Animatsiooni mõiste on tugevalt seotud animismi ehk hingeusuga. Samuti animatismiga, mille järgi kõigel on vägi ning mille tõttu kõik on elus. Animatsioonis on see kindlasti võimalik. Animaator on jumal, kes loob maailmu ja tegelasi ning äratab nad ellu.
Mängufilmiga võrreldes võimaldab animatsioon kergemini üldistuseni jõuda, mõistmisprotsessi kiirendada. Nii annab see hea võimaluse ka looduse, tehnoloogia ja teaduslike protsesside näitlikustamiseks. Filmi vaatajal ei pea olema väga palju eelteadmisi, et animatsiooni kaudu antud lihtsustatud looduskäsitlust mõista. Eesti animatsioonis kohtame palju didaktilisi filme, mis näitavad, kuidas tehnoloogia inimest aitab või kahjustab, kuidas loodus toimib ning kuidas inimene seda seletab. Kõikidest filmidest, millest järgnevalt juttu tuleb, kumab läbi ka üldisem õpetus, kuidas olla inimene, millist elu elada ning kuidas teha seda looduse ja tehnoloogiaga kooskõlas.
Eesti nukufilmile pani 1958. aastal aluse Elbert Tuganov filmiga „Peetrikese unenägu”. Kogu maailma valdas toona kosmosevaimustus ning Nõukogude Liit oli oma kosmoseprogrammiga siis kindlalt esimene. 1957. aastal oli kosmosesse saadetud koer Laika ja juba unistati ka inimese kosmosesse saatmisest ning Kuu pinnale astumisest. Peetrike tegi selle oma unenäos ära. Kõik Nõukogude Liidus toodetud filmid pidid riikliku ideoloogia rahvani viima ning „Peetrikese unenägu” polnud kindlasti erand. See näitas lastele, et ka tavalisest poisist võib saada kosmonaut ja ta võib jõuda Kuule. Realismile samas suurt rõhku ei pandud, Peetrike sai oma unenäos olla vaid Kuu ülemisel poolel ja kui ta sealt alla libises, kukkus ta õnnelikult tagasi Maale. Tuganovi järgmises kosmoseteemalises filmis „Ott kosmoses” (1961) oli Kuul juba tõepärane gravitatsioon ning peategelane sai Maa kaaslasele tiiru peale teha. Ott tutvustas erinevaid paiku Maal ning uuris põhjalikumalt ka Päikesesüsteemi, kus tal tuli tegemist teha paljude fantastiliste tegelastega. Tuganovi filmid olid didaktilised ning kuigi eelmainitud filmide põhisõnum oli suunatud lastele, juhatades, kuidas õigesti elada, oli seal ka ajastu vaimust kantud kosmost tutvustav aspekt.
Tuganovi 1970. aastal valminud film „Aatomik” räägib tuumaenergiast, mis oli siis maailmas üpris uus ja väga kuum teema. Aatomipoiss Aatomikul on enneolematult suur jõud, mida tal on kohati raske taltsutada. Taas didaktiline, aga ka hoiatav film. Aatomiku seiklused jätkusid filmis „Aatomik ja jõmmid” (1970), mis oli selgelt poliitiline ja kujutas külma sõja aegset kemplust ning pani mõtlema tuumaohu peale.
Eesti animatsiooni suurim looduse hingestaja ja teaduse populariseerija on kindlasti Heino Pars. Tema üks kuulsamaid tegelaskujusid Operaator Kõps on mitmetele põlvkondadele tutvustanud seeni, marju, kivimeid ja seda, kuidas looduses hakkama saada. Filmis „Operaator Kõps seeneriigis” (1964) tutvustab Pars kõigepealt nukufilmi maailma läbi Kõpsi, kes end ise valmis ehitab. Nii annab Pars hea aluse filmile, mis on fantaasiaküllane ja kasutab animatsiooni võimalusi, olles samas ka väga hariv. Küllap on nii mõnelegi praegusele väiksele filmisõbrale, nagu ka tema emale ja isale, kogu eluks pähe kulunud teadmine, et kui seenel on „valged eoslehed, krae ja tupp, siis on tegemist kärbseseenega”. Järgmises filmis „Operaator Kõps marjametsas” (1965) tutvustab Metsatark Kõpsile ja läbi operaatori silma ka filmivaatajale taimi ja marju. Filmis „Operaator Kõps üksikul saarel” (1966) satuvad Kõps ja Taat taas loodusesse, kus tuleb ilma tehnoloogiata hakkama saada. Taat teab õnneks loodusest palju ja õpetab, et näiteks hundinuiast võib putru ja leiba teha. Loodusega sõbraks saades on filmi kangelastel väga tore ja huvitav elu. Lõpuks lennatakse biokütuse („kütteks õietolmu kollast, võime võtta karukollast”) abil saarelt ära. Kõpsi neljandas filmis „Operaator Kõps kiviriigis” (1968) tutvub peategelane kivimite ja kristallidega.
Nagu Operaator Kõps, nii jälgib ka Parsi „Putukate suvemängud” (1971) mikromaailma, pannes seekord proovile putukate sportlikud võimed. Mesilaste elust rääkiv film „Meemeistrite linn” (1983) on Parsi populaarteaduslikest filmidest vast kõige sisutihedam, mesilastega seonduv oli Parsile väga südamelähedane, kuna ta ise oli mesinik. Filmist on tunda, kuidas Pars loodust imetleb ja mesilaste elu ringkäigu kaudu elu üldistab.
Heino Pars pani aluse populaarteaduslikule žanrile eesti nukufilmis ning tegi seda südamest. Nagu Pars Metsatarga suu läbi filmis „Operaator Kõps seeneriigis” ütleb: „See, kes looduses käib kinnisilmi, jääb väga paljust ilma. Loodus on suur kunstnik.” Samas oli Parsi filmides ka palju tehnoloogiat, uusi ja kohati väljamõeldud masinaid ning modernset arhitektuuri. Parsi filmides on tähtsal kohal sümbioos. Selline film on ka „Väike motoroller” (1962), kus tehnoloogia aitab inimesi. Filmis „Jaak ja Robot” (1965) muutub aga inimene tehnoloogiat kasutades laisaks ning selle temaatika on kindlasti aktuaalne ka tänapäeval.
Tehnoloogia arengut ja kasulikkust on kajastatud eesti animafilmides ka hiljem. Aarne Ahi joonisfilm „Liigub? Liigub!” (1977) räägib auto leiutamisest. Tehnoloogia ja leiutamise vaimust on kantud ka Janno Põldma ja Heiki Ernitsa „Leiutajateküla Lotte” (2006). Kõigis Lotte-filmides tutvustatakse tehnoloogiat läbi huumoriprisma ja samas piilutakse taas looduse, loomade ja putukate riiki. Kindlasti on need filmid äratanud paljude laste huvi tehnoloogia ja leiutamise vastu, Lotte-filmides väärtustatakse ka kogu maailmaga harmoonias elamist.
Inimese, looduse ja tehnoloogia vahekord on eesti animatsioonis olnud alati tähtsal kohal. Paljudes filmides on kokku saanud naturaalne ja tehislik ning näidatud on nende kooseksisteerimist: looduse ja tehnoloogia mõistmist, austamist ning nende sümbioosi võimalikkust.
