Veel mõni aasta tagasi poleks keegi uskunud, et arvuti kirjutab täisväärtusliku ajaleheartikli või komponeerib täiesti kuulatava meloodia. Põhjus, miks tehisintellekt nii palju entusiasmi või ka paanikat tekitab, seisneb minu väitel selles, et masinad on „astunud üle piiri” — tunginud ootamatult valdkondadesse, mida inimene on harjunud pidama igavesest ajast igavesti iseendale kuuluvaks.1 Selle piiri ületamise tõttu on õhus üksjagu segadust ja ringleb erinevaid, tihti risti vastupidiseid seisukohti tehisintellekti rolli kohta tulevikus. Siin artiklis soovin ma näidata, et generatiivse tehisintellekti tulekut võib loomevaldkondades vaadelda kui sajandeid kestnud ajaloolise protsessi uut etappi. Samuti tahan ma rahustada neid, kes kardavad, et tehisintellekt võtab ära loomeinimeste töö, ja näitan, kuidas tehnoloogia on kunstniku või muusiku käes eelkõige vahend eneseteostuseks.
Esmalt aga tuleb määratleda, millest on tegelikult jutt, kui räägitakse tehisintellekti kasutamisest kirjanduses, muusikas või kunstis. Kõik need uudsed rakendused, mille abil on võimalik luua teksti, pilti, heli, videot või inimkõnet, põhinevad üht teatud sorti tehnilisel lahendusel, tehisnärvivõrkudel ja on koondatavad generatiivse tehisintellekti (generative AI) nime alla. Kuna „generatiivne” kõlab eesti keeles kohmakalt ja võõralt, on seda mõnel pool tõlgitud „loovaks tehisintellektiks”. Mina leian, et täpsem on „tootev tehisintellekt”, mis aitab ühtlasi seda tehnoloogiat paremini mõtestada.
Krister Kruusmaa.
Rahvusraamatukogu foto
Kestev revolutsioon tootmises
Ehkki on sobiv öelda, et mõni tehisintellekti süsteem „loob” mingi konkreetse teksti, pildi või heli, ei ole ta loov selles tähenduses, nagu inimene on loov. Algoritmidel puudub sisemine tahe, tung midagi luua enese väljendamise eesmärgil. Tulemuseni jõudmiseks vajavad need inimese suunamist ja juhiseid ning tulemuse kvaliteet on mõõdetav vaid inimliku mõõdupuu järgi. Sõna „genereerima” juured on ladina keeles ja esialgselt on see tähendanud sigimist, sünnitamist. Tänapäeval tekitab see sõna aga teistsuguseid assotsiatsioone — pigem liigub mõte generaatori kui midagi järjepidevalt tekitava masina juurde. Selles tähenduses hakati sõnu „genereerima” ja „generaator” kasutama tööstusrevolutsiooni käigus.
Tööstusrevolutsioon on 18. sajandi teisel ja 19. sajandi esimesel poolel aset leidnud murrang, mida võib pidada suurimaks hüppeks inimkonna ajaloos pärast põlluharimise algust. Lühikese aja jooksul võeti kasutusele masinad, mida käivitasid aur ja vesi, ning kesksete majandusharude toodang liikus käsitööliste värkstubadest vabrikutesse. Sageli eristatakse kahte tööstusrevolutsiooni: esimene tähistab just seda algusperioodi, teine sel juhul veel sajandi jagu hiljem aset leidnud plahvatuslikku majanduskasvu, mida tõukasid tagant elektrifitseerimine, masstootmine ja esimese tööstusrevolutsiooni ajal loodud tehnoloogiate täiustamine ja levik.
