TURVARUUMIDE JÕULISEST JÕUETUSEST

Proloog

Alljärgnevas tekstis mõistetakse turvaruumi all läbivalt turvalist keskkonda, mille institutsioonid, lavastajad, kunstnikud, etendajad ja võimalused on esile kutsunud vähema katkisuse ning parema kontakti poole liikumise õilsa kavatsusega. Turvaruumi võiks nimetada ka turvaliseks ruumiks, (anti)paanika toaks, taevaks, paradiisiks või kas või ülima heasoovlikkuse ruumiks, kuid siin tekstis on kasutusel just mõiste „turvaruum” oma rütmistatuse ja kontekstitundlikkuse tõttu.

Millest võib ja millest ei tohi

9. märtsil teatas Tartu Uus Teater, et piirdub oma uuslavastuse „Ants, Ants, Ants” puhul päev varem toimunud esietendusega, kuna selgus, et lavastuse aluseks olnud Ants Laidami loomingu taga oli peidus vägivaldur, kes treis lembelaule, hoides samas oma pereliikmeid vaimse ja füüsilise terrori all. Pärast seda teadet võis meediast lugeda kõikvõimalikke seisukohti ja vaatenurki, alustades austusavaldustest Tartu Uuele Teatrile ja lõpetades arusaamatusega, miks tundmatutest inimestest üldse kunstiteos sündima peaks. Loojate otsus lavastuse mängimine katkestada oli sümpaatne, kuid muutus ka eksistentsiaalseks küsimuseks: kui vabad me tänapäeval oma loomingulistes otsustes oleme?

Kahjuks, ja samas õnneks, on eetika ja moraal siiani seotud igaühe isikliku siseilmaga. See ei ole seadusesse kirjutatud ega kivisse raiutud ning seetõttu on tegemist elava organismiga: igaüks peab oma käitumist seadma enda moraalikoodeksi järgi, peab olema aktiivne ning eetika küsimustes kaasa mõtlema, mitte jääma lootma millelegi, mis on juba ette ära otsustatud. Jah, see tekitab kahtlemata ebamugavust, kui mõistame, et meie sisemine moraal on teiste omast erinev ning et teise inimese/kunstniku väärtused ei klapigi minu omadega.

Väidetavalt ei olnud lavastuse loominguline meeskond kuni esietenduse päevani Ants Laidami kogu loost teadlik; mehe loomingut sooviti kasutada kui ühte fenomeni iseloomustavat näidet. Tagasisidele stiilis „ei tea küll, miks kellestki sellisest, keda keegi ei tea, üldse lavastuse tegema peaks” tahaks vastata: las kunstnik valib oma materjali ise; kui keegi hakkab liigselt ette kirjutama, kellest, millest või veel enam kuidas looma peab, siis kaovad teose uba ja sisu rohkete ootus­te ja reeglite taha lihtsalt ära ja niimoodi saame tummise siirupi asemel lahja morsi. Küll aga võiksid valikud olla teadlikud: kunstiteose aluseks võib olla naabertalu Malle või Stalin, kuid mõlemat tuleb teadvustada nende mitmetahulisuses ning valik millestki rääkida/rääkimata jätta võiks olla teadvustatud. Tõenäoliselt on ka see peamiseks põhjuseks, miks Tartu Uus Teater oma otsusele jõudis: Laidami vägivalla eiramise taga oli loodetavasti teadmatus, mitte läbitunnetatud kunstiline valik. Viimase suurepäraseks näiteks on Jonathan Glazeri film „Huvivöönd”, mille peategelasteks on Auschwitzi koonduslaagri komandant ja tema pere. Nad on oma koduse paradiisiaia rajanud otse seina taha, kus juute gaasiga hukatakse… Filmis ei ole justkui ühtki vägivaldset stseeni, meile ei näidata kordagi vangide elu koonduslaagris, kuid ometi on see igas hetkes kohal. Kõiki päikselisi ja värvilisi stseene saadab kummituslik helikujundus ning tajumus sellest, mis toimub sealsamas kõrval. Perekond ei ole oma olemuselt kurjuse kahedimensiooniline kehastus, nagu meil mugav mõelda oleks, selle asemel on ekraanil kompleksne inimloomus, milles põimuvad inimese võime harjuda peaaegu kõigega, soov oma lähedasi hoida ja toetada ning julmus, mille tagajärjed lainetavad igavikku.

