Raho Aadla: Ühel hetkel hakkasid mu sõbrad viitama, et oleme sinuga väga sarnased.
Mida teed? Mida teinud oled? Kust tuled? Kes oled? Mis edasi? Mis on oluline?
Raho Aadla: Tänan, et oled andnud mulle võimaluse olemas olla. Olen 36-aastane. Lapsi mul praegu ei ole. Kui sina olid sama vana, olin mina kaksteist, Heigo veel poolteist aastat vanem ja Arb-Aho peagi sündimas. Ajastule omased ootused inimesele ja oma lapsele on praegu kindlasti teised, kui olid toona, ja mõistetavaid argumente leiab alati, kuidas oma eluvalikuid põhjendada. Tunnen, et mul on nii palju loomingulisi huvisid, millega tegelda soovin, et lapse saamine lihtsalt ei mahu hetkel kõige selle kõrvale. Siis ei saaks enam ilma peal vabalt ringi lennelda ja kogu antud aega endale pühendada. Tunnistan, et olen oma loominguliste ja ajaliste plaanidega isekuse ajajärgus ning kuna selginemine selles osas, mida teha tahan, suudan ja võiksin, on pidevas avardumises, siis on lastetagi tegevust küllaga. Meie kodust olen kaasa saanud veendumuse, et hea (teadvustan oma hinnangulisust) vanemlus eeldab loomingulise väe kasutamist, aga kuna vahendid (sh ka loomingulisus) on alati piiratud, siis soovides lapsele midagi anda, tuleb arvestada sellega, et midagi muud jääb seetõttu tegemata. Kõike ei saa niikuinii kunagi, aga palju anda ja vastu võtta on õnneks võimalik. Nüüdseks olen elus sellest tundest lahti saanud, et oleksin võinud varem rohkem korda saata: ma ei sörgi enam ajal sabas, vaid kulgen oma ajaga samas rütmis.
Enne kooliaega olid sa minu jaoks täielik superstaar. Loodan, et igal lapsel on võimalus oma vanemaid sedasi näha. Mäletan seda rõõmu koosolemisest: katustel ja puude otsas ronimisi, kuni minu 13. eluaastani pimedatel sügisõhtutel kodus peituse mängimisi, üleüldist mängulist ja seiklustele suunatud olemist. Toona, nagu lapsena ikka, ei osanud teistsugust tõelisust ette kujutada. See oli nii loomulik, et kodus muudkui laulsid ja mängisid kitarri, vilepilli, torupilli, suupilli, trummi ja mida kõike veel. Ja mul oli võimalus joovastumiseni tantsida, mängida, meisterdada ja avastada. Algklassides lisandusid meeldejäävad müttamised Rakvere ümbruses. Aitäh koduse ilmaruumi eest, mille sa koos Merlega lõid! Te andsite võimaluse ka tühjusel ja vaikusel kõnelda, kuigi rohkem olid omakeelsed laulud, klassikaline, džäss- ja rahvamuusika, pillimäng, meisterdamine, raamatute ettelugemine ja pidev kodu kui kunstiteose täiustamine minu esimese kümnendi maailma- ja mõtteruumi loovateks mõjuriteks. Kodu kui kunstiteos sai minu jaoks alguse Tartus, kui lastetuppa sajavärvilise lae maalisite. Sealt edasi Rakveres joonitud varjudega seinad, loomakeste jäljerajad laes ja kõikvõimalikud värvimängud pindadel. Rõõm, et see maitsekus meil muudkui täiustub!
