„Tangent”. Autor ja lavastaja: Shiro Takatani. Etendaja: Miyu Hosoi. Valguskujundaja: Yukiko Yoshimoto. Muusika: Ryuichi Sakamoto. Kostüümid: TARO HORIUCHI Inc. Dumb Type’i esietendus 9. II 2024 ROHM Theatre Kyotos. Etendused Vanemuises 4. ja 5. VI 2024.
Avastasin, et olen Dumb Type’ist juba kirjutanud. Kakskümmend kaks aastat tagasi esinesid nad lavastusega „Voyage” Vanemuises ja nagu asjaolud tõendavad, olen neid ka arvustanud. Pean tunnistama, et ei mäleta sellest etendusest, selle nägemisest ega arvustamisest mitte midagi, aga artiklit, õigemini selle käsikirja üle lugedes — arvuti oli juba leiutatud ja käsikirjad (või vähemalt enamik neist) erinevatel tahkisajuritel ja pülkadel säilinud — oli võimalik end selle autorluses veenda. Veel enne selle üles leidmist ja üle lugemist olin linnaruumis näinud plakatit, millel fikseeritud sõnapaar „Dumb Type” mu alateadvuses kuidagi vastu kajas, aga (kõigele sellele eriti mõtlemata) oleksin pigem arvanud, et tegu on mingi muusikuga. Nii või teisiti, millalgi enne „Tangenti” Tartus toimunud Euroopa esietendust saabus (Kanuti Gildi SAALi vahelesegamisel) selgus ja nii avastasin end taas Vanemuisest, oma kahekümne kahe aasta tagustest, ammu ununenud saabastest.
Teemasse (ja isegi võimalikku žanrimääratlusse) süvenemata ei osanud ma etendusest oodata eriti midagi, mistõttu küsimusele, millega võiks olla tegu, kobistasin enne selle algust ebamääraselt vastuseks „etenduskunst”, „kaasaegne tants” ja vist isegi „kaasaegne etenduskunst”. Õige pea aga selgus, et üks märksõna, mille tollest arvustusest välja noppida oleks võinud, nimelt „tehnoloogiline teater”, oli endiselt ja eriti asjakohane.
Laval oli üks inimene (mistõttu oleks võinud seda nimetada ka monoetenduseks), mis aga nähtut vähimalgi määral kirjeldanud poleks, kuna fookus oli multimeedial, mida pigem üheskoos kui üksteise võidu vedasid heli, ekraan ja valgus. Kusjuures primaarseks, lavastust juhtivaks jõuks võiks pidada just esimest, st Ryuichi Sakamoto muusikat. Sakamoto oli maailmakuulus helilooja ja -kunstnik, kes on (tänu oma laiale, peavooluga külgnevale valdkonnale ja klassikalistele konnotatsioonidele) ilmselt kuulsamgi kui lavastaja, tehnoloogilise teatri maailmanimi ja Dumb Type’i kaaslooja (see juhtus juba aastal 1984) Shiro Takatani. Kuigi suurem osa helist oli salvestatud, sündis palju sellest ka laivis, näitleja (või pigem interpreedi) ja tehnoloogia interaktsioonidena, nii et tegu oli ka omamoodi (ja kohati isegi eelkõige) kontserdiga.
Lavapildi üldmuljeks oli minimalism. Etendus algas suure laua taga, kuhu inspitsient, insener, interpreet või interaktor paigaldas väheseid instrumente, milleks olid esmajoones purgitäis (riisi?)teri ja (nõia?)raamat. Heli tekitati strateegilis-taktikaliselt paigutatud kontaktmikrofonidega, nii et lauale valatava riisi sirin (mille sees hiljem sobrati) ja raamatu kangete (ja kohati tõepoolest pentagrammidega illustreeritud) lehekülgede pööramise rütmilised plaksatused sulandusid Sakamoto ambienti. Laual toimuvast sai omakorda aimu lava tagaseina suurelt ekraanilt, mis seda pealtvaates laivis näitas. Sellega anti etendusele algne kondikava, mida (nagu juba öeldud) laias plaanis ohjas nii salvestatud kui ka interpreedi tekitatud heliriba.
Lavapildi üldmuljeks oli minimalism.
