Kaja ja Madis,
Kuna teid sel aastal „Baltoscandalil” ei näinud, siis kirjutan teile sellest. Ega te väga paljust ilma ei jäänud. Ma ei ütle seda „Baltoscandali” festivalikorralduse kohta, vaid programmi kohta. Festival oli korraldatud paremini kui kunagi varem. Baar oli super, viimastel päevadel sai hea õlu otsa ja joodi, mis kätte juhtus. Teatris nägi etendusi ja jalgpalli. Noh, nagu ikka. Rakvere on ka nagu ikka: päeval seal midagi targemat teha ei ole, kui heas seltskonnas pead parandada ja möliseda.
Usun, et „Baltoscandal” on olnud palju uuenduslikum, skandaalsem ja peavoolust erinevam. Sel aastal oli tunda varast keskiga (ikkagi 30-st hakkame lugema 40 poole) ja seda, kuidas lastega tegelemine siiski väsitab. Etendused muutusid seetõttu ainult jututeemadeks õlle joomise juures. Iseenesest on selline eesti teatrirahva suvepäevi meenutav üritus mulle ülimalt südamelähedane: publikus istuvad tehtud ja tegemata kunstnikud ja vaatavad üle pika aja kõik koos ühes suunas, peamiselt välismaa suunas.
Festivali põhiprogrammis eristusid väga tugevalt tööd, kus oli dramaturg juures, ja need, kus ilmselgelt jäi sellest vajaka. Häid dramaturge on vähe, nagu ka häid bassimehi või metsasarvemängijaid. Suuremat osa lavastusi iseloomustas etüüdilikkus, reaalse ja lavaajaga manipuleerimine, fragmenteeritus ja mäng vormidega. Püstitatud teema või probleemi ümber loodi erinevaid kollaaže proovisaalis sündinud ideedest. Kellel tuli see paremini välja, kellel halvemini, pole tegelikult oluline. Peamiseks küsimuseks jääb see, kas sul on midagi öelda, ja kui on, siis kas sa suudad seda ka etendusena põhjendada.
Vorm võib olla ükskõik milline, kui on olemas sisu, millele toetuda. Kui sul on midagi öelda, siis selleks ei ole ilmtingimata vaja rännaklavastust või -etendust teha, vahel võib ka festivalibaaris öelda kellelegi, et ta on jobu ja saab maailmast valesti aru. Kui lavastus tõukus sisulisest otsingust, siis suutis publik andeks anda ka igava või banaalse vormi. Aga kui vorm oli see, millesse etendajad proovisid mingit sisu luua, siis kukkus see haledalt läbi. Üldiselt tundus, et mida noorem etendajate seltskond, seda keerulisem oli midagi sisukat vaatajatele pakkuda ja seda rohkem mindi lööma vormiga. Mida vanem oli etendajate seltskond, seda tagasihoidlikum oli vorm.
Eeldades, et „Baltoscandalil” on tegemist uuenduslike ja peavoolust erinevate teatrilavastustega, oli esimeseks üllatuseks „Fundamentalist”. Liisat ja Erkit on lava peal väga äge vaadata, head näitlejad, aga ma ei tea, kas Eestis tõesti on saanud otsa lavastused, mis „tutvustaksid teatritegemise erinevaid vorme ja võimalusi”? Võib-olla on kõigil etenduskunstidest juba villand ja sõnateater ongi midagi teistsugust. Kuigi Priit ise ühes saates ütles, et Eestis on liiga palju lavastusi, ju nad siis on kõik ebapiisavad või liiga nähtud/tehtud.
Elamus oli endisest Baktruppenist välja koorunud Susie Wang tükiga „Burnt toast”. Tarantino teatris. Parajalt eneseirooniline ja -teadlik. Leidlikud kujundid, mis arenesid esimesest ideest kaugemale, ja mis peamine — lootus. Nad andsid lootust. Täpselt nii võikski ideaalis kaasaegne sõnateater mõjuda. Siin ja praegu tõmmatakse matrjoška kombel rasedate beebide seest veel rasedaid beebisid välja, juuakse üksteise verd, kaotatakse jäsemeid ja armutakse. Nuta või naera, vihka või armasta, aga võimatu on ükskõikseks jääda. Kuulsin kedagi pärast etendust ütlevat: „Ma ei saa aru, miks see vajalik oli, aga see andis mõtteainet.”
Susie Wang, „Burnt toast”.