Kuuendas klassis läksin uude kooli ja nägin esimest korda MTV-d ja seal pakutavat näilist tõelisust. Enne seda ei olnud mul popkultuuriga mingeid kokkupuuteid, kuna sina ja Merle seda ei tarbinud. See uudsus kütkestas mind tohutult! Seal oli kõike külluses ja enamik edastatavast oli ahvatlevalt kiimane: eks aeg sedalaadi huvideks oli samuti küps. Kui kooliaasta alguses kandsin veel põnevate mustritega riideid ja kaelas rippusid ketid-amuletid, siis juba mõne kuu pärast ei osanud ma muust unistada, kui et saaks lõpuks Nike dressid, seksika keha ja ära Hollywoodi. Kogu meie kodune olemine, kaasa arvatud sinu (ja ka mu enda) loomingulisus muutus täiesti mõttetuks, madalaks kultuuriks. Milleks kellukeste tilina saatel lahkunud esivanematele luuletust lugeda, kui võimalik oleks ka bikiinides basseini ääres seksikate kuttide ees edvistada?! Toitev omakultuur asendus õgiva massikultuuriga, mis on küll üldiselt inimkultuurile vast oluline, kuna muidu ei oleks see ju nii laialdaselt levinud. Õnneks ei ole see mulle enam huvipakkuv ega ihaldatav. Praegu tunnen oma toonasele minale südamest kaasa (kuigi olen tänulik, et seda eluetappi kogeda sain), kuna see lõpuks terve kümnendi kestnud hullustus pani ikka päris imelikke mõtteid mõtlema ja tegusid tegema: aga parem murranguline teismeiga kui maitsesegaduses täiskasvanupõli.
Ühel hetkel hakkasid mu sõbrad viitama, et oleme sinuga väga sarnased. Mida vanemaks saan, seda rohkem see mind rõõmustab, kuna mulle meeldib see viis, kuidas ja mida sa lood. Niisamuti oskan nüüd taas hinnata sinu omadust vajalikel hetkedel olukord sõnade või lauluga kokku võtta, et oleks võimalik edasi liikuda. Teismelisena oli sinuga võrdlemine muidugi suurim solvang, sest sinusarnane hipi ma kindlasti olla ei tahtnud. Toona eitasin meie sarnasust tulihingeliselt, kuigi sisimas tajusin seda selgelt ja just see kõige rohkem närvi ajaski. Arvasin, et kodusele olemisele ja sinule vastandumine väestab mind, aga tegelikult tegi hoopis väetiks. Unistasin, et Madonna ja Michael Jackson oleksid mu vanemad ja kõike muud ajuvaba: kasutasin oma mõtteerksust täiesti arutult igasugu võimatute luulude loomiseks. Mõte mädanes. Hea, et need teemad läbi põdesin ja oskan nüüdseks iseennast ning seeläbi ka teisi hinnata ja austada.
Koduse olemise kõrval oli alati teater kõikide nende värvikate inimeste ja kirglike suhetega: nii loominguga kui kaasloojatega või siis kaastöötajatega. Koos luues on alati esindatud nii kunstilised huvid kui igaühele loomuomane viis tööd teha ja suhelda ning paljuski mõjutab ühist kulgemist just see, kuidas töö tegemist ja loomist mõtestatakse. Kui ühe huvi on töö ära teha, aga teine soovib loomingulistesse otsingutesse sukelduda, siis heal juhul (kui arusaamad töö tegemisest ja loomisest kattuvad) on tegutsemine viljakas ja meeldiv, aga kui arusaamad ei kattu, siis võib see kogemus päris piinarikas olla. Sündiv teos aga võib olla kõnekas ja väärtuslik mõlemal juhul.
Üldiselt tunnen, et olen võimeline koostööd tegema, kuigi mõnikord võin ka päris jäärapäine olla, kui nägemus millestki end väga selgelt ilmutab. Samas tuletan endale vajadusel ikka meelde, et pigem olen keskpärane kunstnik (mida iganes see ka ei tähendaks), kui et olen tropp. Mõnikord harva (loodan, et mitte tihti) olen vist ka tropp olnud. Tropp takistab vaba voolu, hoiab liikumist kinni. Koostöödes tuleb oma tõde vahel mingiks ajaks vaka alla panna, sest kui tõde on tõesti tõene, siis küll see ühel hetkel päevavalgele tuleb. Ja kui ei