Erkki-Sven Tüüri Tšellokontserdi nr 2 „Labyrinths of Life” Eesti esiettekande puhul 17. V 2024 Estonia kontserdisaalis: autor, solist Nicolas Altstaedt (tšello), ERSO ja dirigent Olari Elts.
Kiur Kaasiku foto
Erkki-Sven Tüüri Tšellokontsert nr 2 „Labyrinths of Life” (Eesti esiettekanne); Gustav Mahleri Sümfoonia nr 5; Nicolas Altstaedt (tšello), ERSO, dirigent Olari Elts. 17. V 2024 Estonia kontserdisaalis.
ERSO lõpetas oma 97. hooaja kontserdiga 17. mail. Kontserdil tuli lavale 94 orkestranti, solist Nicolas Altstaedt (tšello) ning ERSO peadirigent ja kunstiline juht Olari Elts. Kavas oli kaks mahukat teost kahelt autorilt. Samas oli kava siiski traditsioonilise ülesehitusega, sisaldades ühte esiettekannet, mis oli ühtlasi instrumentaalkontsert ja eesti autori teos, ning ühte maailma sümfonismi tippteost. See on võimalik nii, et kavas on esiettekandena Erkki-Sven Tüüri Tšellokontsert nr 2 „Labyrinths of Life” (2023) ja Gustav Mahleri Sümfoonia nr 5 1902/1911). See kava oli võimas eesti muusikakultuuri demonstratsioon igas mõttes. Esitada ühel kontserdil kõrvuti Tüüri ja Mahlerit on ülivõimas provokatsioon, mille Olari Elts kui selliste kavade alal meister välja pakkus.
Kuni Ukraina-Vene sõda pole lõppenud, kõlab ERSO kontsertide alguses traditsiooniliselt Ukraina hümn. Siinkohal juhiksin tähelepanu kontserdi kavaraamatule, mille annotatsioonide autor on noor helilooja ja muusikakriitik Gregor Kulla. Tegemist on väga hea teksti ja vormistusega.
Erkki-Sven Tüüri Tšellokontsert nr 2 „Labyrinths of Life” maailmaesiettekanne toimus 8. märtsil 2023 Saksamaal Bambergi Kontserdimajas, esitajaiks Nicolas Altstaedt ja Bambergi Sümfoonikud Thomas Dausgaardi juhatusel. Saksa-prantsuse päritolu tšellisti Nicolas Altstaedti repertuaaris on ka Tüüri Tšellokontsert nr 1. Oma erialase hariduse on Altstaedt omandanud meilgi tuntud Ivan Monigetti, Boris Pergamenštšikovi ja David Geringase käe all, nii et ma lisaksin tema kujunemise olulise faktorina veel vene kooli. Altstaedt ei ole mitte ainult tšellist, vaid ka dirigent ja mitmete festivalide kunstiline juht. Tõenäoliselt on lihtsam loetleda tippmuusikuid, kellega ta veel pole koos töötanud, kui neid, kellega ta juba o n töötanud. Pean oluliseks fakti, et ta on asendanud Gidon Kremerit Lockenhausi festivali kunstilise juhi kohal. Altstadti diskograafia sisaldab plaadialbumeid heliloojatega Bachist kuni Ligetini ja hinnatud on ta eriti uudisteoste esmaesitajana.
Olen kuulanud Tüüri 1. tšellokontserdi ja nüüd ka 2. tšellokontserdi esitust, nii et võrdlusmoment on mul olemas. Loomulikult on oluline ka võrdlus sama valdkonna teostega mujalt maailmast, mida ma ka mõnevõrra arvan tundvat. Kui solistid ja dirigendid on Tüürile kinnitanud, et tema instrumentaalkontserdid on nagu solistiga sümfooniad, siis mulle näib, et see kehtib eriti käesoleva teose kohta. Nii mõnigi 20. sajandi klassikutest on selleni jõudnud, eriti need, kelle varamus on kaks kontserti, nt Prokofjev ja Šostakovitš, kusjuures Prokofjevi kontserdil on ka vastav pealkiri: „Sümfoonia-kontsert” (1951). Benjamin Britten aga kirjutas kohe „Tšello sümfoonia” (1963). Need heliloojad on oma teosed sidunud Mstislav Rostropovitšiga ja küllap on sealt ka see idee pärit. Muide, ka eesti muusikas on vastavaid näiteid: Helmuth Rosenvaldil on vähemalt kaks Kammersümfooniat tšellole ja kammerorkestrile (1973 ja 1979) ja Boris Parsadanjanil lausa Kontsertsümfoonia nr 9 tšellole ja sümfooniaorkestrile (1985).