Hüperhoolivuse kõrvalnähud ehk teadmatusega kohtumise kadumisest

Kunsti olemuseks võiks olla kohtumine tundmatuga, tõsi, seda küll üldiselt turvalises ja kontrollitud keskkonnas, kuid siiski seisab kogeja silmitsi teadmatusega. Teadmatus on aga ju see, mida me kardame ja mis pärsib meie valmisolekut muutusteks. Teadmatus on ebamugav ja ettearvamatu, seega on kunstiteosesse juba algselt sisse kirjutatud teatud „turvalisuse” puudumine…

Mis saab siis, kui kogu (võimalik) teatrimaagiline teadmatus on juba sissejuhatuses, ettevaatusena, enne saali sisenemist teatavaks tehtud? Etenduskunstides, millesse meie usume, võib juhtuda mida iganes, ilma lõppu/tõde ette rääkimata. Külastajad võivad tulla ja minna (kuid üldine tendents on siiski tulla, selleks et jääda), lavastustes kasutatakse tossu, vilkuvat valgust, viirukit, videot, valju muusikat, esineb vägivaldseid stseene, karmi keelekasutust, ajalooliselt tundlikku materjali, alastust, tõe moonutamist, küsitavusi, armastust, katkiseid tundeid, kägardatud maastikke, tehislikke tulevikke, postvandalismi, lavalt lahkumisi (ja mitte kunagi naasmist), kehavedelikke, hingeldamist, keelatud kirjandust, mikrolugusid nii minevikust, olevikust kui ka tulevikust, uusi tegijaid, sügavat ükskõiksust, erinevaid arvamusi, igavust, igatsust, tantsu matuseid, egoismi, arusaamatust, sahtlisse kirjutamise saamatust, lavastuse välja toomise kõikumist, mikrofone keha­õnarustes, tehislikkust, päris pisaraid, ajale jalgu jäänud temaatikat, arusaamise ülehindamist, elavat tuld, toolide kõrval matte, patju, poodiume ja vaipu, sotsiaalseid karjeid, hommikust iiveldust, kaheldava väärtusega sooritust, kadunud arvamuste väljaütlemisi, radikaalsust, eneselehoidmisi, piletiraha tagasiküsimise võimatust, tahtmatuid tsitaate, elusa poolt söömist, konarlikku õhkutõusmist, rabedat maandumist, kontekstidega mängimist, ebavõrdsust, vabandamist ja sellest vabanemist, „päris” maailma, vastuseta tundeid, läägust, rohkelt äratundmist, generatsioonide erinevusi, tundmatuid kõrvalistujaid, palavust, hämarust, hurmavaid aroome, vaataja ning vaatemängu vahelise neljanda seina mõranemist, keelelist lõtvust, mõtete mitte lõpuni mõtlemist, enda ja tegijate intelligentsuses kahtlemist, aja painutamist, poeetilist argipäeva, istekohalist ebavõrdsust ning võimalust endale ise vaatepunkt valida, läbipaistmatust, mustrite nurkamängimist, etteaimatavust, käskivat kõneviisi, ebaõnnestunud stand-up-momente, ennast teistest paremaks pidamist, selja keeramist, vanu hitte, ebaatraktiivset lodevust, silmakirjalikkust, aegu­nud meetodite kasutust, igasuguste meetodite ja normide boikoteerimist, massiga kaasa noogutamist, kutset kuristikku, kuuluvustunde puudumist, uhhuu-teooriaid, tõejärgsust, tantsujärgsust, kõigejärgsust, kõiki võimalusi, kõiki võimatusi…