tule, siis on täiesti võimalik, et antud loomingus on teised tõed kohasemad. Minu elukäik pole pakkunud mulle võimalust mõnes etenduskunsti asutuses palgalisena trupis olla, kuna tantsukunsti valdkonnas ei ole Eestis lihtsalt selliseid tingimusi, nii et tegelikult ei oska hinnata, milline inimene ma sellistes oludes oleksin. Kõik loomingulised tööd ja inimesed, kellega koos luua, on olnud mu enda valitud. Oma tõe olen üldjuhul välja öelnud, aga mõnikord olen ka lihtsalt vait: siis lepin olukorraga ega tunne vajadust teiste olemust oma tõdede järgi kujundada, kuna mul on alati võimalus nendega enam mitte koostööd teha. Kujutlen, et kui peaksin aastast aastasse samade inimestega igal hommikul tööle asuma, siis oleks vajadus ühise väärtusruumi järele vast tugevam ja ka ebakõlad omandaksid selle puudumisel suurema kaalu: siis ma kas kuulutaksin jõuliselt oma tõde ja võimalik et läheksin inimestega tülli või siis vaikiksin ja kaotaksin seeläbi iseenda. Kumbki valik ei ahvatle. Kui mul on vähegi vaimujõudu, siis püüan jõuda ühisele mõistmisele, aga kui näen, et antud oludes selleni ei jõua, siis kaitsen oma heaolu ja eemaldun. Täiskasvanud inimest üldjuhul enam ei muuda — inimene peab ise muutumisest huvitatud olema — ja seetõttu on mõistlik leida enda ümber neid, keda sa muuta ei soovi: kellega on koos hea, lõbus ja loominguliselt sütitav. Esmalt on loomine ikka iseenda sisemise soovi väljendus ja sestap on üksi loomine lõpuks kõige mugavam, sest siis saab süüdistada ja ülistada ainult iseennast. Suhtlemine nõuab pühendumist ja suutlikkust teisi kuulata, et nende mõtetega kaasa minna.
Etenduskunstides on minu loomingulised õnnestumised sündinud just koosloome tulemusena. Need tööd, mille juures olen pärast TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tantsukunsti eriala lõpetamist ainuisikuliselt lavastaja rollis olnud, on vähemalt jäänud mul kuhugi eneseimetluse ja laialivalguva tõe segasumma. Samas kui kirjutades, luulelennus ja viiside loomisel olen siiani üksi tegutsedes kõige viljakam olnud. Viimase kahe puhul olen rõõmus, et tasa ja targu olen jõudnud kindluseni, et neid ka teistega jagada. Eriti suurt tööd iseendaga olen pidanud tegema just laulmise osas: hääl on hinge peegel ja kui hing on haavatud, siis murdub ka hääl. Üks mulle südamesse jõudnud inimene ütles kord, et ma ju ei oska laulda, et mul puudub võime viisi pidada. Pärast seda oli tõesti paar aastat selline seis, et ei suutnudki ühtki õiget nooti helisema panna. Õnneks sattusid mu teele head õpetajad, kelle abiga hingehaavad paranema hakkasid.
Oma kogemustest olen õppinud, et teisele inimesele (olenemata tema vanusest ja pagasist) ja tema loomingule hinnangu ja tagasiside andmise osas tasub olla peenetundeline: aus, meeldiv ja mõistev. Tuleb osata oma mõtteid sedasi sõnastada, et see loojale, kes peaaegu alati seostab valminud teost iseenda olemusega, päriselt ka kasulik on. Kui midagi head öelda ei ole, siis võiks avaldada oma arvamust (kui seda tõesti on tarvis avaldada) looja selja taga. Mida inimene kogenud ei ole, see ei saa talle ka kahju teha. Samas olen sulle ja Merlele väga tänulik, et olete mulle mu loomingu kohta ausat tagasisidet andnud, ja nagu sa isegi tead, ei ole see alati kiidulaul olnud. Kiita võib lühidalt, laites tuleb aga rohkem aega võtta, kuna selgitamist vajab nii see, mis ei toiminud, kui ka see, kuidas oleks võimalik toimima panna. Laitus vajab tasakaaluks lootmist tulevasele õnnestumisele. Kui lootust ei ole, siis on ainult häving.
