Helena Tulve dokumentaalne loodusooper „Wölfe” („Hundid”). Kontseptsiooni autor, libretist ja lavastaja: Nina Gühlstorff. Muusikajuht ja dirigent: Eckehard Stier. Kunstnik: Marouscha Levy. Videokunstnik: Stefan Bischoff. Dramaturg: Philipp Amelungsen. Osades: Loodusaktivist — Morgane Heyse, Bioloog — Itziar Lesaka, Jahimees — Martin Gerke, Üksik hunt — Nicholas Isherwood, Poliitik — Marius Pallesen, Karjus — Cornelia Zink, Ilmaruumirändur — Markus Sung-Keun Park; Mecklenburgi Riigiteatri ooperikoor ja lastekoor ning Mecklenburgi Riigikapell. Esietendus Mecklenburgi Riigiteatris Schwerinis 24. VI 2022.
Ooper on nii suuremahuline ettevõtmine, et selleks valmistutakse aastaid. Kuidas ooper „Hundid” alguse sai?
Nende asjadega on nii, et ega täpselt ju ei tea, kuidas või mis määravaks saab. Tavaliselt nähakse ooperitellimuste nimel päris palju vaeva, toimuvad eelnevad läbirääkimised, kirjastused sekkuvad jne, palju on lobitööd… Kogu ideed menetletakse ikkagi enamasti pikemat aega. Suhteliselt harukordne on juhus, et lihtsalt pöördutakse otse helilooja poole küsimusega: kas tahad ooperit kirjutada? Aga minuga just nii läks. Taustalugu on selline, et Mecklenburgi Riigiteatrisse tuli uus intendant Hans-Georg Wegner, kes hakkas teatri tulevikku planeerima, püüdes arvesse võtta seda, et ooperitrupis on palju hea uue muusika võimekusega noori, ning soovis kavva lisaks uue muusika klassikale, nagu Ligeti „Grand macabre” ja Adèsi „Powder Her Face”, ka midagi täiesti uut tellida.
Nina Gühlstorff on lavastanud nii sõna- kui ooperiteatris, tema eripäraks on dokumentaallavastused. Ta kogub dokumentaaltekste, kombineerib need dramaturgiaks ning näitlejad siis reprodutseerivad seda materjali. Koroona ajal tegid nad isegi selliseid telefonietendusi, et inimestele helistati kokkulepitud ajal ja nad said privaatlavastuse telefoni teel. Ka Nina ise mängis näitlejana kaasa nendes projektides, mida sel ajal oli võimalik teha, et inimesed saaksid olla kellegagi ühenduses ja kõigest hoolimata siiski teatrit kogeda.
See näitab, et inimene on ärksa ja avatud mõtlemisega?
Nina lähtub oma lavastustes just sellest, mis on antud kontekstis aktuaalne. Ning ühel hetkel oli tema tähelepanu haaranud huntide teema. See on Saksamaal laiemaltki oluline teema, mida lehtedes väga sageli kajastatakse. Saksamaa on olnud juba mitusada aastat nii-öelda hundivaba, neil on isegi sellised jubedad, sada aastat vanad ausambad nagu „Siin Westfalenis tapeti sada aastat tagasi viimane hunt”. Sealkandis on hunt olnud ikkagi inimkonna vaenlane ja Prantsusmaal läksid inimesed keskajal isegi huntide vastu sõtta. Hunt on looduses keskne loomaliik, kes hoiab teatud tasakaalu, aga nüüd on inimesed selle funktsiooni üle võtnud. Eks inimestel ole alati hundi ees hirm olnud, ta on neile ikkagi ohtlik ja hirmuäratav.
Aga selle sajandi algusest on hundid hakanud Poolast läbi mahajäetud Ida-Saksa sõjaväealade lääne poole tagasi tulema. Loodus on need tühjaks jäänud polügoonid üle võtnud — seal on huntidele ruumi. Muidu on Saksamaa täis põllumajandust, kõik on nii korrastatud, peaaegu ühtegi võserikku pole enam, aga hunt on ju „võsavillem”! Seda teost ette valmistades käisin Ida-Virumaa kandis ka ühel sellisel hundimatkal, kus minnakse väikese grupiga räätsadega metsa ja otsitakse huntide jälgi. Kolasime terve päeva edasi-tagasi, nägime kohti, kus hundid olid maganud, kus olid hundi karvad, ja nägime palju muudki, see oli väga huvitav retk. Hunte endid me muidugi ei näinud, aga kuulsime küll. Ent ma nägin seda keskkonda, kus hunt armastab elada. Hunt ei ole laaneelanik, ta eelistab elada just soises võserikus. Saksamaa üldises kultuurlooduse, inimlooma ökosüsteemis, kus on ka koduloomad, ei ole talle ruumi. Seal on ühtlasi palju karjakasvatajaid, kellele sugugi ei meeldi, et nad peavad nii palju investeerima koertesse ja taradesse [et oma majapidamist kaitsta], sellest kõigest on ooperis ka juttu. See on päris numbriliselt välja toodud: karjus ütleb, et tal on 12 karja, nii et tal oleks vaja 24 koera, ja samas kogu maal on 15 hundikarja, mis teeb kokku üle 100 hundi. Ta räägib ka sellest, et kui tal on 650 lammast, mille koguväärtus on 130 000 eurot, siis ta peab seda vara kaitsma 60 000-euroste taradega, mis on ju absurdne. Nina küsitles väga paljusid eri vaatenurkadega inimesi, ma isegi käisin ükskord temaga ühes karjakasvataja talus kaasas. Nii et selle ooperi tekst on dokumentaalne.
