Värv köidab tähelepanu, sellel on võime rahustada või ärritada ja selle abil saab saata vaatajale mõjuva sõnumi. Animatsioonis ei ole miski juhuslik, nii on ka värvivaliku küsimus oluline ja huvitav. Animaator alustab tööd tühjalt lõuendilt, st kõik ekraanil kujutatu on loodud nullist ja looja peab muu hulgas otsustama sedagi, mis värvi on näiteks kaugel seinal kõndiv kärbes. Sellised valikud võivad esialgu tunduda rasked ja hirmutavad, kuid annavad kunstnikule pildi üle suurema kontrolli, et jutustada lugu täpselt nii, nagu tal soov on.
Värv on oluline visuaalne vahend, millega vaatajat emotsionaalselt mõjutada. Miks mõnes eesti animafilmis on tegelaskujude puhul kasutatud just kõige lihtsama valikuna näivat, musta?
Must on pigment ja seetõttu võib musta pidada värviks. Seda võib seostada surma, leina, kurja maagia ja pimedusega, kuid see võib sümboliseerida ka elegantsi, rikkust, vaoshoitust ja võimu. Rein Raamatu filmis „Värvilind” (1974) elavad tegelased mustvalges maailmas, kuni sinna sünnivad värvilised linnud ja nii hakkab ka tegelaste ellu üha rohkem värve tekkima. Poole filmi pealt ilmub lagedale must kass, keda mustale ja valgele lisandunud värvid häirivad, ja ta hakkab neid hävitama. Kass on kuri ja agressiivne, ta soovib, et kõik jääks nii, nagu on olnud enne. Arvan, et kassi puhul on kasutatud musta värvi, näitamaks tema kurjust ja vastasseisu kõigiga, kes ei hinda asju temaga sarnaselt. Ta sümboliseerib võimu, kurjust, vastasseisu ja korda. Filmi lõpus leiavad kõik värvid tasakaalu ja võimaluse eksiteerida koos kirjus maailmas, must niisamuti.
Kaader Rein Raamatu filmist „Värvilind’’ (1974).
Avo Paistiku film „Värvipliiatsid’’ (1973) näitab „Värvilinnuga” sarnast olukorda. Kohtume kolme tegelasega, punase, kollase ja sinise värvipliiatsiga. Koos loovad nad kauni pildi ja naudivad siis oma tööd, kuid neid tuleb häirima riiakas must pliiatsijupp. See hakkab sünge musta joonega üle sodima värvipliiatsite loodud rahulikku ja värvilist maailma. Nagu „Värvilinnuski” sümboliseerib must siin tahet valitseda ja end teistele peale suruda. Kolm sõpra-pliiatsit üritavad enda loodud värvilist maailma taastada, filmi lõpuks jääb must pliiatsijupp selles võitluses alla ja saab teiste pliiatsitega hoopiski heaks sõbraks.
Kaader Avo Paistiku filmist „Värvipliiatsid’’ (1973).
Heino Parsi film „Seitse kuradit” (1985) räägib loo napsivennast ja seitsmest kuradist, kellest peategelane kõiksugu kavalusi appi võttes vabaneda püüab. Kuraditest on mõned sinised ja teised mustad, pead katab neil hall karv. Loomult on need kuradid lustakad, kuid soovivad peategelast halvale teele viia ja muudavad ta viimaks hüsteeriliseks. Värvivalik, tumedas toonis sinine, hall ja must, tundub paharettide puhul põhjendatud, kuna musta värvi seostamisel kuradiga on ajaloolised ja kultuurilised juured. Paljudes kultuurides seostatakse musta salapära ja tundmatuga, must on ka pimedus, mis seostub hirmu ja negatiivsusega.
Toodud kirjelduste põhjal paistab, et musta värvi tegelased on teistsuguse, värvilise maailma vastu eelkõige vaenulikud, kuid leidsin siin ka ühe erandi. Elbert Tuganovi nukufilmis „Mina ja Murri” (1961) kohtume musta värvi koera Murriga, kes on oma olemuselt vahva ja sõbralik. Kui laps kõnnib poriste tennistega tuppa, siis Murri pühib oma käpad porimatil puhtaks. Tekib küsimus, miks on see tore koer just musta värvi. Värvivalik võib siin olla kas juhuslik või taotluslik ja on ka võimalik, et Murri on päriselust inspireeritud tegelane.
Kaader Elbert Tuganovi filmist „Mina ja Murri’’ (1961).
Musta värvi on kasutatud erinevate kontseptsioonide esindamiseks, selle roll kultuuris ja ajaloos on vaieldamatult oluline. Kujutavas kunstis on must olnud võimas ja tähendusrikas värv juba iidsetest aegadest, seda on kasutatud mitmesuguste emotsioonide ja ideede väljendamiseks, alates leinast kuni võimuni. Minu jaoks on värv ere emotsioon, tunnetus, taju, midagi spirituaalset. Enda kunstis kasutan ma musta harva, mulle tundub ta liiga intensiivne ja tugev. Must on lõpmatu tühjus, tühisus ja valguse puudumine, aga ma mõistan, et vahel ongi just seda vaja näidata, ja seetõttu pigem nõustun eelnevalt jutuks olnud animafilmide tegelaste värvivalikuga.
Kui mina kunstiga tegelen, alustangi enamasti värvist. Värv on „koht”, kus minu mõte kohtub maailmaga, ja selle kohtumise ümber tekib kujutluspilt. Saan aru, et selline on minu loominguline isikupära. Mulle tundub, et iga kunstnik on natuke spirituaalne ja musta värvi tähendus on siiski ka subjektiivne, loomingulise valiku küsimus. Lõppkokkuvõttes oleneb väga palju sellest, kuidas kunstnik isiklikult värvidega suhestub.
