Eestlased Cannes’i filmifestivalil.
Karlo Fungi erakogu foto
Jaak Lõhmuse ärasaatmisel ütles Riho Västrik vestluses, et juba on väga väheks jäänud neid, kel eesti ja maailma filmiajalugu veel rikkalt teadmistepagasis. Netist võid ju leida informatsiooni, aga see pole see. Ja et eks me saa näha, kui suur on see kaotus, ka BFMi tudengite jaoks. Jaak oli seal ju õppejõuks.
Kui Venemaa riiklikust filmiarhiivist leiti „Laenatud naene” (1913), oli Jaak väga elevil. Nii elevil ma polnudki teda enne näinud — eesti filmiajalugu tõi välja muidu rahuliku, muheda ja kergelt iroonilise mehe kire. Tundus, et mida lähemale meie filmiloo algusele, seda suurema kirega Jaak asjasse suhtus. Tema lahkumise järel sai eriti selgeks, et ta oli üks eesti filmiloo hoolega hoidjatest. Tänu!
Donald Tomberg, TMK filmitoimetaja
Minu ajal tegutses TMK kino liinis triumviraat Ruus–Lõhmus–Teinemaa, kuigi osakonnas oli kaks toimetajakohta. Alguses nägi ka Lõhmust toimetuses, sest ta oli невыездной, see tähendab, et organid ei lasknud teda välismaale. Kui aga toimetus käis Soomes, lubati ka kinotoimetaja Jaak Lõhmus raja taha. See oli viga, sest nüüd oli Lõhmusel välispass ja maailm oli täis filmifestivale. Kui Jaak pärast järjekordset pooleaastast ärakadumist taas toimetusse ilmus, oli ta näol lõhmuslik muhelus ja pea täis maailmakino šedöövreid. Lõpuks sokutas ta enda asemele ajakirja tegema Sulev Teinemaa, kuid hoidis ka ennast kuidagi toimetuses arvel, genereerides ilmanäinud mehena lennukaid ideid. TMK oli siis rahvusteatri, süvamuusika ja maailmakino ajakiri. Nüüd arutab see kolmik seal üleval filmiasju. Aga küllap jätkab Lõhmus oma rändamist mööda taevakino festivale.
Mihkel Tiks, TMK peatoimetaja 1988–1991
Maikuus olin Draamateatris „Eisensteinil”. Sissejuhatuseks vestles Jaak laval oma poja ja kolleegi Johannesega. Lõpus küsimused, rahvas ei võtnud väga vedu. Ootamatult kinnitas Jaak pilgu minule kõigi nende peade keskel ja lausus oma alatisel mõnusal moel: „Madis, aita välja!” Kohmasin midagi. Jaak tundus täpselt sama nagu alati. Talle oli jäänud veidi üle kuu…
TMK toimetus oli pulbitsev koht. Oma ala tundsid ja edendasid õhinal kõik, sellega keegi teiste seast esile ei tõusnud. Kunstide tubades jätkus neid, kel efekti, draamat, vahel mängulist konfliktigi (tihtipeale võideldes T või M või K ruumi üle sündivas numbris). Noobel Ruus, stentorihäälne Tooma, elektriline Hans H. naabertoimetusest. Ja teistmoodi Jaak — kuigi ta võis olla vägagi elav ja vaimukas. Enamasti pigem rahulik tuli. Avaldas muljet, et nad Ruusiga teietasid. Klass! Jaak isegi pöördus: härra Ruus!
Tollasest tasakaalukast heasoovlikust filmitoimetajast sai eesti filmipõllul oluline teerajaja, valdkonna ehitaja. Õigemini aednik.
Aitäh, Jaak!
Madis Kolk, TMK muusikatoimetaja 1982–1989
Vanu fotosid üle vaadates leidsin pilte ühest eestlaste õhtupoolikust Cannes’i filmifestivalil, teiste seas ka Jaak. Inimest pildil näha peaks olema täiesti loomulik ja meenutust ma ju foto kaudu otsisingi. Siin oli aga üks vastuolu. Pilt ei öelnud midagi selle kohta, millega Jaak tegelikult meelde on jäänud. Loomulikult oli ta osa filmikogukonnast, suhtles, kirjutas arvustusi, festivaliülevaateid, tegi intervjuusid ja kõike seda, mida filmiajakirjanikud ikka.