Eks inimestel ole alati hundi ees hirm olnud, ta on neile ikkagi ohtlik ja hirmuäratav …
Helena Tulve ooper „Hundid” („Wölfe”) Mecklenburgi Riigiteatris Schwerinis 2022.
Huntide temaatika sobis vist sulle ideaalselt?
Kohe esimesest kirjast, kus öeldi, et teemaks on hundid, sain aru, et olen selleks justkui juba valmistunud. Ma olin nii hundi arhetüübi kui konkreetselt ka huntide teemaga natuke kokku puutunud, olin kuulanud mõningaid hundispetsialistide loenguid ja lugenud mingeid muinasjutte.
Kuidas need ooperi tellijad sinuni jõudsid?
Kui neil oli see huntide idee juba tekkinud, tuli Saksamaal juhuslikult uuesti eetrisse üks minust väga ammu tehtud raadiosaade — ajakirjanik Lutz Lesle intervjuu, mida nad kuulama juhtusid. Lutz Lesle käis kunagi 2000-ndate alguses siin Eesti muusika päevadel. Selles saates oli ka muusikat ja tõenäoliselt tuli see loodusest inspireeritus välja nii jutus kui ka muusikas. Selle peale neil tekkiski mõte pöörduda minu poole.
Samal ajal olin ma ise just juhtunud kuulama saadet „Helilooja, kes sa oled” Veljo Tormisega, kus tema käest küsiti, miks ta lõpetas ühel hetkel muusika kirjutamise. Ta vastas sellele umbes nii, et kõik, mida ta teha tahtis, sai tehtud. Küsisin siis ka endalt, et mis on see, mida mina tahaksin veel teha. Helilooja elu on ju selline, et kui tellimused tulevad, siis muidugi teed ju hea meelega kõike. Kõik on huvitav, erinevad koosseisud ja vormid pakuvad huvitavaid võimalusi ja väljakutseid. Aga mis on see, mida ma ise tahaksin teha? Mõtlesin, et ooperit kirjutada oleks põnev. Ja ei läinud nädalatki, kui saabus see pakkumine.
Täiesti vapustavad kokkusattumused! Nagu keegi oleks sõlminud mingid vajalikud otsad ja seadnud sind sinna, kus sa pead sel hetkel olema!
Jah, tõesti, see kõik sattus kuidagi huvitavasse konteksti minu jaoks ka. See oli 2020, augusti lõpus. Siis libretot veel ju ei olnud, seda alles loodi. Läks peaaegu aasta, üheksa või kümme kuud, enne kui tekst lõplikult formuleerus ja kui oli ka selgunud, kes on solistid ja mis on nende hääleliigid. Nii et mul oli selle ooperi kirjutamiseks üsna vähe aega; reaalselt kirjutama hakkamisest kuni esietenduseni oli kolmteist kuud, aga valmis pidi saama veelgi varem, sest lauljad peavad ju jõudma selle ka pähe õppida. Mulle jäi selleks tööks aega umbes üheksa kuud, mis on nii suure teose puhul ikka ülivähe. Pidin kasutama mingis mõttes drastilisi meetmeid, kirjutama teistmoodi, kui olen harjunud. Kui oleksin teinud nii nagu tavaliselt, hakanud kohe partituuri kirjutama, siis poleks see ooper õigeks ajaks valmis saanud, see oleks võtnud kaks aastat.
Kuna lauljatel oli vaja materjal ruttu kätte saada, siis ma kirjutasin sellise tihendatud partituuri — Andrus Kallastu armastab kasutada sellist terminit nagu ’partitsell’. Kõigepealt visandasin iseenda jaoks ühe korra vokaalread ilma rütmita, käisin tekstiosa läbi, et mul tekiks mingi nägemus tervikust. Eks ma hiljem tegin seal mingisuguseid muudatusi ka, aga üldiselt oli see mulle aluseks. Seejärel hakkasin juba fikseerima materjali partitselli: panin kogu orkestripartii enam-vähem neljale reale kirja. Sellest sai edasi klaveriredaktsioon, millega harjutati, ja kõige lõpus orkestreerisin selle partitselli. Ma ei ole elu sees niimoodi kirjutanud, tavaliselt kirjutan kohe ikkagi orkestrile partituuri ja orkestripartii on seetõttu hästi detailselt läbi komponeeritud. Praegu ma kujutasin kõike lihtsalt ette, hiljem partituuri kirjutamise ajal lisasin teatud asju juurde, aga põhimõtteliselt oli selles partitsellis kogu materjal olemas. Nii et lõpuks kirjutasin „Hundid” lühikese aja jooksul siiski kolm korda läbi: visand, partitsell ning lõpuks orkestreeritud partituur.
Oli sul kohe olemas selge nägemus sellest, mis hääl võiks mingit rolli teha?
