Itaalias on juulikuus lämbe, gelato sulab paari sekundiga ja tilgub randmele, ritsikad siristavad nii valjult, et sõbraga rääkides peab veidi häält tõstma. Väikelinn on täis festivali nimesiltidega kuraatoreid ja kunstnikke. On nad siin puhkamas või teevad tööd — kes teab. Ilmselt mõlemat. Istun paari päeva jooksul mitmetes teatrisaalides, sisenen maailmadesse ja väljun neist. Viibin Santarcangelo teatrifestivalil vaid esimesel nädalavahetusel, seega üritan toimuvaga samale tunnetuslikule lainele jõuda. Loen teooriat ja erinevaid kirjanikke, proovin luua seoseid, jõuan kuhugi, aga mõistan, et see on liiga poeetiline lähenemine millelegi, mis ilmselt midagi hoopis muud taotles. Mõtlen üha suuremate ringidega festivalist eemale ja laiemalt sellele, kuidas ja mille põhjal festivalide programmid sünnivad.
Kuidas globaliseerunud maailmas lokaalsusega ümber käia?
Oleme teatrisaalis koos ja vaatame, mis meie vahel juhtub, pöörame millelegi ühiselt tähelepanu. Teadlased ütlevad koguni, et millelegi niimoodi kambaga keskendudes meie südamelöögid ja hingamine sünkroniseeruvad.1 Saalis istuvatest inimestest moodustub „meie” — igasuguste keerdude ja nurkadega mass kehasid, mõtteid, tundeid, soove, meeli, mis on suunatud millelegi sarnasele. Santarcangelo teatrifestivali selle aasta tunnuslause ja ühtlasi programmis oleva Lisa Vereertbruggheni lavastuse pealkiri „While we are here” aitab manifesteerida ühiselt jagatud ruumi ja end kollektiivselt „meiena” defineerida, ent samas tuletab teravalt meelde kõiki olukordi, mis teatrisaalist väljapoole jäävad.
Vanasti tundus fookus olevat mõnevõrra rohkem sellel, mis siin kunagi, varasemal ajal toimus. Kohalik ajalugu, kultuuripärand, tavad ja traumad. Praegu paistab aga, et oleme tugevalt olevikus (kui mitte tulevikus) ja püüame samal ajal hoomata kõike, mis hetkel mujal toimub. Punktikesed aktuaalsuse teljel on drastiliselt kohti vahetanud, mööda x- ja y-telge uljalt ringi sõitnud. Globaalne info jõuab meieni enneolematu kiirusega ning iga siin-ja-praegu-rõõmuhetk võib lihtsasti tunduda peona katku ajal. COVIDi-järgselt on igapäevane vastutuskoorem harjumuseks saanud. Nagu oleks laevas, C-kajutis, kus mootor ühtlase tooniga taustal põriseb.
Praegu, mujal
Samal ajal kui oleme siin, ei vaata ma telefonist kella ega loe uudiseid. Samal ajal kui oleme siin, läheb õues päike looja. Samal ajal kui oleme siin, pommitatakse Ukrainas lastehaiglat ja Gazas põgenikelaagreid. Samal ajal kui oleme siin, on neid, kes pole kunagi teatris käinud. Samal ajal kui oleme siin, peab keegi kusagil pulmi, saab esimest korda lapsevanemaks või korjab kasvuhoonest selle aasta esimesi tomateid. Samal ajal kui oleme siin, tundub, et lisaks eksisteerib mingi „teine”, keegi, kelle elust pole meil aimugi.
Temaatiliselt ühendab see „samal ajal kui meie oleme siin” festivali programmi mitme niidikesena. Brasiilia kunstniku Michelle Moura lavastus „Lessons for Cadavers” mainib juba tutvustavas tekstiski üsna otse, et lavastus käsitleb seda, mis tunne on elada õuduste keskel. Kolm pantomiimilaadse koreograafiaga ja kahes äärmuses ekspressiivsete näoilmetega etendajat esitavad tunni aja jooksul vastandlikke emotsioone. Samuti Brasiiliast pärit kunstniku Catol Teixeira lavastuses „zona de derrama — first chapter” hüütakse laval välja mitmel pool keelatud loosung „Jõest mereni” . Harkivis elav kunstnik Nina Khyzhna räägib lavastuses „Someone Like Me”, et välismaal viibides jälgib ta pidevalt Telegrami gruppi, kus õhurünnakute kohta infot jagatakse. Intervjuudel põhinev lavastus räägib magamatusest, pidevatest õhutõrjealarmidest ja kodust, kus elatakse vaatamata sõjale.
