EKA animatsiooniosakond saab tänavu 18-aastaseks. Selle aja jooksul on osakonnas palju muutunud. Vahetunud on juhtkond, endistest õpilastest on saanud õpetajad, joonisfilm on kolinud paberilt arvutiekraanile ning suurenenud on 3D-animatsiooni osatähtsus. Magistriõpe on muutunud rahvusvaheliseks, meelitades siia kunstitudengeid üle kogu maailma. Algselt Priit Pärna firmamärgi all avatud osakond on kaheksateistkümne aasta vältel läbinud pika individuatsiooniprotsessi, kus narratiivne joonisfilm ning eesti animatsiooniklassikast tuttavad süžeeliinid ja tegelased on vaid üheks võimalikuks väljundiks osakonna aina rikastuvas tööriistakastis. Ometi on EKA animaõpe jäänud ainsaks animatsioonile pühendunud kõrghariduse õppekavaks Eestis ning sealsed tudengid ja õppejõud kujundavad endiselt meie autorianimatsiooni tulevikku.
Järgnevalt võtangi lähema vaatluse alla tänavused lõpufilmid — nii magistri- kui bakalaureuseõppes —, et välja selgitada, millised tehnikad, lood ja uurimisteemad praeguseid tudengeid kõnetavad. Võrdluspunkti varasemaga pakub mu enda kogemus EKA animaosakonna vilistlasena (lõpetasin magistriõppe 2015. aastal) ning tulevikusuundadest annab aimu võimalus osaleda sel suvel nii magistritööde hindamiskomisjonis kui ka värskete bakalaureuste vastuvõtmisel.
2024. aasta lõpetajad: ülevaade
Alustuseks pisut statistikat. Käesoleval aastal oli EKA animaosakonnas 14 lõpetajat (7 BA- ja 7 MA-õppes).
Bakalaureustel valmis viis joonisfilmi, kaks 3D-animatsiooni ning üks nukufilm. Kõik olid loolised, hoidudes Ida-Euroopa animatsioonile omaselt kõneldud dialoogidest (vaid ühes oli kasutatud pealelugemist). Temaatiliselt inspireeruti nii mütoloogiast („Hingelind”, rež Piret Potter, „Koobas”, rež Kirke Ross), ulmest („Exspiro”, rež Sigrit Villido, „Portaal”, rež Kelli Tõnurist) kui vaadeldi läbi huumoriprisma läheduse ja hoolitsemise erinevaid varjundeid („Lemmik”, rež Elise Kruusel, „Odontofiilia”, rež Naira Hatsaturjan, „Chickenman”, rež Nicole Tanysh).
Magistrite seas oli pilt kirjum. Seitsmest lõpetajast oli vaid üks valinud lõputööks narratiivse animatsiooni võimalused (tuginedes Hans Christian Anderseni muinasjutule „Liblikas”). Teisi filme võib iseloomustada kui uurimuslikke, abstraktseid või metafoorseid, mis keskenduvad pigem meediumi enese või mõne tunde/seisundi avamisele.
Tõeliselt mitmekesine oli magistrite kasutatud tehnikate valik. Valmis animaosakonna esimene TI abiga teostatud lõpufilm, animeeriti leidobjekte, isegi terveid maastikke, aga segati omavahel põnevalt ka traditsioonilisi tehnikaid (nt eespool mainitud lühifilmis „Liblikas” on kombineeritud liivaanimatsiooni, lamenukku ja 3D-d) ning pöörduti tagasi tooreste materjalide, nt filmilindile kraapimise (direct animation) juurde.
Soome-ugri müstikast hambafetišini — uljad bakalaureused
Bakalaureuseastme töödes on alati teatavat toorust. Meedium ei allu veel täielikult kunstniku tahtele. Ajaline surve on (enamasti) suurem kui magistritööde puhul. Teosele ei looda laiaulatuslikku teoreetilist tausta, pigem kõneleb see ise enda eest, kõigi konaruste ja ebakõladega tükkis. See „toorus” muudab need filmid ka publikule lihtsamini ligipääsetavaks. Autorgi seisab justkui vaatajale lähemal, kuna kõikvõimalikku retoorikat teose ümber on vähem. Eelkõige aga julgevad bakalaureused veel nalja teha.