Õpilasena olen õnneks sellist kahjustavat tagasisidet vähe saanud. Ühel mu suurtest õpetajatest oli aeg-ajalt kombeks tagasisidestada kohatut mängulaadi, liiglääget mõtet või ebapuhast tooni võimendatud naeru või hapu näoilmega. Seda ei juhtunud tihti, aga sellegipoolest juhtus. See käitumine, see, et kehva sooritust võib naeruvääristada, ei olnud pahatahtlik, see oli talle (ja arvan, et kogu nõukaaegsele õpetamisviisile) omane. Võib-olla mõnele mõjus see õpetlikuna, aga minus tekitas ebakindlust, segadust ja valu. Eks sain ise ka aru, et päris hästi ei õnnestunud, ja ilmselgelt oleksin paremini teinud, kui vaid oleksin osanud. Aga ei osanud ju! Kui ise õpetama hakkasin, hoidsin alati meeles, et kui keegi midagi ei oska, siis minu kohus on teda ilma hinnangut andmata ja kõiki oma teadmisi appi võttes sedasi aidata, et ta hakkaks oskama — see ongi õpetaja ülesanne. Pole mõtet eeldada, et keegi oskab ilma õppimata. Olen oma õpetajaga sel teemal rääkinud ja usun, et ta maailmatunnetus avardus. Ma ei heitnud talle ta teguviisi ette, vaid jagasin temaga, millise tunde tema toonane tagasiside minus tekitas. Mõistmiseni jõudmine oli tundevärvidelt tummine, hukutavalt süngest imeliselt helgeni ja võttis päris palju aega, edasi veel mõned head aastad, et sel teemal õpetajaga vestelda. Olen õnnelik, et selleni jõudsin.
Viljandis koreograafi lõputöö kaitsmisel sain kahelt komisjoni liikmelt vist oma elu kõige ebapädevama tagasiside. Mõlemad ütlesid minu mäletamist mööda kumbki ühe lause. Üks, et lavastus oli banaalne, ja teine, et sellisel viisil (tantsu)kunsti teha ei tuleks. Võimalik, et neil oli veel mõtteid, aga see on ainuke, mis mul üleüldse sellest koosviibimisest meeles on. Mind hämmastas, et nende arvamustel puudus igasugune põhjendus, aga veelgi rohkem hämmastas, et need hinnangud, mille kohta teadsin, et tegu on kehva tagasisidestamise musternäitega, mulle sedavõrd korda läksid. Sina kiitsid taevani, teised olid samuti liigutatud ja tänulikud. Üks näitlejatudeng ütles, et esimest korda elus sai ta tantsulavastusest suurepärase elamuse, kuna mõistis lugu, millele oli võimalik kaasa elada. Ise tean hästi, et väärt kunstiteose tarvis olnuks toona vaja tundlikumat närvi ja rohkem aega proovimiseks. Sellegipoolest jagus lavastusele kiitust küllaga. Kuid ometigi jäid hingele (ja näib, et teatud mõttes on jäänud siiani) kaks täiesti ebapädevat tagasisidet, mis järgnevatel aastatel ikka ja jälle loomise ajal mu mõtetes esile kerkisid. Kummaline, tobe ja kergelt kurbki. Nüüdseks olen põhjendamata tagasiside osas üpris tuimaks muutunud ja ega sellist hävitavat hinnangut keegi väga andnud olegi. Suurim rõõm on see, et suhtes iseenesega olen sellest harjumusest lahti saanud: enda pisendamist ennastkahjustava mõttelaadiga harrastasin ikka päris palju aastaid. Kuvand edukusest kannustas rahulolematust.
Heilo Aadla: Unustasin oma lapsepõlvesoovi, kuni sina selle mulle taas meelde tõid.
Raho ja Heilo Aadla augustis 2024.
Harri Rospu fotod
Viimastel aastatel ma kuigi palju avalikkusele loonud ei ole, rohkem olen tegelnud oma sisemise aluse ladumisega, et ühel hetkel tegema hakates esmajoones enda jaoks õnnestuda. Lootus on ikka, et mu looming teistele ka hea elamuse pakub, aga olen selleski osas endaga rahu teinud, et kõik teosed ei pruugigi publiku jaoks kõnekad olla. Mõnikord on elus ajad, mil enda otsingud loojana on olulisemad kui kunstielamuse pakkumine teistele. Enesekeskne, aga täiesti eluline. Sellisel juhul tasub teosel liigse tundelisuseta minna lasta ja olla rõõmus, et vähemalt ei jää keegi seda taga igatsema. Samas endal on loojana kogemus käes.
Mulle ei meeldi kiiruga leitud rohmakad lahendused: selles osas olen üpris tundlik. Korratus, liiga kergekäeline lähenemine ja viimistlemata väljenduslaad ei kütkesta. Samas, kummalisel kombel ei tülgasta mind viimse piirini ilustatud vägivald, kuigi tegelikult võiks igasugune vägivald tülgastada. Järelikult mingi pahelisus (või siis pahelisuse paleus) minus veel pesitseb.
