Vaata kui huvitav: paljud tulevad läbi filmiklubide! Minu tulevane kolleeg ja filmikriitik Sulev Teinemaa sebib alguses TPI filmiklubis. Olav Neuland „sünnib” Tallinna filmiamatööride klubis. Isegi Vladimir Karasjov alustab Siberis Tomski Riikliku Ülikooli filmiklubis oma sisenemist suurde filmi, õigupoolest räägitaksegi temast kui 60-ndate ülikoolide filmiklubide algidee autorist üle terve Nõukogude Liidu.
Jaak teeb selle kõik läbi, nagu kord ja kohus. Alguses Tartu filmiklubis Amfo, siis juba ülikooli filmiklubis. Mingit akadeemilist filmiharidust tal pole, edasine on hullumeelne enesetäiendus, „unes ja ilmsi”. Ta ilmub minu filmi-ilma Rõuges 1984. aasta suvel, mil Helle Karis võtab siin üles oma teist mängufilmi „Karoliine hõbelõng”. Sile tudengiohtu assistent, kes sedasi vaikselt poebki eesti filmi sisse. Ja juba ta kirjutabki lugusid eesti filmaritest. Näe, 1986. aastal intervjuu Rein Maraniga siinsamas TMKs ja 1987. aastal Enn Sädega, hoopis põnev on aga 1989. aasta intervjuu Vladimir Karasjoviga Pariisis! See on esimene lugu „poliitpagulasest” režissööriga ikka veel nõukogude ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Tubli saavutus igatahes!
Jaak „röövlite” keskel Männikul. Juuni 1984 ja „Karoliine hõbelõng”.
Enn Säde foto
Et ma pole Jaaguga ajakirjade toimetuste tubades peaaegu koos olnud, jäävad tema ohtrate artiklite lood teistele meenutamiseks. Tasapisi tärkab temas huvi eesti filmi minevikuvarjude vastu, sest uus aeg on arhiivid avanud. Theodor Lutsust saab peaaegu et kambajõmm läbi aastakümnete, Jaak käib Brasiiliaski filmimehe jälgi ajades, raamatuni paraku jõudmata. Aga noor filmiloolane (talle ei meeldi, kui teda filmikriitikuks hüütakse) hoiab juba marssalikepikest tagataskus ning et Eesti Telefilmis teda veidi poputatakse, saab ta teha oma esimese ametliku dokumentaalfilmi nimega „Emb-kumb” režissöörina juba 1986. aastal. Osavalt just filmiamatööridest, sest ta on sel hetkel ise alles õpipoiss. Abiks operaatoritena on tal omad poisid Enn Putnik ja Peeter Ülevain. Tunnistan ausalt, ma pole seda pooletunnist lugu näinud… Vastukajadest ajalugu vaikib. Aga esimene katse on sooritatud! Filmikriitikuna lihvib Jaak sulge, artikleid tuleb palju (äkki liiga palju?), otsene huvisuund just nagu hägustuks. Aga ta on põhjalikum kui teised kirjamehed, ta ronib arhiivi ja toob lagedale näiteks Arvo Valtoni käsikirja totaalselt läbi sõimatud/läbi kukkunud Neulandi filmile „Hundiseaduse aegu” („Kõnelus kujuteldavast kohtust”, Sirp ja Vasar, 10. jaanuar 1986) ning püüab mõista, et Olav Neuland viskus ambražuurile Tallinnfilmi päästmise nimel… Olav tuleb ja surub tänutäheks Jaagu kätt.
Murdeline Eesti taassünd — küll on raske nendesse (filmi)aastatesse sisse kiigata. Korraga uus sotsiaalne süsteem, põlvkondade vahetus ja tehnoloogiline möll. Arvutiaeg astub agressiivselt sisse, aga õpipoisiaega ei anta. Uju või upu!
Esna mõisas augustis 2013 „dokumeeste” suvepäevadel. Klassikute kehakeel!
Igor Ruusi foto
Keskset stuudiot pole, algab igamehe isetegevus. Kes millega filmib, kes kus monteerib… Režissöör Helle Karis pandib oma korteri, võtab laenu ja ostab Avidi arvutimontaaži, aga mängufilmi ei saagi enam teha: „See temaatika ei ole päevakajaline, see ei tarvitse vaatajaid huvitada,” kaigub rahastajatelt. Kuid Jaak oma viimases intervjuus Sirbis (26. juuli 2024) läheb muidugi liiale selle tekitõmbamise ja intriigide jutuga, see võis nii paista väljapoole. Sees olles — see on sündiv konkurents loojate vahel, mida keegi ülepea polnud ju väga kogenud… Olid ju töö ja leib enam-vähem tagatud. Äkki „hea isa” kadus ära, peataolek… Kahjuks polnud neil keerulisel aegadel eesti filmis juhtfiguure, kõik nutsid igaüks oma põõsa all…
Kuid äkki, 2000. aastal suvel on Jaak raskelt sündinud Eesti Filmi Sihtasutuse peaekspert. Ma ei leia meie (Ago Ruus & Enn Säde) laualehest Pääsuke sellekohast märkust, kuidas see nimetamine toimus. Peadirektor Riina Sildos saab koha raske konkursiga, küllap siiski ka Jaak. Kerge üllatus see ju on, ühtäkki hakkab filmiinimeste saatust otsustama mees kõrvalt? Kallis apartement Vana-Virus, Jaagu juurde pääsemiseks tuleb nüüd ette helistada. Samas hullumeelne töökoormus ühele inimesele, ülipikad tööpäevad, vaimne väsimine on kerge tulema, mitte kõik otsused pole õiged. Paratamatult pingulduvad inimlikud suhted kolleegidega, ega sellest pääse.
Huvi pärast löön Jaagu artiklite alusel kokku välisfestivalidel käigud, mis ei tarvitse olla täpne:
Cannes’is 14 korda, Berliinis 14 korda, Tamperes vähemalt 4 korda…
Projektijuht Jaak veiniklaasi ja telefoniga. Eesti Film 100 kodune lõpetamine 12. detsembril 2012. Rein Kasaku foto
