Algus TMK 2024, nr 7–8
ERSO/Roots/Power 26. aprillil Estonia kontserdisaalis
Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, solist Valle-Rasmus Roots (tšello), dirigent Clement Power.
Age Veeroosi kontsert tšellole ja orkestrile „Harpüia” (2024, esiettekanne)
Üldiselt püütakse muusikas käsitleda meeldivaid nähtusi ja muusika kuulamist peetakse üheks meeldivamaks tegevuseks. Kuid muusikas saab kajastada ka valusaid teemasid, isegi katastroofe. Autoril võib olla inspiratsiooniallikaks mõni inimkonnale osaks saanud kohutav üleelamine, olgu psühholoogiline või füüsiline, kuid ta võib sellest luua geniaalse muusikateose. Esimese näitena meenub mulle Krzysztof Penderecki „Itk Hiroshima ohvritele”. Mulle tundub, et Age Veeroosi Tšellokontserdis alapealkirjaga „Harpüia” on kerima hakanud idee käsitleda inimese psühholoogilisi käitumismustreid ja arenguvõimalusi, tema esmaseid impulsse, eelarvamusi, ellujäämistahtest lähtuvaid reageeringuid jms. See maailm pakub lõputuid võimalusi enese analüüsimiseks muusikaliste vahenditega. Mõnes mõttes on päris suur väljakutse kirjutada teos pealkirjaga „Harpüia”. Harpüiade näol ei ole tegu just meeldivate tegelastega kreeka mütoloogiast. Harpüiad (kr k ’röövimishimulised’) olid julmad ja küünilised olevused, tormideemonid, keda kujutati pooleldi röövlindude, pooleldi inimestena, pikkade küünistega — Ovidius nimetas neid raisakotkasteks. Nad röövisid Pandarose tütred ning õgisid või rüvetasid pimeda Phineuse toidu. Ekslikult on neid peetud lindnaisteks.1 Veeroos aga viitab teoses hoopis kliimamuutusele, tõstatab mitmeid küsimusi, kuid jätab vastused õhku rippuma. Eks ole see ka üks võimalus ärgitada inimesi sel teemal mõtisklema. Tuul ja torm ei ole meie kohalikku eluolu ja geograafilist asukohta silmas pidades mitte mingid enneolematud nähtused, tormist tulenevaid ootamatuid asjaolusid on küllap igaüks meist ka reaalselt kogenud, olgu selleks siis merevee tõus, mis võib üle ujutada linna, või murdunud puud ja laastatud katused. Meeletut raju me Veeroosi tšellokontserdist ei leia, pigem mingist sügavusest välja immitsevat ähvardavat, tundmatut ja nähtamatut tumeainet, millele tõenäoliselt viitab tšellole omane, suhteliselt madalas registris kulgev muusikaline materjal. Ilmselt märkab kuulaja esmalt kõige enam suhteliselt pika aja jooksul kulgevat tšellopartiid, kus tšellot kasutatakse poognata näppepillina. Siin tekib seos Antiik-Kreeka muusikaga: leidsin sellelaadset tunnetust tšellopartii meloodiajoonisest. Selles mõttes on tšellokontserdi puhul tegemist mõneti ootamatu lahendusega, sest oleme harjunud seda pilli kuulama pigem kui poogenpilli. Solist tuli etteantud materjali tehnilise ja sisulise esitusega pealtnäha kergesti toime. Negatiivse (harpüialiku) karakteri toomine muidu pidulikku atmosfääri — antud juhul oli tegemist (peamiselt Tartus toimunud) festivali ainsa ulatuslikuma üritusega, sümfooniakontserdiga Tallinnas Estonia kontserdisaalis (sama kontsert oli kavas Tartus Vanemuise kontserdisaalis), kus antakse üle ka LHV panga Au-tasud — pole just tavapärane. Saalis olija tunnetas seda kui festivali avaõhtut, väärtustatud muusikasündmust, mille keskmes rullus lahti vastuoluline teos. Selles mõttes oli see heliloojal huvitav lähenemine. Teosesse oli sisse kirjutatud võimalus, et kõuemürin võib kiiresti lahtuda, suurem torm olemata jääda, jättes silmapiirile mälestuseks vaid paar tumedamat pilveriba.