Olen paar korda elus oma kaastöötaja peale päris vihaselt karjunud. Need hetked on koledad ja loodan, et midagi sellist enam kunagi ei juhtu. Kahte korda mäletan selgelt: mõlemad olid korralduslikust korratusest ja vähesest suhtlemisest tekkinud erimeelsused, mis vindusid enne viimse piisa lisandumist kaua ja vabastasid vallandudes kõnekeelse-valjuhäälse vägivalla. Õnnelik ma juhtunu üle ei ole, aga ennast süüdistama ka ei kipu. Neil hetkedel ei suutnud ma oma pahameelt viisakasse vormi peita, nagu kombekale inimesele kohane. Kuuldes jutte möödunud aja loojatest ja õpetajatest, kes kehtestasid oma võimu karjudes ja muudmoodi teisi inimesi alandades, olen ennast päris eeskujulikult ülal pidanud. Imelik on siis, kui neile inimestele antakse mingi valdkondlik-riiklik tunnustus õpetajana tehtud väärtusliku või loominguliselt viljaka töö eest, samas kui kõik teavad, milline jube vägivald on nende inimeste juhitud ruumides valitsenud. Jällegi on eesmärk pühitsenud abinõu, kuigi tegelikkuses oleksid need inimesed õigel hetkel abi vajanud: arvatavasti hoidmise ja armastusega lapsepõlves. Ometigi neid tunnustatakse, sest tulemused on esmaklassilised. Eks inimesed ka muutu ajas ja mõni noorest peast põrguline võib vananedes täitsa lahkeks tallekeseks saada.
Ka see muutus on mu mõtlemises tekkinud, et mu töö ja looming ei ole kunagi olulisemad kui mu olemasolemise alus ehk siis mina ise kehana. Olen aastaid liikumise, enda treenimise ja üldiselt kehaga tegelnud, aga siiani olen kahjuks oma terviklikkusele üpris vähe tähelepanu pööranud. Nüüd on vanus juba selline, et kohe, kui häda ilmneb, tuleb sellega tegelema hakata. Sellise suhtumisega, et küll homme tegelen, enam elus hästi edasi ei liigu.
Heilo Aadla: Istun õunapuu all, osa õunu on küpsemata maha kukkunud, enamik õunu on puul, küpsemas.
Täna käisin Kassitoomel, all orukausis, laulsin Ernst Enno „Meie hinges…”. See on siis nüüd 103. Enno-laul mul laulda, oma Youtube’i leheküljel. Meloodiad on neile tulnud ise, olen olnud antenn ja sees on „kompuuter”, mis salvestab. Läbi minu saavad need kuuldavaks teistele, kuulajatele. Kuulajad kuulevad, nägijad näevad. Imestan jätkuvalt Enno nägemist ja Alliksaare nägemist ja enda nägemist ning teiste nägemist. Igaüks omaette maailm või nagu luuletab Alliksaar: „Saatusi on arvamatul arvul…” Jah, Artur luuletab jätkuvalt nagu Enno jt. Seni, kuni nägijad loevad, kuulajad kuulevad, luuletavad luuletajad jätkuvalt. „Üks helin mul helises rinna sees…” või „Imeline helin, mahe kaebaja…”. Liiv ja Enno. Ühte tõsteti üles, teist materdati alla. Kultuuri- või kultuurituselugu, ärapanijad?
Kuulajad kuulevad, vaatajad vaatavad, näitajad näitavad, märkajad märkavad, tärkajad tärkavad? Mullapõuest õue, mängima-hängima, õitsema-viljuma, sündima-lahkuma…
Meile antud aeg hakkab otsa saama. Igal hetkel, hakkab otsa saama ja mingil hetkel saabki. Mis siis saab? Mis on siis see hüpe antisündi? Mis on mõte?
Elu on tee siit sinna, lai tee ja kitsas rada, kõrvuti tuhat ja sada… Siira-viira, läbisegi jooned, onnid ja hiigelhooned, väike ja suur, vabadus ja puur.
On’s narrus see püüd, kõiksusesse hüüd: Oh kuulake!