Vahetult enne Santarcangelosse jõudmist külastasin Austria väikelinnas festivali „Tangente St Pölten”, milles osana rännaklavastusest2 kutsuti publik korterisse, mis oli põrandale tõmmatud teipide abil jagatud kolmeks tsooniks: turvaline, poolturvaline, ohtlik. Koos kolme teise inimesega juhatab Ukraina sõjapõgenik meid läbi korteri elutoa diivanile istuma ja selgitab, kuidas pommitamiste ajal võimalikult turvaliselt korteris viibida (välimine sein lendab puruks, teine sein kaitseb kildude ja rusude eest, klaasid tuleb ära teipida, peeglite lähedust vältida, kortermaja esik on magamiseks tõenäoliselt kõige ohutum). Istume kolme sakslasega nahkdiivanil, oleme Austrias, siinne elu tundub turvaline. Kuulame pingsalt. Mõtlen, millest nemad mõtlevad. Kas nende jaoks on see kunst või elu, kas nad panevad need teadmised kõrva taha mõttega, et äkki kunagi läheb vaja?
Euroopalikkus kui hapukoor, mida kõigele lisada võib
Santarcangelo teatrifestival on mõtteliselt heaks kohaks, kus endale veel tundmatute nimede või rohkem kohalikul skeenel tegutsevate itaalia kunstnike töödega tutvust teha. Aastate jooksul on festival üha rahvusvahelisemaks muutunud.3 Tegeldes globaalsel tasandil oluliste teemadega, on pika traditsiooniga festival alati ka kohalikkuse kahvlis — kuidas vastata kohalike elanike soovidele, lootustele ja harjumustele, ent samas luua programmi, mis pakuks huvi rahvusvahelisele publikule. Seega võib-olla ei olnud mina, teiselt poolt Euroopat tulnuna, festivali võtmepublik.
Soovimata eraldada kunsti ja elu, „meid” ja „neid”, leian end siiski enesekriitiliselt positsioonilt: et kas ma suudan mõne muu kultuuriruumi või elukogemuse kohta õppida vaid siis, kui sellest on tehtud mulle arusaadav versioon? Kas selleks, et suudaksime või sooviksime mõnes teises kultuuriruumis loodud kunsti näha, on vaja, et see oleks meile arusaadavasse keelde tõlgitud ja lihvitud valitsevate kunstiliste eelistuste järgi? Suudaksin ma ise prille vahetada, ilma et keegi minu eest kogu töö ära peaks tegema? Mõistan ma vaid kunstnikke, kes on vaatamata oma päritolule siiski Berliinis või Amsterdamis koolis käinud?
Lihtne on kritiseerida Euroopa-kesksust, ent samas nõuab kunstnike kutsumine kaugemalt olulisi lisaressursse, seega piirdub meie kokkupuude paratamatult tihti kunstnikega, kes elavad ja töötavad Euroopas. Mitmekesisust pärsivad domineerivad trendid ja üldiselt välja kujunenud euroopalik arusaam headest etenduskunstidest. Kui aga sellele väljale laiemalt mõelda — etenduskunstide valdkonna ressursivaegus viib lihtsasti olukorrani, kus uute kunstnike avastamine on raskendatud. Raha välisreisideks pole ja kui on, tuleb seda kasutada targasti ja vaadata midagi, mis on kindla peale minek. Ka Bojana Cević ja Ana Vujanović4 kirjutavad superstaariefektist, kus vähesed ressursid tähendavad toetumist olemasolevatele teadmistele populaarsetest nimedest, pakkudes neile üha uusi võimalusi. Superstaarid on turvaline valik, sest isegi kui töö on nõrgem kui mõni eelmine, siis nimi müüb ja õigustab valikut igal juhul.
Marija Adomaitytė, „Pas de deux”.
Rütm kui vahend koosolemiseni jõudmiseks
Paratamatult on kunst ka poliitiliselt aktuaalne „toode” ja täidab institutsionaalses bingos erinevaid kastikesi. Kuigi arvukates tekstides ja vestlustes mainiti nii mõndagi, mis on hetkel aktuaalne ja vaieldamatult oluline, mõjus festival, puhtalt saalis olemise kogemusest lähtuvalt, veidi nagu veega keedetud kaerahelbepuder, millele pole midagi lisatud. Lavastus, mille kirjeldus ei ole ühelgi viisil poliitiline, võib lõppkokkuvõttes olla ühiskondlikult tugeva mõjuga, kui sellel õnnestub tekitada täiesti omalaadne koosolemise ruum. „While we are here” või „meie” ajutine manifesteerimine ei jõudnud tasemele, kus koosolemist oleks mõnel täiesti uuel viisil tunda
olnud.
