Sven Grünberg.
Siim Lõvi foto
Tänavu 8. märtsil tuli Estonia kontserdisaalis esiettekandele Sven Grünbergi sümfooniline pilt „Hoovused” (2024), esitajaks ERSO Mihhail Gertsi dirigeerimisel. Tegemist on elektronmuusika ja filmimuusika valdkonnas tegutseva helilooja esimese oopusega sümfooniaorkestrile.
„Hoovused” on umbes kümneminutine orkestrifantaasia, mille kunstilist-ideelist sisu või programmi on helilooja kavalehe saatesõnas iseloomustanud järgmiselt: „Pealkiri „Hoovused” peaks väljendama seda, et eluolu on tsükliline ja on selge, et ka paremad ajad on saabumas.” Pidades silmas tõsiasja, et praegu on maailmas küll võimust võtmas kurjad ajad, „kuid isegi siin ilmas on headust, meeleselgust, õnne ja armastuse hoovuseid”.
Helitöö vormi autoripoolne määratlus „sümfooniline pilt” on selles mõttes täpne, et tegemist olekski justkui helimaalinguga. Muusikaline põhikujund on siin orientaalse värvinguga minoorne motiiv, mis arenduse käigus pidevalt varieerub, kandub ühelt pillirühmalt polüfooniliselt, imitatsioonina teisele ja sealt järgmisele pillirühmale ning on aluseks ka kooskõlade kujundamisele. Muusika kulgeb hoovustena dünaamika kasvatamiste (crescendo’de) mõttes, puhangutena, mis algavad tavaliselt küll värelevast piano’st, kuid kumuleeruvad siis löökpillide toel jõulisse fortissimo’sse.
Samas n-ö stabiilseks, tasakaalustavaks komponendiks „Hoovuste” helikeeles on minimalistlikult korduvad ostinato-motiivid: läbivalt harfil, ka kellukeste-tšelestal jmt instrumentidel. Teisalt markeerib muusikalisi aktsente siin ka üsna suur valik löökpille.
Loo lõpu eel ilmub muusikasse aga uus, seekord ähvardav kujund: tšellodel ja kontrabassidel hakkab madalas registris kõlama militaarse karakteriga, tokaatalik, motoorse liikumisega motiiv. On see maailmas esile kerkinud kurjuse sümbol või „hoovuste tumedam pool”, jäägu iga kuulaja enda hinnata.
Teose orkestratsioon mõjub oma n-ö puhaste tämbritega võrdlemisi läbipaistvalt ja kammerlikult. Seda üldise tervikmuljena, vaatamata lühikestele orkestraalsetele tõusudele ja puhangulistele kulminatsioonidele. Mis pole ka üllatav, kui mõelda Sven Grünbergi varasema (elektroonilise) loomingu detailitäpsusele ja avarale kõlaruumile.
Siinkohal annan aga sõna heliloojale endale, kes soostus meiega jagama oma mõtteid seoses „Hoovuste” kirjutamisega.
Sa pole elektroonilise muusika guru mitte ainult Eestis, vaid ka maailma mastaabist vaadatuna. Miks sa otsustasid nüüd sümfooniaorkestri poole pöörduda?
Esiteks avanes selleks nüüd väga ahvatlev võimalus. Teiseks, ma ei ole kunagi arvanud, et mu muusikategemine peaks elektroonikaga piirduma. Elektroonika on olnud üks võimalus ja vahend muusikat teha. Nendel aegadel, kui ma alles elektronmuusikaga alustasin, oli see väga uus asi. Elektroonika annab võimaluse olla oma muusikas märksa unenäolisem kui naturaalpillidega. Samas on elektronmuusika suur puudus see, et see jõuab kuulajani valjuhääldi kaudu. Valjuhääldi on nüri heli edasikandja, naturaalpillide kõlanüansside rohkus on märksa mitmekesisem. Ja mida suurem on naturaalpillide esituskoosseis, seda rohkem on ka kõlalisi nüansse.
Kui nüüd „Hoovuste” juurde minna, siis ettepanek kirjutada sümfooniaorkestrile on ju suur väljakutse. Elektronmuusika ja sümfoonilise muusika komponeerimisel on suur vahe. Näiteks elektroonika puhul määrab helisuhted partiide vahel ära mikserpult — kui midagi jääb puudu, siis lükkad puldist helirida juurde ja ongi kogu lugu.
Ent mida suuremale naturaalpillide koosseisule sa kirjutad, seda lollikindlam peab partituur olema. Et balanss püsiks ja tuleksid välja just need liinid, mida sa oluliseks pead. Muidugi ei saa orkestris seda balanssi kunagi lõplikult paika, kuna see sõltub nii mängijaist, dirigendist kui ka akustikast.
Igatahes oli see mulle väga-väga huvitav töö. Mida kauem ma olen elanud, seda rohkem väärtustan ka kogemust. Samas, selle helitöö puhul tõdesin jälle, et kui sul on midagi öelda, siis proovi seda teha võimalikult lihtsalt ja võimalikult kuulajasõbralikult. Teisalt tuleb heliloojal suure orkestri puhul jälgida, et igal orkestrandil oleks teose esitusel oma kindel roll ja rakendus. Et mõni pillimees ei istuks liiga kaua tühjalt. Nii et peale muusikaliste ideede tuleb orkestrimuusikas mõelda ka praktilistele asjadele.