„Kuulake muulad, kuulake, aja ja ajaja häält…”. Kes on ajaja? Kas see, kes kõvemini karjub, või see, kes hoiab end varju? Muidugi see, kes karjub. Tema ju ajab karja, tema hääle sunnil läheme sinna, kuhu tema ajab… Äkki see ajaja on hoopis karja äraajaja? Tõeline karjus hoiab end varju, tema ei karju, tema vaikides käib karjaga kaasas, hääs ja halvas. Temast ei pääse, sest oleme karjas… Ajaja kuid ajab, meelitab Suurele Teele, uhkele reele: Tule, istu sõber, küll arved klaarib Põder, kel peas on sarved ja all sõrad, te alla pange ainult õlad ning sõit võib alata, no mis siin salata, „Kõik ei saa ju peal olla, pagana peen kimbatus, kellegi käes peab ju võim olema ja kellegi turjal peab ta end tunda andma…”.
Kas peab, kuid annab. Annab võimaluse Mänguks. Mäng käib ainsama elu peale. Vabaduse jaoks sündinud säilitavad vabaduse öelda: ei või jaa. Masinad ja masininimesed täidavad vaid käsku.
„…Mis lapsed need siis on, kes ei mängi? Aru jõllsilmad ei saa mängu asendada, ka kõige lihtsamat…”
Mäng käib kõrgelt üle peade, abitumalt mõistatad, kuidas nähtamatu täring sinu saatust kujundab. Ise, see täringuviskaja, tegemiste ja tegemata jätmistega. Jaa või ei, kumma tee valid?
On’s sinus tõuklejajõu jõõra ja trügijatragidust? Minus on olnud vaid varjatult, kilpkonna moodi. Enamik startinuist on ammu möödunud, mõned juba finišis, ise ikka astun ja alustan. Õuna küpsetus. Ei soosinud laia joont ja teatris nii vajaliku oma tõe jonni kodused olud, kus kasvasin. Pisku hoidmine õpetas märkama ja hoidma ning jagama. Suur on ainult see, kes annab. Suurus andes kasvab, ei kahane.
Anda võimalus kasvamiseks.
Tammiehitaja annab ka jõele ja ta veele võimaluse kasvamiseks, tammi taha. Minuga tehti nõnda draamastuudio esimesel õppenädalal. Vahkviha sööst Õpetajalt põrmustas eneseusu ning nõnda me võõraks jäimegi, kuna arvan, et ta arvas, ilma teadmata, teadvat minust kõik.
„Miks keegi kokteili ei sega? Jääd jätkub järgmise jääajani…” Nii, kuis täring veereb, tuleb kokteil, oma elujuhtumistega, sinu- ja sinusse suhtumisega. Vahel oled rõõmus, vahel on valus, vahel oled ees, vahel oled jalus. Vahel kahevahel. Justkui kahvel või näpitsad. Ajajal on näpitsad, karjasel kahvel.
„Oh seda hüvasoovlikku mõrva…” Lõpuks lakutakse taldrik ikka puhtaks ning jääk läheb jäätmesse-prükki või taaskasutusse. Olmeprügi. No võta sa kinni, milline pakend sa oled. Nagu üsna kaunis pole kole, kuid kas sellest piisab?
Mis on inimese säsi-süü. Süü, süda, süüdi olema, süüdistama. Pilkama, paremaks pidama, mitte lubama. Ta ju ise ei tahtnud! Ta ju tahtis oma rada, selle sai, meile jäävad paid ja talle rada… Tuhat ja sada, kitsas tee ja lai rada, „tee viib, kuhu tema tahab, ja kui ei taha, jätab meid tee äärde maha…”. Mõned reele ja mõned alla.
Repertuaariteatri maailma on sisse kirjutatud intriigid, sest mõni saab osa ja teine jääb ilma, saab öelda vaid „Tere, härra!”.
Draamastuudios käies puudusin tunnist, kus intriigipunumiskunsti õpetati. Muidu olin usin õpilane, kuigi alguses arutult arg. Tamm oli ees, voolata ei saanud vabalt jõgi. Tooming ju esimesel õppekuul põrutas: „Praegu on teid siin 24, kuid järgmiseks õppeaastaks saab edasi vaid 16.” Ja olidki vabadest vendadest-õdedest konkurendid saanud. Näiline ühtsus, kuid südames hirm saada välja visatud, vähemalt minul. Nõnda pattki draamastuudios sai hingele kahmatud.