Tema arvustusi saab lugeda, telearhiivist saab üle vaadata tema filmisaateid ja sissejuhatusi eesti filmiklassikale. Ent minu mäletamist mööda suhtus ta filmiolevikku harva samavõrd kirglikult kui -minevikku. Märska, Pääsuke, Luts ja nende (võib-olla just eriti kadunud) filmid olid tema jaoks sama elavad kui kaasaeg. Jaagu suhe filmilooga ei olnud faktiajaloolase lähenemine, selles oli siirast uhkust ja respekti, ilmselt ka imetlust nende avastajate vastu, kes sada aastat tagasi tegid filme nii, nagu oskasid ja olud lubasid. Ka tollal oli publiku tähelepanu heitlik ja vaataja silma ees seisis standardina tollane Hollywood. Eesti mängufilmi varane lugu lõppes paljuski helifilmi tulekuga. Jaak jaksas vaadata ja pöörata tähelepanu neile filmitegijatele, kes jäid tummaks väga mitmes mõttes.
Karlo Funk, Jaagu kolleeg Eesti Filmi Sihtasutuse päevilt
Jaaku oli mul õnn mul tunda tema elu viimased kuus aastat. Neli nendest filmikoolis tema käe all õppides. Nii mõnigi endine filmitudeng ja praegune tegija kuulis teadet Jaagu lahkumisest kinosaalis: Jaagu poeg Johannes Lõhmus korraldas parajasti oma esimest festivali „Valga Hot Shorts”, kui ootamatu uudis tuli. Ka mina viibisin sõnumit saades kinosaalis, küll Eesti teises otsas, Tallinnas. Vaatasin oma pojaga Pixari animafilmi „Pahupidi 2”1. Kui hiljem seda kokkusattumust Tristan Priimäele mainisin, arvas too, et sellepärast ei tohigi kinosaalis telefoni näppida. Jaak oleks kindlasti nõustunud! Nagu paljude jaoks algas Jaagu ärasaatmine kinosaalist, nii sai see seal Platoni koopas ka lõpetatud, kui osa virgemaid matuselisi ootamatu idee ajendil BFMi kinosaali kogunes, et vaadata Jaagu üht lemmikfilmi, Tarkovski „Peeglit”2. Seekord oli ka Jaak kohal: pildi kujul, mis sai näpatud koolis tema mälestuseks süüdatud küünla kõrvalt. Jaak vaataski filmi samalt toolilt, kus ta kõik need aastad filmikoolis loenguid oli pidanud.
Jaagul oli õpetaja ja inimesena harukordne omadus näha teistes seda, mida nad ise endas ei arvanudki olevat, ja veelgi enam, oskus seda välja öelda nii, et selle sooja muheluse osaks saajal tekkis tunne, et ta Jaagule juba ette natuke võlgu on. Umbes nagu Gandalf kääbikutele. Igal tudengil oli Jaaguga ilmselt oma salaleping, millest teadsid ainult tema ise ja Jaak. Vähemalt oli nii paljudel. Jaagu ootamatu lahkumise järel üllatas mind tema mõju ulatus, mis siis äkki ilmsiks sai. Johannes Lõhmus märkis isa ärasaatmisõhtul, et teravmeelsed aforismid, mida Jaak ikka armastas korrata, olid teada inimestele, kellega ta oli sama teed käinud juba 70-ndatest saati või varasemastki. Nii mõnegi neist leiab filmitudengite järelehüüdest, mis ilmus ERRi kultuuriportaalis.3
Jaagu lahkumise järel meilivestlustes sorides leidsin minu kursusele saadetud kirja. Olgu see tunnistuseks tema teravast vaimust:
Kuna ükski võlglastest ei saatnud mulle mitte ühte ridagi vabanduseks või põhjenduseks, miks varem kokku lepitud tähtaegadest ei suudeta kinni pidada, pean jätma endale õiguse määrata oma võimalusi silmas pidades uus „surmajoon” (ehk nagu tänased eesti kinematograafiatöötajad ütlevad, deadline).
Ja see kuupäev, milleks tuleb võlgnevused likvideerida, on 28. detsember, kinematograafia 125. sünnipäev.
Kiirustage, seltsimehed unetud!
Ikka (vahel) teist mõeldes,
Jaak Lõhmus
Tegelikult jääme sulle elu lõpuni võlgu!
Silver Õun, filmikriitik, BFMi tudeng aastatel 2018–2022
Viited:
1 „Inside Out 2”, Kelsey Mann, 2024.
2 „Зеркало”, Andrei Tarkovski, 1975.
3 Filmitudengite järelehüüe: Jaak Lõhmus õpetas tudengeid asju väärtustama. — ERRi kultuuriportaal, 1. VII 2024. — https://kultuur.err.ee/1609385807/filmitudengite-jarelhuue-jaak-lohmus-opetas-tudengeid-asju-vaartustama