Muutus tootmisviisides ei toimunud üleöö ja täiesti ootamatult, sest enamik tööstusliku pöörde põhielemente oli olemas juba varem. Inimesed olid juba sajandeid tundnud vee ja tuule jõul töötavaid veskeid, mis võimaldasid rakendada loodusjõude majanduslikul eesmärgil. Ka masinad ei olnud otseselt midagi uut — need olid kaua aega kasutusel olnud näiteks sõjanduses, ehituses ja ajaarvamises. Ja isegi vabrikutel olid varauusaegses Euroopas eelkäijad manufaktuuride näol, kus töötasid koos sajad või isegi tuhanded inimesed. Tööstusrevolutsiooni esile kutsutud nihe seisnes milleski muus: varem polnud mõeldav, et mingi kaup valmiks ilma osavate käte pingutuseta.
Eelmodernses maailmas olid kõik esemed, mis inimesi ümbritsesid, kellegi kätetöö — sõna otseses mõttes. Need võisid muidugi olla tehtud kas oskuslikult või käpardlikult, kuid põhimõtteliselt ei saanud eksisteerida ühtegi tehislikku objekti, mis poleks olnud kellegi rohkem või vähem läbi mõeldud looming. Siit jõuamegi paralleelini tootva tehisintellektiga ja ühtlasi põhjuseni, miks viimast just niimoodi peaks nimetama. Nii nagu tehnoloogia tungis tööstusliku pöörde ajal käsitöö valdkonda, on nüüd tehisintellekt tunginud vaimutöö valdkonda. Tekkinud võimalused ja probleemid on analoogsed, sest automatiseerimise ja masinliku tootmise loogika on jäänud ajas üldjoontes samaks.
Käsitöö ja kultuuritööstus
Nii nagu praegu, sattusid ka tööstusrevolutsiooni käigus konflikti looming ja toodang — pühendunud üksikisiku töö kordumatu vili ja industriaalse produkti ühetaolisus. Põlvkondade kaupa edasi antud käsitöötraditsioonide kandjad pidid ühtäkki konkureerima vabrikute masstoodanguga. Käsitöö taandus tootmise ees esmalt tekstiilitööstuses, seejärel teistes majandusharudes: relva- ja laevatööstus, mäendus, metallurgia jne. Esimesest tööstusrevolutsioonist alates on nende valdkondade nimekiri aina pikenenud ja tootva tehisintellekti tulekuga on järg jõudnud muu hulgas loomevaldkondade kätte.
Siinkohal võib nii mõnigi muusik, kunstnik või näitleja tunda end puudutatuna võrdlusest käsitöölisega. Tihtipeale on sellel sõnal just loomevaldkondades halvustav maik ja seda võivad pruukida need, kes tahavad rõhutada omaenda staatust rafineeritud maitse või kõrgkultuuri esindajana. Tegelikult ei ole see paralleel mitte kuidagi pisendav. Selles veendumiseks tasub vaid vaadelda käsitöö muutunud olemust industriaalajastul.
Nii nagu tööstusrevolutsiooni käigus automatiseeriti varem oskusliku käe puudutust nõudnud tööd, on tootva tehisintellekti abil võimalik automatiseerida teatud vaimseid töid. Pildil töölised konveierilindi ääres Fordi tehases 1913. aastal.
Foto: commons.wikimedia.org/
Tänapäeva arenenud ühiskondades teenivad väga vähesed käsitööga elatist. Pigem näeme, et käsitöö on muutunud hobiks — tikitakse, kootakse, nikerdatakse ja vestetakse kas enesearenduse eesmärgil, ajaviiteks või koostegemise rõõmust. On ka neid, kelle jaoks on oma kätega millegi valmistamine amet. Siis luuakse üldiselt midagi, mida (või mille funktsiooniga asja) on tänapäeval võimalik osta ka valmistootena. Kes ei lepi poemööbliga, maksab rohkem ja laseb selle teha tisleril. Seejuures eeldab klient tõenäoliselt, et tisleri tehtud kapp või söögilaud on eriline ja jääb kasutusele pikaks ajaks. Sellistel juhtudel on käsitööline meister, kes puhub oma loomingu sisse selle hinge, mis puudub masstoodetud kaubal. Meistri kätetöös on prestiiži ja kaugeltki kõik ei saa seda endale lubada.