Kui palju sinu eelnev elektronmuusikaalaste kogemuste pagas aitas sind orkestri kõlavärvide kujundamisel?
No eks iga kogemus rikasta ju inimest. Kõige tähtsam on see, mida sul on oma muusikaga öelda. Vahendid selle teostamiseks sõltuvad sellest, mida sa tahad edasi anda. Ma ei ole ennast kunagi piiranud muusikaliste vahenditega, ma ei ole kunagi olnud fanaatiline elektronmuusika pooldaja. Minu esimesel sooloplaadil „Hingus” on kasutatud suurt orelit ja hulganisti löökpille. Isegi harfi näppisin seal natuke, kuigi ma pole mingi harfimängija!
„Hoovuste” esiettekannet kuulates jättis su orkestratsioon väga selge, isegi kammerlikult läbipaistva mulje. Millest sa orkestratsioonis lähtusid?
Kui üldiselt öelda, siis arvan, et muusika ei pea tingimata olema kogu aeg uudne. Mida on näidanud meile üldisem muusikalugu? — Et enamus muusikaklassika tipptegijaid püüdlevad lihtsuse poole. Näiteks Beethoveni 9. sümfoonia finaalis kõlav „Ood rõõmule” on ju sisuliselt massilaul! Nii et ka suured sümfoonikud on oma elu lõppfaasis jõudnud suure lihtsuse juurde.
Enda puhul ma ei tunne mingit survet, et peaksin sümfooniaorkestriga midagi ennekuulmatut tegema. Sümfooniaorkestriga ei saagi enam midagi enneolematut teha, kõik on juba ära tehtud. Piltlikult öeldes, helilooja ei pea kuulajale oma ööpotti pähe kallama!
Mulle meeldivad orkestris puhtad liinid, mitte segased helimassiivid. Ma lähtun valdavalt puhastest tämbritest. See on niisugune orkestreerimise stiil, mida näiteks Brahms või Mahler omal ajal eriti ei tunnistanud.
Kui palju on sinu uue sümfoonilise pildi muusikas kokkupuuteid su varasema loominguga?
Loomulikult on need olemas ja siin me tuleme jälle ringiga tagasi selle juurde, et ma alustasin küll innovaatiliselt, kuid nüüd, elu õhtupoolikul, võin end muusikas väljendada lihtsalt ja tavaliselt.
Siinkohal tooksin ühe huvitava paralleeli: kas mäletad, kuidas vanasti olid lavaka tudengid hästi erilised, provotseeriva käitumisega ja epateerivad? Ja siis tuli Aarne Üksküla oma vana ja väsinud pintsakuga… Päris tegija ei vajanud enam seda butafooriat, mida vajasid algajad, kes polnud veel midagi teinud.
Mis puutub „Hoovuste” kokkupuutepunktidesse mu varasema loominguga, siis see on huvitav, kuidas muusika justkui loob ennast ise. Algne impulss, millest lugu käivitub, hakkab nagu ise liikuma. Vahel on seda kerge ohjata, aga vahel tekivad niisugused momendid, et ei tea, kuidas edasi minna. Siis hakkab see muusika justkui oma elu elama.
„…muusikutel on väga suur vastutus selles osas, millisesse meeleseisundisse nad inimesi aitavad või halvemal juhul ka tõukavad. Nad peaksid looma mingi meeleseisundi, mis tuleb inimesele tema arengus kasuks.”
ERRi foto
Kas on midagi, millele sa tahaksid oma teose puhul kuulaja tähelepanu juhtida? Näiteks mingi laiem kultuurilooline paralleel või filosoofiline lähtepunkt?
Hästi lihtsalt öeldes: elu on kannatus, see on ka budismi alusidee, aga siin on ka mingid võimalused. Ehk siis: muusikutel on väga suur vastutus selles osas, millisesse meeleseisundisse nad inimesi aitavad või halvemal juhul ka tõukavad. Nad peaksid looma mingi meeleseisundi, mis tuleb inimesele tema arengus kasuks. Ma pean silmas muidugi vaimset arengut. Võib-olla on need väga suured sõnad, aga nii need asjad võiksid ideaalis olla. Püüdma peab!
Ka „Hoovuste” puhul ilmneb see mõte, et elu on küll kannatus, kuid siin on ka võimalused, mida inimene peaks selles dimensioonis elades kindlasti rakendama. Ja ehk aitab see muusika vähemalt meeleseisundi mõttes kaasa sellele, et mõelda oluliste asjade peale. Nagu elu ja surm. Muidugi on vahel vaja ka lõõgastuda ja tilulilu teha — ega ma kutsugi kedagi üles süngusele. Aga seda tilulilu on teisest küljest jällegi ehk liiga palju. Nii et mõistlik oleks teinekord võtta kätte mõni tark raamat ning uurida ja mõelda, miks me siin maailmas üldse oleme, kes me oleme ja kuhu me tahame jõuda.