Veeroosi uuest teosest võib leida muusikasse kätketud hoiatusi ja kuhjuvate energiate hajumist. Teose lõpus jääb kõlama taas peamiselt tšellopartii. Mõistagi ei saa 21. sajandil anda energiate kuhjumise, võimaliku purske ja lahtumise kujutamisele muusikas pealkirjadeks „Pastoraalne”, „Alpi sümfoonia”, „Torm” või „Pikse litaania”, kuid näib, et eestlastel kui loodusega tihedas kokkupuutes elavatel inimestel on see kontakt ümbritsevaga veel olemas ning kandub edasi muusikasse. Meenutuseks olgu öeldud, et 2008. aastal valmis heliloojal teos oboele ja orkestrile alapealkirjaga „Tuul”. Tema viimane täispikk orkestriteos „Mõttelõng” (EMPi tellimus) jääb aastasse 2018. Artikli ettevalmistamise käigus leidsin Veeroosi loomingut põhjalikult tutvustava internetilehekülje, kust huviline leiab ka teose partituuri.
Age Veeroosi Tšellokontserdi „Harpüia” esiettekanne Balti ja Eesti muusika päevadel Vanemuise kontserdisaalis 2024: solist Valle-Rasmus Roots (tšello), dirigent Clement Power ja ERSO.
Margo Kõlari „…vaid üksainus sõna…” (1999)
ERSO kontserti alustas Margo Kõlari lakooniline, kompaktne, fanfaarideküllane teos „…vaid üksainus sõna…”, mis, olles küll valminud juba 1999. aastal, jõudis tõenäoliselt alles tänavusel festivalil oma tõelise, esiettekandeväärilise esituseni (kuulasin teose esiettekande katkendit ka EMIKi kodulehelt). Helilooja on kirjutanud teose selgituseks napid, kuid kõnekad read: „…tiheda siseehituse ja lakoonilise vormiga helind — nagu üks sõnagi. Pealkirjale võiks mahtu anda muistne lugu imelisest tervenemisest, vt Mt 8: 5–13.” Tegemist on väga õnnestunud teosega, selles on just parasjagu tihedust ja lakoonilisust ning kogu helimaterjal on kuulajale mugavalt ja fantaasiaküllaselt orkestrifaktuuriga põnevaks helikangaks vormitud. Teos kannab muidugi oma ajastu hõngu. Kuulaja leiab sellest sooje tämbreid, lootust ja rõõmsameelsust. Vaheldusrikas ja elavate detailidega faktuurikäsitlus annab arusaadava ja selgepiirilise ülevaate helilooja taotlustest, sealjuures hakkab silma meisterlik orkestrikäsitlus. Käesoleva, küll teise, kuid õnnestumise mõttes esiettekandeväärilise esitusega on teos end napi viie minutiga muusikalukku jäädvustanud. Publikul on sellega tõenäoliselt lihtne kontakti leida, kergesti meelde jäävad meloodiakujundid võivad kuulaja peas veel kaua edasi heliseda. Oma fanfaariderikkusega sobib teos hästi õhtut avama. On õieti imekspandav, et pärast seda orkestriteost pole heliloojalt ulatuslikumat orkestripannood tellitud.
Liisa Hõbepappeli „Ja nüüd on ikka veel nüüd” (2024, esiettekanne)
Liisa Hõbepappeli sõnul on tema uue teose „Ja nüüd on ikka veel nüüd” („And now it is still now”) algimpulsiks üks munalõikuri tekitatud argiheli ja edasi on ta analüüsinud selle heli kõrgusi. Tõenäoliselt hakkab antud teose puhul esmalt kõrva mõnevõrra kriipiv harfikõla, mille tingivad kolm ümberhäälestatud keelt. Nende kasutamisel konsulteeris autor oma harfistist ja heliloojast kolleegi Liis Jürgensiga. Saanud vajaliku info, integreeris ta harfipartii sujuvalt orkestrifaktuuri. Teos algab delikaatse ja rahuliku atmosfääriga, vaatamata oma mõnevõrra ebaharilikule kõlapildile, mis pole nüüdismuusikas iseenesest tavatu, vaid pigem ettearvatav võte. Küll aga tundub kohati, et teoses vastanduvad staatilisemad ja püsimatumad heliväljad, korduva noodi tukslemine kandub harfilt üle ka klaveripartiisse. Pärast võimsalt välja mängitud hoovusi, mis kaasavad orkestri kogu selle kõlailus, suubutakse tagasi kammerlikkusse. Autor on pidanud oluliseks tekitada tunnet, nagu mängiks häälest ära klaver mõnes nostalgiat tekitavas ruumis. Klaveriga koos kõlavad kammerlikus lõpuosas teoses läbivalt olulist rolli mänginud harf ning ka flööt ja viiul (helilooja nägemuse kohaselt orkestri II viiulirühma tagumisest puldist). Orkestri allapoole keerduvad, otsekui rippuvad meloodiakaared toovad silme ette tuules vetruvad nõtked puuoksad, raamides samal ajal käsitletavat heliruumi ja luues mulje helikanga püsivast liikumisest.