Kui tänavustest magistritöödest ei olnud ükski taotluslikult humoorikas, siis bakalaureused lustisid üsna julgesti. Satiiriline „Chickenman” kasutas ära karikatuurilisi väljendusvahendeid ning peitis kaadritesse ka sõnamänge ja easter egg´e. „Odontofiilia” jälgis hambafetišist kantud armulugu hambaarsti ja viletsas seisus hambumusega krokodilli vahel. Elise Kruuseli „Lemmik” esitas aga veenva monoloogi inimest pidava koera perspektiivist. Kõnekeelne ja asjalik pealelugemine meenutas vägagi Nick Parki populaarse sarja „Loomasuu ei valeta” paremaid palasid. Näiteks teatas koer uhkelt: „Aastatepikkuse töö tulemusena olen välja töötanud kõige tõhusama äratuskella — ila!” ning imetles inimese pühendumist tema järelt koristamisele: „Iga minu väljaheide on aktiivsest keskkonnast eraldatud ning kaitstud kadumise ja hävimise eest, et säilitada selle edaspidine kasutatavus tulevikus. Olen nii oluline, et minu lemmik on pühendanud oma elu minu surematuks muutmisele…”
Muidugi leidus lõputööde seas ka tõsisemaid varjundeid. Piret Potteri rahvausundist kantud joonisfilm „Hingelind” meenutas stilistikalt Kaljo Põllu graafilisi teoseid. Soome-ugri hämarus oli hingestatud, lihtsustatud taustad ja maitsekas folksümbolite kasutus andsid teosele ajatu tunde.
Oma käekirja poolest eristus teistest endale juba tätoveerija ja illustraatorina nime teinud Sigrit Villido film „Exspiro”, mis tõi groteskse ning suuresti joonele toetuva koomiksi- ja tattoo-esteetika edukalt üle audiovisuaalse kunsti maailma.
Koos lastesõbralikult armsa 3D-multifilmiga „Portaal” ning robustsevõitu (õudus)nukufilmiga „Koobas” ongi meil bakalaureuseastme lõpufilmide näol olemas üsna täielik komplekt populaarsematest animatsioonižanritest ning nende sihtrühmadest.
„Exspiro”. Režissöör Sigrit Villido.
Uute tehnikate tuules: tehisintellektist Käsmu metsade vahele
Kui kaardistada tänavu EKA magistrifilmides kasutatud tehnikaid, siis oleksid skaala eri otstes lätlasest animaatori Aurelijus Čiupase tehisintellekti kaasabil valminud film „Diffusion Pilot” ja mehhiklanna Laura Andrea Gudiño Sosa objektianimatsiooni ja aegvõtet kombineeriv „Anima Natura”. Viimane pöördus tagasi animatsiooni lätete juurde, otsides animatsiooni kaudu animismi avaldusi looduses ning vahendades neid ka vaatajale. Mõlema tudengi lõputöö oli miinimumnõuetest selgelt suurem. Lisaks filmile ja kirjalikule uurimistööle korraldas Sosa kaastudengitele ka loodusanimatsiooni töötoa ning Čiupas peab TI rakendusvõimalustest autorianimatsioonis blogi1, mis sisaldab nii praktilisi juhendeid, esseistikat kui kasulikke viiteid teemakohasele kirjandusele.