Alette Schei Rørviki foto
Philip Quesne oli ikka täielik pask. Temast on väga palju head kuulda olnud, aga selle „Farm Fatale” põhjal ma ei tea. Mõjus nagu EKRElaste koosolekud Toompeal, kus pärast kolmandat nädalat enam täpselt keegi ei tea, mille pärast kokku on tuldud ja mille vastu siis otseselt protesteeritakse. See oht varitseb meid kõiki, et kunagi oleme seniilsed vanurid, kes karjuvad suvalises suunas suvalisi asju. Tundus, et saab jälle mingis absurdses teatriruumis viibida, aga kahjuks muutus see lihtsalt teatriks. Esimesed kakskümmend minutit vaatasid kõik, suu ammuli, aga siis muutus asi ebamääraseks moraalitsemiseks, publiku süüdistamiseks ja mõnitamiseks. Ma arvan, et etendus oli mõjuvam Prantsusmaa kontekstis. Laste peale pole mõtet karjuda, kui ilmselgelt on süüdi vanemad.
Philip Quesne, „Farm Fatale”.
Martin Argyroglo foto
Leedu naiste trupitöö „The Silence of the Sirens”, lavastajaks Laura Kutkaitė. Eestis ma enda meelest nii poliitiliselt laetud ja sotsiaalkriitilist, naiste positsiooni kehtestavat ja käsitlevat lavastust pole näinud. Võiks ju küll mõelda, et meil on Grigorjeva ja Moppel, kuid nendes naistes oli mingi tuli, mida raha eest oma vankri ette ei rakenda. Sa lähed lihtsalt ise enne põlema. Asi polnud isegi nende kujundikeeles või teab mis uuenduslikes võtetes, vaid just kohalolus ja oma sõnade taga seismises. Nad rääkisid lugusid ahistamisest Leedus, oma kogemuste näitel. Võikad lood. See oli teraapiline teater, mitte kussu-nunnutamine, vaid teatrist sai nendele naistele vahend, kuidas sellest kogemusest lahti öelda ja see sitt kuidagi oma hinge küljest lahti rookida. Võimas töö.
Belglane Miet Warlop sai oma viimase lavastusega „One song” väga palju tähelepanu, kuskil on seda isegi viimaste aastate etenduste tippkümne hulka nomineeritud. Kuid Rakverre tuli ta oma kaksteist aastat vana lavastusega „Afterall Springville”. Renate steroididel, aga mitte kehapõhine, vaid materjali- ja objektipõhine. Kindlasti oli selles lavastuses „Baltoscandal 2024” parim teatriroll — pappkarp, kust tuleb samasugune papist pikk toru välja. Lihtne ja ilus. Mõnus absurd, mida vaadata lõuna ajal pohmas peaga Rakvere teatri suures saalis.
WAUHAUS oli jälle siin, seekord oma neljajalgse sõbraga. Robotkoeraga, kes kahekümne minuti jooksul hakkab sinuga manipuleerima. Etendus oli täpselt nii rikas, kui iga publikuliikme enda fantaasia lubas. Kes otsustas robotkoerale oma purunenud armastuse alla joonimiseks kallale minna, kes otsustas ennast oma seksuaalfantaasiate elluviimiseks koeraketti aheldada, kes tuli välja šokis, kes tuli välja pisarates. Mõjuv tükk, ülimalt stiilse ruumilahendusega.
Ivo Dimchev. Ka üks juba tuttav tegelane ning oma positsiooni ja vokaalset võimekust väga teadlikult kasutav etendaja. Publikuga ülbitsedes peab olema väga ettevaatlik, mis nuppe vajutada, ja tal on need nupud selged. Rakvere linnavalitsuse valges saalis toimunud „Selfie Concert” oli ilusti püsti aetud keskmine sõrm kogu sotsiaalmeediale ja loomingule, mis nendel platvormidel levib. Dimchev võttis positsiooni, et ta ei laula edasi, kui vähemalt viis inimest teda ei filmi. Miks ta peakski? Kedagi ju lõpuks niikuinii ei koti. Hea performer, kes tunneb kohalolu reegleid nii hästi, et ta isegi ei viitsi enam sinuga manipuleerida. Ta laseb sul ise oma etenduse ära teha.