ERSO kontserdil kõlasid veel kolme noore Baltimaade helilooja teosed: Linda Leimane „Enantiomorphic Chambers” (2018), Justina Repečkaitė „Vellum” (2020) ja Marius Baranauskase „Supernova” (2024).
Ansambli Altera Veritas (Läti) kontsert 26. aprillil Tartu Jaani kirikus
Üheks põnevaks festivalil üles astunud koosluseks oli ansambel Altera Veritas. Selle koosluse puhul tuleks esmalt selgitada selle tavapäratut koosseisu: kaks muusikut on kaasanud ansambli kõlapilti kokle’d ehk läti traditsioonilised kandled, lisaks kõlab selles ka flööt ning akordion. Koos on mängitud veerand sajandit. Ansambli omapärane koosseis näeb ette uute teoste tellimist, mis on arendanud muusikute võimet süveneda üha uute heliloojate kõlamaailma. 2004. aastal pälvisid nad Läti muusikaauhinna läti nüüdismuusika säravate ja loominguliste tõlgenduste ning läti heliloojate ergutamise eest. Ansambli esmasel iseloomustamisel tuuakse esile nende võimet pakkuda erakordseid elamusi. Nende mõtiskleva ja kaemusliku iseloomuga kavas olid viimase kahekümne aasta jooksul valminud teosed.
Lauri Jõeleht ansambliga Altera Veritas oma teose „Musica Nocturna” esiettekande puhul Tartu Jaani kirikus. Rene Jakobsoni fotod
Lauri Jõelehe „Musica Nocturna” (2024, esiettekanne)
Kontserdil tõusis esile Lauri Jõelehe „Musica Nocturna”. Jõelehe pagasis on nii mõnelegi ansambli koosseisus kõlavale instrumendile loodud loomingut. Nii on ta kirjutanud Kontserdi akordionile ja orkestrile (2013, esiettekanne: Külli Kudu ja Tallinna Kammerorkester, dirigent Mikk Murdvee, 7. VI 2013 Tartu Jaani kirikus; Eesti heliloojate festivali tellimus; teose salvestus on kättesaadav Youtube’is), samuti on ta kirjutanud kandlekontserdi „Koidutäht” (2021, esiettekanne: Anna-Liisa Eller ja Tartu Ülikooli Sümfooniaorkester, dirigent Taavi Kull, 19. IX 2021 Heino Elleri Muusikakooli Tubina saalis rahvusvahelisel kandlefestivalil). Lisaks on ta loonud kammerteoseid, näiteks „Cantus angelorum” (2014, koostöös ansambliga Una Corda), milles autor süveneb ülemhelidesse, või vioolamängija Garth Knoxi tuntuks mängitud „Chant harmonique”, millest on olemas ka ansambliversioon, esitajaks ansambel U:. Jõelehe uus teos „Musica Nocturna” pakkus otsekui võimaluse taani kunstniku Olafur Eliassoni elu lõputut tsüklit sümboliseerivatel treppidel ülespoole, efemeersusse tõusta. Eliassoni Münchenis asuvad trepid on ehedaks näiteks tema filosoofilisest, loodusest inspireeritud lähenemisest kunstile. Huvitaval kombel, kuigi ta pole heliloojaga ilmselt varem koostööd teinud, tabas Altera Veritas kergesti Lauri Jõelehe muusika poeetilist paleust ning tema muusikalise mõtlemise sügavamaid kihistusi. Esiettekandele tulnud teose esitus oli ansamblil niivõrd õnnestunud, et helilooja võiks seda oma teoste tutvustamisel uutele interpreetidele lähtekohana soovitada. Ansambel oskas võtta aega