Vanemuise suures majas esietendus käesoleva aasta 13. aprillil Giacomo Puccini ooper „Turandot”. Siinse kirjutise eesmärk on lühidalt tutvustada varasemaid „Turandoti” lavastusi ja nende retseptsiooni Eestis, kirjeldada „Turandoti” põhimotiive, arutleda Turandoti nime tähenduse üle, käsitleda lühidalt „Turandoti” kriitikat Hiinas, sealset näidendi tõrjumist lavadelt ning lõpuks lavaedu, panna ooper laiemasse konteksti, tutvustada Turandoti õdesid ja kosilasi nii meil kui mujal ning pakkuda välja fantaasia, milline võiks olla meie oma ooperi „Turandot” libreto.
„Turandoti” lavastused ja esitused Eestis
Esimest korda jõudis Turandoti-aineline teos Eesti teatri lavale Vanemuises 1936. aastal: 17. märtsil esietendus seal Marie Underi tõlgitud Friedrich von Schilleri näidend „Hiina printsess Turandot. Tragikoomiline muinaslugu Gozzi järgi”. Underi Schilleri-tõlge on ilmunud kogumikus „Itaalia maskid” (2004). Näidendi muusika kirjutas Eduard Tubin. Teater ise hindas etendust „hooaja valitumaks, hiilgavamaks ja kallimaks suurlavastuseks, (…) kõik, kes käinud vaatamas (…), on lavastusega väga rahul ja imestavad selle toreduse, hiilguse ja omapära üle”. Kurdeti ka seda, et kuna etendus on nii kallis, siis saab seda mängida ainult täismajale.1 Oodatava publiku rohkuse tõttu mängiti lavastust ka sama aasta sügishooaja avamisel vabaõhuetendusena Vanemuise aias. Aasta varem jooksis Tartu kinos Central 1934. aasta saksa täispikk muusikaline mängufilm „Printsess Turandot”, mida reklaamiti ka nimega „Hiina printsess Turandot”. See film võis anda ka tõuke tollaseks Vanemuise lavastuseks.
Järgmine „Turandoti” lavastus oli juba Puccini ooper Estonia teatris (1939). Rasmus Kangro-Pool andis sellele lavastusele ajalehes Postimees hävitava hinnangu, öeldes, et „see ooper ei kuulu Puccini loomingu paremiku hulka ja ka ta sisu ja laad pole need, mis vastaksid praeguste meeleolude ja tungide pakitsustele. (—) Publiku tungi ei olnud”.2 Riho Päts seevastu hindas etendust „kõigiti kordaläinuks” ning lisas, et „ooperietendus sai publiku poolt tunnustava menu osaliseks”.3
Järgmine Puccini „Turandoti” ettekanne toimus Estonias kontsertetenduse vormis 1995. aastal. Mark Raisi arvustus sellest on ülivõrdeline: kontsert oli ennekuulmatult menukas, meie publik „kees” vähemalt veerand tundi peale kontserdi lõppu, trambiti jalgu, vilistati jne nagu Euroopa parimais saalides. Kontserdi kavas on ära toodud ka Puccini „Turandoti” libreto eesti keeles Medea Jerseri tõlkes. Tollest arvustusest selgub ka, et Puccini ooper „Turandot” oli Nõukogude Liidus keelatud, ilmselt naeruväärsete kõrgete riigiametnike — Ping, Pong ja Pang — tõttu.4
Puccini „Turandot” on etendunud Saaremaa ooperipäevadel 2009 (Läti RO) ja 2023 (Moldova RO). Kahjuks oli seda võimalus vaadata-kuulata vaid vähestel väljavalitutel. Ilmselt saab äsjane Vanemuise suurlavastus publiku seas väga populaarseks ning täismaja jätkub paljudeks etendusteks. Esmane ajakirjanduse reaktsioon lavaetendusele oli võimas — kui oli „kõlanud Giacomo Puccini ooperi „Turandot” esietenduse viimane noot, alustas publik üsna kohe üksmeelselt püsti seistes võimsat aplausi, mis kestis kümmekond minutit”.5
„Turandoti” põhimotiivid
Vanemuise värske „Turandoti” lavastuse tutvustus algab umbes nii: Kauni ja ligipääsmatu printsess Turandoti õukonnas tapetakse halastamatult kõik kosilased, kes printsessi esitatud kolme mõistatust lahendada ei suuda, kuni saabub salapärane prints, kes teab õiget vastust. Ooper on justkui kolmevaatuseline chinoiserie — hiina esteetika, kirjanduse ja muusika tõlgendus ning imiteerimine itaalia helilooja poolt. Hiinas muidugi nii ei arvata — kõik, mis Puccini „Turandotis” on Hiina kohta, on valesti (vt edaspidi).
Ooperi „Turandot” aluseks on laialt levinud muinasjutt printsessist, kes ei osanud lahendada mõistatust. Muinasjutu-uurijad paigutavad selle tüüpi ATU 851 ning eristavad mitmeid selle alltüüpe.6 Selle tüübi puhul on oluline, et just printsess ei oska küsimustele vastata. Tüübil 851 on mitmeid variante; ainult Turandoti variant eeldab, et ka kosilasele esitatakse mõistatusi, teistes alltüüpides peab kosilane kas midagi tooma, varastama või muidu (koos abilistega) osav olema.
Selle muinasjututüübi taga on kaks arhetüüpi. Esiteks kuulub printsess Turandot neitsikuningannade hulka, kes vihkavad mehi ja kosilasi, tahavad ise valitseda või saada valitsejaks ja sõdalaseks. Seda kuni süütuse kaotamiseni, mil nad taltuvad ja neist saavad malbed kuninga kaasad. Teiseks arhetüübiks on muistne tava, et mõistatusemängu tulemusi tuleb austada. Legendi järgi andis kuningas Oidipus Sfinksi mõistatusele — „Kes käib hommikul neljal jalal, päeval kahel ja õhtul kolmel jalal?” — õige vastuse, „inimene”, mispeale viskus Sfinks kuristikku. Uuemast kirjandusest võiks meenutada Tolkieni „Kääbikut”, milles Bilbo Baggins-Paunaste mängib pimeduses Guglunkiga mõistatuste mängu. Kui kääbik enam midagi küsida ei oska, küsib ta ootamatult endalt: „Mis mul taskus on?”, aga Guglunk peab seda mõistatuseks ja hakkab vastust otsima.
„Turandoti” nimi
Turandoti nime tähendus on Turaanimaa tütar. „Turaan” oli varem ühe avesta-aegse Iraani hõimu nimetus. Hiljem hakkas „Turaan” tähistama kõiki turgi sugu rahvastega asustatud maid. Päris tänapäevane on turaani liikumine, mis püüab lähendada nii turgi, mongoli ja soomeugri rahvaid kui ka jaapanlasi ja korealasi.
Vastandina indo-euroopa flekteerivatele keeltele peeti 19. sajandil Euraasia aglutineerivaid keeli kuuluvaks ühte turaani keelkonda. Euraasiast ei kuulunud turaani keelte hulka indoeuroopa, semi ja isoleerivad hiina keeled. Turaani keelte põhjarühma paigutati tunguusi, mongoli, turgi, samojeedi ja soome-ugri keeled, lõunarühma aga tai, malai-polüneesia, tiibeti-birma, munda ja draviidi keeled. Praegu sellist aglutineerivate keelte suurjaotust keeleteaduses enam ei tunnustata.