„Turvalisus” ja „mugavus” ei ole sama tähendusega sõnad, küll aga tunduvad nad kandvat ideeliselt sarnast koodi või vähemalt tundub esimene teisega kergesti kaasnevat. Ühtpidi oleme väga seda meelt, et ajastu, mil lavastaja oma etendajate (ja veel enam õppejõud oma õpilaste) peale proovisaalis karjub, peab lõppema. Sellise totaalse võimu näited las jääda minevikku. Teisalt, kuidas vältida, et protsess, kus kõik end kindlalt tunnevad, ei tekitaks loojates arusaama, et lihtsalt olemisest juba piisabki? Süvahäng on äge vorm ja meetod, kuid kindlasti ei tohiks see teisi võimalusi välja süüa.

Spetsialiseerumise nartsissistlik kõver

Teen midagi kõigile > teen kunsti kõigile > teen kunsti kunstihuvilistele > teen (kaasaegset) kunsti (kaasaegse) kunsti huvilistele > teen (kaasaegset) kunsti (kaasaegse) kunsti kolleegidele > enam ei nimeta oma tegemisi kunstiks, vaid (näiteks) aktivismiks või koos süvahängimiseks, liikudes veelgi kitsama fookuse ning huvigrupi suunas > antropotsentriline maailmapilt on end ammendanud, uus huvigrupp on rohujuuretasandi märkamine, publikuks samblad ja samblikud > järjest nõutumaks tegev lämmatav heasoovlikkus, enam pole huvi, soove ega kavatsusi midagi teha ning pole ka kedagi tunnistamas > kõikide teadmatuste lõpp.

Esialgu julgen väita, et toetun kõigele, mida olen varem kogenud ja õppinud > valin kindlad kunstnikud ja autorid, kelle teostele toetun > saan aru, et tunnen ainult nende teoseid ning neidki liiga pealiskaudselt, et neile päriselt viidata > jään kindlaks autoritele, kelle teostega ja kelle endiga on võimalik lähemalt tutvuda > saan aru, et ka autorid, kes on osa minu reaalsest elust, on siiski eraldiseisvad isiksused, keda lõpuni mõista ei suuda > mida või keda ma üldse siis tean ja tunnen? > ennast! > tähendab, lähtun ja tsiteerin eelkõige ikka ennast.

Enesetsensuuri repliik

Stsenaariumid laiemapinnaliseks aktsepteerimiseks on ülimalt olulised, kuid mono-poolsuse ilmingud toovad ühe mure/probleemi likvideerimisega asemele mitu uut. Nagu ka meie mitu LGBTQQIP2SA õiguste eest seisvat kolleegi on eravestluses toonitanud: turvaliste ruumide vajalikkus on kahtlemata möödapääsmatult tähtis, kuid mitte kõik ruumid ei pea olema turvaruumid. Sarnaselt mõtlevate kaaslaste mõtetega nõustumine (ja teistsuguste arvamuste mitte välja ütlemine) võib viia ükshäälsuse kõlani, milles sotsiaalne immuunsus kaob, tuues endaga kaasa järjest tundlikuma rahulolematuse. Mis saab siis, kui erinevus enam ei rikasta, vaid represseerib, ja kui sõnavabadus asendub võimaluste puudumisega?¹ Igatsust erinevate arvamuste puudumise järele visualiseerib kurb-ilus vanakreeka müüt nümf Echost, kellelt jumalanna Hera röövis karistuseks kõnevõime ning kes sai korrata vaid viimati kuuldud sõnu.