ja rahuneda. Võrdluseks võiks tuua inimese elu kulgemise sammumise, südame tuksumise või mingi muu loomuliku, mõõdetava akti kaudu. Ansambel tabas ära tekkivad harmooniad, vedas erinevaid mängijaid pidi kulgevaid meloodilisi mõttekaari ja tõi esile ülemheliharmooniast lähtuvaid kihistusi. Tulemuseks oli kaunis, puhtast ilust kantud, poeetiline ja kirgastunud teos. Sarnasel moel on leidnud kirkad toonid üles veel mõned Jõelehe loomingut esitanud interpreedid, esmalt meenub muidugi Garth Knox. See oli niivõrd rahu pakkuv oaas nüüdismuusika tavaliselt märksa rahutumas atmosfääris, et paneb kuulaja unustama argimaailma tõtleva kirjususe. Jõelehe lähenemisega ülemhelide maailmale oleks huvitav lähemalt tutvuda mõne resideeriva helilooja sarja käigus. Siinkohal aga viidakem ühele uurimusele, mis keskendub inimese kuulmise eripäradele seoses ülemhelidega. Füüsik, kirikumuusik ja magnetoentsefalograafia (MEG) spetsialist dr Peter Schneider viis Heidelbergis läbi ulatuslikud kuulamistestid, milles 87 katsealust kuulusid kas „põhihelide kuuljate” (fundamental listeners; s.o sünteetilise kuulmisega) või „ülemhelide kuuljate” (s.o analüütilise kuulmisega) rühma. Katsealuste ajustruktuurid visualiseeriti magnetresonantstomograafi (MRT) abil ja mõõdeti nende funktsioone. Schneider kirjutab, et MEG on väga tundlik meetod ajutegevuse mõõtmiseks. See mõõdab aktiivsete närvirakkude tekitatud madalaid magnetvälju ajukoores. Ülemhelide kuuljad tajuvad kauakestvaid helisid ja toone paremini. See võime asub paremas kuulmiskeskuses. Põhihelide kuuljad paistavad silma virtuoossema mängutehnika ja keerukamate rütmide parema töötlusega, mis on seotud vasakpoolse kuulmiskeskusega. Ühe teise uuringu käigus on ta tähele pannud, et muusikud valivad instrumendi vastavalt oma kuulmistüübile. Ülemhelide kuuljad eelistavad madalama tämbriga instrumente (tšello, fagott või tuuba, sellesse gruppi kuuluvad ka lauljad) ja põhihelide kuuljad eelistavad trumme, kitarri, klaverit või kõrges registris mängivaid instrumente.2
Mälestusteoseid lahkunuile
Alter Veritas ja Valdis Zilverise „Cantus in memoriam” (2004) ning Tempus Balticus (5. V Tartu Ülikooli muuseumis) ja Erkki-Sven Tüüri „Dedication” (1990)
Alter Veritas alustas oma kava Valdis Zilverise teosega „Cantus in memoriam”, mis on pühendatud ansambli liikme, endise akordionisti Aldis Jurisonsi mälestusele, kes hukkus traagiliselt autoõnnetuses. Teoses kõlab läbivalt tiksuv metronoom, mille kohta autor on kirjutanud, et see on meie eluaja sümbol.
Tempus Balticus, mille põhikoosseisus mängivad Johan Randvere (klaver) ja Māra Botmane (tšello), on asutatud 2016. aastal. Ansambel esitas kontserdi avaloona Erkki-Sven Tüüri teose „Dedication” tšellole ja klaverile, pühendusena ansambli algkoosseisu kuulunud varalahkunud liikmele, läti klarnetimängijale Jānis Tretjuksile.
Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe 27. aprillil Tartu Ülikooli muuseumis
Duo Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe on EMPil varem üles astunud 2020. ja 2023. aastal ning 2022. aastal omakorda kooslusega The Bright Future Ensemble. Kava läbivaks ideeks oli, nagu ka möödunud kontsertide puhul, põimida uudislooming ajalooliste muusikakaadritega — nõnda kõlasid vaoshoitud ja morbiidsetest meeleoludest kantud kavas Anna-Liisa Elleri ja Taavi Kerikmäe seadeis Robert de Visée (u 1655–1732/1733) „Allemande la Plainte. Tombeau pour Mesdemoiselles De Visée”, Sylvius Leopold Weissi (1687–1750) „Tombeau sur la mort de M. Comte de Logy” (1721), Adagissimo Johann Sebastian Bachi (1685–1750) teosest „Capriccio über die Abreise des geliebten Bruders” B-duur (BWV 992), mille seade oma instrumendi- ja tämbrivalikuga tõi teose sujuvalt meie kaasaega. Eesti muusikast on duo järjepidevamalt tegelnud Helena Tulve loominguga. Möödunud aastal esiettekandele tulnud Märt-Matis Lille teosele „Un’aura dolce… soave vento” lisandus sel aastal ansambli repertuaaris Tatjana Kozlova-Johannese teose „Kaotsi läinud koht” kandlele ja klaverile esiettekanne.
Tatjana Kozlova-Johannese „Kaotsi läinud koht” kandlele ja klaverile (2024)
Teose annotatsioonis ütleb Tatjana Kozlova-Johannes: „Mõnikord tahame mingisse paika tagasi pöörduda, kuid avastame, et seda kohta polegi enam. Selle asemele on kerkinud ostukeskus või on vana hoone hoopis lammutatud ja ainus, mis seda meenutab, on paar õunapuud kunagisest aiast. Mõnikord ei asu see koht, mida otsime, meist väljaspool, vaid meie sisemises ruumis. Selles loos oli selliseks kohaks kergus.” Heliloojal on varasemast ette näidata märksa jõulisemas käsitluses klaverikontsert „Blow Your House Down” („Puhu oma maja minema”, 2020). Uue, kammerteose klaveripartii oli kujundatud subtiilselt, õrnalt, selles oli efemeersust ja kõrgustesse haihtumist. Peenetundelise ja kõlailule keskenduva, rohkete kaunistustega lüürilise klaveripartiiga seostus kandlepartii, mis algas omakorda peenekoelisest faktuurist, sisaldades teose alguse klaveripartiis heljuva saatena kõlavaid flažolette. Teose edenedes faktuur küll pikkamööda tihenes, kuid teose lõpp hõljus taas vaikuses, üles, või nagu helilooja seda tunnetas — sissepoole, tagasi. Duo kava täienes algselt kirja panduga võrreldes, sest Kerikmäe leidis täiendava teosena üsna samast teemaderingist lähtuva Giacinto Scelsi (1905–1988) teose „Un adieu” (1978/1988), mis osutus Eesti esiettekandeks.
Siinkohal meenub Kozlova-Johannese loomingut kajastanud teine, hilisem kontsert Mustpeade majas, mis oli tema doktorikontserdi vaheverstapostiks: siin tuli ettekandele EMPi raames kõlanud teos ning uuesti oli võimalik kuulata 2023. aasta teost „Ainult õhk”, mille kõlapilt sobis märksa paremini Mustpeade majja (esiettekanne toimus Estonia kontserdisaalis) ning mis avanes siinkirjutajale uuest ja märksa erilisemast küljest, olles mõtteliseks sillaks juba uue, 2024. aastal duole kirjutatud teosega.
Helena Tulve „Elegeia” kandlele ja harmooniumile (2024, esiettekanne)
Duole kirjutatud teose kuulamise eel tasub meenutada Helena Tulve varasemat kogemust kandle kasutamisel teoses „Visiones” (2022). Harmooniumi pulseerivalt, vetruvalt esitatud akordidega palistatud muusikalisel kõlapadjal hõljus ulatuslikult välja joonistatud ja mitmete laiendatud mänguvõtetega kandlepartii. Siit leiame Tulve muusikale omaseid värve: nii üksikheli kui kõlalaua ulatuses poogendatud kandle helid, metalselt otsekui alla kukkuvad passaažid. Teose muusikaline tegevustik arenes graatsiliselt, äärmiselt vaoshoitud meeleoludes. Autor ütleb oma teose saatesõnas Mary Oliveri „In Blackwater Woodsi” tsiteerides: „Et elada selles ilmas, peab suutma kolme asja: armastada kõike, mis surelik; hoida seda oma luude vastas, teades, et sinu enda elu sõltub sellest, ning kui aeg tuleb, lasta sel minna, lasta sel minna.” Teos on pühendatud Anna-Liisa Ellerile ja Taavi Kerikmäele.