Kuigi meestevihkajast printsessi ja mõistatustega raskustesse sattuva printsessi lood on levinud väga laialt, on Turandoti loo juured kinni nii pärsia kui ka turgi moslemi kultuuris. Turandoti nime teine osa dot on lühenenud pärsiakeelsest sõnast dokhtar/dukhtar (’tütar’, vrd saksa Tochter, inglise daughter, vene дочь ja ka eesti tütar). Mingil hetkel on saanud iraani-turgi Turaani tütrest hoopis Hiinamaa printsess. Hiina keeles on Turandoti nimi Tu Lan Duo, koos toonimärkidega Tú Lán Duǒ 图兰朵.
7. sajandist oli Pärsias meheliku, tugeva ja kavala kangelanna hüüdnimeks Burandot (Būrān-dukht või ka Pūrān-dukht). Oletatakse, et nimi Turandot (Tūrān-dukht) ongi selle mõjul tekkinud ja oma elu elama hakanud. Burandoti nime taga on ajaloolised isikud. 7
„Turandoti” lavastamine Hiinas
Hiinas ei olnud Puccini „Turandot” pikka aega lubatud, kuna see näitavat Hiinat ja hiinlasi halvas valguses. Praeguseks ajaks on aga Puccini ooperist saanud Hiina kultuuri tähtis osa.
Nie Mao võtab oma hiinakeelses artiklis „Hiina kultuuri väärtõlgendus Puccini ooperis „Turandot””8 põhjalikult kokku etteheited sellele ooperile. Positiivse poole pealt toob Nie esile Hiina rahvalaulu „Jasmiiniõis” läbivat kasutamist ooperis. Kõik tema etteheited taanduvad kultuurilise mittemõistmise alla. Eurooplaste jaoks oli ja on Ida, sh Hiina, kauge ja eksootiline maa, kuhu võib projekteerida oma arusaamu, arvestamata kohalike elanike väärtushinnangute, tavade, käitumisviiside ja hoiakutega. Näiteks häirib hiinlasi väga pulmade ja matuste korraga käsitlemine: Pong: „Mina korraldan pulmad!”, Pang: „Ja mina matused!”. Kuigi ooperis laulavad Valged preestrid: „Suur Kuang-tse! Võta ohvri hing oma rüppe!”, väidab Nie, et ooperis tervikuna mõistetakse Kong Fuzi (Konfutsiuse) õpetust väga valesti. Hiinlastele ei ole Kong Fuzi ei jumala ega Jeesus Kristuse rollis ega võta hingi oma rüppe. Ta oli suur koolitaja ja õpetaja.
Peategelase Turandoti kujutamine on täielikus vastuolus Hiina kommete ja tavadega ning naise rolliga ühiskonnas. Näiteks ei ole ühelgi printsessil ega ka keisri abikaasal kunagi õigust otsustada kellegi elu või surma üle ega lasta kedagi hukata. Ja teiseks ei vali printsess kunagi endale abikaasat. See on vanemate ja kosjasobitajate õigus. Printsessid abielluvad ministrite või kõrgemate riigiametnikega, et tugevdada keisri võimu. Nad võidakse mehele panna ka naabermaadesse, et saavutada sõdivate riikide vahel (enamasti ajutine vahe)rahu. Ka kättemaksumotiiv, miks Turandot ei taha abielluda — et kunagi olevat üks võõras ära viinud ja mõrvanud tema esiema Lo-u-lingi —, on hiina kultuurile täiesti võõras. Sellist kriitikat on Nie artiklis veel palju.
Puccini ooper „Turandot” pole Hiinas kunagi olnud ametlikult keelatud. Hiina tsensuur toimib juhtumipõhiselt. Igaks lavastuseks tuleb võimudelt küsida luba ja Puccini ooperi etendamiseks seda pikka aega lihtsalt ei antud. Järgnev ülevaade „Turandoti” lavastustest Hiinas on kirjutatud Andrew Moravcsiki9 ja Ken Smithi10 artiklite põhjal.
1990. aastal püüti ooperit lavastada nii Šanghais kui ka Pekingis. Keskvõimud väljendasid seepeale oma pahameelt, kuid jätsid asja kohalike võimude otsustada. Pekingis tehti ooperist lühike kontsertetendus, kuid Šanghais toimus etendus, kus lauldi itaalia keeles. See oli esimene kord, kui Hiina Rahvavabariigis etendus mõni ooper tolle originaalkeeles. Et muuta etendus võimudele vastuvõetavaks, viidi ooperi sündmustik Pekingi asemel kuhugi Kesk-Aasiasse.
1998. aastal lubati etendada kaheksal õhtul lavastust „Turandot keelatud linnas”. Keelatud linn oli suletud ala Pekingis, kus elas keiser. Etendusel oli hulk lisandusi ja selles osalesid arvukad Hiina Rahvavabastusarmee sõdurid.
Giacomo Puccini 150. sünniaastapäeva ning Pekingi olümpiamängude puhul 2008. aastal leidsid ametnikud lahenduse, kuidas lubada tema ooperit etendada. Puccinil jäi ooper lõpetamata. Hiljem on seda üritanud lõpetada mitu heliloojat. Enamasti etendatakse ooperit Franco Alfano lõpuga, nii ka praegu Vanemuises. Probleem lahendati nii, et Pekingi ülimoodsa Rahvusliku Etenduskunstide Keskuse juhid tellisid ooperile „Turandot” uue ja sobiva lõpu, mis näitas hiinlasi paremas valguses.
Uue, kahekümneminutise lõpu kirjutamine usaldati noorele heliloojale Hao Weiyale, kes seni oli tegutsenud multimeedia valdkonnas. Hao kasutas muusikas, nagu Puccinigi, hiina rahvalaulu „Jasmiiniõis” motiive ning „vältis postromantilisi harmooniaid”. Et suurendada dramaatilist usutavust Hiina publikule, pikendas ta tundlikult Turandoti aariat ning suudlust. Üles astusid ainult Hiina ooperilauljad. Kogu lavastus oli tehtud hiinapäraselt aktsente muutes, nii et kogu maailm näeks ja usuks Pekingi doktriini „harmoonilisest maailmast”. Etendus võeti Hiinas hästi vastu, eriti tõsteti esile, et Hiina printsessi loo kirjutas ümber just hiinlane, Hao Weiya, kes koos lavastajatega tõlgendas idamaise printsessi legendi uuest vaatenurgast, luues uue kunstilise terviku.
Järgmisel aastal lavastas Zhang Yimou uuesti oma 1998. aasta „Turandoti keelatud linnas”. Etendused toimusid alakasutatud, 80 000-kohalisel olümpiastaadionil. „Turandoti” high-tech-uuslavastusega tähistati 60 aasta möödumist Hiina kommunistlikust revolutsioonist. 2010. aastal lavastati „Turandot” Guangzhou ooperimajas. Ja nii oligi Puccini ooperist saanud hiina kultuuri loomulik osa.
Tuleme korraks tagasi Nie Mao kriitika juurde. Kui ta kirjutab, et läänlased, nii ka Puccini, ei mõista hiina kultuuri, pidas ta selle all silmas, et ei mõisteta hani kultuuri. Hiina muinasjuttude tüübikataloogi11 andmetel on muinasjuttude tüüp 851 ja selle variandid Hiina territooriumil siiski hajusalt esindatud.