Kohati jääb vägisi tunne, et turvaruumis tekib enesetsensuur: teatud ideed, mõtted, vaated, seisukohad, arvamused, tundmused ja emotsioonid lihtsalt on õigemad kui teised ning neile vastu astumine võib olla vastuoksa valulik. Turvaline ruum ei saa kunagi võimalikuks. Saab eksisteerida turvalisem ruum, sest ükski ruum ei saa sajaprotsendiliselt oma lubadusi pidada. Veel enam… see üks turvaruum, mis end defineerida üritab, paneb tahes-tahtmata paika ka teatud reeglid ja normid, mis on vastupidi mõtlejatele n-ö ebaturvalised, st ühe turvaruumi loomine tekitab enda sisse või kõrvale alati ka mõne ebaturvalise ruumi.

Ebaturvalisuse lähiminevikud

Kui joonestada koordinaatteljestik, millele paigutada turvalise-mitteturvalise keskkonna skaala ning kõrvale publik ja loojad, siis kuhu paigutuksid meie analüüsitavad lavastused? Turvaline keskkond proovisaalis ei pruugi kajastuda turvalises lõppteoses ja vastupidi, vägivaldne proovikeskkond ei pruugi jõuda vaatajani — veelgi enam, sõltuvalt meie väärtustest võib teos tunduda seetõttu isegi suurteosena. Näiteks Stella Kruusamäe „Holy Rage” oli ebaturvaline nii autori kui vaatajate jaoks. Lavastaja-etendaja viis end iga etenduse eel sellisesse raevu, et ta silmavaatest kadus teadvus. Ta märatses saalides, pilk tühi, loopis toole ja sikutas publikut, iseennast aga kohtles veel jõhkramalt: kägistas teibiga ja haavas noaga. Lavastus etendus lõpuks neli korda erinevates etenduspaikades, kuid lõppes iga kord vastava regiooni traumapunktis.

Stella Kruusamägi, „Holy Rage” (2018).
Kerttu Kruusla foto

Turvaline ruum, iroonia ja satiir on elu, rolli ja loome läbipõimunud rägastikus viinud turvalisuse küsimuse teisele tasandile.

Väga kõnekas oli eelmise aasta aprillis EMTA black box’is toimunud kursuse Contemporary Physical Performance Making (CPPM) performatiivse peo showing seeriast „CPPM EXPROMT!!!”, mille käigus said kursusel osalejad ja publikuliikmed järjest väljakutsuvamalt riskantseid ülesandeid ja mille katkestusakordiks võib pidada ülesannet nimega „Riku pidu ära”. Üks aktsioonis osalenu lahendas ülesande pulberkustuti kasutuselevõtmisega — hoone evakueeriti, kogu ruum oli mikrotolmu täis ja lisaks nädal aega kestnud professionaalsele puhastustööle räägiti ka üüratutest taastamissummadest. Rikutud polnud mitte ainult pidu, vaid ka interjöör ning vaatemängulisuse usaldussfäär. Märgiline olukord, milles reaalsus ja teatraalsus triivivad vastutuse küsimusest märksa kaugematel aladel.

Sarnane pea kaotamine toimus aastal 2019 Berliinis, kollektiivi Young Boy Dancing Group (YBDG) etendatud teoses „Cruising the End Times”, mil kloostrivaremetes (Klosterruine Berlin) said elava tule kasutamise tagajärjel mõned inimesed kergeid põletushaavu ning mitmed publikuliikmed hirmu­elamuse. Hilisemad segadused, vabandused ja õigustused pole õnneks kedagi etenduskunstide maailma kaardilt kaotanud ning järjest teadlikumalt saab tagajärgedest õppides tulevikuks korrektiive teha.² YBDG liigub küll julgelt ebaturvalistel radadel, kuid teeb seda üldiselt turvalises kontekstis (nüüdiskunsti festivalid, näitused, biennaalid jne). See tähendab, nad etendavad oma kraami keskkondades, kus publik seedib üsna kergesti igasugust toorust.