Defunenensemble (Soome) 1. mail Eesti Rahva Muuseumis
Üks liin, mida esindasid nii duo Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe kui ka üllataval kombel Defunenensemble, oli tagasivaade muusikaajalukku. Nii kõlas nende elektroakustilisele muusikale pühendatud kavas Lauri Supponeni teos „Continuo” (2021), mis pööras pilgu 17. sajandisse, Girolamo Frescobaldi teosele „Recercar con obligo” kogumikust „Fiori Musicali” (1635). Kontserdil kõlanud teosed olid oma ulmas installatiivse iseloomuga. Juba ainuüksi muusikaliste vahendite poolest, aga mitte ainult. Teisalt oleks võinud selle suurepärase ansambli kaasamisega anda festivalile märksa avarama nimetuse Põhja- ja Baltimaade festival, sest mahukama osa nende kavast moodustasid soome heliloojate teosed: Matti Heinineni „Hämärän tanssi” (2024) ja Antti Auvineni „Warp My Simone” (2019). Kava oli meeleolukas ja värvikas ning esitles kontrastseid muusikalisi maailmu.
Ülo Kriguli „Citychords” (2024, esiettekanne)
Eestit esindas kavas Ülo Kriguli teos „Citychords”, mille vormi ja ajalise struktuuri kujundamisel inspireeris heliloojat Manhattani panoraam New Yersey poolt vaadatuna. Helilooja sõnul algab see lugu „Central Parki lõunapoolsest servast ja kulgeb kuni poolsaare tipuni, kus praamid Staten Islandile liiguvad”. Teose kõlavärvide palett ning rütmika jättis mulje postreichilikust maailmast: vundamendiks tempokas rütmis klaveripartii oma harmoonilise plaaniga, mille peal kulgesid erinevast vaatepunktist lahendatud puhkpillide ja keelpillide partiid kas läbiva klaveripartiiga kooskõlas või sellele vastandudes. Teos oli emotsionaalne ja suurlinlikult tempokas ning kulges pigem jõulisemal dünaamilisel skaalal. Mõnes mõttes leidis sellest ka teosesiseselt lahendatud installatiivseid elemente. Helilooja sõnul on New York talle lähedane paik, efektne, mõjudes justkui millimeeterpaberile joonistatud panoraam, mille kõlalist versiooni oli publikul võimalus kuulata. Teose lõpusekunditel tekkis veider assotsiatsioon mustvalge filmi ajastusse jäävate auruveduritega (võimalik, et need olid ka mingisugused praamihääled).
Matti Heinineni „Hämärän tanssi” (2024) ja Andrius Šiuryse „Miscommunications” (2015)
USAga seostus veel teinegi teos kontserdil, soome helilooja Matti Heinineni „Hämärän tanssi”(2024). Nimelt sisaldab teos autori sõnul otseseid viiteid Detroiti techno’le, „kus püüti kesk suurlinna pimedust ja vaesust leida kujutlusvõime abil omamoodi lunastust düstoopilises maailmas”. Teose kõlapilt on võrdlemisi unenäolise meeleoluga, sisaldades üksteisesse lahustuvaid, erinevatest tämbritest või ideedest kantud, muusikaliselt ambivalentseid välju.
Balti teemat kajastas kavas Andrius Šiuryse looming. Tegu on heliloojaga, kes kirjutab interdistsiplinaarset muusikat: installatsioonidele, helikollaažidele, projektsioonidele jne. Oma esimese hariduse järgi on ta muusikatehnoloog ja on hiljem omandanud magistrikraadi kompositsiooni erialal. Kontserdil tuli ettekandele tema üks varasemaid teoseid aastast 2015, „Miscommunications”.
Sten Lassmanni klaveriõhtu 5. mail Tubina saalis
Rubriiki „tagasivaade muusikaloo rikkalikku pärandisse” asetus ka Sten Lassmanni sooloklaveriõhtu. Kavas kõlasid muusikanäited möödunud sajandi algusest: Mikalojus Konstantinas Čiurlionise „Meri”, „Kolm pala klaverile” op. 28 (1908) ja „Kuus prelüüdi” op. 33 (1909). Eesti muusikaloo varaseimaks näiteks oli Mart Saare pala „Skizze” (1910). Esiettekandele tulnud Riho Esko Maimetsa (snd 1988) teos „floating, adagio” (2024) ja Alo Põldmäe (snd 1945) „Päikeseloite loits” op. 87 (2024) esindasid samuti erinevaid põlvkondi ja erinevat muusikalist mõtlemist.