Turandoti alltüüpi muinasjutt on registreeritud rahvusvähemuste hulgas. See on üles tähendatud turgi rahvaste hulka kuuluvate uiguuride käest. Samuti on üks variant teada mandžude juurest Kirde-Hiinast. Hani aladel kosilasi karistatakse või häbistatakse, aga ilmselt ei hukata. Kosilased peavad täitma ülesandeid, koostama luuletusi oma plaanidest ja püüdlustest või kirjeldama printsessi ilu.
Turandot ja tema vanemad õed ning nende kosilased
Kuigi mõistatustega lugusid ja muinasjutte on teada alates kuningas Saalomonist, peetakse kõige vanemaks tüübi 851 esindajaks uusaramea keeles Jeesuse sünni paiku kirja pandud muinasjuttu „Kahramaneh ja noor prints”, mis on jõudnud ka muinasjutukogumiku „Araabia ööd” („Tuhat ja üks ööd”) lisaköidetesse.
Prints annab vastuse kõigile mõistatustele. Viimaks saab ta esitada mõistatuse printsessile. Aega vastata on öö ja päev. Printsess ei tea vastust, hiilib maskeeritult öösel printsi juurde ja petab vastuse välja, kuid jätab kogemata ühe riideeseme maha. Järgmisel päeval esitab printsess õukonna ees vastuse. Noor prints saab viimase võimaluse ja küsib uue mõistatuse: „Kaunis tuvike tahtis kambrisse, ma lasin ta sisse, me sõime ja jõime, ta lendas ära. Seda ei saa salata, mul on alles ta suled.” Printsess ei tahtnud sellele mõistatusele vastata ja nii peetigi
pulmad.
Aserbaidžaani rahvuspoeet Nizami Ganjavi pani 12. sajandil pärsia keeles kirja poeemi „Seitse päeva” (tuntud ka kui „Seitse kaunitari”). Teisipäeva loo sündmused toimuvad Vene tsaari õukonnas, kus tsaari kaunis punapõskne tütar, kes on õppinud kõiki maailma tarkusi ja kunste, tapab kõik oma kosilased, kes ei oska mõistatustele vastata. Prints näeb tsaaritütre pilti ja armub temasse. Kuuldes, et kosilased hukatakse, kui nad ei tea mõistatuste vastust, otsib ta üles pühamehest eraku, kes õpetab talle kõiki maailma tarkusi. Alles siis julgeb ta tsaaritütre ette ilmuda. Teekonnal paleesse möödub ta vaiade otsa torgatud peadest ja kolpadest. Tsaaritütar esitab printsile sõnatult neli sümboolset tarkusemõistatust, andes talle esmalt kaks pärli, millele prints lisab kolm ja annab need kaunitarile tagasi. Kaunitar lisab pärlitele suhkrut ja tambib kõik uhmris peeneks ning annab pulbri printsile, kes palub peekrijagu piima, lisab sinna pulbri ja annab tagasi. Tsaaritütar joob piima ära ja jätab pärlipuru peekri põhja. Seepeale saadab ta noormehele sõrmuse, mille too sõrme paneb. Vastu saadab noormees imelise pärli, neiu leiab oma keest tollest eristamatu pärli ja saadab need kokku seotult tagasi. Prints seob pärlite juurde sinise klaashelme ja saadab neiule tagasi. Seepeale teatab tsaaritütar isale, et korraldame pulmad, ma leidsin endale kaaslase.
Isa ei saa sellistest küsimustest ega vastustest mõhkugi aru ja palub tütrelt selgitust. Tütar selgitab, et kui ta esmalt saatis kaks pärli, pidas ta silmas, et inimelu on lühike nagu kaks päeva, mida tuleb hästi kasutada. Kui prints lisas omalt poolt kolm pärli, siis tähendab see, et kui elu kestaks isegi viis päeva, mööduks see sama ruttu kui kaks päeva. Suhkruga segatud pärlitolm osutas sellele, et ainult see, kellel on filosoofi kivi, suudab kannatusi täis elus eristada igavikulist igapäevasest. Kui noormees valas tolmusegule piima, tähendas see, et piimatilgast piisab, et eristada pärlitolmu suhkrust. Printsess, juues piima, andis mõista, et võrreldes mehe tarkusega tunneb ta end nagu imik. Sõrmuse saatmisega andis tsaaritütar printsile mõista, et ta on abieluga nõus. Vastuseks saatis prints hunnitu pärli, mis tähendas, et nagu tsaaritütar ei leia samaväärset pärli, ei leia ta ka printsist väärilisemat kaaslast. Kahe ühesuguse pärli kokku sidumisega kuulutas neiu, et just tema on see õige. Ning kuna maailmas ei saa enam olla kolmandat samasugust pärli, lisas prints neile sinise klaashelme, et see kaitseks neid kurja silma eest nagu armupitsat neiu armukirstu kohal.
Järgnevad pulmad. Peo lõpus on nad kahekesi taevalikult kaunil vaibal, mis lõhnab muskusest ja aaloest. Noor prints katab oma armastatu näo ja keha suudlustega, maitseb ta rindade granaatõunamagusust ning huulte datlisiirupit. Ja lõpuks maandub ta nagu kotkas faasani rinnale. Kui kõik varasemad kosilased olid uputatud punasesse verre, siis nüüd kaotab neitsi süütuse ja tema oma punane veri annab viimasele kosilasele õnnistuse. — „Ja siis murdis noor prints pitsati varjatud aardelt ning verest sai tema õnnistuse märk.”
Ganjavi värvisümboolikast tiinest poeemist on põhjalikumalt kirjutanud läti folklorist, endine president Vaira Vīķe-Freiberga oma raamatus „Nizami Ganjavi seitse kaunitari”12. Teisipäeva loo põhivärv on punane.
Ganjavile järgnevast ajast on teada arvukalt selle loo variante. Tihti peavad mõistatused näitama tarkust, need käivad nii maailma tekkimise, filosoofia, eetika kui ka religiooni kohta. Mõistatuste ja tarkuseküsimuste kontekst Pärsia ja Ottomani-Türgi lugudes on islam, hilisemates Euroopa variantides kristlus. Puccini ooperi „Turandot” kohta öeldakse, et laval on Ottomani-Türgi ja Pärsia moslemite ideoloogia ja arusaamad, mis on läbi eurooplase silmade istutatud Pekingisse.
Muinasjutus „Noor pärslane ja Kreeka printsess” (aeg teadmata) esitab printsess noormehele üheksa mõistatust, nt „kaks, neli ja kaheksa” (vastus: inimene, lita ja lehm). Lõpuks esitab noormees printsessile mõistatuse „Kellel on ema asemel mära ja isa asemel turvis?” Printsess läheb öösel kahe teenijannaga noormehe juurde, et vastus välja meelitada. Noormees avaldab neile vastuse tütarlaste särkide vastu. Hommikul teab printsess vastust: „See on mees, kes pantis oma ema hobuse ja isa turvise vastu.” Noormees küsib kohe uue mõistatuse: „Kolm tuvi tulid viljateradega isatuvi juurde. Noormees ei usaldanud neid muidu, kui nad heitsid oma tiivad seljast.” Printsess ei taha sellele mõistatusele vastust anda ja abiellub noormehega.
„Turandot” Euroopas
Üks varasemaid muinasjutu tüübi 851 kirjapanekuid pärineb Rumeeniast aastast 1797: „Muinasjutt targast kangelasest, kes vestles õpetatud printsessiga”13.
