Adaptatsioon on animatsioonis üks huvitavamaid kaasamõtlemise ja koostöö vorme. Ühelt poolt on see austusavaldus alusteksti loojale, teisalt võimaldab alusteksti mõtestatud edasiarendust. Adaptatsioon annab võimaluse kaasajastada ja märgata teoseid, mis muidu oleksid ehk juba unustuse hõlma vajunud, ja luua selliseid (mõttelisi) kooslusi, mis teistel tingimustel kokku ei saaks. Jagaksin adaptatsioonid laias laastus kahe suuna vahel. Üks püüab algallikat vankumatult järgida ja seda tema hiilguses taasluua, teine püüab sellele läheneda uue nurga alt ja paljastab nõnda alustekstis täiesti uue kihi. Mõlemal lähenemisel on filmimaailmas oma koht. Rein Raamatu „Põrgu”, Priit Pärna „Eine murul” ja Ando Keskküla filmi „Lugu jänesepojast” näitel uurin järgnevalt veidi lähemalt, kuidas graafikat, maali ja muinasjuttu on kasutatud animatsiooni käivitava jõuna.
Rein Raamat, „Põrgu” (1983) / Eduard Wiiralt, „Kabaree” (1931), „Põrgu” ja „Jutlustaja” (1932)
Rein Raamatu filmi aluseks on Eduard Wiiralti kolm gravüüri: „Põrgu”, „Kabaree” ja „Jutlustaja”. Visuaalis on Raamat jäänud läbini truuks graafika tehnilisele tunnetusele. Raamatu „Põrgus” on kõik emotsioonid võimendunud: osaliselt tuleneb see muusikast, osaliselt tegelastest. Wiiralti gravüürid on oskuslikult komponeeritud, kuid tekitavad esimesel pilgul segadust. Raamatu film esitab Wiiralti graafilised lehed n-ö lahtimonteeritud pildireana ja suunab vaatajat narratiivselt, ühelt tegevuselt teisele. Nõnda toob film Wiiralti teostesse ka uue rütmi ja gravüüridest saab uutmoodi, omaette elamus.
Kuigi Raamatu elustatud Wiiralti teosed olid filmi tegemise ajaks üle poole sajandi vanad, mõjus film ühiskonnakriitiliselt, nagu ka mitmed Raamatu varasemad režissööritööd. „Põrgu” näitab, kuidas ahnus ja kiusatustele järele andmine võib viia ühiskonna allakäiguni, ja mõjub hoiatavalt ka tänapäeval, mil ületarbimise erinevad küljed on veelgi aktuaalsemad.
„Põrgu” (1983). Režissöör Rein Raamat.
Priit Pärn, „Eine murul” (1988) / Édouard Manet, „Eine murul” (1863)
„Eine murul” on Manet’ maalil põhinev lühianima. Pärna lähenemine erineb täielikult Rein Raamatu omast, ta tõlgendab ümber kogu maali. Pärn toob 19. sajandi Manet’ teose režissööri (filmitegemise aja) reaalsusse, asetab selle täiesti uude konteksti. Filmis esindab Manet’ maal peategelaste fantaasiat ja nõnda saab rõhuliseks selle performatiivsus.
Pärna filmi tegelased üritavad hakkama saada Nõukogude Liidu oludes. Nähes, kui vähe hoolitakse tolleaegses ühiskonnas indiviidist, üritavad nad kinni haarata kõigest läänelikust ja selle paatosest. Pärn võimendab osavalt nõukogude aja absurdsust ja näitab, kuidas peategelased on valmis ületama meeletuid takistusi, et saada osa kas või väikesest idüllikillust.
Manet’ maal šokeeris omal ajal kunstipublikut, Priit Pärna film valmis Moskva filmitsensuuri büroo kiuste. Praegu on mõlemad teosed kõrgelt hinnatud ja seda osalt just oma julguse poolest.
Pärna filmi põhjal tegi kolmkümmend aastat hiljem VAT Teatris lavastuse Tanel Saar, kes keskendus ületamatute ühiskonnaprobleemide asemel hoopis elamise traagikale. Tore on mõelda, et Pärna filmis on jäädvustatud selline sissevaade toonasesse aega ja kultuuri ning et sellest ammutatakse inspiratsiooni ka aastakümneid hiljem.
„Eine murul (1987). Režissöör Priit Pärn.
Ando Keskküla, „Lugu jänesepojast” (1975) / Ellen Niit „Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda” (1967)
Ellen Niidu „Jutul jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda” põhinev film „Lugu jänesepojast” oli omal ajal väga avangardistlik. Keskküla näitab visuaalis ühel hetkel, ootamatult, realistlikult filmitud (päris) hiirt; see ehmatab vaatajat sama palju kui jänesepoega, kes toimetab fantaasiarikkas kahemõõtmelises maailmas. Selle visuaalse käiguga võtab Keskküla loo iva leidlikult kokku.
Ellen Niidu muinasjutule on tehtud hiljem mitmeid uusi illustratsioone, aga Keskküla stiil eristub oluliselt kõigist teistest; see film ongi läbinisti keskkülalik. Mitmed tegelased on robotilaadsed ja värvipalett psühhedeelne. Kuigi narratiiv on väga lihtne, jätab film eksperimenteeriva mulje.
Aegade jooksul on Tallinnfilmi stuudios valminud palju filme ka muinasjuttude ainetel; minule on kõige huvitavamad sellised, mille puhul on selgelt tajutav autori mõju algallikale. Sellised filmid näitavad, et ka muinasjutte saab esitada uues võtmes, olgu siis algset mõtet säilitades või seda teisendades.
Kolme vaadatud filmi analüüsides leian, et adapteerimine on animaatoritel väga hea viis alusteost rikastada ning seda laiema publikuni viia. Adaptatsioonid meenutavad meile sedagi, et inimloomus pole aegade jooksul muutunud, esile tõusevad ikka samad mured ja ideaalid, olgugi et teisenenud vormides. Teiste autorite ja kunstnike teostest inspiratsiooni ammutamine näitab omamoodi äratundmisrõõmu. Kui algallikat uues meediumis, tööd ja ajakulu pelgamata taas tõlgendada soovitakse, siis peab ju miski selle autori töös sügavalt kõnetama.
Adaptatsioonide seas leidub eranditena ka selliseid, kus sisulise ja sügava mõtte asemel innustutakse võimalustest, kuidas antud teost filmina esitada. Siiski on ka sellisel puhul huvitav näha, millise lõpptulemuseni jõutakse. Ei alusteost järgiv ega ka sellele uue nurga alt lähenemine pole kumbki ennast ammendanud ja põnev on mõelda, milliseid möödaniku teoseid taaselustatakse tulevikus.