Robert Henke „CBM 8032 AV”. Esitajad olid viis Commodore CBM 8032 arvutit, igaühel üksainus 8-bitine protsessor, mis töötab sagedusel 1 MHz ja mille kogumälu on 32 kilobaiti. Ma ei tea, kas teile ütleb see midagi, mulle ei öelnud. Arvutimaailma primaadid, mille abil Henke lõi muusikat ja visuaale, mis panid praeguse klubimuusika päris piinlikku situatsiooni. Lavale astus nohik, kes võttis need arvutid lahti, näitas, kuidas see kõik töötab, ja ütles, et see on nii lihtne, et peaaegu igaüks saaks sellega hakkama. Siis esitles oma loodud muusikat ja visuaale. Kahju, et „Baltoscandali” kombitsad ei ulatunud piisavalt kaugele tänapäevase muusikaskeene inimesteni. Lihtne ja pahviks lööv töö.
Sarnane nohiklik töö oli Andrea Salustri „Materia”. Koreograafia mitmele polüstüreenvormile ja ühele inimesele, mida saab nautida kogu perega. Vist kõige pretensioonitum ja just seisukoha puudumisega käivitav etendus. Tsirkuse ja tänavaesineja taustaga itaallane ei palunud sult mitte midagi muud kui lihtsalt tähelepanu. Kas sa viitsid vaadata, kuidas üks materjal reageerib tuulega või mitte? Kas sa tahad otsida teatrist tähendusi või mitte? Kas sind üldse huvitavad materjalid? Kas see kõik toimub sinu enda peas või tähendab see ka midagi? Kas mul on pohmakas või ma olen veel veits purjus?
TÜVKA projekt „Kibe!” oli üks nendest lavastustest, kus vormi abil üritati esile kutsuda ka sisu. Rännaklavastus pulmamotiividel kulmineerus videoklipiga, mis seletas ära kogu selle tüki mõtte, dramaturgilise sisu ja loomisprotsessi, juhuks kui publikule midagi segaseks jäi. Rosoljet süüa, viina juua ja mitte armastusse uskuda on alguspunkt täiskasvanuks saamisel. Samuti kasutati peaaegu kõiki võtteid, nagu esimeses lavastuses ikka: reaalsuse nihestamine — check, laivmuusika — check, rännaklavastus — check, koreograafia — check, päriselu sissetoomine — check, suvaline ooperilaul — check, tuules lennutatav kangas — check, multimeedia — check, publiku osalus — check. Kõikide vormidega mängiti nii hästi, kui osati.
Sellest „Shrinkist” ei oska ma midagi kirjutada. Toimiv töö. Eriti hea on, kui kile vahele tõmmatakse mitte veel päris kaine sõber, kes esimese vaakumsessiooni ajal oma aurudest pohmakasse jääb ja kaela ära nikastab.
Film „Shadow” „ühendas endas draama ja dokumentalistika elemendid, et jutustada lugu ühest aktivistide rühmast, kes avalikku arutelu korraldades avastab, et nende endi eelarvamused osutuvad suurimaks takistuseks maailma päästmisel. Kahe ja poole aastaga jutuajamiste ja improviseerimise käigus loodu puhul olid esitajad kaasautoriteks; 95% inimestest ekraanil on puuetega ja ka võttegrupi moodustasid valdavalt end puuetega inimestena määratlevad praktikandid, keda abistasid professionaalidest mentorid. See oli kogukondlik filmitegu.” See kirjeldus Baltoka kodulehelt võtab asja väga hästi kokku. Sügav ja mõjuv töö, mille analüüsimiseks puuduvad mul vahendid. Eks igaüks ole oma piiratuse raamides.
Siis „Fun Fact”, „Järelsuvekoor” ja Florian Malzacheri raamatuesitlus „The Art of Assembly”.
„Baltoscandal” pani mõtlema selle peale, mis vahe on teatris istekohal ja seisukohal. Istekohal saan ma vaatajana jääda mugavalt oma toolile ja positsioonile, kust mind mitte miski peale minu enda mu seisukohta liigutama ei pane. Ma võin vabalt kasutada endale määratud istekohta ka selleks, et magada täis oma poolikuks jäänud unetunnid. Ent teater, kus on seisukoht, ei luba mul seda teha. Isegi kui mind sunnitakse tooli peale istuma, pean ma siiski seisma terve etenduse enda koha eest siin maailmas ja vastutama selle eest, mis siin praegu toimub, ja küsima endalt, kas ma tahan olla osa sellest, kuhu see töö mind viib ja mida ta minuga teeb. Seisukohaga etendusi kannatab vaadata ka istudes, istekohaga etendustelt võib vabalt püsti tõusta ja minema jalutada.
KARL BIRNBAUM (snd 29. IX 1999) on Pärnust pärit basskitarrist, kes ei lõpetanud G. Otsa nimelist Tallinna Muusikakooli, kuid lõpetas 2024. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli näitleja erialal. Töötab Von Krahli teatris.