Alguses ei olnud, teatrist tuli erinevaid pakkumisi. Nad vaatasid siiski väga selgelt inimesi, karaktereid, konkreetset häält… Näiteks see ei olnud küll minu esimene mõte, et aktivist võiks olla koloratuursopran, aga Morgan Heyse sobis sellesse rolli hiilgavalt. Ta on väga hea ja võimekas noor laulja, ma usun, et tal on ees suur karjäär. Eks teater pidi tegema praktilisi valikuid, sest neid lauljaid ei saanud kasutada, kes samal ajal mõnd teist lavastust tegid, ning kõikide produktsioonide kontekstis oli oluline, et neil oleks aega õppida. Lisaks muidugi see, et nad oleksid ka uue muusika kogemusega.
Tõesti, kõik valitud lauljad sobisid oma rolli ideaalselt ning kohapealses protsessis olid kõik solistid hästi avatud ja toetavad. Neile ei valmistanud mingit probleemi kusagil rippuda, keerutada või püherdada ning samal ajal imeliselt laulda. Minu kõige suurem rõõm oli, et mu muusika lauljatele meeldis. Nad ütlesid, et see on neile mugavalt kirjutatud. See oli väga toetav kogemus.
Nina Gühlstorffi libreto jaguneb kaheks osaks: esimene osa on realistlik, iga tegelane esitab seal oma positsiooni, oma nägemuse teemast. Sinna valis Nina oma intervjuudest võib-olla kõige markantsemad tekstiosad: esile tõuseb teatud positsioonide konflikt. Esimene osa lõpebki „arvamuste tormiga”, kus kasutatakse selliseid click-bait-ajalehtede ja -ajakirjade utreeritud pealkirju, kus huntidele on antud nimed, neile on omistatud teatud inimlikud omadused ning kasutatakse sõnu nagu „tapab” ja „mõrvab”, näiteks: „Hunt Gloria tapab lambaid!”, „Hundikari unistab verevannist!” või „Hunt mõrvab rongijaamas hirvi”. No hunt ju ei mõrva kedagi! Selle tekstiga oli väga hea töötada, laused olid pigem selged ja lühikesed. Kui on liiga pikad laused või liiga palju teksti, siis see koormab üle ka muusikalised fraasid. On teatud asjad, mis on libreto teksti juures olulised. Aga tekstis olid ka mõned päris keerukad kohad, kus sõnad on hästi pikad, näiteks kui Karjane räägib, mitu eurot miski talle maksma läheb. Numbrit tähistavad sõnad on saksa keeles väga pikad ja selle koha ma tegingi hästi groteskselt. Kogu see tekst andis tegelikult muusikalise materjali iseloomu väga selgelt kätte.
Peaaegu kõik tegelased on kogu aeg laval, eriti ooperi esimeses pooles. Kui nad parasjagu fookuses pole, moodustavad nad sellise karja, mis vastavalt olukorrale ümber kehastub: see võib olla lambakari, koerakari, hundikari, inimkari, ning vahepeal tuleb keegi karjast välja ja omandab mingisuguse identiteedi. Ooperi põhikarakterid on Loodusaktivist, Karjakasvataja, Bioloog, Poliitik ja Jahimees. Peale nende on veel Üksik hunt, kes on hästi loodustundlik ja pigem ühiskonnaga opositsioonis, ning Ilmaruumirändur — tema on selline šamaan, kes võimaldab muutust. Ooperi esimeses pooles on ta lihtsalt karja osa, muutudes aktiivseks alles teises pooles või õigupoolest kahe poole vahel, kus tal on suurem roll. Lisaks neile on laval veel koor, inimesed ja lapsed, kes on siis Punamütsikeste koor.
Lavastuslikult toimus ooperi esimese osa tegevus teatri parteris. Esimeselt rõdult laskus pikk sild alla põrandale ja edasi üle orkestriaugu lava peale, nii et lauljad said liikuda igal pool. Lava esiosa oli ka kasutusel, aga lava ise oli kinni, selle ees oli kate, kuhu vahepeal näidati videoid, mis olid pigem nagu aeglaselt liikuvad pildid. Sild üle orkestriaugu oli justkui sümboolne ühendustee inimeste maailma (parteri) ja metsamaailma (rambi) vahel ning nägi välja nagu metsarada, kaetud pinnasega, milles olid üksikud murututid. See mõjus väga ehedalt.
Parteri põrand oli muudetud muruväljakuks, kus olid pingid ja padjad publikule; inimesed said olla justkui piknikul, lisaks istusid vaatajad ka rõdudel. Lauljad tulid inimestele ikka väga lähedale, see võis publikule olla väga huvitav kogemus — nad oleksid olnud ka nagu ooperi tegevustikku kaasatud. Kõik oli sekundi pealt läbi lavastatud: mida keegi teeb, kuidas reageerib, mitte keegi ei seisnud korrakski kusagil tuimalt ega laulnud lihtsalt niisama. Orkester oli paigutatud tavapärase asetuse suhtes põiki, et teha ruumi sillale, ja see oli koosmängu poolest keeruline asetus, kuna osa mängijaid jäi teistest orkestrantidest ja dirigendist väga kaugele. Kuna mänguruum oli niivõrd mitmeplaaniline, said lauljad dirigenti jälgida ainult monitoridelt.