„Turandot” sai Euroopas tuntuks 18. sajandi alguses, kui prantsuse keeles ilmus François Pétis de la Croix’ koostatud „Les Mille et un jours, contes persans” („Tuhat ja üks päeva, pärsia jutud”, 1710). 1001 päeva lugude aluseks on 15. sajandi türgi lood „al- Farağ baʿd aš-šidda” („Leevendus pärast raskusi ehk Lõpp hea, kõik hea”), mis on prantsuse keelde ümber jutustatud ja vormitud 1001 öö eeskujul. Selles kogumikus on „Lugu khaanipojast Khalafist ja Hiina printsessist”. See lugu põhineb Ottomani-Türgi lool „Prints Khalaf, tema vanemad ja nende seiklused”, mis omakorda sisaldab pärsia ainest, nt Nizami Ganjavi „Teisipäeva lugu”.
Hiina printsessi nimi on Turandot, prantsuspäraselt Tourandot. Khalaf (Calàf) on nogai tatarlaste khaani poeg. Hiina keisri õukonnas ei teata ei tema nime ega päritolu.
Turandot esitab kolm mõistatust: „Kes on olend, kes kuulub kõikidele maadele, on kõigi poolt armastatud ja kes ei suuda endasarnast taluda?”, „Kes on see ema, kes pärast laste sünnitamist nad kõik suureks saades alla neelab?” ja „Mis puul on lehed ühelt poolt valged ja teiselt poolt mustad?”. Calàf vastas õigesti: päike, meri ja aasta. Hiina keiser lubab noormehel oma tütrega abielluda, aga Calàf annab suuremeelselt Turandotile võimaluse. Calàf küsib printsessilt kääbiklikult, et mis on ta nimi: ütle selle khaanipoja nimi, kes pärast lõputut vaeva ja leivapalukese kerjamist on hetkel kroonitud hiilguse ja rõõmuga. Turandot on raevunud ja pigem tapaks end kui noormehega abielluks. Ta saadab ühe orjatari noormehe tuppa, kus too meelitab teda endaga põgenema, ja Calàf reedab talle kogemata oma nime. Kuigi Turandot teab nüüd õiget vastust, otsustab ta ikkagi Calàfiga abielluda. Orjatar, kes lootis ise khaanipojaga abielluda, tapab end.
Prantsuse romaani- ja näitekirjanik Alain-René Lesage (1668–1747) kirjutas 1001 päeva lugusid ümber prantsuse rahvakeelde. Paar sellist ümberjutustust jõudsid ka 1001 öö lisadesse. Koos oma näitekirjanikust kolleegi Jacques-Philippe d’Ornevaliga (sünniaeg teadmata, surnud 1766) kirjutas ta „1001 päeva” Turandoti ja Calàfi loo põhjal koomilise ooperi libreto „Hiina printsess” („La Princesse de la Chine”), mille esietendus oli Pariisis 1729. aastal. Selle peategelasteks on Hiina printsess Diamantine ja Visapouri (India) kuninga poeg Noureddin. Üpris loo alguses kuuleb Noureddin kohutavast keisri määrusest: kes tahab kosida keisri tütart, peab ära arvama kolm mõistatust või muidu kaotab ta oma elu. Noureddin teab kohe vastuseid kolmele mõistatusele: jää, mida printsess tulihingeliselt sulatab, printsessi silmad ja abikaasa (seejuures pakub Noureddin end Diamantine’i abikaasaks). Näidendis on veel üks mõistatus: „Mis loom taeva all on naisega võrreldav ja on parim?” Muidugi mees.
Aastal 1762 kirjutas commedia dell’arte säravamaid esindajaid Carlo Gozzi veneetsia murdes näidendi „Turandot. Hiina tragikoomiline teatrimuinasjutt”. Selle aluseks on nii „1001 päeva” Turandoti ja Calàfi lugu kui ka Lesage’i ja d’Ornevali näidend „Hiina printsess”. Peategelasteks jällegi Hiina printsess Turandot ja nogai tatarlaste prints Calàf, Astrahani kuninga poeg.
Näidendi avastseenis selgub Calàfi ja tema õpetaja Barachi vestlusest, et impeeriumi pärija Turandot ei taha mehele minna; tema isa, keiser, on murest murtud. Turandot soovib, et isa annaks välja keiserliku määruse, et edukas kosilane peab õukonna tarkade ees lahendama tema kolm mõistatust. Kes seda ei suuda, see kaotab pea.
Gozzi näidendis hoiatatakse, et mõistatused pole lihtsad, vaid uued ja väga rasked (3.2). Lihtsa mõistatuse näiteks on Panza de’ferro, buelle de bombaso. Tänapäeval on see arusaamatu ja paljudes (nt inglise ja hispaania) tõlgetes öeldaksegi, et see mõistatus pole enam arusaadav ning on asendatud mõne muu mõistatusega. Ilmselt on mõistatuse „rauast kõht, puuvillane sisikond” vastus nõelapadi, mis tollal oligi raudse ümbrisega ja vatti täis topitud. Rikastel oli nõelapadja ümbris hõbedast. Friedrich von Schilleri muganduses (vt edaspidi) on selle asemel: „Ei niisugune loba nagu see: / „See pole sellele, kes seda näeb, / kes seda tarvitab, ta eest ei maksa, / ei täida seda see, kes seda näeb, / kes selles elab, elada ei taha.” / Ei, need on mõistatused uusima / moe järele ja neetult kõvad pähklid” (Marie Underi tõlge).14
Vastused mõistatustele, mille esitas Turandot Calàfile, olid päike, aasta ja neljajalgne tiibadega Veneetsia vapilõvi. (Viimane mõistatus oli kummardus Veneetsia kodupublikule.) Calàf küsib Turandotilt luulelises vormis, mis on ta nimi. Turandot saab Calàfi nime teada ebaausal teel, kuna Calàf reedab selle Turandoti lemmikorjatarile Adelmale, kes on sünnilt tatari printsess. Turandot tunnistab Calàfile, et too on võitnud, ning temast saab nüüd Calàfi pruut.
Gozzi näidendit „Turandot” asus saksa keelde tõlkima Friedrich von Schiller, kuid tõlkimise käigus otsustas ta aktsente muuta ja teha seda üpris vabalt. Tulemuseks oli küllaltki iseseisev versioon Gozzi näidendist, mille pealkirjaks sai „Hiina printsess Turandot”. See valmis 1801. aastal Goethe teatri jaoks. Inglise keeles on see näidend tuntud kui „Turandot — Hiina sfinks”, mis on omakorda vaba tõlge saksa keelest. Maja Lilje on osutanud, et Schilleri „Turandot” vastandub Gozzi „Turandoti” commedia dell’ arte mängulisusele omapärase tõsidusega.15 Tuntud muusikategelane Ferruccio Busoni on aga väitnud, et Schilleri Gozzi-tõlge koos Carl Maria von Weberi muusikaga „ruineeris Itaalia kirjanduse meistriteose”.16
Seejärel jõudsid ka vennad Grimmid avaldada muinasjutu tüübist 851, kus kuningatütar ei oska mõistatusele vastata, aga see pole Turandoti alatüübist, sest kosilastele mõistatusi ei anta. Grimmide „Laste ja kodumuinasjuttude” teisest trükist (1819) alates on seal muinasjutt „Mõistatus” [„Das Rätsel”, KHM 22; eesti keelde on see kogumikus Grimmide „Muinasjutte II” (1995) tõlgitud pealkirjaga „Mõistujutt”]: Uhke ja ülbe kuningatütar, kes on ilus nagu piim ja veri, otsustab mehele minna sellele, kes annab talle mõistatuse, mida ta lahendada ei suuda. Kui aga kosilane seda ei mõista, siis tuleb too hukata. Kui juba üheksa kosilast on oma elu kaotanud, otsustab üks kaupmehepoeg kosja minna, võtab targa teenri kaasa. Noormehe ema ja isa on kindlad, et nende poeg kaugel maal hukatakse, ja annavad pojale kaasa pudeli mürgitatud veini, et ta sinna ei jõuaks. Vein tilgub aga ratsutades hobuse kõrva, hobune sureb. Varesed nokivad surnud hobust ja surevad samuti. Teener küpsetab kolmest varesest hakklihaga täidetud leivad. Kaksteist varast söövad need ära ja surevad. Sellest saab mõistatus kuningatütrele, kes ei suuda seda ära arvata. Kuningatütar saadab teenijatüdruku noormehe magamistuppa kuulama, et äkki lobiseb too unes saladuse välja. Ei midagi. Teisel ööl saadab kammerneitsi. Ei midagi. Kolmandal ööl läheb ise. Saabki teada, aga kaval teener on igal ööl näpanud toas käinud naisterahvalt mõne rõivaeseme. Kuningatütar annab teada õige vastuse. Kaupmehepoeg aga ütleb, et vastus on pettusega välja meelitatud, ja näitab tõenduseks rõivaid. Nii tulebki pulmad teha.