Praegu tehisintellektiga seoses õhus olevate hirmude ja lootustega mitmeti vastuvoolu ujus oma magistritöös Čiupas. Esiteks ei püüdnudki ta võimalikult sileda, realistliku ja viimistletud kujundiloome poole, vaid nautis meediumi „läbipaistvust”, protsessi käigus esinenud vigu ja ebatäpsusi. Sestap ei valinud ta tööks ka kõige uuemat või võimalusterohkemat tehisaru generaatorit. Teiseks ei loonud tema filmi TI, vaid „Diffusion pilot” valmis TI „kaasabil”, kaader kaadri haaval nagu traditsioonilinegi animatsioon. Čiupas suunas tehisintellekti tööd iga pildi vahel, muutes pisut käsklusi, kadreeringut või liikumist. Ning kolmandaks sedastas ta kohe kirjaliku töö alguses, et ei pöördunud TI poole mitte lootuses kiiremale tulemusele või väiksemale töövaevale, vaid uurimuslikust huvist TI kaasabil loodud animatsiooni eripärade vastu. Samuti jättis ta vaatluse alt välja meedias hetkel võib-olla kõige rohkem tähelepanu pälvivad küsimused TI ülemvõimust, hägustuvatest autoriõigustest ja eetilistest dilemmadest.
Tulemuseks on unenäoline, isegi hallutsineeriv film, kus kujutis pidevalt vibreerib, sulab ja voolab. Pealkiri „Diffusion pilot” viitab nii kasutatud TI mudelile2 kui animaatori pidevale piloodi rollis olemisele. Lõpuks on kunstnik siiski see, kes pildiloome generaatorit suunab ja taltsutab. Čiupas ise on nimetanud TI-d unenägude generaatoriks ning tõmbab lõputöö kirjalikus osas korduvalt paralleele tehisaru tööprotsesside ja inimese närvivõrgustike vahele. Tema film ei olegi niivõrd „valmis kujutis” kui protsessi paljastamine.
„Diffusion pilot”. Režissöör Aurelijus Čiupas.
Laura Andrea Gudiño Sosagi filmis on meedium ühtlasi kaasloojaks, kuid tehnika viimaste saavutuste asemel on ta pöördunud looduse poole. Sosa on püüdnud animeerida looduses viibimise kehalist kogemust: kuidas hingata õhu liikumisega samas rütmis, jälgida metsaaluses toimuvaid muutusi ning kivikeste veeremist. Tehniliselt võib Sosa filmi „Anima Natura” liigitada objektianimatsiooniks. Autor on jäädvustanud looduse elusust, kohati sellesse sekkudes, liigutades puutüvesid või kive, kohati lihtsalt filmides aegvõtte abil aastaaegade vaheldumist ja tuult. Lisaks vabas õhus animeeritud episoodidele on teose üheks tasandiks ka valgel tasapinnal korrastatud leidobjektide kogud (lehed, teokarbid, okkad), mis samuti kaamera all mänguliselt animeeruvad, ja pimeduses lebav märkmik, mis näib sümboliseerivat mälu — autori asjatut püüdu oma looduskogemust kuidagi talletada.
Film peegeldab autori imetlust looduse vastu ning võimetust maastikukogemust terviklikult haarata. Animatsiooni vahenditega tuletab Sosa vaatajale meelde, et kõik looduses on elus, hingestatud, anima’t täis. Sosa on saavutanud meediumiga hea dialoogi ning teosest aimub, et tema lühiformaadis vahendatule eelneb tohutu eeltöö ja keskendumine. Moodsates terminites väljendudes on tegu justkui mindfulness’i harjutusega, mis kutsub nii vaatajat kui looduses viibijat üles teadvustama oma kehalist kogemust. Aeglustama, tajusid teravdama ja keskenduma.
Nii Čiupas kui Sosa on lõputööks valinud eksperimentaalse meediumi. Mõlemad on tehtud valikut usaldanud ja valitud tehnikal on oluline roll nende loomingulises protsessis. Kui animatsioonis nähakse eelkõige staatilist, aeganõudvat ja kontrollitud meediumit, siis nii „Diffusion Pilot” kui „Anima Natura” on üsna improvisatsioonilised, unenäolised ja juhuslikkust võimaldanud teosed. Kumbki neist ei ole narratiivne film, vaid püüd kutsuda vaatajas esile teatav meeleseisund. Ühel juhul unenäoline teadvusevool, mis vägagi peegeldab meie pildilist taju ja mälu, ning teisel juhul teravdatud teadvelolek looduse rüpes. Tundub, et animatsioon saab veel laieneda mõlemas suunas — nii ürgsete, poolmaagiliste praktikate kui tänase tipptehnoloogia pakutud võimaluste poole.
