Mis see nüüd ikkagi on? Ei saa aru
Animatsioon on tohutult kirju ja mitmekülgne nähtus, mida on raske üheselt määratleda. Kust üldse algab animatsioon, kus ta lõpeb? Enamus inimesi ütleksid ehk lihtsalt, et animatsioon on multikas, see on laste versioon filmist. Ütlen ka ise pooleldi nalja ja irooniaga tihti teistele, et õpin ülikoolis multikaid tegema, vahin loengus päev läbi multikaid. Need, kes rohkem süvenevad, ehk isegi julgevad vaikselt öelda, et animatsioone on ju ka tõsistel teemadel, need pole ainult lastele. Järjepidevad festivalikülastajad ja fanaatikud viiksid aga selle arutelu tasandile, mida vaid vähesed mõistaksid (ja kindlasti mitte mina). Ja muidugi on neil õigus, tegelikult on neil kõigil õigus. Animatsiooniks võiks ju nimetada isegi kerge tuleleegi värelevat varju seinal, järjest vaadatavat pildiseeriat või keerlevat vurri, millele on midagi peale kritseldatud. Isegi kiviajal elanud inimesed on omal moel animeerinud — koopaseintele. Aja jooksul, koos uute võimaluste, ideede ja tehnoloogia saavutustega on erinevaid animatsiooniliike ja -žanre lihtsalt juurde tekkinud. Millele me aga kõige esimesena mõtleme, kui kuuleme sõna ‘animatsioon’? Suurte korporatsioonide muinasjuttudele, mida lapsed kinos vaadata saavad.
Loo jutustaja
Animatsioon on omapärane viis tuua ellu, pärismaailma, autori mõtteid ja tundeid, põnev lahendus ja võimalus neid kuidagi päriselt, silmanähtavana näidata. Visualiseerida mingisuguseid aspekte elust, mida on raske, ehk võimatugi, sõnade, žestide või mõne muu suhtlusvahendiga edasi anda. Autoril on animatsioonis (teoreetilises ideaalses maailmas) ju täiesti vabad käed ja võimalused, piirid seab vaid tema loomingulisus. Vaatajad ei suuda muidugi autori nägemust kõiges ja päris punktipealt mõista, kuid eriskummaliste tunnetuste ja ideede edasiandmine on ju teostatav. Usun, et kõikidel „suurtel” režissööridel, üldse kõigil headel loo jutustajatel peab olema mingisugune tugev hingeline ja emotsionaalne side oma loo ja kunstiga. Olgu tegemist kas või kergemat laadi, naljaka lühifilmiga, millel pealtnäha polegi erilist sügavamat tähendust. Ehk loo sügavam eesmärk ei seisnegi loos endas ja selles, et suunata vaataja mõtisklema mingite elu aspektide üle, vaid tunnetes, mida autor soovib vaatajates tekitada: rõõm, kurbus, mängulisus ja ehk ka lapselikkus, mida kiputakse aja möödudes unustama või endas alla suruma. Kas filmitegemine annab ka režissööridele võimaluse hoida endas alal lapselikkust? Loo jutustamine annab loojale vahendid oma tundeid ja arvamusi sügavamalt analüüsida ja väljendada.
„Lepatriinude jõulud” (2001). Režissöörid Janno Põldma ja Heiki Ernits.
No elu on ikka vahel raske ka („vahel” võrdub siin sõnadega „pigem tihti”)
Ülikooliõpingute jooksul on mulle korduvalt selgitatud — ja muidugi mitte asjatult ega valesti —, et animatsioon on hea viis anda edasi raskeid ja masendavaid, kohati isegi tülgastavaid ja kohutavaid sündmusi, asjaolusid ja mõttepilte, mida mängufilmina, n-ö päriseluliselt mõjuvana, oleks inimestel liiga raske vastu võtta. Õudsed (realistlikud) kujutised haaraksid siis kogu vaataja mõtte- ja tundeilma, tal oleks peaaegu võimatu nähtut sügavamalt mõtestada ja aktsepteerida. Animatsioon aga kaitseb vaatajat just nagu turvavõrgu või vaheseinana, mis vaadatava „lööki” pehmendab. Kuigi on arusaadav, et lugu räägib millestki, mis on tõsiselt häiriv, ütleb aju samal ajal, et see, mida näeme, pole ju päris. Nii saab lavastaja ettevaatlikult oma publikut torkida ka šokeerivate ideedega, ilma et vaataja usaldus tema vastu täielikult kaoks.
Animatsioon on multikas (hehehee, ütlengi nii, jah)
Animatsiooni kaudu lapselikkuse ja mängulisuse säilitamine, sellest kinni hoidmine on minu silmis erakordselt väärtuslik. Seda ei tohiks kuidagi häbeneda ega peljata. Autorifilmid, uutmoodi lähenemised, kummaliste teemade uurimine ja animatsiooni kunstilise väärtuse rõhutamine on muidugi samuti oluline, kuid need ei ole üle tavainimese arvamusest animatsioonist kui lastele mõeldud filmist. Inimesed saavad mõistagi vanemaks, aga neid ka sunnitakse täiskasvanulikku maailma, sest see on ühiskonnale vajalik. Oluline on töö ja raskete olude üleelamine, tõsisus ja asjalikkus. Arvan, et oma sisimas, hingelt, on enamus inimesi tegelikult needsamad, kes nad olid lapsena. Sideme oma mängulise ja optimistliku loomuga kaotavad nad aja möödudes, kui maailmas aset leidvad või lähedaste valusad teod selle hävitavad. Selle sideme taasleidmine võib täiskasvanud inimesel olla tohutult raske. Seda lapsepõlve tunnet, süütut uudishimu ja mängulisust on väga lihtne unustada. Multika (animatsiooni?) abil on aga loo jutustajal võimalus edasi anda ja lavastada seda ainulaadset tunnet uuesti. Animatsioon saab meelde tuletada — ja vaatajal on võimalik uuesti tunda — kõike seda toredat, ilusat ja head, millest hiljem võib ehk vaid unistada. Multifilmist rääkides ei pea ma nõnda silmas üksnes lastele mõeldud filmižanri, vaid just ‘multikat’ kõigile.