Puccini ooperi „Turandot” libreto
Giacomo Puccini ooperi „Turandot” libreto hakkas idanema 1920. aasta kevadel. Koos libretisti Giuseppe Adami ja kriitikust dramaturgi Renato Simoniga arutas Puccini Gozzi muinasjutulist näidendit. Puccinit erutas jääkülma meestevihkaja Turandoti tegelaskuju. Libreto kirjutamine jäi Adamile ja Simonile, kuid Puccini sekkus pidevalt nende töösse. Libretot mõjutas oluliselt ka Schilleri „Turandot”, mille itaaliakeelse tõlke Simoni hankis ja Puccinile edasi andis, too omakorda edastas selle Adamile. Schilleri tekst saigi libreto aluseks, kuid Puccini lisas libretole orjatar Liù tegelaskuju, kellest vormiti Turandoti vastasmängija. Puccini kohta on teada, et ta uuris väga põhjalikult nii Hiinat, hiina muusikat kui ka kirjandust, mis Turandotiga seotud.
Kontsertetenduse kavas on Maja Lilje väga tabavalt kirjutanud, et Puccini „kujutluses sündis aga uus „Turandot”, Gozzi–Schilleriga võrreldes tihedam, pidulikkuses suurejoonelisem, õudustes erutavam, inimlikkuses liigutavam, sest tema käsutuses oli universaalne vahend — muusika.”17
Puccini ooperi alguses kuulutab mandariin: „Kuula, oo Pekingi rahvas! Määrus kõlab: Süütu Turandot abiellub kuninglikust soost mehega, kes mõistatab ära kolm mõistatust, mis ta talle esitab. Kuid see, kes katset teeb, ent seda ei suuda, peab langema timuka käe läbi! Siiski otsustab tundmatu prints end proovile panna. Gozzi näidendi hoiatus, et mõistatused pole lihtsad, vaid uued ja väga rasked, mitte nagu „rauast kõht, puuvillane sisikond”, on Puccinil muutunud hoiatuseks: „Raud, pronks, müür, kalju… isegi su kõva narrikolp on palju pehmem kui Turandoti mõistatused”.
Peale kolme mõistatuse lahendamist (lootus, veri ja jäine Turandot) kuulutab prints: „Kolm mõistatust andsid sa mulle! Ja kõik kolm arvasin ma ära! Nüüd annan mina sulle üheainsa: Minu nime sa ei tea! Nimeta minu nimi enne, kui päev koidab! Siis suren ma koidu ajal!” Turandot ähvardab kõiki surmaga, kui nood hommikuks tundmatu nime välja ei uuri. Lõpuks tunnistab tundmatu ise: „Ma olen Calàf, Timuri poeg!” Lõpuks teatab Turandot rahva ees oma isale: „Ma tean võõra nime! Ta nimi on armastus!” Rahvahulk juubeldab mõõtmatust õnnest.
Eesti muinasjutud
August Annist kirjutab raamatus „Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad” muinasjutu „Nupumees” kohta, et Nupumehe „tarkuse näitamine vähimõistatuse puhul on võetud tüübist „kuningatütar, kes ei suuda mõistatust lahendada (AT 851, Hurdal 3 teisendit)”.18 Vähimõistatus ise kõlab nii: naine kaebab, et hullu peaga mees käskis tal õhtuks kala keeta, kes vees küll elab, aga kala ei tohi olla, ja kel silmad küll, aga mitte pea küljes, kust niisugust elajat maa pealt võiks leida. Muinasjutt on paljudele meelde jäänud küsimuse „Nikodemus, pojuke! Kas…” ja vastuse „Jah, papake” järgi. Rohkem mõistatusi muinasjutus ei ole. Seega on tegemist fragmentaarse episoodiga muinasjutu tüübist 851.
Jakob Hurda rahvaluulekogus leiduva kolme muinasjutu 851 teisendi kohta saab esmast juhatust soome folkloristi Antti Aarne 1918. aastal Hurda kogude põhjal välja antud tüübikataloogist. Sealt edasi on juba lihtne vaadata kirjandusmuuseumi andmebaasist KIVIKE digiteeritud Hurda kogu.
Muinasjutu „Põhjamaa kuningas” [H II 33, 905/34 (14)] on Jüri kihelkonnast kirja pannud Johan Pihlakas 1890. aastal. Enne muinasjutu algust arutab selle kirjapanija, et küllap pole Põhjamaa kuningas keegi muu kui Peeter I.
Nagu „Nupumeeski” sisaldab see mõningaid tüübi 851 motiive. Lugu ise on lühidalt järgmine. Kuninga ema ei taha, et poeg võõrale maale läheb, ja mõtleb, et parem tapab poja mürgiga omal maal ära, kui et too võõral maal surma saab, nii et ei tea, kus tema haudki on. Mürk tapab hoopis hobuse, kuningapoeg teeb surnud hobusest kaksteist lihakooki, kaksteist mõrtsukat röövivad kuningapoja, söövad lihakoogid ära ja — „surevad ää”.
See situatsioon ei ole iseenesest mõistatus, kuid sellisest situatsioonist vormuvad paljudes muinasjuttudes, ka tüübis 851, mõistatused. Siit saaks mõistatuse: üks tappis ühe, too tappis kaksteist. Kui linnukesed oleksid surnud röövleid nokkinud ja surnult maha kukkunud, siis oleks kaksteist tapnud terve parve. Selline järjestikune mürgitamine on tüübi 851 kahes alatüübis levinud kogu Euroopas.19
Lõpuks jõuab Põhjamaa kuningas Lõunamaa kuninga tütre juurde, kes kosilasi mõnitab ja nad vangi paneb. Kavalusega laseb Põhjamaa kuningas Lõunamaa kuninga tütrel oma paljast kaela ja käsivarsi näidata, samas ise mõnitab teda. Järgmisel korral laseb ta kuningatütrel paljast rinda näidata. Jälle sõimab ja mõnitab. Kolmandal korral saab kuningatütre enda kõrvale magama. Sõimab kuningatütart mis kole, ei taha teist kaissugi võtta, käsib kuningatütrel oma selja taha ronida. Aga kuningatütar kippunud ikka suu juurde. Lõpuks kuningatütar paluma, et vanad patud andeks saaks ja kuningas ta kaissu ja omale naiseks võtaks. Lõpuks võtabki kuningas kuningatütre ilusasti kaissu. Hommikul lasevad nad end laulatada ja peavad uhked pulmad. Seda muinasjuttu võime pidada kaugeks kajaks muinasjutust, kus printsess ei taha abielluda, hukutab kosilasi ega oska mõistatusele vastata. Teisalt on selle muinasjutu motiivid väga iseloomulikud neitsikuninganna lugudele, kus kosilane paljudel juhtudel neitsikuningannat mõnitab ja alandab.