Elu, see on meile antud, meile antud voolata, voolamises saame kantud, saame antut hoomata. Oo jõgi!
All ja ülal, roll on püha! Mis rolli sa, mäger, mängid? Või sind „proovideta kinnitati rolli, et iseennast mängiksin…”? Ei mingit proovi, see roll on sinu! Proovi, võimatu!!! Näitemäng käib juba, on käinud igal hetkel, sünnist saati ning jätkub, kuniks mängija peab vastu, kuniks täring otsustab: nüüd on sinu aeg, minna.
Ei, mitte sinna! Kuhu sa, sõge loom, lähed? Kas sa ei näe, et hea rada on seal! Ei, läheb sõge loom, murrab tihnikutest läbi, ei peata teda miski. Loomal ikka looma jõud ja aru:
„Kes saab aru, see saab aru…”
Looma rakendatud Jõud. „Loomine on nagu pingsate pikkade sõõmudega joomine…”
Olla Looja loodud looja. Mõtte kojutooja. Arusaaja, mõistja.
Mina olen, sina oled, kõik on üks. Looja on üks, loodu on üks.
Tänan sind, Raho. Sa olid umbes neljane ja me käisime jõuluõhtul Raadi surnuaial minu isale küünlaid viimas ning sul oli peas Merle õmmeldud päkapikumüts ning käest kinni hoides küsisin sinult, et kelleks sa suureks saades tahad saada, siis sa vastasid mõtlemata: „Kunstnikuks”, ning see tõi mulle välguna meelde mu enese lapsepõlvesoovi, saada kunstnikuks! Tohutu dilemma oli lapsena hinges, kuna käsi ei suutnud luua ilu, mida nägi silm. Kord, olin siis vast viie-kuuene, tuli isale külla… arvan et Valdur Ohakas, kuna ta oli isa saatusekaaslane aastatel 1943-1956. Võin vabalt ka eksida nimega, igal juhul oli ta õpetaja Tartu Kunstikoolis ja päris kunstnik! Vähemalt nii isa teda mulle tutvustas. Ma kohe otsisin välja, kribinal-krabinal, valge paberi ja pliiatsi ning nõudsin: „Joonista!”, arvasin läbi tõelise kunstniku jõudvat saladuseni, kuidas käsi peab töötama, et sünniks ilu. Ohakas küsis: „Mida ma joonistan?” Vot kus lops! Muidugi ma tahtsin, et ta joonistaks kunsti, kuid ma ei suutnud oma soovi väljendada ja seega prahvatasin: „Joonista jänes!” No ja siis ta joonistas. Keha, pea ja saba said number nullidest, kõrvad ja jalad number ühtedest. Uurisin, mis ma seda pilti uurisin, aga kunsti jälile ei saanud ning meel ei avardunud mõistmaks, et kunst on hoopis laiem: „Kunst on tunda kunsti nii, nagu sina tunned!” Seega unustasin oma lapsepõlvesoovi, kuni sina selle mulle taas meelde tõid, tol jõululaupäeva
õhtul.
Elamus paneb meid kokku, muudab stiihilise karja ühtseks parveks. Parv hoiab ühte! Parvena saab tõusta kõrgustesse või sukelduda sügavustesse.
Sa oled kunstnik ja pakud elamusi. Olen tundnud parvetunnet sinu etendustel korduvalt. Ei lähe meelest noorte tüdrukute õhkamine, kes istusid rida eespool Vanemuise kontserdimajas, kui tegite katkendit „Romeost ja Juliast” ning sina tantsisid Mercutiot: „Miks tema pidi surma saama? Miks ta ei ole Romeo?” Sa olid elust elusam. See puudutus jääb. Samuti sinu diplomilavastus „Külvist lõikuseni”, mis oli üdini võimas! Energia hakkab mööda selgroogu jooksma nüüdki, kui meenutan. Ilusad olid/on su kursaõed! Samuti lavastus, kus te olite pikali lava ees ja kehades toimus vaid mikroliikumine ning kuidas see mikro avardus minu tundemaailmas mõõtmatuks makroks! „Olmeulmade” rõõmupilved tuksuvad lainetena. „Oopus” kosmos! „Siin-siin-seal” laste lilleraal… ja „Mina Ra”.