Samamoodi võetakse kitarr või pintsel kätte enamasti isikliku naudingu eesmärgil. Loominguga tegelemine on üldjuhul märk sellest, et inimesel on nii vaba aega kui ka vaimujõudu. Samas valdavad mõned oma pilli või paletti nii hästi, et esinevad suurtel lavadel või eksponeerivad oma taieseid galeriides. Nemad, nagu kõigi teiste loomevaldkondade pühendunud esindajad, on meistrid. Nende käeline vilumus ja vaimne pingutus oma erinevates vormides pakuvad rõõmu, mida massprodutseeritud tooted ei suuda. Kuid nagu ka käsitöömeistrid, peavad loomeinimesedki konkureerima tööstusega — kultuuritööstusega.
Väga suur osa muusikast, filmidest ja kunstist on loodud kasumi nimel. Sellise kultuuri- või meelelahutustoodangu teekond ideest teostuseni on optimeeritud, standardiseeritud ja seetõttu skaleeritav. Vastasseis vaba loomehinge ja produtsendi(!), kultuuritööstuse sigarit keerutava vabrikandi vahel on ammu klišeeks muutunud. Welcome my son / Welcome to the machine / What did you dream? / It’s all right, we told you what to dream, laulis Pink Floyd juba aastal 1975. Massikultuurist eristuda sooviv kunstnik-käsitööline loob midagi originaalset ja mõtestatut; tööstus kopeerib ja tõhustab, kuni esialgsest ideest jääb järele vaid tsükli uuesti kordumiseks vajalik taustamüra. Kultuuri tööstuslik-ühetaoline ja käsitöölis-ainulaadne komponent on teineteisega ühtaegu nii konkurentsis kui sümbioosis.
Tehnoloogia kui võimestaja
Siinkohal on oluline aru saada, et eristuv või eristuda püüdev artist ei ole mingisugune primitiivne lihttööline, kes peab lootusetut võitlust kultuuritööstuse õlitatud masinavärgiga. See pinge pole taandatav eristusele „tehnoloogiaga või ilma”. Tehnoloogia ei ole loomeinimese vaenlane, vaid tööriist. Kui (kultuuri)tööstuse jaoks seisneb tehnoloogia potentsiaal täpsuses ja automatiseerimises, siis indiviidi jaoks on tehnoloogia võimestaja, mis aitab tal konkureerida tööstuse piiritute ressurssidega. Mõelgem korraks, kui palju avaram ja lihtsam on loominguline eneseväljendus võrreldes mõnekümne või saja aasta taguse ajaga! Paljud loomevormid on muutunud odavamaks ja ligipääsetavamaks — raamatuid saab ise välja anda, muusikat salvestada kodus, digitaalseid kunstiteoseid müüa internetis. Tehnoloogia on küll sünnitanud kultuuritööstuse, aga andnud samas käsitöölisele võimaluse töötada omaenda töökojas, mitte vabrikus.
Võib eeldada, et tootev tehisintellekt jätkab seda dünaamikat ehk annab uued vahendid nii töösturile kui käsitöölisele. Ühest küljest muutub kordades odavamaks madalakvaliteedilise standardkultuuri tootmine. Sellest on huvitatud igaüks, kes soovib klikke rahaks teha. Juba praegu levivad voogedastusplatvormidel zombiartistide lood, Facebooki uhab sensatsiooni ja reaktsiooni provotseerivaid võltsinguid ning YouTube’i täidavad masinaga genereeritud videod ja automaatselt koostatud uudisklipid. Tootva tehisintellekti lahendused lubavad tööstusel viivitamatult võtta üle loomingulisi elemente, mis võivad olla kunstniku peas aastaid küpsenud.