Teine viidatud lugu Hurda kogus on täielik Turandoti tüüpi lugu printsessist, kes ei oska mõistatustele vastata. Vastseliina seto muinasjutu „Tark ja kaval mõistatuste seletaja” [H II 63 270/94 (34)] on kirja pannud Jaan Sandra 1900. aastal. Lugu ise on lühidalt järgmine. Kuningal on ilus tütar, kuningas kardab, et kuningriik kuningata jääb, kui ta sureb. Paneb kuulutuse, et kes kuningatütart naiseks tahab, tulgu lossi, kus kuningatütar esitab mõistatusi. Kes mõistatustele vastab, saab kuningatütre ja pärast kuninga surma kogu kuningriigi. Kes ei oska vastata, peavad oma elu kaotama ja pea teiba otsa laskma panna. Kui kuningas mõistab, kui palju kosilasi on oma pea kaotanud, muudab ta kuulsat kuulutust nii, et kuningatütre ja kuningriigi saab see, kes annab kuningatütrele niisuguse mõistatuse, mida ta ei oska ära mõistatada. Kes seda ei mõista, saab poodud! Sellise kahe kuulutusega on kokku pandud kaks Turandoti tüüpi muinasjutu alltüüpi.
Ühel talupojal on kaks terava mõistusega poega ja kolmas, kõige noorem poeg on põlgamist väärt — laisk ja loll. Vanemad lähevad õnne proovima, noorem veli tahab ka minna. Lõpuks ema ütleb isale, et parem surmame poja kodus, kui saadame ta laia ilma pääle kroonu surmata. Poeg teele, isa annab talle kaasa küpsetatud mürgipiruka. Kui poisi „perse-luu” ratsutades valusaks läheb, tuleb ta hobuse seljast maha ja annab piruka hobusele. Hobune kukub kohe surnult maha — on lõpnud. Kaks varest lendavad hobuse korjust nokkima, sopsutavad tiibu, ripsutavad jalgu ja on surnud — valmis. Võtab surnud varesed kaasa. Jõuab kaheteistkümne röövli majja, seal on vangistatud tüdruk. Puhastavad surnud varesed ära, küpsetavad ja panevad püüprae hulka. Kaksteist röövlit tulevad koju, söövad ja kukuvad surnult maha.
Poiss läheb kuningalinna — mõtleb, lasen püssist, kui läheb pihta, lähen edasi, kui läheb tühja, lähen tagasi. Näeb, põder maas ja siputab jalgu, varsti on elutu. Näeb, et too üks tiine emane loom olnud. Meenub lapsena kuuldud jutt, et kes sündimata põdra poja liha sööb, sellel läheb kõik õnnelikult korda. Võtab vasika välja ja paneb nahka. Selline sündimata olendi või ka kangelase motiiv tüübis 851 on laialt levinud Ida- ja Lõuna Euroopas ning germaani aladel.20
Poiss jõuab linna, näeb palju surnud musti päid, ka oma kahe velje pead. Kuningatütar ilmub talumatsi ette kaheteistkümne kaunitari seas nii, et too ei saa aru, kes neist kuningatütar on. Poiss paneb neile kõigile mõistatuse ette: „Mõista mõistu mõistus: üts tap kats, kats tap katstõistkümmend. Nägemätä lasi, sündümätä sei.” Tüdrukud lubavad kaheteistkümne päeva pärast vastuse anda. Tüdrukud hakkavad järgmistel öödel järgemööda tema kambrisse tulema ja voodisse kippuma, et mõistatuse vastust välja meelitada. Viimasel, kaheteistkümnendal ööl tuleb kuulus kuningatütar ise. Kuningatütar võrgutab teda nii, et lõpuks räägib poiss talle kõik ära. Aukandjate ees esitab kuningatütar välja petetud vastuse, et üks hobuseraibe tappis kaks varest, kaks vareseraibet tapsid kaksteist röövlit ja et noormees olla poegimas oleva põdra maha lasknud, sisikonnast põdravasika välja võtnud ja seda söönud. Siin oli tegelikult kaks mõistatust ühes. Enne hukkamist saab poiss veel ühe mõistatuse esitada: „Mõistke, mõistke mõistatust: Ma kävve katstõistkümment üöd jahi pääl — jäneste liha pagesi ärr, a jäneste nahk jäi kätte!” (vrd ülal muinasjuttudega „Kahramaneh ja noor prints” ning „Noor pärslane ja Kreeka printsess”, kus tuvidest jäid maha suled või tiivad.)
Kuningatütrel on häbi, et nad kõik olid talupoisi voodis käinud, nii et ta ütleb, et poiss kõige targem olla, ja võtab ta omale meheks; peetakse uhked kuninglikud saajad (pulmad) ja vana kuningas kooleb ära.
Eesti Kirjandusmuuseumis on valmimas akadeemilise „Eesti muinasjuttude” sarja novellmuinasjuttude köide, kus käsitletakse ka muinasjututüüpi 851 „Kuningatütar, kes ei suuda mõistatust lahendada”. Kirjandusmuuseumi eesti rahvaluule arhiivi juhataja Risto Järve andmetel on seda tüüpi lugusid arhiivis talletatud tosina jagu. Temalt sain ka tekstid, millele Aarne ei ole osutanud.21 Käsitlen neist siin ainult mõnda.
Motiividest väga rikas on Külitsel, praeguses Kambja vallas 1898. aastal Jaan Tüklovi kirja pandud või temalt kuuldud lühike muinasjutt. See algab isa-tütre intsestiga. Intsesti motiiv pärineb antiigist, see on levinud lõuna pool, Ukrainast Hispaaniani, aga ka alamsaksa muinasjuttudes. Mõisnik heidab oma tütrega ühte, tütar jääb rasedaks, isa lööb tütrele keldris väitsa rinda ja paneb ukse lukku, tütrest saab elav koolnu (elava surnu motiiv). Tarepoiss hiilib keldrisse, lõikab lapse välja ja paneb mõisniku trepile. See on väga laialt levinud sündimata kangelase motiiv muinasjutu tüübis 851. Nii sündimata kangelase kui ka intsesti motiiv esinevad tihti koos.22
Mõisnik kasvatab kangelase üles, ükskord leiab too keldrist elava koolnu, kes ütleb, et on tema ema, ja käseb endal rinnad ära lõigata ja nende nahast kindad teha. Siin on tegemist moondunud motiiviga tüübis 851, kus kangelane müüb või pandib oma ema ja isa orjusesse ning ostab saadud raha eest, nt isa rahast relvad või hobuse ja ema rahast rõivad. Siin muinasjutus teeb kangelane ema rinnanahast endale kandmiseks kindad.
