Tunnistan kohe, et pealkirja mõtlesin praegu välja. Päriselus oleme septembris 2002 maandunud Kuusamosse, 800 kilomeetrit Helsingist. Lennuväljal on vastas Kuusamo linnavalitsuse inimesi ja ajakirjanikke. Lennart Meri on küll pensioneerunud president, juba peaaegu aasta aega, aga ta on soomlaste hulgas endiselt uskumatult lugupeetud ja populaarne. Ja et sellest on möödas täpselt 25 aastat, kui filmisime siinkandis „Linnutee tuuli”, oleme kutsutud Kuusamos toimuvale seitsmendale festivalile „Nature Photo”. Meie, st Lennart kui režissöör koos abikaasa Hellega, Rein Maran kui operaator ja mina teadagi helimehena. Fotonäitused ja filmid on koondunud mõnusasse Kuusamotalosse, alles hiljuti valminud moodsasse „kultuurimajja”. Pressikonverentsil kinnitab Lennart, et Eesti saab õige pea Euroopa Liitu ja NATOsse (ja saamegi — juba 2004. aastal!). „Linnutee tuulte” soomekeelse beetaversiooni näitamisega on tehnilist jama; tekitame peaaegu et rahvusvahelise skandaali, kui palume tehnikuil saali videoprojektor ümber häälestada… Publik on heatahtlik, hiljem näidatakse ka Rein Marani „Ööbiku saladust” ja „Tavalist rästikut”. Meie eest hoolitsemise on enda peale võtnud kolm soome loodusfoto ja -filmi tõelist ässa: Hannu Hautala, kes nüüd, 2002. aastal on Oulu Ülikooli filosoofia audoktor, Teuvo Yrjö Ilmari Suominen, kes oli kaua aega ajakirja Suomen Luonto toimetaja ja peatoimetaja, ning neist kõige noorem, Lassi Rautiainen, „karupiltnik”, soome loodusfoto esimese kommertssafari asutaja. Ja kõik Koillismaa, Kuusamo kandi andunud laulikud.
Väljas on väga tugevad virmalised, magnettorm õõtsutab meie kõigi tervist, kui sõidame suure killavooriga kuhugi Vene piiri äärde, Kuusamost nii umbes 45 kilomeetrit. Teadupärast on Soomes piiritsoon 3 kilomeetrit, oleme nüüd kõik otse piiril. Üsna naljakas on vaadata vanu, „sügava rahu” aegseid fotosid. Soome piirivalvekolonel kinnitab, et piiri valvatakse vaid Soome poolelt (kas uskuda?). Ülejooksikud Venemaalt on enamasti sõjaväest põgenenud vene poisid, kellel kõht täis söödetakse ja kes siis tagasi viiakse… Eks ta kena meediatsirkus ole siin piiriribal. Ronin üles mäkke ja sealt veel 35-meetrisse piirivalve vaatetorni. Soomlasest piirivalvur sätib mulle mingi röögatu binokulaarse pikksilma Venemaa poole, seal on ju Karjala külad. „Nüüd näed minu sünniküla…” Kui alla oleme jõudnud, algab vägev paduvihm, Helle kutsub oma vihmavarju alla. Kuni me kõik tasapisi, Lennart kõige ees, autodeni ronime, olen pesuni märg.
Ühel järgmisel päeval, teisipäeval võtab meid oma hoole alla pensionil olev bioloogiaprofessor Matti Olavi Helminen, kes palub alustuseks rääkida endaga vaid eesti keeles! Tal on nimelt keeleõpingud pooleli. Vägev looduskaitsemees, saanud Euroopa Kaitsealade Liidu Toepferi medali! Sõidame jälle piirivööndisse, Oulanga Rahvuspargi äärde — pikk jalgsimatk, tõus läbi paksu metsa. Näränkävaara, Kirkkokallio… Rein ja Teuvo on minust vapramad, mina juba ähin. Närankä vanast talust tuleb varsti vuokratupa, kus matkajad saavad mõistliku hinna eest ise süüa teha ja ööbida. Metsavalitsuse kõva häälega noorem mees Juhani Koramo juhib meid, äkkmatkajaid, üle väikeste jõgede, rippsildade ja kärestike. Ööbimistares on kaks Sova-nimelist meest toidukastiga, lõke, kohv, võileivad. Et otsekui väliskülalised ikkagi.
Üks seiklus on soomlastel veel varuks. Oleme kõik äkki Kitkajõel: kaks spetsiaalset kummipaati, haalarid, kummikud, kummipüksid, päästevest ja kiiver. Meie rühm ühte paati, Aarne Kaasik Lahemaalt jm istuvad teise paati. Teeme vaiksetel vetel treeningut — mõlad käes, käskluse peale „Sõua!” või „Pidurda!”. Fotomees Lassi Rautiainen istub kõige ees, selg sõidu suunas, oma oletatavasti veekindla digiaparaadiga. (Mürki võttes — kõik see mees esimest korda kärestikel…) Et jõevesi olevat tänavu madal, saame kivide otsas põntsudes täitsa õige tunde kätte. Ühest kärestikust tuleme alla, selg ees — „ei saanud juhitavust”. Lõpetuseks pohlamarjatee, vein ja põhjapõdrapraad.
Rein on ostnud ühe Hannu fotoraamatu (Hannult on tulnud vist 40 tükki neid loodusfotoraamatuid) ja uurib vapustavaid pilte. Me istume väsinult oma öömajas Kansankoulu internaadis ja siis ütleb Rein Maran ühe lause, mis mul ikka veel kõrvus on: „Mina rohkem looduspilte ei võta…”
Küll ta võtab, kuhu ta pääseb!
Meie abiga saab Teuvo Suominen Lennarti nõusse intervjuuga Suomen Luontole. Sõidame 3 kilomeetrit Kuusamost „audoktor” Hannu Hautala majja, kus tema abikaasa Irma näitab meile tema poolt uskumatult hästi korrastatud Hannu fotokogu, 1,5 miljonit fotot! Diktofon läheb käima, Rein räägib eesti keeles, mina pursin köögisoomet, no ja Lennart… Siin, Hannu köögis on ta jälle lihtsalt kolleeg ja sõber.
Siinsed pildid on võtnud R. Maran, T. Suominen, L. Rautiainen, H. Hautala, M. Helminen ja E. Säde.