Ma läksin kaks nädalat varem kohale proove jälgima ja mulle avaldas tohutut muljet, kui hästi neil kogu süsteem toimis. Orkestriproove oli väga vähe, mis oli minu jaoks natuke murettekitav, aga dirigent Eckerhard Stier oli väga ökonoomne ja sai suurepäraselt kõigest aru. Temaga oli väga hea koostööd teha. Korrepetiitor Martin Schelhaas, kes tundis teost paremini kui mina, kes ma olin protsessi käigus juba jõudnud mõndagi unustada, istus kõikides proovides ja kontrollis kogu aeg kõlalist tasakaalu. Koormeister tegeles kooriga, lisaks oli veel sada inimest, kes kõik täpselt teadsid, millega nad tegelema peavad… See oli mulle suur elamus, et ma ei pidanud ise mitte midagi ütlema ega üldse sekkuma mingitesse esituslikesse küsimustesse: kõik teadsid, mida nad tegema peavad! Kõik sünkroniseerus lõpuks kenasti, inimesed olid hästi positiivsed, iga ala peal olid profid. Sellise suurte võimalustega professionaalse ooperiteatri kogemus oli tõesti väga tore. Sellel on oma maagia, midagi ei ole teha.
Loodusaktivist — Morgane Heyse ja Ilmaruumirändur — Markus Sung-Keun Park.
Silke Winkleri fotod
„Hundid” on muusikaliselt samuti väga tihe. Mulle tundub, et see on tervikuna palju intensiivsem ja dramaatilisem kui kõik su senised teosed. Kas seda võis mõjutada ka kirjutamise ajaline surve ja varasemast erinev meetod?
Mulle oli kirjutamise protsess hoolimata tohutust ajalisest survest väga lõbus, ma nautisin tohutult karakterite sisse minekut. Tekst oli kohati ka väga naljakas, nii et mul tekkis nendest tegelastest küllalt värvikas pilt, väga lõbus oli neid ette kujutada. Näiteks Jahimees ütleb, et ta võtab jahti üsna sportlikult, aga ta ise on tegelikult nagu hunt, justkui hunt-jahimees, nii et ma kirjutasin talle sellise walking bass’iga sooloosa. Mulle meeldis, et sain kirjutada nii erinevas võtmes muusikat, mida ma muidu ei kirjutaks. Seal on ka näiteks üks väga veidra muusikaga, täiesti pöörane tants ja muidki kummalisi stseene. Igale tegelasele oli vaja leida oma eriline, teistest eristuv karakter ning igaühega seostub ka teatud instrumentaalne värv. Näiteks Poliitiku pilliks on fanfaarid: iga kord, kui Poliitik rääkima hakkab, kostavad kergelt grotesksed fanfaarid, tõmbavad ühe TU-TU-TU-TUU! ja siis ta hakkab rääkima, et noh, teate, tavaline keskmine maainimene on natuke maalähedane…
Mul tekkis palju seoseid ja kujutluspilte nendest tegelastest ja isiksustest, kuigi ma isegi ei teadnud, milline inimene kedagi mängima hakkab. Ja kuna algusest peale oli ka kindel eesmärk, kui pikk see peab olema, siis täpselt nii pikk ta ka tuli, nii et seal ei ole sellist tühja kohta. Selline intensiivne poolteist tundi.
Esimene pool liigub järjest kulminatsiooni, „Arvamuste tormi” poole. Muidugi esineb ka lüürilisemaid hetki ja selliseid tekste, mis vajavad natuke rohkem aega. Näiteks on seal üks meloodiline aaria, kus Loodusaktivist räägib, kuidas ta metsas telkis ja kuulis hundi ulgumist. Palju on solistide ansambleid, kus igaühel on oma seisukoht. Väga huvitav oli neid erinevaid lahendusi otsida. Intensiivsus kasvab läbi terve esimese poole kulminatsioonini, siis avaneb laval eesriie ja üks ruum tekib juurde. Esimene osa lõpebki sellega, et aktivist ütleb, et kui ma suren, siis viige mind metsa alla, laske mind loomadel süüa — talle tundub see mõte ilus.
Lava peal avanes hiiglaslikest tulipunastest hundikeeltest mets, mis kujutas justkui alateadvuse või teadvustamatuse mütoloogilist ruumi, metsa meis endis. Kui rambis, sillal ja põrandal oli väline ruum, siis lava peal oli nagu sisemaailm, kus kõik muutused aktiveeruvad ja toimuvad hoopis teistsugused protsessid. Ka müütiline tasand muutub selgemini nähtavaks, kõik, mis on seotud hundiga, ka lammastega või lambatallega, kes on ju justkui ohvritall, see kõik muutub seal justkui rituaalseks.
Ülemineku esilekutsujaks on Ilmaruumirändur, ilmadevaheline rändur, keda kehastas korea karaktertenor Markus Sung-Keun Park. Ta oli väga paindlikult nõus ka falseti peal laulma, nii et ma siis kirjutasin talle sellise partii, ja ta oli tõesti imeline. Tal oli väga efektne kostüüm sinimustvalgete kotkatiibadega ja võimsate narmastega, mis kõik töötas kaasa, kui ta tantsis. Kahe osa vahel oli loodushäältega üleminek, kus Ilmaruumirändur tuli publiku hulka ja kutsus inimesi vahetama oma positsiooni, vaatajatel oli võimalik minna üle silla lavale, kus olid ka istekohad. Sellest hetkest alates oli etendus jälgitav nii lava poolt kui saalist, tekkis veel vahetum kontakt esinejate ja publiku vahel.