Ühe ereda, publiku turvaruumi kõigutava näitena tasub lisada siia loetellu  Katrin Essensoni teos „Absolutely raw cinematic power” aastast 2004, Viinistu rahvusvaheliselt video- ja tegevuskunsti festivalilt (kuraator Jaan Toomik), milles Essenson pani end (kontrollitult) ohtlikku olukorda, liikudes ruumis ringi kinni teibitud silmadega, ise samal ajal valgusallikaga ruumi teatud osi valgustades. Autor on ise hilisemates vestlustes möönnud ohu olemasolu, selgitades seda ruumis orienteerumise taju kadumisega. Mitmete kohalolijate sõnul valitses reaalne oht lambipirniga pihta saada, mis oleks lisaks tervisele seadnud ohtu ka tegevuskunsti aktsiooni jätkumise. Need olid ajad, mis ajasid segadusse.

Poeetilist segadust külvab turvalise ruumi kontekstis ka Jarmo Reha, kelle viimases teoses „Eidos” (Ekspeditsioon, 2023) jäi jõuliselt domineerima kunstnikupositsiooni kannatusterohke kuvand. Võiks isegi öelda, et dekonstrueeritud tehnoloogilise teatri vaatemängulisuse kõrval tekitas hasarti minna tükki uuesti ja uuesti vaatama just küsimus, kas kunstnik peab ikka veel vastu või on maailmavalu ta lõplikult alistanud — mure etendaja pärast kui läbielamiskunst. Reha puhul on intrigeeriv tema laval olemise  intensiivsus: kuigi ta vaataja isiklikku, füüsilisse ruumi otseselt ei tungi, loob ta oma raudse kohaloluga ikkagi atmosfääri, kus see võib iga hetk juhtuda. Ei saagi aru, kas tegemist on näilise turvalisuse või, vastupidi, turvatuse loomisega…

Jarmo Reha, „Eidos” (2023).
Herkko Labi foto

Tänapäeva radikaalsetest näidetest on paslik esile tõsta Ühendkuningriigist pärit kunstnikku Kim Noble’it, kes astub vastu peaaegu kõigile sotsiaalsetele normidele ning lisaks nii mõnelegi seadusele. Tundub, et tema jaoks ei ole kunstil ja elul, teosel ja elul, autoril ja isikul ning etendajal ja isikul mingit vahet — kõike saab ja võib rakendada oma kunstilistesse projektidesse. Veel enam: kunst annab õigustuse elada nii, nagu ta seda teeb. Möödunud sügisel Kanuti Gildi SAALis etendunud „You’re not alone”, mis kunstniku kodumaal kohe esietenduse järel (umbes kümme aastat tagasi)  ära keelati, puges vaatajatele väga naha vahele. Mugava, toetava interaktsiooni asemel (mis süvahängi ja turvaruumi puhul on tavaline) kaasas kunstnik publikult üsna räiget manipulatsiooni kasutades: näidates kogu aeg videote vahendusel, kui kaugele ta on valmis minema, kui asjad ei lähe nii, nagu tema soovib. Ta võib tulla ja kleepida su koduuksele toore lihatüki, ta on valmis sorima su prügikastis, ta saab kuvada su isikuandmeid ükskõik millise etenduse ekraanile… Mistõttu ei olekski julgenud talle ära öelda, kui ta oleks tantsule kutsunud või palunud oma surnud isa ülikonda selga proovida. Vaatajana tekkis enda sees täielik pooldumine: ühelt poolt naersime totralt terve etenduse vältel ja juurdlesime, kuidas küll selline mõistus töötab, samas soovisime olla võimalikult märkamatu kärbsena seinal, kelle kohalolu kunstnik tähele ei paneks. Üsna tülgastav oli tajuda enda sees seda kahepalgelisust: meelt on ääretult tore lahutada ja nautida seda, mida pakutakse, aga millegi reaalsega (see tähendab muu kui rahaga) ma selle eest maksta ei taha. Samas trummeldab peas küsimus, kas turvaruumis saabki kehtestuda tugev autorikäekiri või on selle arendamine otseselt seotud turvalisuse õõnestamisega.