Kolmeosalise vormi kontseptsioon — pimedusest valguse poole — on tuttav juba ammustest aegadest, Tüüril on seekord need osad pealkirjastatud vastavalt „Dark”, „Deep” ja „Light”. Niisiis, kas aeg ikkagi peatub? Kui nüüd pisut võrrelda Tüüri esimest ja teist tšellokontserti, siis neist esimene on selgelt traditsioonilisem ja kontsertlikum teos, kus sooloinstrument prevaleerib ja vaat et vastandubki orkestrile. Teise kontserdi kõlaline pilt on rohkem kokku pakitud ja selle areng on dramaatilisem ning soolokadents on vaid formaalselt solisti käes, sest väljendusvahendid on perkussiivsed (Tüür). Muide, neis vahendites tuli midagi tuttavat ette seoses Pärdi tšellokontserdi „Pro et contra” kadentsiga. Kadentsi ja ka teose lõpu kohta võin ma küll öelda, et see on geniaalne, kuid et öeldut pisut lahjendada, lisan — aga mitte rohkem. Mul oli võimalus nautida teose esitust Estonia kontserdisaali „aukohtadelt”, parema rõdu 3. reast, posti tagant jälgides, mis oli aga hea, sest visuaal ei seganud. Alati ei kuulnud ma välja, kas solist on fookuses või ei, aga seegi ei seganud. (Naerdes.) Aitäh Klassikaraadiole, kus järelkuulates sain mõndagi kontrollida. Muide, ERSO TV pole seni veel üles riputanud kontserdi salvestust. Miks? Ettekanne oli erakordselt kõrge tasemega ja teose sümfonism äärmiselt mõjuv. Pean selle teose sündi väga oluliseks sündmuseks, mitte kohalikuks, vaid globaalseks sündmuseks, ja paigutan selle Šostakovitši 2. tšellokontserdi (1966) kõrvale.
Kontserdi teise poole täitis kogu muusikaajaloo üks tippteoseid, Gustav Mahleri 5. sümfoonia. Aegu tagasi oli kombeks, et Mahleri ja Bruckneri juurde pöördusid suured dirigendid oma karjääri lõpul, varem nad ei söandanud. Oli isegi levinud veendumus, et Brahms pole nooremate interpreetide mängumaa. Aga aeg ei peatu ja tänapäeval mängivad Brahmsi juba lapsed ning mõnigi noor dirigent alustab oma teekonda Mahlerist. ERSO lõppenud hooaeg sisaldas kolme Mahlerit: 2. sümfoonia (Neeme Järvi), 6. sümfoonia (Arvo Volmer) ja nüüd lõpuks 5. sümfoonia Olari Eltsiga. ERSOl on hea tava märkida kavalehel ära varasemad ettekanded ja sealt saime teada, et Mahleri Viiendat on esitatud kaheksal korral ja nüüdne peadirigent on teost esitanud ka 2014. aastal. See sümfoonia on autori sõnade järgi neetud, sest keegi ei mõistvat seda, aga tänapäeval ei jää see teos küll publikule arusaamatuks, pigem võib see jääda esitajatele kättesaamatuks. Tund ja 15 minutit kestva viieosalise teose partituur sisaldab kõike, mis teeb heast esitusest tõelise vägitüki. Esiteks ja elementaarselt peab orkestril olema vastav tehniline võimekus, teiseks peab seda teost tõeliselt armastama ja kolmandaks peab orkester armastama, austama ja piiritult usaldama puldis seisvat dirigenti. Sest teos on ju apoteoos armastusele ja teisiti ei kuku välja ka selle interpretatsioon. Tundub, et ERSOl pole nendes kategooriates puudujääke. Kõige keerulisem ongi arvustada erakordset esitust. Ma unustasin, miks ma saalis olen, ja registreerisin üldise kõikehõlmava naudingu ajal, et braavo! — Indrek Vau (I trompet), braavo! — I metsasarv, braavo! — tšellod, braavo!— ERSO ja bravissimo! — Olari Elts. On klišee öelda, et esile tõusis Adagietto. Mina siiski süüdistan selles autorit, mitte kuulajaid. Teiseks, ma tean, kui keeruline on seda meeldejäävaks kujundada. Mitte kõigile pole seda võimet antud, see ei ole muusika, mis mängib ennast ise. See ongi Armastus koos kõigega, mis selles hoomatavalt sisaldub. Aitäh ülima naudingu eest, Olari! Selline Mahleri-esitus lükkas ümber reaalse tõe, et aeg ei peatu. Peatub ikka küll!