„Anima Natura”. Režissöör Laura Andrea Gudiño Sosa.
Tumemeelsuse poeetika — ehitades mälestuste maja
Järgmisena vaatleksin lähemalt kolme poeetilist ja isiklikku animatsiooni, mis uurivad mälu ja selle kujutamisvõimalusi animatsioonis.
Kolumbiast pärit animaator Carlos Santiago Ordóñez Alarconi on filmiga „It is (Not) yours” ehitanud „mälestuste orbudekodu” (autori väljend). Teoreetiliselt suuresti Gaston Bachelardi „Ruumipoeetikale” toetuv teos uurib ruumi fenomenoloogiat ning, isiklikumal tasandil, autori suhet oma ema ja koduga. Küproselt pärit Evridiki Papaiakovou film „Poppy Flowers” („Moonid”) tegeleb religiooniga. Kas religioosne tunnetus on „päritav” või peab selleni igaüks ise jõudma, küsib autor. Tugevaid kristlikke sümboleid (muna, kala, rist, õun jne) kasutav eksperimentaaltehnikas film on suure emotsionaalse laenguga ekspressionistlik manifest usulisele enesemääramisele. Kolmanda lõpufilmina lisaksin nende, abstraktsemate animatsioonide juurde portugallasest autori Inês Machado Sales Grade Pinto filmi „Islands of Abundance” („Ilhas de Abundancia”/„Külluse saared”), mida võib vaadelda leinarituaalina kadunud lähedasele või leinateraapiana.
Meediumi ja sõnumi ühtsus avaldub kõige selgemini Papaiakovou animatsioonis „Poppy Flowers”. Tegu on direct animation’i näitega, kus kunstnik on animatsiooni kaader kaadri haaval otse filmilindile kraapinud. See aeganõudev ja kapriisne tehnika (animaator ei saa tulemust vahepeal arvutis kontrollida ega ajajoonel tagasi kaadreid parandama minna) ei leia just sagedasti kasutust. Dünaamiline ja ekspressionistlik, puulõiget meenutav kraabitud kujutis võimendab aga filmi religioosset temaatikat vägagi kenasti. Lisaks peegeldab filmilindile „graveerimise” protsess teisigi mäletamisega seotud objekte, näiteks monumente või hauasambaid, kuhu samuti on mälu sõna otseses mõttes sisse kraabitud.
„Poppy Flowers”. Režissöör Evridiki Papaiakovou.
„Poppy Flowersi” robustsele, kuid selgepiirilisele pildikeelele pakub vaheldust episood, kus ekraanil veikleb toores, erinevate kemikaalide ja protsesside käigus moonutatud filmilint. See osa animatsioonist on kaootiline, intensiivne ja tume. Loos peegeldab see minajutustaja eneseotsingut, jumaliku kogemuse ootust. Kaosest sünnib lõpuks mälu ja mõistmine, pilt naaseb ekraanile.
Carlos Santiago Alarconi film „It is (Not) yours” seevastu on esmapilgul võrdlemisi klassikaline joonisfilm. Lihtsad, täitmata pliiatsijooned valgel taustal. Korduvad kujundid: vihm, kuhjuvad nõud, ruumilised metamorfoosid. Peategelane liigub majas, mille kohalolu vaataja tunnetab, kuid mille tervikpilti ei avata. Majast, mida füüsiliselt justkui kohal (ekraanil) ei olegi, näib ometi olevat võimatu põgeneda. Autor küsib, kuidas mõjutavad meid ruumid ja kodud, meie lähedased. Ükski koht ei ole ju meie jaoks nii lõplikult kadunud, kui need, kus me kunagi oleme elanud. Ükski koht pole ka nii lähedane, meid vormiv, kui need, kus me kunagi oleme elanud.