Teises pooles algab transformatsioon, kõik tegelased hakkavad muutuma. Poliitik heidab lipsu ära ja võtab saapad jalast, hakkab veega mängima ning muutub kergelt hipilikuks kaunishingeks. Jahimehele tekib ka nagu mingi teistsugune olek, Karjakasvataja muutub lambaks, ta tuleb tagasi lamba kostüümis, lambanahas. Aktivist hakkab muutuma libahundiks, kõigis toimuvad teatud muutused, nad muutuvad sümboolsemaks ning võtavad uue kuju.
Kokku põimitakse mitu erinevat rituaalset hetke, mis saavad alguse pöörasest tantsust, mis paiskab kogu tegevuse tinglikku sfääri. Hunt-naine igatseb muutuda ja selleks läbib ta surmarituaali. Lammas kui mittevajalik olend ohverdatakse, tõmmatakse lae alla üles, sest meil ei olegi üldse vaja ei villa ega piima. Kes siis enam piima joob ja villa kannab — see on iganenud kontseptsioon. See kõlab ehk veidi morbiidselt, aga tegelikult oli see lavastuses kõik väga mänguline ja pigem humoorikas. Näiteks lambal olid kontsadega platvormkingad ja käes võrk kapsaga… Seal oli üldse väga palju naljakat, see ei olnud kõik üdini tõsimeelne, aga oli samas puudutav. Toimuv viib välja suure klassikalise ooperliku segaduseni, kus kõik tegelased on laval ja erinevad vastandused võtavad omamoodi paradoksaalse kuju passioonilikus kooris, pärast mida mäng äkki peatub ja teos lõpeb Hunt-naise ja Punamütsikese lepitava kohtumisega.
See on mingis mõttes sümbolistlik lugu — me kõik oleme omamoodi hundid, see räägib ikkagi inimestest. Sellest, kuidas me üksteisega omavahel oleme, kui me ei ole lugupidavad ei looduse ega üksteise vastu. Päris ooperi lõpus on kasutusel eesti hundiloitsu tekst, mis on saksa keelde tõlgituna saanud natuke kultuursema kuju, kus palutakse, et Metsa-Iti ei tuleks inimeste lambaid ja kitsi murdma, vaid läheks sohu sammalt sööma. Maagilise sõnaga palutakse hunti, et loodus ja inimene saaksid mõistlikult koos eksisteerida. Vanasti arvestati, et mets võtab kümnist ja osa lambaid läheb hundile. See on paratamatus, et kui sa midagi teed ja saad, siis midagi tuleb sellesse terviklikku ökosüsteemi ka tagasi anda.
Helisalvestuselt kostis ka mitmeid loodushääli, nii partituuris kirjas olevaid kui ka salvestatuid, kuulda on nii hundi ulgumist kui linnulaulu.
Neid kohti on, aga mitte väga palju. Vaheosas kõlavad tõesti Veljo Runneli salvestatud metsahääled, hundid ja linnud. Kuna see on just nagu üleminekufaas maagilisse sisemaailma, siis, ehkki Veljo Runneli salvestus oli ka ise juba imeliselt võluline, kombineerisin ma mitmeid salvestusi nii, et tekkisid üsna ebarealistlikud kõlaruumid.
On ka üks lõik nimega „Harvester”, mille ma salvestasin ise Setumaal oma maakodu naaberkrundil, kus kahekümne nelja tunni jooksul võeti lihtsalt maha ma ei tea kui mitu hektarit metsa. Masin töötas lakkamatult ja ma ei saanud magada, nii et läksin hommikul kell viis metsaveerde seda salvestama. Lisaks veel mõningad stseenid, kus kuuleb hunte, ja üks kõrtsistseen, kus on taustal diskreetset klaasikõlinat ja muid kõrtsihelisid.
Kõik see sobitus materjali hästi orgaaniliselt ja ma kujutan ette, et see, et publik on tegevuse keskel, aitas neil kindlasti ooperi maailma sisse elada.
Mulle tundus ka, et see oli kaasahaarav või immersiivne kogemus. Oli ka nii, et solist ulgus laval ning salvestuse pealt ulgus talle hundikari vastu. Lõpuks said kõik ulguda, nii kari kui publik. (Naerab.)
Ja ulgusid?
Ulgusid, see kõik tundus nii loomulik. Ka vahestseenis, kus Ilmaruumirändur hakkab inimesi kutsuma: tulge, tulge, nuusutage, sammal! Ta käis igaühe juures ja tegi seda nii võluvalt, et inimesed tõesti tulidki.
Eks siin ole ka kultuuritaust ja haridus taga, mis toetab seda, et tõesti mõeldakse kaasa, ei võeta alustuseks mingit hoiakut, et seda me ei tee…
Seda küll ei olnud, kõik oli võimalik. Näiteks ühest hundimaskist tehti lõpuks kolm varianti, samuti oli kostüümidega, vajadusel tehti need kohe ümber. Teatris peabki olema paindlik, aga selleks peab muidugi olema ka rahalisi vahendeid. Nii et selles mõttes oli mul väga mõnus kogemus kogu protsessist, ainuke probleem oli see, et inimesed jäid koroonasse ja osa etendusi jäi seetõttu ära. Koori kahekümne kuuest lauljast olid vist ainult kolm kuni viis lauljat terved, täielik pandeemia ikkagi. Aga kui ka üks solist koroonasse jäi, siis ei olnud enam midagi parata — meil oli ühene koosseis. Aga solistid olid uskumatult head, ma olin kogu aeg täielikus hämmingus: neil oli kõik imeliselt omandatud.
