätta hüvasti hirmudega, lasta lahti minevikust ja leida ennast kunstnikuna. Pärast seda avaneb vaade näitusesaali, mis on täitunud Jevgeni Ruhhini pärandiga.
Filmi „Kunst ja külm sõda” üks oluline telg jutustab kunsti toetamisest ja kogumisest Nõukogude Liidus. Erinevalt tänapäevast, mil kunst on muutunud arvestatavaks investeerimisvaldkonnaks ning kunstniku karjääri ehitab üles kuraator, oli nõukogude tegelikkusel rahast ja materiaalsusest puutumatu inimlik nägu, kui kunstnikud kogunesid salongidesse, et jagada kollegiaalselt mõtteid ja tunda ühtekuuluvust. Tihti küll üsna alkoholilembelist, mis aga ei seganud Tatjana Kolodzei ja Norton Dodge’i taolistel metseenidel jagamast kunstnikele nii moraalset kui materiaalset toetust.
Kuna „mittekonformistlik kunst” tähendab „dissidentlikku” ja see omakorda „ohtlikku”, siis võib ainult ette kujutada, millised karakterid selles seltskonnas liikusid. Võtkem või Norton Dodge (1927–2011), kes, olles ametlikult majandusteadlane, kogus agentide abiga arvukalt nii vene kui ka teiste liiduvabariikide mitteametlikku kunsti ja smugeldas selle Ühendriikidesse. Või Dick Life, kes Leningradis sõjalisi sihtmärke spioneerides dissidentlike kunstnikega ringi hängis. Matti Miiliuse kui kohaliku kunstipärandi koguja võib tähelepanelik silm tuvastada ühel filmist läbi lipsanud arhiivifotol; kuulus ju Miiliusele üks suuremaid Eesti ja Baltikumi kaasaegse kunsti kogusid. Kõik nad olid kahtlemata KGB pideva tähelepanu all.
„Kunst ja külm sõda”. Dick Life Jevgeni Ruhhini teosega.
Aivo Ranniku foto
„Põnevus” ja „keerulised ajad” sobivad ka filmi valmimisprotsessi märksõnadeks. Kui 2017. aastal filmi tegemisega alustati, ei osanud keegi ette näha, et ees ootavad sedavõrd suured katsumused. Suurem osa filmis intervjueeritavaid elab/elas kas USAs või Venemaal; esimesel juhul tekitas filmimisel takistusi 2020. aasta jaanuaris alanud pandeemia, teisel juhul 2022. aastal alguse saanud Venemaa sõda Ukrainas. Film seiskus määramatuks ajaks, Moskvas ja Peterburis filmimisest tuli suu puhtaks pühkida. Selles venimise strateegias tuli ajaga võidu joosta, sest asjaosalised oma väärikas vanuses hakkasid siit ilmast lahkuma. Samas setitas seitsmeaastane protsess filmi põneva mustri, milles minevik, olevik ja võib-olla isegi tulevik üksteist läbi valgustavad.
Elame uueks külmaks sõjaks või „külm sõda 2.0-ks” kutsutud ajastul, mil taas kord on tõusujoones poliitilised ja sõjalised pinged ning oleme silmitsi olukorraga, kui KGB režiim üritab laiendada Nõukogude impeeriumi. „Kunst ja külm sõda” rekonstrueerib mineviku, ent selles avalduvad korduvmustrid viivad välja tänapäeva. Algselt kunstiajalooliseks ekskursiks planeeritud dokumentaal kõnetab vaatajat tänapäeva poliitilises olukorras ja panustab samas arutellu kunsti rolli üle.