Teisest küljest suurendab tootev tehisintellekt veel enam loomeinimese vabadust ja sõltumatust. Tehisintellekt võimaldab katsetada uusi ideid vähese vaevaga ja masinale saab delegeerida selliseid ülesandeid, milleks artist end muidu täiendama või abilise palkama peaks. Lühidalt öeldes vähendab tehisintellekt vahet idee ja võimete vahel. Loominguga tegelemine vajab seetõttu vähem privileege kui seni. Näiteks muusikat saavad teha need, kellele elu pole andnud pilliõppimiseks võimalusi või keda on seejuures takistanud füüsiline puue. Ja ei — meistrid ei pea kartma, et nende elukutse nüüd väärtusetuks muutub. Nagu fotograafia ei tapnud Picassot ega elektriorel Pärti, ei ohusta ka tehisintellekt virtuoosi pakutava naudingu olemust.
Algoritmidel on maitse
Tehnoloogia oskuslik kasutamine on alati nõudnud ennekõike head kunstnikku, aga kunstnikule on vaja oma võimete maksimaalseks rakendamiseks parimat tehnoloogiat. Seepärast tuleb teadvustada, et tehisintellekt ei ole sugugi tulnud kõigi jaoks samamoodi. Tehnoloogia pole kunagi neutraalne, vaid kannab endas jälgi oma loojate valikutest ja tõekspidamistest. Tootva tehisintellekti puhul tuleb see veel eriti teravalt esile, sest tehisarude loomiseks kasutatakse tohutuid masse kultuuriandmeid (teksti, pilte, videoid, helifaile), mille iseloom määrab konkreetse tehisaru näo. Kuna lõviosa tehisintellekti süsteemide alusandmetest on ingliskeelsed ja peegeldavad ameerikalikku maailmanägemist, kalduvad need süsteemid seda ka taastootma. Väikesed ja nišikultuurid on esindatud vähe või vahel üldse mitte.
Loomeinimese jaoks tähendab sellise tehnoloogia kasutamine ohtu, et süsteem tüürib tema loomingulisi valikuid tagasi sellesama massikultuuri „tasapaksu” fooni poole, millest ta oma eneseväljendusega eristuda püüab. Samuti on oht, et teatud stiilid ja žanrid, mis pole tehisintellekti abil taastoodetavad ja laiendatavad, mattuvad lõplikult automaatselt genereeritud massikultuuri sisse. Nagu tööstusrevolutsiooni tulemusel unustati paljud pika ajalooga käsitöötraditsioonid (kui paljud lugejad oskavad kasutada pööningul seisvat vokki?), on nüüd väikestel kultuuridel ja keeltel järsult suurem tõenäosus hääbuda. Neile, see tähendab meile, on tehisintellekti toodang enamasti võõras. Võõrad on maastikud maalidel, tegelaste nimed ja riimide kõla.
Lõpetuseks tuleb öelda, et tootev tehisintellekt ei mõjuta kõiki loome- ja kunstivaldkondi võrdselt. Võib spekuleerida, et suuremaid muutusi on oodata seal, kus kultuuri tööstuslik osa on tugevam: muusika, film ja animatsioon, disain jne. Näiteks teatris ja süvamuusikas on mõju tõenäoliselt piiratum või aeglasem, sest need kunstid alluvad reprodutseerimisele ja tootmise loogikale vähem. Kõige laiemas mõttes võimaldab aga tootev tehisintellekt tõhustada kultuurilist produktsiooni ja ühtlasi suunab selle sisu vastavalt erinevate algoritmide iseloomule. Kunstilist eneseväljendust viljeleva loomeinimese käes on tehisintellekt aga võimas tööriist, mille oskuslik kasutamine avardab võimaluste horisonti — vähemalt seni, kuni käsitööline ei unusta end masinast targemaks pidada.
Viide:
1 Krister Kruusmaa 2024. Tehisintellekt ja humanitaarteadused — kes vajab keda? — Sirp, 23. VIII.
KRISTER KRUUSMAA on tehisaru ja digihumanitaaria külalislektor (TLÜ) ja andmeteadlane (RaRa).