Kuidas publik etenduse vastu võttis?
Ma arvan, et väga hästi. Sellel sündmusel oli laiem plaan ka, tehti mitu vastavat installatsiooni või häppeningi. Enne etendust sõid lambad ooperimaja ees platsil rohtu, mis tekitas inimestes juba küsimusi; loomaõiguste kaitsjad hakkasid kohe arutama, et kas see on ikka õige, et loomad on linna toodud… Tegelikult kuulusid need lambad ühele intervjueeritud talunikule, kelle teksti on ka libretos sees, ning tema ütles, et niikuinii lähevad lambad hommikul auto peale ja viiakse kuhugi karjamaale sööma, miks nad ei võiks siis näksida seda muru ooperimaja ees. Teatri fuajees oli jällegi jahimehe hütt — installatsioon, kuhu sai sisse astuda, ka sellele tegin eraldi soundtrack’i. Lisaks oli tekitatud ühte suurde kõrvalsaali diskussiooniruum, kuhu kõik tegijad pärast etendust kogunesid ning inimesed said neile küsimusi esitada ja arutleda. Nii et kogu kontseptsioon oli hästi terviklikult läbi mõeldud.
See kõik kõlab äärmiselt põnevalt. Kas seda esitatakse Mecklenburgis veel? Või on keegi teine tundnud „Huntide” lavale toomise vastu huvi?
Praegu ei ole teada, et tehtaks. Kuna etendused toimusid koroona ajal, kui olid mitmed piirangud, jäi see korralikult üles võtmata, sellest on järel vaid heli ühest proovist ja mõned telefonivideod. Plaan salvestada oli, aga me olime sunnitud paar etendust solistide haigestumise tõttu ära jätma. Tol ajal oli ju ka ringiliikumisega nagu oli, nii et info „Huntidest” ei jõudnud veel kuigivõrd laiali minna. Arvustusi ilmus küll ja kohalikku tähelepanu oli ka, aga muidugi oleks tore, kui keegi seda veel teeks, lavastus kui selline on ju olemas.
See, kuidas sa oma kogemusest räägid, näitab, et ka ooperitraditsioon saab olla elav ja aktuaalne, tõeliselt tänapäevaste teemadega tegelev, mitte elitaarne või museaalne. Kas see oli erand või ongi tänapäevane ooperikultuur Saksamaal tavapärane?
Kui on veel üldse kohta, kus tehakse tänapäevast ooperit, siis see on Saksamaa. Neil on palju ooperiteatreid ja luuakse ka uut repertuaari. Teatud mõttes ei olnud ju ka „Hundid” midagi muud kui selline päris traditsiooniline ooper: ooperilauljad ja nende häälekäsitlus, tegelased, narratiiv, kõik see. Mulle pakkus ka lõbu kehastuda ümber ooperiheliloojaks, lisaks sellele, et ma kehastusin veel kordamööda kõikideks tegelasteks. Ma nagu orienteerusin ümber, sest enamasti olen ma kirjutanud lauljatele, kes kasutavad oma häält teistmoodi, nii et ka selle erinevuse mõttes oli see kogemus mulle väga rikastav.
Tegelikult peaks „Hunte” käsitlema ehk koos minu Veneetsia biennaalile kirjutatud müsteeriumiga „Visiones”, sest ma kirjutasin mõlemad teosed ühe intensiivse perioodi jooksul. Mõlemad teosed on 90 minutit pikad teatraalsed lood, kuid mingis mõttes täiesti vastandlikud. Ooperi esiettekanne oli 2022. aastal jaanipäeva paiku, Veneetsia esiettekanne kolm kuud hiljem. Tegelesin nende teostega mingis mõttes paralleelselt. „Visiones” põhines peamiselt vanadel liturgilise draama käsikirjadel ja tekstidel, see kõik oli selline omaette protsess, mis toimus samal ajal, kui ma „Hunte” kirjutasin. See oli mul üsna tihe periood.
Teose „Visiones” ettekanne toimus Püha Markuse katedraali basiilikas, koosseisuks Vox Clamantis, Püha Markuse katedraali traditsiooniline koor Cappella Marciana, orel, varajase muusika instrumendid ja tudengid Veneetsia konservatooriumist, kokku umbes 60 esitajat. Festivali teemaks oli „Out of Stage” ehk siis teater väljaspool traditsioonilist konteksti.
Festivali fookus teatrile väljaspool traditsioonilist teatrilava uuris ju ka uue elava muusikateatri võimalusi. Eriline oli see, et Püha Markuse katedraali basiilikas on kõik needsamad stseenid, mida esitatakse, ikonograafiliselt kohal. See on muidugi väga ulatuslik teema paljude kihistustega ja on täiesti omaette protsess, kuidas see kõik kokku jookseb. Kristina Kõrver kirjutas sellest põhjalikult ajakirjas Muusika.
„Hunte” nimetati dokumentaalooperiks, mis tähendab, et ta ei olnud lihtsalt kaasaegne, vaid kogu tekst põhines reaalsete inimeste reaalsetel ütlustel praegusest ajast sellel antud teemal. Ja eks inimesed olegi, nagu nad on, nende arusaamised asjadest on erinevad ning see annab hea võimaluse selliseks hästi dünaamiliseks ja teatraalseks tekstiks. See võimaldab teatud dramaatilisust, mis on klassikalises ooperis väga oluline, et oleks mingi keskne vastuolu, mitte lihtsalt meditatsioon.