Kuningal on ilus ja väga tark tütar. Too ei taha endast rumalamat meest. Mõisniku poeg, kes kasvas üles mõisniku kasupojana, esitab kuningatütrele kahekordse enesekohase mõistatuse „Sündinu ei ole ja ristitü om; katekümne aastani om teda [st ema] oma käte pääl kandnu”. Kuningatütar näeb, et poiss on tark, ning tollest saab kuninga väimees. Ainus, kellel pea otsast lüüakse, on hirmus ja armetu mõisnik — „tema pää löödi otsast ärä ja kehä poodi puu pääle üles”.
Intsestiga on seotud piibliaineline mõistatus Loti tütrest: „Naine ütleb oma pojale: sinu isa on minu isa, sinu vanaisa on minu mees, sina oled minu poeg ja mina olen sinu õde”.23 Laiuselt on 1937. aastal kirja pandud muinasjutt, mida jutustas 72-aastane vanaperenaine Anna Räpp. Lugu algab värsistatud mõistatusega:
Ma ema rinnust toitu sain
Ja tema asemele jäin.
Küll see on täbar ilma aeg.
Mu isa ütles: minu poeg
Ma olen tal’ ema, tütar ja naine.
Ta elab mu lihast, oh mina vaene.
Ei tule veel minu vennikest,
Ei poeg’ ei lapselapsukest.
Ning lõpeb selgitusega: „Kuda seda seletada tuleb. Ta tuleb nii keeruline. Isa ja tütar elasivad kokku. Ta oli oma isale naine, tütar. Tal oli veel laps olemata. Ta ootas venda tulema, et: ei tule veel mu vennikest, ei poeg, ei lapse-lapsukest. Ta oli isast paks”. Vahepeal arvab noor kuningas, kes kuningatütrele kosja läks, mõistatuse ära, aga kuningatütre isa on hirmul, et nüüd tuleb asi avalikuks, ja annab korralduse kosilane ära tappa. Lõpuks lööb välk vana kuninga maha ja noor kuningas kosib kuningatütre. Sarnane lugu on 1927. ja 1929. aastal kirja pandud ka Urvastes.
Eesti muinasjutud esindavad väga laia spektrit Turandoti õdedest, seal on olemas peaaegu kõik alltüübid ja olulised motiivid. Siin terendab huvitav uurimisteema, et selgitada välja motiivide muster nii meie muinasjuttudes kui ka võrdlevalt kogu maailma Turandoti ja tema õdede lugudes. Huvitav oleks teada, kuidas see muinasjutt meile jõudis. Kindlasti on siin oma roll Grimmide muinasjutul „Mõistatus”, aga mõjutusi ja motiive erinevatest suundadest on palju-palju rohkem.
Kui „Turandot” oleks eesti ooper
Lõpetan selle kirjatüki fantaasiaga, missugune võiks olla meie oma ooperi „Turandot” libreto. Liivimaa ordu maameistri loss asub Paides. Ordumeistri tütar Tiiu-talutütreke vihkab mehi ega taha kuidagi abielluda, ta tahab käia isa jälgedes ja ise ordumeistriks saada. Ordumeister laseb foogtil kuulutada, et kes lahendab kolm talle ette pandud mõistatust, saab tema tütre endale naiseks ning pärast äiapapa surma ordu maameistriks. Lisaks kuulutatakse, et mõistatused pole lihtsad, nagu „lipp lipi peal, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata”, vaid moodsad ja rasked. Eestlaste vanem Lembitu kaotab esimesena oma pea. Üks Poolamaa prints, kes Lembitule kaasa tunneb ja mõistatusi kartma hakkab, varastab Lembitu teibasse aetud pea ja peidab selle kuhugi Poolamaale, kust seda praegugi veel otsitakse.
Räägitakse ka, et isegi Kalevipoeg olla mõistatustega jänni jäänud (ei mäletanud oma koerte nimesid), aga tema hakanud timukale vastu ja nii jäänud talle pea alles, ainult jalad olla maha löödud. Väga paljud kosilased olla oma pea kaotanud. Kõik need olnud Paide linna ümber teivaste otsas. Viimati olla neli Eesti kuningat ordumeistri tütrele kosja tulnud, mõisatustemängus aga alla jäänud ja lasknud oma pea teibasse lüüa. Harjumaal puhkenud Jüriööl selle peale mäss. Siis aga saabub sissipealik, vabadusvõitleja Ivo Schenkenberg, kes teab vastuseid kõigile rasketele mõistatustele ja tarkuseküsimustele. Ta teab nii Kalevipoja koerte nimesid kui ka värve, teab, „mis on üks hiir, kaks saba, vana pastel paelad taga” ning isegi kõige raskemat mõistatust: „Kes on Sebedeuse poegade isa?”.
Lahkelt lubab ta ka ordumeistri tütrel mõistatuse ära arvata — et kui too ära arvab, siis olgu Ivole palgaks surm, kui aga ei arva, siis tuleb armastus ja abielu. Mõisatus ise oli niisugune: „Kes on Liivimaa parim ratsutaja?”. Tiiu-talutütreke seda ei tea, lubab vastuse anda kaheteistkümne öö ja päeva pärast. Üheteistkümnel ööl saadab ta talutüdrukutest neitsisid Ivole voodisse, et need vastuse välja meelitaksid. Kasu ei midagi. Viimaks läheb ise Ivole kaissu. Kaotab süütuse ja saab teada, et Ivo ongi Liivimaa parim ratsutaja. Hommikul kuulutab sõnu veidi segi ajades isa, foogti, timuka, sõjameeste, juubeldava rahvahulga ja üheteistkümne mitte-enam-neitsi ees, et „Liivimaa parim ratsutaja voodis on armastus!” Kõik on õnnelikud. Rahvas ja ordumeister juubeldavad, foogt ja timukas panevad oma ameti maha.
Tänan heatahtliku ja asjaliku kriitika ning abi eest oma abikaasat MARGIT SUTROPIT ning Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi juhatajat RISTO JÄRVE.
Viited:
1 Teater ja muusika. „Vanemuise” teater. Pühade mängukava: Kell 8 õhtul „Turandot”. — Postimees, 9. IV 1936.
2 R.[asmus] K.[angro]-P.[ool] 1939. „Turandot” „Estonias”. — Postimees, 11. IX.
3 Riho Päts 1939. G. Puccini „Turandot” „Estonia” hooaja avaetenduseks. — Postimees, 14. IX.
4 Mark Rais 1995. Ennekuulmatult menukas „Turandot” Estonias. — Rahva Hääl, 6.V.
5 Raimu Hanson 2024. Paranenud sopranile pöialt hoidnud publik tänas „Turandoti” truppi hiigelpika aplausiga. — Tartu Postimees, 14. IV.
6 Christine Goldberg 1993. Turandot’s sisters: a study of the folktale AT 851. New York ja London: Garland. ATU tähistab Aarne–Thompson–Utheri muinasjuttude tüüpide klassifikatsiooni, AT sellest varasemat Aarne–Thompson muinasjuttude tüüpide klassifikatsiooni.
7 Paola Orsatti 2019. Materials for a history of the Persian narrative tradition. Two characters: Farhād and Turandot. Venezia: Edizioni Ca’ Foscari.
8 [Nie Mao] 聂茂 2017. „Pǔ qì ní gējù 《Tú Lán Duǒ》 duì zhōngguó de wénhuà wù dú jí qí fǎnsī” 普契尼歌剧《图兰朵》对中国的文化误读及其反思 [Hiina kultuuri väärtõlgendus Puccini ooperis Turandot ja arutelu]. — Qiúsuǒ 求索 [Otsija] 7, lk 202–207.
