Millal ometi lõpetatakse sõnaühendi „vanamuusika” kasutamine? Schönberg — see on juba vana muusika. Ajalooline aeg tuleb ära muuta. Tuhandet aastat ei tohi ühte hunnikusse kokku lükata.
Andrei Volkonski
Kord küsis üks tuttav füüsik minu pool külas olles: „Öelge, kas teile konservatooriumis seletati, mis asi on muusika?” Vastasin veidi hämmeldunult, et ei. Tõsi, kuna mind omal ajal konservatooriumist eksmatrikuleeriti, siis viienda kursuseni ma ei jõudnud, aga arvatavasti just seal loeti esteetikat — võib-olla siis seletati ka, mis on muusika.
Kui ta oli lahkunud, heitsin siiski pilgu „Väiksesse muusikaentsüklopeediasse”. Selles seletati, et muusika on tegelikkuse peegeldamine helide abil. See marksistlik definitsioon mind ei rahuldanud. Heitsin magama ning hommikul ärgates otsustasin muusika jaoks välja mõelda arukama definitsiooni. Jõudsin selleni: muusika, see on helikõrguste omavaheliste suhete organiseerimine teatud ajalõigus. See näeb, muidugi, väga kuiv välja, ent hiljem, kui hakkasin uurima keskaegseid praktikaid, sain aru, et endistel aegadel umbes nõnda mõeldigi.
Mind hakkas huvitama eksperimentaalne muusikateadus. Kui varemalt oli tegemist puhtalt raamatuteadusega, siis hiljuti on kas esitajatest saanud teadlased või on teadlased üritanud ise mängida, et välja uurida, millise kuju erinevad ideed mineviku muusikas reaalselt võtsid. Sellel meetodil on loomulikult täiesti hüpoteetiline iseloom, kuid see on parem kui mitte midagi!
Mul tekkis selline küsimus: kuhu kadus vanakreeka muusika? Pole võimalik, et rahval, kellel on Platon, Aristoteles, Aischylos, Sophokles ja suurepärane arhitektuur, puudub muusika. Kas ta võis kaduda? Need vähesed ülestähendused, mis on selle kohta meieni jõudnud, on silmanähtavalt ebapiisavad. Nad ei anna meile absoluutselt mitte midagi, sest tegu on siiski suulise pärimusega. Aurelius Augustinus, kelle ajal see muusika (laiemas mõttes kreeka-rooma) veel eksisteeris, on selle kohta jätnud küll mõned teated, kuid mina hakkasin mõtlema hoopis teisiti.
Kui araablastest said vallutajad, siis ahmisid nad endasse — näiteks Süürias — kõike kreekalikku. Nad olid beduiinid, vaevalt et neil eksisteeris mingi oma koolitatud muusika. Ja vaatamata sellele ilmusid alguses Damaskuses, seejärel Bagdadis välja koolitatud muusikud. Äkki olid kreeklased neid nakatanud?
Õpetatud muusika et teki tühjale kohale. Kreeka-rooma muusika ei saanud lihtsalt niisama kaduda, võtta kätte ja haihtuda. Ta kandus edasi suulise pärimusena ja tungis õpetatud araabia muusikasse. Enne Muhamedi ilmumist olid araablased nomaadid ja beduiinid. Õpetatud muusika tekkis neil siis, kui alguses Damaskusesse ja siis Bagdadi ilmusid kaliifid. See oli juba linnatsivilisatsioon, teiste seadustega. Kui ahnelt nad endasse kreeka filosoofiat ahmisid! Kõik nende teoreetikud — al-Farabi, Avicenna — kirjutasid muusikast ja viitasid kreeka traktaatidele. Kus nad võisid neist traktaatidest kuulda?
Islam sündis 7. sajandil, need teadlased aga elasid juba 9.–11. sajandil. Kust nad võisid teada, mis on kreeka muusika? Kas see tähendab, et olid jäänud mingid jäljed? Filosoofide ja Aristotelese loomingut hakati taas tõlgendama.
Või siis kust on pärit, ütleme, kirikumuusika, kus on selle lätted? Mulle näis, et need lätted on helilaadides, mida kasutasid kreeklased. Hakkasin kaevama. On selline maroniidi1 nunn, Marie Keyrouz. Ta ei tegele mitte ainult Antiookia, vaid ka Konstantinoopoli kirikliku pärandiga, tal on plaat nimega „Bütsantsi muusika”. Ta laulab nii kreeka kui ka araabia keeles. Teda kuulates mõistsin, et olen kobades leidnud õige tee. Pärast seda hakkasin kuulama tänapäeva kreeka jumalateenistust, kus taastatakse vanu traditsioone. Nagu Venemaal, nii toimus ka Kreekas omamoodi euroopastumine, kuid kloostrites säilisid vanad traditsioonid.
Kuulasin seda muusikat ja sain aru, et kogu muusikaline helirida pole üldse diatooniline, seal on mikrointervallid. Kust see pärit on? Kõik teavad, et kreeka teooria eristas diatoonikat, kromaatikat ja enharmooniat. Aga see ei tundu mulle eriti veenev — ma arvan, et tegelikult oli kõik tunduvalt peenem. Vanakreeka, isegi hellenistlikud traditsioonid kandusid üle ühest küljest araablastele ning teisest küljest siiski kirikusse, osaliselt isegi lääne kirikusse. Siinjuures viitan ma näiteks ambroosiuse laulule. Selle kohta on ka allikas, õnnis Augustinus, keda võib pidada mingis mõttes püha Ambrosiuse õpilaseks. Ta kirjutab, et Ambrosius oli koos oma kogudusega ariaanide poolt sisse piiratud, nad sulgusid kirikusse ja laulsid öö läbi. Nagu ta ütleb, nad laulsid „ida moodi”. Teises kohas öeldakse aga otse, et nad laulsid Antiookia moodi.