„It is (Not) yours”. Režissöör Carlos Santiago Alarcon.
Alacorni sõnatu ja minimalistlik film on justkui anum, mille defineerivaks osiseks on tühjus. Lingua franca’ks on siin vaikimine. Ehkki autor oma lõputöö kirjalikus osas Borgesele ei viita, on tegu väga borgesliku ruumiga, mõtteharjutusega, kus võimatu konstruktsioon omandab (korraks) füüsilise vormi. „…mälestustest ehitatud maja, kus ma praegu elan…” („…a house constructed from the memory of the past, to be inhabited in the present…”) on küllap iga inimese enesetunnetuse osa, oma loomulikkuses enamasti teadvustamata, just nagu filmis jääb nähtamatuks maja, milles peategelane toimetab.
Inês Pinto film „Islands of Abundance” on samuti omamoodi anum, ehkki siin on see selgemini visualiseeritud ja pidevalt kaadris. Keskseks kujundiks on käed, mis raamivad sündmustikku. Need on autori käed, mis lõid filmi ja mis ühtlasi piiravad seda. Autor on pidevalt kohal. Taamal, käte vahelt avanevas vaates, loksub meri. Kaadri keskel on aga väike ümar avaus, millest avanevad vaated mälestustele, sümbolitele ja elule.
Kahe eelmise teosega võrreldes jääb Pinto film pisut lihtsakoeliseks. Samuti ei ole rütm ja heli nii tundlikud, tervikuga kooskõlas kui eelnevates näidetes. Ehkki Pintogi demonstreerib tugevaid tehnilisi oskusi, jääb teose emotsionaalne laeng nõrgaks. Kui narratiivist on loobutud afektiivse lookaare kasuks, kannatab nende ebakõlade tõttu kogu film ja keskne sõnum läheb teekonnal kaotsi.
Kõrvutades neid kolme teost, „It is (Not) yours”, „Poppy Flowers” ja „Islands of Abundance”, tõuseb aga siiski esile teatav trend, õigemini julgus, läheneda animatsioonile kui filosoofilisele tööriistale. Kõik autorid demonstreerisid originaalset mõtlemist ja tugevat autorikäekirja. Mis aga kunstis veelgi olulisem, ka julgust end ekraanil avada ja olla haavatav.
Kväärkino õied
Kahes magistritöös pandi proovile sotsiaalsete ja bioloogiliste identiteetide piirid, hägustades animeeritud tegelase soolist ja rassilist kuuluvust.
Ditiya Ferdous’ lõpufilmis „Butterfly” lendab ringi androgüünne liblikas, kes otsib kaaslaseks sobivat lilleõit. Ferdous’ lõputöö kirjalik osa tegeles antropomorfismi ja rassiteemade kujutamisega animatsioonis, kuna tema libliktegelase stilisatsioonis võib näha viiteid USA ajaloo rassistlikumasse ladestusse kuuluva blackface’i traditsiooniga. Ehkki animafilmi aluseks on Hans Christian Anderseni samanimeline muinasjutt, on animaator loobunud kirjaniku välja joonistatud selgepiirilisest moraalist. Liblikas ei leia küll suve lõpuks enesele sobivat õit, kuid see pole mitte tema kergemeelsusest, vaid pigem emantsipatsioonist tulenev asjade käik. Ta kasvab endale seatud normidest ja ootustest suuremaks ja julgeb neist kõrvale kalduda.
Antropomorfiseeritud nimitegelane Ferdous’ filmis on esitatud väga voolavate joontega. Üldplaanides on ta harilik, kõigile tuttav liblikas, kes aasadel ringi laperdab. Keskplaanides näeme, et õrnade tiibade vahel on inimese anatoomiat ja proportsioone järgiv keha, Liblikas muutub antropomorfiseeritud tegelaseks. Lähiplaanides aga, kus kõige ilmekama osa tegelasest moodustavad tema silmad, avaldub tema võime tunda inimlikke emotsioone ja kõhklusi. Neis stseenides mõjub ta pigem liblikakostüümi kandva inimesena ja tema loomalikkus, teisesus ununeb.