Santarcangelo teatrifestivali esimesel nädalavahetusel domineerisid lavastused, kus vaikne publik istub teatrisaalis, näoga etendajate poole (kui välja arvata festivalikeskus, kus inimesed pikkade laudade taha koos sööma kogunevad). Mitmetes teostes figureeris läbivalt ära tuntav pidev rütm, mida võis näha ühtsustunde loomise meetodina, mitteverbaalse suhtlusviisina, mille mõju võib ulatuda sõnadest või loosungitest kaugemale. Lavastuses „While we are here” tantsiti tund aega intensiivselt techno taustal, Anna-Marija Adomaitytė lavastuse „Pas de deux” (kahe samm) keskmes oli paar, kes teineteist hoides ühes rütmis ümber oma telje keerles. Parini Secondo lavastuses „HIT out” hüpati rütmiliselt hüppenööriga ja Michelle Mouragi lavastuse taustaks oli ühtne rütm.
Veidi teistsugust teatrivaatamise kogemust või koosolemise viisi pakkus Samuli Laine lavastus „Nurture”, milles soome kunstnik tegeles hoolepoliitikaga ja jootis publikuliikmele rinnapiima asemel kasemahla. Originaalis on tegemist üks-ühele lavastusega. Festivali raames kutsuti kahekümneliikmeline publik vaiba ümber istuma ja lavastust lähedalt vaatama. Kuigi kahe võõra inimese intiimsuse tunnistamine ühe meetri kauguselt mõjus niimoodi kõrvalt vaadatuna kohatuna ja kindlasti oleks lavastuse mõju paremini esile tulnud selle originaalversioonis, on vedelike vahetamine üsna võimas koosolemise viis.
Santarcangelo Teatrifestivali Assotsiatsiooni president Giovanni Boccia Artieri kirjutab festivali trükises Henri Bergsoni kestuse (la durée) ideest, mis käsitleb aega ühtsena, pideva mineviku, oleviku ja tuleviku vooluna, mitte üksteisest eraldatavate mõõdetavate üksustena. Selle idee kohaselt on minevik samuti kogu aeg meiega olevikuhetkes kohal ega ole kunagi täielikult seljatatud. Kui muidu ei tule kestlikkuse või ühest asjast teise voolamise tunne festivali programmis eriti teravalt välja, siis erandiks on Laine, kes kasutab oma lavastuses kahe üksuse teineteisesse voolamist. Kui kasutame „keha”, et anda verbaalne ja materiaalne vorm kõigele abstraktsele, siis saabki see parimal juhul olla ajutine. See 70% vett, mida endas hoiame, on seal ainult nüüd ja praegu, kuniks kogu meis pesitsev abstraktne materjal kuhugi edasi voolab.
Lõppkokkuvõttes oleme kõik omavahel seotud, nii lokaalsel kui ka globaalsel tasandil. Vahemeri on erinevate vete kaudu ühenduses Tallinna lahe, juulikuiste üleujutuste ja kasemahlaga, mida Samuli Laine kusagil Soome metsas möödunud kevadel kogus. See, mille keegi möödunud aastal välja aevastas, võib nüüd olla lumi Alpide tipus. Santarcangelo teatrifestivali külastavad kunstientusiastid sõidavad Riminisse randa ja ujuvad samades vetes, mille teisel kaldal käib sõda. Kuigi ma ei oska hetkel täpselt öelda, mida see festival minus muutis, jäävad tükikesed tundmatut materjali minuga pikemaks ajaks kaasa tolknema.
Samuli Laine lavastus „Nurture”.
Pietro Bertora fotod
Viited:
1 Pauline Pérez, Jens Madsen, Leah Banellis, Bașak Türker, Federico Raimondo, Vincent Perlbarg, Melanie Valente, Marie-Cécile Niérat, Louis Puybasse, Lionel Naccache, Thomas Similowski, Damian Cruse, Lucas C Parra, Jacobo D Sitt 2021. Conscious processing of narrative stimuli synchronizes heart rate between individuals. Cell Reports. — https://doi.org/10.1016/j.celrep.2021.109692.
2 Maksym Rokmaniko ja The Center for Spatial Technologies osana lavastusest „X-Erinnerungen”. — https://www.tangente-st-poelten.at/en/productions/x-erinnerungen/991
3 History. Santarangelo Festival. — https://www.santarcangelofestival.com/en/hystory/
4 Ana Vujanović, Bojana CvejićVujanović 2022. Toward a Transindividual Self.