Olen oma elus kogenud kunsti sündi nii laval, lava kõrval kui saalis. Need on kummastavad hetked. Kõik jääb korraga nii vaikseks ja aeg kulgeks justkui teistmoodi. Aega on küllalt.
Mõistmata jääb mul sinu lause, et viimse piirini ilustatud vägivald ei tülgasta jätkuvalt, kuigi tegelikult võiks igasugune vägivald tülgastada. Mind, 61-aastast Heilot, tülgastab nii ilustatud kui ilustamata vägivald. Tooming luges stuudio esimeses tunnis Ghandit: „Maailm on väsinud vihkamast” ning laotas laiali väe. Ühe käega lõi ja teisega lõhkus. Kummardus õpetaja ees, et ta võimaldas õppida
väärtusi.
„Kõike head ja paha juhtub ilmas laias, näiteks sa ei taha käia lasteaias…”
Jumalalaste aed. Mängimiseks mängu paiskunud kehad, mehed ja naised ja veel tuhat -ismi, nii et meid peaaegu tükkeks kisti. Ise olen ka üks -ismi kandja. Au ja -ismi, tee veel vahel, sestap kari on mõistnud alles lõpus, et polegi ma miski ohtlik loom, vaid enesesse süüvind rakukuhim, seemnest sündinu.
Seemned! Seeme minu seemnetest, alguse saand aktist, siia ilma tulnud vaim.
Et puu ei kasvaks viltu, et puu ei kasvaks längu, on tarvis soodsat pinnast, valgust, sooja. Kodu imelisemat tööde hoidmist.
Mälestused esimesed lapsepõlvest:
Ema luges muinasjutte „Imeflöödist”. See võlumaailm suigutas mind unne ning jättis sisse teadmise, et hea võidab kurja väe. Nüüd tean ja näen, hea alati saab jagu kurja väest.
Oleme külalised ajutises ilmas, teel koju. Külas, külastamas küla. Küll tänapäeval on külalaulikuil vedanud, saavad end hea õnne korral kuuldavaks teha üle küla. Küla keel üks, laksuta!
Eelmisel aastal laulsin YouTube’i Artur Alliksaart 5,5 h. Tänavu Ernst Ennot, töö veel pooleli.
Külasängid nagisevad, külakiiged pragisevad, külakõhud paisuvad, külamehed naisuvad. Külmaks küla küll kedagi ei jäta! Või siiski keski on, kes külmetab keset kuuma küla. Külalislahkus temast lahkus. Lahke küla kõigi vastu olla, ei või jaa?
Lõdvestunud või pinges, kannan kurbust või rõõmu hinges? Ise oma raja teen, kui olen mõistnud soovi, kumba mõistlikum on proovi. Üht rada teiseta ei saa, sest muidu ei tea, kumb on kumb. Kus on pääs ja kus on umb. Olen valind rõõmu. Mäletan end umbes viieselt, taibates olemasolus olevat rõõmu, kilgates tagatoast kööki jooksmas, ema juurde, et jagada talle tõde. Arvatavasti mul ei jätkunud sõnu ja oskust neid mõistetavasse ritta sättida, mida on hiljemgi elus juhtunud.
Olla olemises koos, olla vana, olla noor, olla parv, olla koor! Kari on stiihia. Koor harmoonia. Parv hoiab ühte. Üks on tõde.
Oleme peegeldajad ilmad. Läbi teiste inimeste peegelduse saame mõistma iseennast.
Kodus lõkke ääres kokku saades ja lauldes selsamal hetkel sündivaid laule, kolm venda, kolm poega ja neli hoidjat.
Juhuslikkust ei ole, see on valeõpetus. Tunda saame head, paraku ka halba. Oluline on and, millega jõuame lõppu. Hea võidab alati halva väe.
Looja lõi, sest hoidis. Loodut läbib igas ruumi- ja ajahetkes hoidmisvägi.
Tekstis on kasutatud Ernst Enno, Artur Alliksaare, Juhan Liivi, Viivi Luige, Jaan Toominga ja Tarmo Pihlapi ansambel Palderjaniga lauldud luule- ja kõneridu.
Kõik kasutatud luuleread ei ole jutumärkidega markeeritud, vaid juttu integreeritud.