Marcel Pérès2 üritas seda laulu rekonstrueerida. Ta kutsus kreeka kirikulaulja, õde Marie Keyrouzi, ning õpetas oma vokaalansambli laulma mikrointervallidega ja meie mõistes mittediatooniliselt. See on kõik muidugi ainult hüpotees ja ei saa olla absoluutselt kindel, et 4. sajandi Milanos just niimoodi lauldi. Pérèsi ansambel laulab liiga hästi, aga tollastes tingimustes sai laulmine vaevalt olla nii kõrgel tasemel.
Kui vaadata varajast rooma liturgiat (neid oli muuseas mitu), mis oli tunduvalt rangem, siis on ka seal tunda sidet idaga. Gregorius oli ju kaheksa aastat Konstantinoopolis apokrisaar3 ja pealegi kuulus kogu Lõuna-Itaalia Bütsantsi alla. Umbes saja viiekümne aasta vältel olid paljud Rooma paavstid kreeka päritolu ja üks oli isegi süürlane. See kõik pidi jätma oma jälje ka liturgiatele ning laulmine ühtlustus järk-järgult.
Kui Karl Suur otsustas hakata korda looma, tõi ta keskuse Metzi linna, kus koorilauljad olid Galliast. Kui ta nende „barbaarsete” lauljatega Rooma tuli, hakkasid kõik teda mõnitama, öeldi, et nad krooksuvad nagu konnad ja laulavad käheda häälega. Leidis aset ebameeldiv diplomaatiline intsident. Siis kutsus Karl enda juurde koorilauljad Roomast, kes kinnitasid, et laulavad nii, nagu õpetas paavst Gregorius, ja need hakkasid oma laulustiili tutvustama.
Millest kasvas välja nõndanimetatud gregooriuse laul? Üldistades võib öelda, et tegu on „segaverelisega” — see on segu Rooma ja Gallia laulust. Ühtset Gallia laulu polnud loomulikult olemas, kuna Gallial polnud kindlat keskust. Gallia laulul oli palju teisendeid. Ta on kadunud ega ole meieni jõudnud. Kuid on aimata, et Metzi laul erines suuresti Rooma laulust, seda esmajoones oma imeliste, mitte millegagi sarnanevate melismide poolest. Ma avastasin, et diatoonika — selle sõna tänapäevases tähenduses — ei tekkinud mitte varem kui 9. sajandi lõpus.
Kui tekkis tsistertslaste4 ordu, sõitis Bernard de Clairvaux Metzi ja otsustas, et kaunistused nende laulus on liigsed. See on äärmiselt range ordu, pealegi on nende kirikutes erilise arhitektuuri tõttu tohutu kaja ja seal pole võimalik kasutada mitte mingeid melisme. Kui sellise kiriku ühes otsas sosistada, on see teises otsas kuulda. Laulma peab seal aeglaselt, sest muidu läheb pudruks kätte. Bernard kaotas kõik melismid ja surus kõik ühe oktavi piiresse. See vastas ka ordu ideelistele tõekspidamistele. Nüüd võimegi juba rääkida gregooriuse laulust.
Kommentaarid:
1 Maroniidid on Liibanoni araablased, kristliku uskkonna liikmed. Usund tekkis 5. sajandil erak Maruni järgijaist Põhja-Süürias. 7.–9. sajandil asusid maroniidid Põhja-Liibanoni mägedesse, 11.–13. sajandil olid nad ristisõdijate liitlased ja lähenesid katoliku kirikule. 16. sajandist allub maroniitide kirik paavstile.
2 Marcel Pérès asutas 1982. aastal Ensemble Organumi, kellega ta taastab keskaegse musitseerimise praktikat, võttes aluseks teoreetilised traktaadid ja allikad selle ajajärgu interpretatsiooni kohta.
Volkonski jutustab: „Marcel Pérès oli küll ristitud, kuid sai tõelise kinnituse oma usule alles pärast rännakut Santiago de Compostelasse. Ta on kogu oma elu sidunud selle kohaga. Prantsusmaal asub nüüdseks juba maha jäetud Moissaci klooster suurepärase kloostriõuega ja Pérès kutsub sinna kokku palverändureid, kes soovivad laulda. Nad õpivad koraale ja lähevad siis palverännakule, aga Pérès osaleb koos oma ansambliga kahe nädala jooksul kõigil jumalateenistustel. Niivõrd suur on tema kiindumus sellesse kohta, kusjuures täiesti omakasupüüdmatu.”
3 Apokrisaar — paavsti esindaja, nuntsius.
4 Tsistertslased on katoliiklik mungaordu, mis eraldus 11. sajandil benediktiinlastest. Tähtsat rolli selle tekkimisel mängis püha Bernard de Clairvaux, mistõttu kutsutakse tsistertslasi ka bernardiinlasteks.
Helisalvestiselt tõlkinud PEETER VOLKONSKI
Ilmunud ka raamatus Jelena Dubinets. Knjaz Andrei Volkonski: Partitura žizni. 4. osas.
„Uroki prošlogo: Muzõka do giljotinõ” (Moskva: RIPOL klassik, 2010, lk 234–239).