9Andrew Moravcsik 2008. In Review: Beijing — Turandot, National Performing Arts Center, 21. III 2008. — Opera News Online. — http://www.metoperafamily.org/operanews/review/review.aspx?id=2286
10 Ken Smith 2012. A princess comes home. — Opera, December. https://www.opera.co.uk/features/a-princess-comes-home/
11 Nai-tung Ting 1978. A type index of Chinese folktales in the oral tradition and major works of non-religious classical literature. — FF Communications, nr 223. Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.
12 Vaira Vīķe-Freiberga 2021. Nizami Ganjavi’s Seven Beauties and ohter essays on literature. Riia: Zinātne.
13 Ulrich Marzolph 2020. The princess whose suitors will be executed if they fail to solve her riddles (AT 851A). — 101 Middle Eastern tales and their impact on Western oral tradition. Detroit: Wayne State University Press, ptk 24, lk 192–202.
14 Carlo Gozzi/Friedrich Schiller. Hiina printsess Turandot: tragikoomiline muinaslugu viies vaatuses Friedrich Schilleri töötluses, tõlkinud Marie Under. Raamatus: Itaalia maskid: Commedia dell’arte ümber: Niccolo Machiavelli, Carlo Goldoni, Carlo Gozzi. Koostanud Riina Schutting. Püha Issidori Kirjastusselts, Tallinn 2006,
lk 317–415; näide lihtsast (Schilleril originaalis lastesõbra, st lapsikust) mõistatusest on lk 344.
15 Maia Lilje 1995. Giacomo Puccini. „Turandot: lüüriline draama. Libreto”. — ERSO
kava: Kontsertetendus: G. Puccini ooper „Turandot”, 27 IV. Tallinn, lk 3–6. — https://aire.opera.ee/registrid/kasikirjad_ja_pisitruki-
sed/vaata/3316
16 Georg Predota 2022. 11 May: Busoni’s Turandot was premiered. — Interlude, 11. V. — https://interlude.hk/on-this-day-11-may-busoni-turandot-was-premiered/
17 Maia Lilje. Op. cit.
18 August Annist 1966. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Tallinn: Eesti Raamat.
19 Christine Goldberg 1993. Op. cit., lk 111.
20 Samas, 46 jj.
21 Antti Aarne 1918. Estnische Märchen- und Sagenenvarianten. — FF Communications nr 25. Hamina: Suomalaisen Tiedeakatemian kustantama. — http://hdl.handle.net/10062/47904
22 Christine Goldberg 1993. Op. cit. Vt ka Alan Dundesi eessõna samas.
23 Samas.
Kirjandust:
Antti Aarne 1918. Estnische Märchen- und Sagenenvarianten. — FF Communications nr 25. Hamina: Suomalaisen Tiedeakatemian kustantama. http://hdl.handle.net/10062/47904
August Annist 1966. Friedrich Reinhold Kreutzwaldi muinasjuttude algupära ja kunstiline laad. Tallinn: Eesti Raamat.
Simone Beta ja Andrea Landolfi 2019. Tra il folklore e la letteratura: i Rätsel di Friedrich Schiller per la Turandot di Carlo Gozzi. — Enthymema, nr 23, lk 401–410.
Christine Goldberg 1993. Turandot’s sisters: a study of the folktale AT 851. New York ja London: Garland.
Christine Goldberg 2004. Rätselprinzessin. — Enzyklopädie des Märchens, kd 11, veerud 286–294. Berlin ja New York: Walter de Gruyter.
Mrs. le S**& D’Or** [Alain-René Lesage ja Jacques-Philippe d’Orneval] 1731. La Princesse de la Chine. Piece en trois actes. Représentée à la Foire Saint Laurent 1729. — Mrs le Sage & d’Orneval. Le theatre de la foire, ou L’opera-comique. Contenant les meilleures piéces qui ont été représentées aux foires de S. Germain & de Saint Laurent, kd VII, lk 121–212. Paris: Pierre Gandouin.
Maia Lilje 1995. Giacomo Puccini. „Turandot: lüüriline draama. Libreto”. — ERSO kava: Kontsertettekanne: G. Puccini ooper „Turandot”, 27 IV. Tallinn, lk 3–6. — https://aire.opera.ee/registrid/kasikirjad_ja_pisitrukised/vaata/3316
Ulrich Marzolph 2020. The princess whose suitors will be executed if they fail to solve her riddles (AT 851A). — 101 Middle Eastern tales and their impact on Western oral tradition. Detroit: Wayne State University Press, lk 192–202.
Andrew Moravcsik 2008. In Review: Beijing — Turandot, National Performing Arts Center, 21. III 2008. — Opera News Online. — http://www.metoperafamily.org/operanews/review/review.aspx?id=2286
Nie Mao 聂茂 (2017) „Pǔ qì ní gējù 《Tú Lán Duǒ》duì zhōngguó de wénhuà wù dú jí qí fǎnsī” 普契尼歌剧《图兰朵》对中国的文化误读及其反思 [Hiina kultuuri väärtõlgendus Puccini ooperis Turandot ja arutelu]. — Qiúsuǒ 求索 [Otsija] 7, lk 202–207. [Artikli lugemiseks kasutasin Google’i masintõlget.]
Paola Orsatti 2019. Materials for a history of the Persian narrative tradition. Two characters: Farhād and Turandot. Venezia: Edizioni Ca’ Foscari.
Georg Predota 2022. 11 May: Busoni’s Turandot was premiered. — Interlude, 11. V. — https://interlude.hk/on-this-day-11-may-bu
soni-turandot-was-premiered/
Giacomo Puccini. Turandot: lüüriline draama. Libreto. — ERSO kava: Kontsertetendus: G. Puccini „Turandot”, 27. IV 1995. Tallinn. — https://aire.opera.ee/registrid/kasikirjad_ja_pisitrukised/vaata/3316
Carlo Gozzi/Friedrich Schiller. Hiina printsess Turandot. Tõlkinud Marie Under. Raamatus: Itaalia maskid. Commedia dell’arte ümber: Niccolo Machiavelli, Carlo Goldoni, Carlo Gozzi. Koostanud Riina Schutting. Tallinn: Püha Issidori Õigeusu Kirjastusselts, 2006, lk 317–415. [Raamatus on ekslikult autoriks märgitud Carlo Gozzi. Samuti ei esinda Schilleri Gozzi-töötlus oma raskepärasuses kuidagi commedia dell’arte’t.]
Ken Smith 2012. A princess comes home. — Opera, December. — https://www.opera.co.uk/features/a-princess-comes-home/
Nai-tung Ting 1978. A type index of Chinese folktales in the oral tradition and major works of non-religious classical literature. — FF Communications, nr 223. Helsinki: Academia Scientiarum Fennica.
„Turandot”. Giacomo Puccini ooper kolmes vaatuses. — Kavaraamat. Teater Vanemuine, 2024. — https://www.vanemuine.ee/repertuaar/turandot/
Vaira Vīķe-Freiberga 2021. Nizami Ganjavi’s Seven Beauties and ohter essays on literature. Riia: Zinātne.
Lisaks on kasutatud „1001 päeva” vanu prantsus- ja ingliskeelseid väljaandeid, Gozzi „Turandoti” veneetsiamurdelist varast trükki ning selle tõlkeid saksa, inglise ja hispaania keelde ning Fr. R. Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistseid jutte”.
URMAS SUTROP on keeleteadlane ja folklorist, Tartu Ülikooli emeriitprofessor.