Eksperimentaalses muusikas pole see midagi ennekuulmatut või veidrat, et helisid tekitatakse suvaliste ad hoc instrumentidega. Kõnealuses lavastuses oli neid instrumente (eksperimentaalse muusika, ühe tunni ja 15 minuti kohta) tegelikult isegi üsna vähe, kuna domineeris — nii lavastuslik, lavakujunduslik, interaktiivne (ja võib-olla isegi jaapanipärane, mine sa tea) minimalism. Ja kõigele sellele — kuid eriti minimalismile, heliriba ja interaktsioonide loogikale — vastavalt olid ka instrumendid pigem erakordselt hoolikalt valitud kui ad hoc. Teri ma juba mainisin. Pean tunnistama, et kui neid kontaktmikrofonide valju sirina saatel etenduse algul pikalt lauale valati, olin juba valmis sügavusele viitavaks klišeede tulvaks, mis vee, terade, kuulide jms tseremoniaalse valamisega vastava pretensiooniga etendustes, videotes ja filmides sageli kaasneb. Õnneks ajapikku selgus, et olin eksinud. Klišeid oli, aga pigem mittekandvas rollis, kus need täitsid mingit üldisemat, suuremat ja keerukamat ülesannet. Nimetagem seda (kunstiteose universaalseks) ülesandeks mõjuda.
Ja mõjuv ta oli. Lõpuks, palju hiljem (nii kolmveerandi etenduse poole) oli ilmne, et lavastaja eesmärk oli helide ja visuaali (sel hetkel juba salvestatud video) rütmilise crescendo’ga esile kutsuda muudetud teadvusseisund (mida ootus saabuva visuaal-akustilise kulminatsiooni ees, tõsi küll, veidi pidurdas). Selle saavutamiseks ja ilmselt ka rõhutamiseks oli juba enne pandud lavalaest kõlkuma suur pendel — kera, kuhu oli peidetud mikrofon, mis staatilise interpreedi ettesirutatud käeni jõudes rütmiliselt feedback’i läks. Nagu teada, indekseerib vaataja näo ees kõlkuv pendel (vähemalt multi- jm lihtsamates filmides) hüpnoosi, nii et läbinähtavamat katset publikut hüpnotiseerida oleks raske ette kujutada. Sellegipoolest oli tore tunda, kuidas värisevad ja pilkuvad silmalaud poolkinni ja lõug rinnale vajusid ja kuidas patsiendi ajus tekkis teatav, visuaal-akustiliselt indutseeritud, poolunetaoline, teadvuse täieliku kao eeskojas kohmerdav seisund. Millest mitte päris pimestuse ja kurdistuse piiri ületav, võimsa järelkajaga varustatud kulminatsioon (pimedus koos mürakatkestusega) ta õnneks pauguga äratas. Ja millele n-ö puhtalt lehelt järgnesid üksildased kõlksumised ja tirinad, mida Sakamoto salvestus või (tõenäolisemalt) interpreet kontaktmikrofonide kaudu laval ääri-veeri tekitas.
Oli ilus. Ja ülev. Ja väga välja arvestatud, mõõdetud, komponeeritud, tehniline ja minimalistlik (ja samas mürarikas). Lavastuse kompositsioon oli väga laia diapasooniga (ehkki mitte kuigi dünaamiline — millest ka juba korduvalt mainitud minimalism), kuid samas detailideni lihvitud. Kerge oli kujutleda Takatanit puldi taga helitausta, videot ja valgust sekundi täpsusega juhtimas ja koordineerimas (kuigi tegelikult oli neid juhtijaid ilmselt rohkem ja oma osa oli, nagu juba öeldud, ka laval toimetaval insinööril).
On tavaks öelda, et tehnoloogia on alates mingist piirist eristamatu maagiast. Piir ületati siis, kui laest võetud kaader näitas ekraanil patsienti kribamas välgukrihvliga väheldasele (pealtnäha metall-) tahvlile sädemeid — millest said hiljem, kui ekraan projektsioonirežiimile lülitus, värvilised, laivis tekkivad ja aeglaselt hajuvad arabeskid tolsamal ekraanil. (Välgukrihvel nägi välja nagu tavaline pastakas, mis lööb tahvlit kraapides, välgumihkliga sarnaselt, sädemeid.) Lõpuks, kui kogu ekraan oli hõõguvate arabeskidega kaetud ja nende valgussignaal aeglaselt hajus, projitseeriti sellele, või selle ees olevale, seni nähtamatule ekraanile veel mingi punane abstraktsioon, nii et ekraani(de)l olev pilt muutus ruumiliseks. Arusaamatu. Lummav. Kujutan ette, et mõnel optikul (nimetagem teda optik Gnokkiks), kes välgukrihvlitest, projektsioonidest ja mitmekihilistest ekraanidest pisut rohkem jagab, oleks seda illusiooni, mis minu puhul toimis pigem visuaalse klaaspärlina pärismaalasele, veel huvitavam vaadata olnud.