Kuid mis saab siis, kui kõik on väga hästi?

(Lühidalt, kuid mitte pillavalt.)

Kinoteatri kollektiiv kui fenomen, kelle didaktiline lavastuskeel valgustab välja ühiskonnas esinevaid probleeme ning ütleb, kuidas on ja kuidas edasi!

Värskelt esietendunud Ruslan Stepanovi tantsulavastus „Floor on Fire /Küsi minu kehalt” — jällegi muljetavaldava liikumiskeelega ja kohev tükk, mille tunnistamine võiks jätkuda käesoleva hetkeni.

Stepanov lisab turvaruumile veel ühe erilise värvinguga vinjeti: turvaline mitte kui mugav, vaid turvaline kui teraapiline. Väga hingeliigutav hoitus.

 (Teiste vigadest õppinud) Eesti Draamateater loob oma kunstilise juhi Hendrik Toompere jr-i sõnul (mitmekesist) repertuaari kõigile võimalikele huvigruppidele.³ Kava vaadates (ja lavastusi vaatamas käies) saab nimetatud kõiksusest hõlpsasti tervikpildi kätte. Tähtede seisu fenomeni taga paistavad olevat pigem kindla peale minevad, tugevad suurvormid, mitte niivõrd erinevatele huvigruppidele eksperimentaalsuse puutega variatsioonide võimaldamine. Kõik(võimalikkus)… Spetsiifilisemalt siiski turvaline kõik(võimalikkus).

Samas on siinkohal hea mõtiskleda, milline on kunstilise riski võtmise aste Draamateatris, milline Rakvere teatris või näiteks Kanuti Gildi SAALis?

2015. aastal esietendus Kanuti Gildi SAALis Helen Reitsniku ja Kärt Tõnissoni lavastus „Elus ilu”, milles kõik oli nii ilus ja (hoiatusteta, häirivalt) turvaline. Teos kui tuhmilt kõlav ultraharmoonilisuse võimalikkus, saatjaks haaramatu kriitikameel, ekslemas tulutult kaugemates sfäärides.⁴

Helen Reitsnik ja Kärt Tõnisson, „Elus ilu” (2015).
Hannes Aasametsa foto

Kodustatud radikaalsus

Briti kirjanik Claire Fox juhib oma teoses „I find that offensive” tähelepanu tagasipööramatule tendentsile, et mida rohkem muutuvad kõrgkoolid, etendusasutused ning muud avaliku ruumi variatsioonid hubasteks, turvalisteks, kodusarnasteks keskkondadeks, seda keerulisemaks kujuneb neis (enese-)kehtestus. „Tunne end kui kodus, mitte kui külas” on paradigmaatiline pööre, läbi mille pääsevad kergemini esile subjektiivsed nägemused, samuti eeldused kogeda turvatunnet (mitte teadmatust). Samas ootaks kunstilt endiselt metsikuloomulist üllatamisvõimet (või kas ikka tänapäeval enam ootaks?). Ootaks jah… ja teoreetiliselt tundub, et selle tõenäosus on vägagi sisse kirjutatud turvaruumi määratlusse: ruum, kus indiviid ei pea end kammitsema kõigi nende normidega, mis kaasnevad külla minemisega, vaid saab end sama vabalt ja endana tunda, nagu ta kodus on harjunud. Ometi ei tundu see normidest eemaldumine mõjuvat intellektuaalselt vabastavalt, pigem on oht iseenda pähe kinni jääda…