Kui Ferdous’ film haakub kväärteemadega pigem riivamisi ja olenevalt vaataja pilgust ning kultuuripagasist võib seda vaadata üsna erinevate nurkade alt, siis (samuti USA päritolu) filmitegija Xinpie Sheni animafilm „Wishing Fountain” („Soovide kaev”) on seksuaalsest sümboolikast ja soovoolavusest laetud. Filmiajaloolist kväärkonteksti aitab teosele luua Sheni magistritöö kirjalik osa pealkirjaga „Politic of Aesthetics in New Queer Cinema”.
Sheni filmi esteetikat võib kirjeldada kui dekadentlikku või camp’i. Hoolikalt viimistletud joonisfilm algab panoraamiga, kus madu libiseb mööda sugestiivsest sümbolismist täidetud nipsasjakestega lauda küpse papaiani. Eksootiline puuvili avaneb silituste peale ja tema seemned voolavad pärlikeena siugjalt mööda androgüünse inimtegelase keha. Tema ilme on ekstaatiline. Nauditavat kogemust pakub „Wishing Fountain” ka vaatajale. Hüpnotiseeriv muusikaline kujundus, lopsakas dekoor ja detailne joonistuslaad ühes müstilise, davidlynchiliku pahelisusega moodustavad intrigeeriva ja kaasahaarava terviku.
„Poppy Flowers”. Režissöör Evridiki Papaiakovou.
Lõpetuseks
Sel aastal EKA animaosakonna magistriõppes valminud filmid olid mitmekesised nii kasutatud tehnikate kui käsitletud teemade poolest. Tudengid suutsid keerulisi teemasid abstraheerida ja mõjuvalt publikule lähemale tuua. Kõigis filmides oli tunda tugevat autorikäekirja. See annab aimu animaosakonna juhendajate võimekusest ja usaldusest tudengite vastu, aidates neil just endale südamelähedasi probleeme ja väljendusvahendeid süvitsi uurida.
Paraku on EKAs harv juhus, et bakalaureuseastme animatudengid õpinguid siinsamas magistritasemel jätkavad või animaosakonna magistrandid Eestis professionaalsete filmitegijatena tegutsema asuvad. Praeguste rahastamissüsteemide raames on välismaalasest režissööril keeruline oma filmiprojektile Eestis toetust leida. Kuna magistriõpe on aga rahvusvaheline ja seega tasuline õppekava, jääb see kõrge õppemaksu tõttu jällegi paljudele eesti tudengitele kättesaamatuks.
Bakalaureuse- ja magistriõppekava moodustavad justkui ühe terviku. Esmalt tutvustatakse tööriistu ja omandatakse tehnilised oskused, magistrantuuris aga võetakse need oma huvidest lähtuvalt juba teadlikult kasutusele. Lõpufilmide järgi otsustades on mõlemad tasandid EKA animaosakonnas oma eesmärkide kõrgusel. Paraku on kool vaid üks lühike lõiguke loomeinimese pikal teekonnal. Nii tasubki mõelda, kuidas soodustada EKAst väljuvate talentide — nii kodu- kui välismaiste lõpetajate — juurdumist eesti animatsioonimaailma, et kooli ajal tekkinud sidemeid oleks kergem säilitada ning EKAst kaasa saadud anima elavdaks ka siinset filmimaailma.
Märkused:
1 Blogiga on võimalik tutvuda aadressil: diffusionpilot.blogspot.com
2 Difusioonimudelil töötav tehisaru lisab kujutiseloome protsessis alguses saada olevatele andmetele müra ja genereerib/ennustab uue pildi andmestikku tasapisi mürast puhastades. Protsessi on aimata ka Čiupase lõpufilmis, kus pildid on tihti ebatäpsed, räbused või kujutised ilmuvad tasapisi hägustest värvilaikudest.
Tuntuim difusioonimudelil töötav tehisaru süvaõppemudel on 2022. aastal välja lastud Stabel Diffusion.