Küsimus, mida kogu see minimalistlik, multimediaalne ja laiahaardeline abstraktsioon tähendada võiks, on vähemalt küsitav. Iseasi, kas see ka (hõlpsasti) vastatav peaks olema. Või siis on ta, just vastupidi, vastatav liiga hõlpsasti, kuna sellele võib külge pookida mis tahes tähendusi. Üks asi, mille ma korduvatest (laval prožektorite, time lapse-videotes Päikese liikumisest tingitud) varjude libisemisest välja noppisin, on „aja möödumine”, mis on sellisena tõenäoliselt liiga banaalne, et seda mingi tõsiseltvõetava tähendusena välja käia võiks. Niisiis tulekski seda vaadata pigem kui abstraktsiooni, kus millimeetri täpsusega mõõdetud minimalismi ning tohutute vahenditega (praktiliselt võluväel) on suudetud tekitada teatud tähenduslik vaakum, mis — ekraanil ülikiirelt vahelduvate, kokku monteeritud, time lapse’i ja kohati lihtsalt täisabstraktsete mustvalgete triibujugadena kihutavate linna- ja loodusvaadetega, helirippa aeg-ajalt sisse sõitvate, kuuldavuse piiril raadiosaadete vaikse kakofooniaga — tekitab mulje kiretu kõrvalpilguga tehtud hoomamatust, st tähendusvabast üldistusest ühiskonna, maastiku ja vaadete kohta.
Kui heli roll oli rütmistav ja juhtiv, siis ekraani oma rütmistav ja vahendav. Tegu polnud mõistagi digitaalse kiirgava, vaid suure klassikalise analoogekraaniga, mis aga ülekandeefektide, kihilisuse(?) jms toimel mõjus üsna imetabaselt. Mingil hetkel lasti selle ette neli-viis pealtnäha metallist tahvlit, mis (kui interaktor nendega interaktsiooni astus, mida saatis tõenäoliselt kontaktmikrofoni vahendatud heli) samuti helendama hakkasid.
Klišeid oli, aga pigem mittekandvas rollis. Nimetagem seda (kunstiteose universaalseks) ülesandeks mõjuda.
Kuna Takatani eelmine lavastus „ST/LL” (hea pealkiri, kas pole?) tuli välja juba 2015 ja „Tangent” (mille üle ei saa samuti nuriseda — tõlkes „puutuv” vms) 2024, ei tee ta neid ilmselt mitte just ülearu sageli. Võib kujutleda (ja äratab teatud jauravat, aukartusega segatud huvi), kuidas ta „Tangenti” tundi ja veerandit üheksa aastat välja haudus, mõõtis ja komponeeris. Palju aega kulus, ma oletan, ainuüksi mõtete kogumisele ja tehniliste lahenduste väljamõtlemisele. Sellises mõõtmes ja mõõtkavas on see etendus kindlasti rituaalne, ja seda mitte ainult objekttasandil (interpreedi ja lavastaja tehete summana), vaid ka metatasandil (eelnimetatute jaoks).
Kui miski (kui üldse) häirima jääb, on see võib-olla teatav programmiline illusoorsus. Eeldan, et tehnoloogilist teatrit on igasugust, st see pole selle puhul paratamatu. Puhttehniliste vahenditega (heli ja pildi kellassepaliku kompositsiooni ja modulatsiooniga) tekitatakse füsioloogiline mõju (millele ideaalis lisandub muudetud teadvusseisund), lisaks on umbes kolmandik ekraanidel nähtavast otsene illusioon („maagia”) ja ülejäänust omakorda kolmveerand efektid, filtrid ja montaaž. Ehk siis kuidagi pealispindne — vastavalt tangent’i definitsioonile: puutuv, aga mitte lõikuv — on see kõik. Puutuv, mittelõikuv, aga paljusid kindlasti ka puudutav. Mitte niivõrd isiklikult, pigem umbisikuliselt, kuid sügavalt — kognitiivselt, füsioloogiliselt ja (igas mõttes) väga tehniliselt.
Läbinähtavamat katset publikut hüpnotiseerida oleks raske ette kujutada.
Yoshikazu Inoue fotod