Juhan Ulfsaki kevadel esietendunud lavastuses „Ei usu!” on mõtlemapanevad sõnad „Andekas inimene ei saagi olla puhas”. Seoses Von Krahli teatri praeguste  tulevikuplaanidega meenub periood Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias, mil Von Krahli teater asus enda vaimus koolitama VIII näitlejalendu. Tähtede seis, ajastu iseärasused ning ootuste ja reaalsuse erinevus tegid aga oma töö ning punk-etenduskunsti lootusrikkuse asemel vallutasid maa turvalisemad ihalused kamina, kakao ja sumeda kitarrimuusikaga. Turvaruum kui ruum, mis loob hävitavust, millega eelnevalt kehtinule vastu hakata(?). See on nagu ruum, mille mõte on iseenda kaitsmine: mitte teha rohkem inimesi katki.

(Etendus)kunstil on probleeme südametunnistusega

Üks arutamist vääriv, (näiliselt) parema kontakti poole liikumise peatükk on seotud (konstruktiivse) kriitika, analüüsivõime ja tagasiside keerdkäikudega. Konstruktiivse kriitika sõnavara ning võim(e) üldisemalt on teel kaduvikku. Selle asemel tungib kindlameelselt esile toetav/kiitev/müügiartiklilik tendents, mis viib (olematu) tagasiside olukorrani, kus nii vastuvõttev kui andev pool liiguvad li­neaarselt ühesuunaliste/üheplaaniliste väljade poole. Heade suhete hoidmine on tähtsam kui arvamuste paljusus. Geneetiline karastamatus, nümf Echo müüt, mida just oligi tarvis kuulda, ühe probleemi lahendamisel neli uut juurde, jpm. Ilma analüüsita tagasiside võib viia looja inspiratsioonitusse ummikseisu, kus (edasiviiv) tõestamisvajadus on välja surnud. Siinkohal pole vaja õigustada niinimetatud piitsa ja prääniku (aegunud) meetodit — aga mis oleks siis see, mis aitaks välja/edasi turvaruumi jõuetust etteaimatavast pintslilöögist? Kas kirjutatud sõna väärtus on totaalselt kukkunud? Tõnis Kahu artiklist „Kultuuril ei ole kohustust olla ainult liitev” jääb kõlama mõte, et kriitiline tekst ei pea olema mitte õige, vaid materjali suhtes täpne: „Pole olemas õiget viisi Hamleti kujutamiseks, aga on olemas täpne viis, mille inimesed täpsena ära tunnevad. Kriitika, mis on väärtuslik, on tabav.”⁵

Praegusel hüper-mega-giga-ühismeedia ajastul on info liikumine nii kiire, et tuleb kõvasti pingutada, et mõte üldse lugejani jõuaks. Ühtlasi on väga levinud super-trouper-kommentaariumid ja -mõtteavaldused, mille kaudu jõuab kohale, kui suur osa nüüdiskunstist taandatakse purkisittumisele, nüüdistantsust põrandal aelemisele ja installatsioonikunstist prügikunstile… Need stereotüübid on potentsiaalse publiku peas tugevasti kinnistunud. Ning peab tõdema, et tunnen  kirjutajana vastutust valdkonna ees. Isegi kui tean, et lugejanumbrid on väikesed, tajun ikkagi, et kirjutatu ei kujunda lugejaskonna arusaama mitte ainult arvustatavast teosest, vaid valdkonnast laiemalt. Kas saame endale praegu lubada, et kulutame leheruumi juba niigi kinnistunud stereotüüpide taastootmisele? Pigem loobun nende teoste arvustamisest, mis ei kõneta…, aga kui kehvast üldse ei kirjuta ega räägi, siis võib ju hägustuda ka kriitiline mõtlemine ning see võib omakorda võimendada eelmainitud enesetsensuuri kasvu. Kuidas säilitada olukord, kus mitterääkimine/-kirjutamine jääb minu valikuks, mitte ainsaks võima­luseks?

Turvaruumi võimalik positiivne programm

Konstruktiivse kriitika enesekriitiline comeback.