LENensemble (Leedu) 2. mail Tubina saalis
Vykintas Baltakase „Cladi III” (2021), Andrius Maslekovase „Rhizomes d’ombre” („Varju risoomid”, 2024; esiettekanne), Toivo Tulevi „To ebb, to flow, perchance to dream” (2024, esiettekanne), Gundega Šmite „Viis illuminatsiooni” („Five Illuminations”, 2015) akordionile.
LENensemble ühendab muusikuid mitmest suurte kogemustega leedu nüüdismuusika kooslusest (nt Chordos Quartet, Kristupas Wind Quintet, Kaskados Piano Trio jt). Aastate jooksul on ansambel tegelnud Baltimaade uuema muusikaga. Kooslus torkas taas silma omapärase instrumentaariumiga: Ieva Sipaitytė (viiul), Robertas Bliškevičius (vioola), Andrius Žiūra (klarnet), Ignas Daniulis (klarnet), Raimondas Sviackevičius (akordion) ja Tomas Bieliauskas (oboe). Ansambli asutaja ja kunstiline juht on helilooja ja dirigent Vykintas Baltakas, kellelt oli kavas teos „Cladi III” (2021), mis on pühendatud tema esimese kompositsiooniõpetaja Bronius Kutavičiuse (1932–2021) mälestusele. Baltakas on õppinud Wolfgang Rihmi ja Peter Eötvösi juures.
Festivali programmis võis täheldada ka kontsertidevahelist dialoogi. Nii näiteks suhestusid minu jaoks Maria Kõrvitsa teose „Night. O you…” segakoorile ja elektroonikale (2020/2024) esiettekanne Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontserdil [solistid Yena Choi (sopran), Marianne Pärna (alt) ja Danila Frantou (tenor), EFK ja dirigent Mai Simson] ning LENensemble kontserdi avateosega, Andrius Maslekovase teosega „Rhizomes d’ombre” („Varju risoomid”, 2024; esiettekanne). Maslekovas kaitses 2016. aastal Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias doktorikraadi, tema uurimisteemaks oli sonoristlik muusika. Ka Maslekovase heliloomingus on kesksel kohal kõla ja selle omadused. Tema teos andis kontserdi kavale üldise tonaalsuse. Selle voolusängis kulges ka Toivo Tulevi poeetiline, mõtisklevalt rauge ja lüüriline „To ebb, to flow, perchance to dream” viiulile ja vioolale ning kahele klarnetile, üks neist bassklarnet (2024, esiettekanne). Selle teose keskmes oli erinevates registrites lahti rulluv klarnetikõla, emotsionaalsust lisasid keelpillide partii ja Tulevi muusikale omane lainetav muusikaline kihistus.
Gundega Šmite teos „Viis illuminatsiooni” akordionile („Five Illuminations”, 2015) demonstreeris huvitavalt akordioni kõlavärve. Viies lühikeses osas heideti justkui valgusvihk mingile erilisele kõlavärvile, kusjuures iga värv oli seotud konkreetse sõna või afektiga. Kõnealuses kavas tuli esiettekandele ka Timo Steineri teos „Aga kesk jõge on õis…”(2024).
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert 3. mail Tartu Pauluse kirikus
Väga õnnestunuks pean ka Eesti Filharmoonia Kammerkoori kava, mida dirigeeris Mai Simson.
Justė Janulytė (Leedu) „Iridescence” (2023)
Kontsert algas Justė Janulytė (snd 1982) mahuka ja haarava teosega „Iridescence” („Sillerdus”, 2023) koorile ja elektroonikale, milles autor püüab leida valgusele muusikalist metafoori. Janulytė sõnul pärineb tema teose pealkiri György Ligetilt, kes kasutas seda mõistet, kirjeldades harmoonia ja tämbri abil muutuvate värvidega kõlapindu. See sobis täielikult tema teose kontseptsiooniga, „viidates optilisele nähtusele, valgusel põhinevale sillerdusele looduses”. Kogu teos ongi inspireeritud Ligeti teosest „Lux Aeterna” ja on kirjutatud IRCAMi ja Saksa Südwestrundfunki (SWR) tellimusel György Ligeti 100. sünniaastapäevaks.