Eks kunsti üks ülesandeid olegi ju käsitleda aktuaalseid teemasid, aga millegipärast ooperis on seda vähem näha.
Ma arvan, et siin peab olema tasakaal. Mulle tundub, et näiteks Tartus tehakse päris aktiivselt ka uusi oopereid. See sõltub ikkagi kunstilistest otsustest ja valikutest, mis kellelegi endale meeldib, teatud esteetilistest hoiakutest, haridusest ja kogemusest. Loomulikult on inimesi, kes käivad ooperiteatris selleks, et kuulda-näha jälle mõnd konkreetset ooperit, mida nad võib-olla ei ole veel elavas esituses näinud, näha teist koosseisu, kogeda uut lavastust vanast ooperist — need on kõik ju šedöövrid. Sealt tuleb ka see kirg vanu oopereid kaasajastada, asetada tänapäevaseid probleeme vanasse teksti, siduda sündmustik tänapäevaga —, aga muusika on vana, uut muusikat pigem ikkagi kardetakse. Kui me tahame rääkida millestki tänapäevasest, siis võiks käsitleda seda täiesti värskelt ja ausalt, nii muusikalises, lavastuslikus kui esituslikus mõttes, mitte üritada vana kaasaegseks transformeerida. Justkui võetaks mingi vana teokarp, mis sisustatakse uue sisuga, aga inimesed lähevad ikka pigem seda vana karpi imetlema, kus tigu ammu enam ei ela.
Panin tähele, et „Huntides” oli väga vähe selliseid nüüdismuusika n-ö vokaalseid eritehnikaid. Natuke oli teisiti hingamist, veidi falsetti, aga tegelikult laulsid kõik täiesti klassikaliselt.
See oligi minu eesmärk. Ma tean, et ooperiteater iseenesest on ikkagi konservatiivne institutsioon. Ooperi vokaalil on oma iseärasused ja teatud kontekstis see kõlab hästi, samas võtteid, mis sellise häälekasutusega ehk nii hästi ei kõla, ei olegi mõtet oodata. Ka teatri akustika ja saal on hoopis midagi muud kui näiteks Püha Markuse basiilika, kus on absoluutselt teised ruumiprobleemid. Ma kujutasin seda ruumi väga selgelt ette ja kirjutasin just sinna. Mõlemat kusjuures, sest ka San Marcos olid inimesed kõikjale laiali paigutatud, seal tingisid akustika ja sünkroniseerimine palju erilahendusi. Aga ooperimaja akustikas ei ole mingit järelkaja, see vajab hoopis teistmoodi kirjutatud muusikat, see kõik on minu meelest väga põnev.
Millal „Hunte” Eestis näha võiks? Hirmsasti tahaks. See oleks Eesti ühiskonnas vägagi kohane nii mõistuloona kui ka otseses mõttes — ka meil on hundid tõusnud viimastel aastatel teemaks, rääkimata sellest, kui polariseerunud on Eesti ühiskond kõiksugu teemadel. Kusagil Soorinna küünis, kus kunagi „Eesti ballaade” tehti, oleks ilmselt ideaalne keskkond sellele lavastusele?
Sõltub huvilistest, see oleks muidugi väga tore. Nojah, talle on vaja suurt ruumi, seal on suur orkester ja mitu koori. Soorinnal oli tõesti suur ruum, väljaspool ooperimaja oleks seda ilmselt tõesti kõige parem teha — saaks lambad ka kohale tuua. Muidugi võiks tuua selle lavastuse Eestisse, kas või koos lavastajaga, ka libreto on ju tema kirjutatud. „Hundid” on küll saksa keeles, samas on tekst tiitritega jälgitav. Enamuse soliste leiaks kindlasti siit koha pealt.
Laulja kõrvaga kuulates mõtlesin, et võib-olla ainus, kelle leidmisega Eestis võib raskusi tekkida, on see väga kõrge sopran, neid on meil vähe.
Heyse oli ikka uskumatult hea laulja ning ka väga hea näitleja, just enne seda tegi ta Ligeti „Le Grand Macabre´it”, mis pole mingi naljaasi. Ja järgmisena oli kavas Thomas Adèsi hittooper „Powder Her Face”, nii et hooajal on ikka mitu nüüdismuusika ooperi produktsiooni.
Orkester oli konservatiivsem, nad olid arvanud ka, et kes seda Ligetit ikka kuulata tahab, ja imestasid väga, kui rahvast oli nagu murdu. Orkestril oli kolm koosseisu ja nad vahetusid, aga mitte kõik mängijad samaaegselt — see on selline saksa süsteem. Dirigent oli aeg-ajalt ahastuses, et ta peab viis korda erinevatele mängijatele sama asja seletama.
Muidugi, meie noorem põlvkond lauljaid on juba väga head ja kogenud ka uues muusikas, aga solistikoosseisus on neli meest ja kolm naist, kes peavad kõik nüüdismuusikaks võimelised olema. Lavastajaga oli meil ideaalne klapp, me olime kohe kuidagi ühel lainel, oli täiesti üks arusaam ja ma ka absoluutselt respekteerin tema lavastust. See ei pruugi alati nii olla.