Enda ja teiste mitte liiga tõsiselt võtmine.

Hierarhiate nõrgenemine, autoritaarse hääle väiksem kuuldavõtmine.

Kogukondlikkuse väärtustamine.

Vaataja autonoomsus.

Osalusteatri võidukäik.

Sisutuse väljavabandamine.

Igasuguse kolimise võimalikkus.

Potentsiaalsete lavade rohkus.

Kollektiivne vormiline hoolivus läbipõlemisest hoidumiseks.

Institutsioonid kujundavad meie maastikku rohkem kui kunstnikud.

Sahtlisse kirjutatud mõttealgete jõudmine lugejateni.

Endas vähemuse leidmine.

Usk moraalsusesse ja eetikasse on kristalliseerunud.

Eksimuste devalveerumine.

Emotsionaalse primitiivsuse tõus.

Ruumi võimalikkuse avardumine.

Suurem hulk publikut julgeb tulla saali.

Turundus julgustab publikut nüüdiskunsti kogema.

Turundus (mille kõrvad paistavad iga varju tagant) peab olema eksimatu, progresseeruv, vajadusel hingetu, sõnu sööv, väärtusi minetav, uusi loov, trende kujundav, kiitev, kaasanoogutav, järjest ühehäälsema tuleviku poole liikuv. Kirjutame/arvame igaks juhuks ainult head, muidu võetakse see viimanegi ära. Eeldatava meele järele olemise mustrid pole iial olnud nii selged. Selleks, et asi oleks müüdav võimalikult laiale sihtgrupile, tasub sellelt kõik vähegi teravamad nurgad maha lihvida ning asendada leidliku lõõpimisega. Kui turundus võtab endale õiguse kujundada kunstniku sõnu, mõtteid ja ideid, on kerge tekkima olukord, kus publik tuleb enda meelest vaatama üht, kuid lahkub saalist näinuna mingit teist etendust kui see, mida lubati. Turundus võiks publikut ette häälestada, kuid praegu tundub, et see kammitseb ka loojaid. Kui on võimalik pääseda turunduse kõikehõlmavast (deemonlikust) haardest, siis on ehk võimalik ka oma hääl tagasi saada.

Nähtub, et sama palju kui turvaruumid võitlevad katkiste hingede eest, valutavad nad südant ka oma olemuse jäävuse pärast. Ja kui saakski nii, et tekivad hüperturvaruumid, mis tõesti on kaitsvad ja meeldivad keskkonnad vähemustele, ja nende kõrvale ka antiturvaruumid, kuhu sisenejatel on kohe alguses teada, millega tegu, siis väheneks ehk see lõputu hall-ala, mida me siin artiklis oleme üritanud kaardistada, sest…

Kunstis/teatris, mis meid huvitab, võib juhtuda mida iganes…

Viited:

¹ Campus 2017. Freeze Peach Friday: The pros and cons of safe spaces. — The Quad. Daily Bruin, 10. II.

² Monopol 2019. Young Boy Dancing Group. Drei Verletzte nach Unfall bei Kunstperformance in Berlin. — Monopol, 15. IX.

³ Katariina Libe 2024. Piletid otsas, kriitikud kiidavad — Draamateatri uus tõus. Hendrik Toompere jr: püüan õppida enda ja teiste vigadest. — Areen. Eesti Ekspress, 26. IV.

⁴ Kanutis näidatakse täna elusat ilu 2015. ERRi kultuuriportaal, 20. II. — https://kultuur.err.ee/304721/kanutis-naidatakse-tana-elusat-ilu

⁵ Neit-Eerik Nestor 2024. Tõnis Kahu: kultuuril ei ole kohustust olla ainult liitev. — ERRi kultuuriportaal, 10. III. —
https://kultuur.err.ee/1609273935/tonis-kahu-kultuuril-ei-ole-kohustust-olla-ainult-liitev