Peale Janulytė „valguse muusikalist metafoori, kiirgavat heliobjekti” kujutava teose võis kontserdil nautida ka mitme meile tuttava eesti helilooja teoste esiettekandeid: juba mainitud Maria Kõrvitsa teost „Night. O you…”, aga ka Marianna Liigi „Psalmi 38, 39” (2020/2024, versiooni esiettekanne) segakoorile ja elektroonikale, samuti Evelin Seppari EFKle kirjutatud teost „Iris” (2024, Eesti esiettekanne, solist Yena Choi).
Kas EMP küpseb rahvusvaheliseks nüüdismuusika festivaliks? Tundub, et ambitsioone on. Festivali kava tervikuna jäi uue muusika festivali kohta mõneti eklektiliseks ja lähedaseks Eesti muusika päevade raamistikule, aga mõne rakursi muutmisega annaks sellest teha Põhja- ja Baltimaade põnevate autorite loomingu esitlemiskoha. Tänavu hakkasid selles osas silma esmajoones Justė Janulytė Leedust ja Matti Heininen Soomest. Nende loomingusse oleks huvi veel rohkem süveneda.
Epiloog: Ardo Ran Varrese autorikontsert 23. märtsil
Epiloogina Balti ja eesti muusika päevadele võib meenutada, et eesti heliloojate looming on olnud eesti kontserdielus püsivalt nähtaval kohal. Üheks selliseks näiteks oli ulatuslik kontsert Ardo Ran Varrese loomingust (23. III 2024), millega helilooja tähistas oma esimest suurt juubelit ja kus tuli ettekandele tema instrumentaalmuusika. Terviklikul kujul kanti ette Varrese „Uudissõnu/Unarsõnu”, mille esimest osa olen ma põhjalikumalt kajastanud Sirbis3. Varrese juubelikontserdi kava oli mitmekesine, peaaegu kõiki teoseid esitas erinev koosseis. Üks huvitavamaid leide tundus olevat Tallinna Kammerorkestri keelpillikvarteti ette kantud teos „The „Ultimate” Truth” (2022), milles helilooja oli võtnud vaatluse alla „infoudu”. Seda esitas võimendatud akustilises keskkonnas keelpillikvartett, millele lisandusid fonogrammilt kostvad reverse-helid. Teose „The Anonymous Whistleblower” pealkiri räägib juba ise enda eest, kuid autor on edasi andnud ideed, et „…miski pole nii, nagu näib. Selle saavutamiseks olen algmaterjali töödelnud live-elektroonikaga ja loo sees on mitmed ootamatused. Näiliselt kõrvaline sündmus võib doominoefektina vallandada kaose, ettearvamatu suunaga hävitava laviini”. Õnnestunud interpretatsioonis tõid teose kuulajani Kristin Müürsepp pikoloflöödil ja Nikita Šiškov live-elektroonikaga. Kavas olid ka katkendid ulatuslikumast tsüklist „13 pala kahele klaverile eesti runoviisidel” (esitajad: Kadri-Ann Sumera ja Maila Laidna) ning aleatoorse pala „CHNOPS — Essential Life Elements” esiettekanne (esitaja: Ensemble Auftakt). Kontserdi ülesehituses oli teatavaid installatiivsusele viitavaid elemente, samuti oli tal õnnestunud valguslahendus. Esitajad paiknesid erinevates ruumipunktides, näiteks kommunikatsiooni temaatikat käsitlevates teostes stuudio rõdul. Kontsert tekitas huvi avastada helilooja instrumentaalmuusikat; nii võib soovitada otsida üles Varrese Klarnetikontsert „Kahe tu(u)le vahel” [esitajad: Signe Sõmer (klarnet) ja Vanemuise sümfooniaorkester, dirigent Atvars Lakstīgala, 4. III 2022, Vanemuise kontserdimajas], mida Tallinna muusikahuviline pole ilmselt kontserdisaalis kuulata saanudki.
Viited:
1 Vt Antiigileksikon. Tallinn: Valgus, 1978. I kd, lk 178.
2 Vt Wolfgang Saus. How Your Brain Handles Overtones. — https://www.oberton.org/en/how-your-brain-handles-overtones/
3 Mirje Mändla 2023. Kindla visiooniga kava. — Sirp, 24. XI.