Ma usun, et kui meie noored lavastajad, lauljad, dirigendid ja heliloojad „Hunte” näeksid, inspireeriks see neid kindlasti ja paneks mõtted liikuma hoopis uutes, enneolematutes suundades. Oleks vaja vabaneda kõikvõimalikest mõttekrampidest, olla avatum uutele ideedele, uutele väljendusvahenditele, samuti uuele muusikale.
Muusikalises mõttes ei ole siin midagi hirmutavat, see on täiesti klassikaline, kohati isegi täiesti heakõlaline ja traditsiooniline teos. Ma arvestasin sellega, kuhu see satub, et seda esitatakse akustilises kontekstis, selliste häältega, sellise orkestriga, kes on harjunud mängima teatavat repertuaari. See ei pane neid mingisse totaalselt uude olukorda: traditsioonilised töövõtted, klassikalised väljendusvahendid. Ma piirasin end selles mõttes täiesti teadlikult.
Seda enam võiks see rohkem ringlusse minna. „Hundid” ei esita kuulajale kõlalises mõttes otseselt väljakutset, samas ei kõla see muidugi ka traditsiooniliselt või kulunult.
Ma lähtusin põhiliselt tekstist, püüdsin kirjutada hästi tekstipäraselt ega ole teksti kuidagi mutileerinud, nii et kuulaja midagi aru ei saa.
Nii et põhifookus läheb ikkagi nendele tegelastele ja sellele loole, mitte sellele, et „appike, kuidas ta seda teeb!”?
Jah, ma tahtsin, et see oleks nende jaoks ikkagi võimalikult orgaaniline.
Väga oluline on ka, et interpreet oleks huvitatud, et ta tahaks seda materjali uurida, suudaks süveneda ja keskenduda.
Just, interpreedil on seal oluline panus. See protsess annab midagi ka talle. Ta ei lähe lihtsalt midagi vormiliselt esitama, vaid vastupidi, ta on ikkagi kaaslooja.
Kui publik tajub interpreedi armastust ja energiat, tekib ka publikul huvi ja soov rohkema järele?
Publik saab aru, et midagi sünnib siinsamas ja praegu. See ei ole olukord, kus meile tuuakse siia mingi võrratu imetlusobjekt. Ma armastan väga muuseumis käia, imetlen vana kunsti ja keraamikat, aga seal ma vaatan ja naudin hoopis mingit teist kvaliteeti. Ent see sünnihetk, et just siin ja praegu need inimesed sinu kõrval mõtlevad niimoodi, see on ju huvitav! Kuidas nad siis mõtlevad, mis on oluline? Inimestele on olulised väga erinevad asjad ja „Huntides” tuli see selgelt välja.
Eestis on küll viimasel ajal tulnud lavale palju uusi oopereid, aga lavastused on endiselt üsna traditsioonilised. Tahaks väga loota, et ka meilt tuleb uusi lavastajaid. Selline totaalne teater, nagu Kristel Pappel sõnastab1, pakub ju tänapäeval nii palju tehnilisi võimalusi, et võiks saavutada tõeliselt põnevaid tulemusi. „Huntides” oli ka mitmeid Gesamtkunstwerk’i tunnuseid: kunstiinstallatsioon ja lammaste häppening, tants, videod ja tsirkuse elemendid, draamanäitlejate tasemel karakterid…
Jaa, see oli hästi integreeritud, kõik teatri võimalused olid väga mõtestatult kokku toodud ning nii hästi ja elavalt lavastatud, et üldse mingeid küsimusi ei tekkinud.
No juba helisalvestust kuulates oli see korralik action-ooper. Ka publiku kaasamine on väga hea, ei ole nii, et meie oleme siin ruumis ja teie olete seal. Publikut ei tohi alahinnata.
Jah, kui inimesi pidevalt alahinnata, siis lõpuks nad annavad alla, kaotavad igasuguse huvi. Inimesed pole rumalad ega tuimad, aga kui neid selleks kogu aeg peetakse, siis nad võivad loobuda huvitumast.
Laste kasvatamisest teame ju, et kui pidevalt lapsele korrutada, et sa oled saamatu, siis laps lõpuks ongi saamatu. Kui me seda laste puhul teame, miks me siis ei arvesta sellega ühiskonna puhul tervikuna?
Mul oli hiljuti üks kontsert, kus muu heakõlalise muusika sekka kõlas ka üks veidi kaasaegsemate kõladega nüüdismuusika teos. Pärast tuli üks kuulaja ütlema, et just see oli talle kõige põnevam avastus. Ta rääkis, et ise ta uue muusika kontserdile poleks läinud, aga nüüd mõtleb, et peaks vist minema.
Mul on samuti selliseid kogemusi; inimesed vajavad aeg-ajalt ärgastavaid impulsse, et tunda end elusana, kogeda midagi teistsugust. Meil on küll toredad uue muusika festivalid [EMP, Sound Plasma, AFEKT], aga tegelikult oleks vaja, et kogu aeg mängitaks ka tänapäevast muusikat, et tavakavades oleks erinevat muusikat, tellitaks uusi teoseid ja mängitaks olemasolevaid. See on just see meie aja väljendus. On ju elementaarne, et me oleme kontaktis oma ajaga, mitte ei arenda kultuurilist eskapismi mingisse kahesaja aasta tagusesse aega.
Vestelnud IRIS OJA
Viide:
1 Kristel Pappel 2022. Metsä kuldane kuningas. — Sirp, 8. VII.
