Õigluse otsinguil
Punane vaip, lõppematud, pimestavalt eredad kaamerate välgud, tormilised ovatsioonid ja suur huvi režissööride, näitlejate ja teiste filmitegijate vastu. Vaid mängufilmitegijate vastu, mitte animatsiooni. Huvitav ja paradoksaalne, sest…
Ma küsin oma vestluskaaslase käest, kas tema tajub erinevust mängu- ja animafilmi vastuvõtu vahel, ja saan vastuseks: „Animafilmis tunnen ma rohkem autori isiksust.”
Algul ma naeratan ta vastuse peale, kuna see tunne on mullegi väga tuttav, aga siis hakkan mõtlema, et meie, vaatajad, tahame nii harva minna sügavamale, et teada saada, kes on see autor, mis olid tema motiivid ja põhjused filmi tegemiseks. Me vaatame filmi, näeme liikuvaid pilte, süžeed, värve ja kuuleme heli, aga siiski jääb mõistmiseks puudu suur osa, see, mida ekraanil näha ei saa.
Jään mõtisklema.
Käime korraks KUMUs
Kui läheme muuseumi, on kohe näituse alguses võimalik kunstnikuga teatud määral tuttavaks saada. Meile antakse ette kontekst, milles tema teosed on loodud, ja selline lähenemine tundub õige ja loogiline. Nüüd saame näitusel viibides pidada hääletut dialoogi teoste loojaga ja selle käigus avanevad hoopis uued tähendused. Nii võimaldame kunstnikul ja tema teostel elada ja isegi aitame neid igavikulisusele lähemale. Meie, näituse külastajate roll on samuti oluline.
Aga kuidas on lood animatsiooniga?
Ülikooli esimesel kursusel, eesti animatsiooni ajaloo aine raames vaatasin põnevaid filme, mida polnud varem näinud. Eriti jäi silma Heino Parsi nukufilm „Meemeistrite linn”, mis valmis 1983. aastal. See on peenelt tehtud dokumentaalfilm mesilaste igapäevaelust, kus näidatakse nende eluringi, omavahelist kommunikatsiooni ja rolli, mida mesilased mängivad ökosüsteemis. Vaataja saab kõrvalt jälgida, kuidas toimuvad nende pisikeste tegelaste elutähtsad protsessid, ja vaataja muutub kaasaelamise, samastumise kaudu ka ise justkui putukaks. Selline kujutamisviis tekitab meis kahtlemata empaatiat looduse ja selle esmapilgul märkamatu külje vastu ning paneb võib-olla avardama oma piiratud maailmapilti. „Meemeistrite linna” puhul on empaatia ja avarama vaateni jõudmine kindlasti väga tähtis.
On ka teine, südantliigutav külg, mis avaneb, kui meil on lisateadmisi autori kohta. Heino Pars tegeles ka ise mesindusega ja oli nende töökate putukate elust meeletus vaimustuses. Tema huvi oli nakkav, mistõttu isegi Heino kolleegid Nukufilmist panid mõnikord oma töö pausile ja jooksid rüsinal õue, et imestada haruldaste hetkede üle, mida mesilaste maailm pakub. Jah, see suure ja sooja südamega inimene pidas mesilasi isegi töö juures. Kuigi, kas tema jaoks Nukufilm oli töö? Või hoopis elu?
On kindlasti suur privileeg teha seda, mida sa armastad.
„Meemeistrite linn” (1983). Režissöör Heino Pars.
Sõnamäng ja uued tähendused
Mulle meeldib sõnad „animatsioon” ja „reanimatsioon” mänguliselt, filmimaailma kontekstis kokku tuua. Nii, et animatsiooniga tegeleb filmi autor, aga reanimatsiooni eest vastutab juba vaataja. Mulle ei meeldi üldse animaatorit jumalaga võrrelda, selle asemel tahan siin rõhutada hoopis vaataja tähtsust ja rolli — teatud tingimustel.
Autor loob filmi, mis on tihtipeale tugevalt seotud tema siseilmaga. Ta täidab filmi oma armastuse, hirmude, unistuste või näiteks mälestustega ja siis tekivad ka sellised tähendused, mis ei ole meile esmapilgul nähtavad ja arusaadavad. Vaataja muutub reanimeerijaks, kui ta on piisavalt uudishimulik, et uurida autori isiksust. Uudishimu on vaataja peamine tööriist, millega saab kõik varjatud tähendused üles leida ja need taaselustada.
Mis nüüd?
Mul on väga hea meel, et esimese õppeaasta lõpuks Kunstiakadeemias on minu armastus animatsiooni vastu aina kasvanud ja et ma isegi oskan nüüdseks midagi animeerida. Ja kuna huvi animafilmide vastu on mul nüüd tohutult suur, saan eeldada, et minust saab ka hea reanimeerija.
Nüüd aga tahaks jälle punase vaiba juurde tagasi tulla ja kutsuda sinna kõik Eesti animafilmi tegijaid, nii need, kes on elus, kui ka need, kes meie seast on lahkunud. Las me näitame, et nende filmid jäävad elama, kuna me tunneme nende vastu huvi.
