Kutsusin teid kokku, et veidi mõtiskleda tehisintellekti kasutamise üle erinevates kunstivaldkondades ja püüda koos mõista, mis see inimene ise veel roboti kõrval on.
Oliver Laas.
Tallinna Ülikooli foto
Oliver Laas: Üks põhjus, miks eesti kunstnikud, teatriinimesed ja muusikud saavad endale lubada entusiastlikku suAhtumist tehisintellekti ja ChatGPT tööriistana kasutamisse, on see, et valdavalt toimivad meie institutsioonid kapitalistliku turuloogika väliselt. Nad elavad riigi toetustest ega sõltu piletitulust või sellest, kui palju näiteks nende maale ostetakse. Kui sa tahad teada, kuidas tehisintellekti ja ChatGPT tulek mõjutab kapitalistliku turuloogika järgi elavaid teatriinimesi, siis vaata reaktsioone USAs, seal sõltub näitleja sissetulek tellimustest. Näiteks illustraatoritelt tellitakse juba palju vähem töid, sest pildigeneraatoritega on kiirem ja lihtsam töötada. Juba surnud näitlejaid on toodud kinolinale, aga mis saab siis, kui mõni ettevõte tahab väga-väga ühte kindlat näitlejat oma reklaami saada, aga tema keeldub. Siis ettevõte mõtleb, et olgu, teeme siis kellegagi, kes on temaga väga sarnane. On ka juhtumeid, et tahetakse kasutada mõne helilooja muusikajuppi, aga too on keeldunud, ja ettevõte siis tellib kelleltki teiselt väga sarnase loo. Sellised asjad lähevad juba kohtusse. Kui ChatGPT-4.o mudel välja tuli, siis nad võtsid šnitti 2013. aasta ulmefilmist „Her”, kus Scarlett Johansson mängis kehatut tehisintellekti või virtuaalassistenti. Promos rääkis ChatGPT väga Johanssoni häälega, keerates sellega üles suure pahameeletormi. USAs see kõik juba toimub. Eesti erinevate kunstivaldkondade esindajad ei sõltu nii väga sellest, kas saalid on välja müüdud või mitte, siin teevad inimesed mujal tööd ja maksavad oma kunstile peale või siis saavad riigilt toetust. Seetõttu ei tundu ka majanduslikud probleemid siin nii teravad. See on üks põhjus, miks nad selles osas nii optimistlikud on. Igasugune loovtöö läheb tänu automatiseerimisele odavamaks. Copywriter’id juba kaotavad ülemaailmselt tööd, keelemudelid suudavad selle ise väga hästi ära teha. Teadlased veel tööd ei kaota, kirjandust ja luuletusi masinad ka veel ei tee, aga keskkooli ja bakalaureuse tasemel midagi juba teevad. Meil ei maksa arvata, et see areng jääb siia pidama.
„Her”, 2013. Režissöör Spike Jonze. Pildil Joaquin Phoenix.
Miks teeb inimene siiani veel paremat luulet kui tehisintellekt?
O. L.: Oleneb, millise seisukoha sa keelefilosoofias võtad, et kust tähendus tuleb. Siin on erinevad arusaamad. John Searle kurtis juba 1980-ndatel oma „Hiina toa” mõtteeksperimendis, et seal ei ole semantikat, ei ole arusaamist sellest, mida need sõnad, mida teatud kontekstis tõenäosuslike sagedustega ritta pannakse, tähendavad.
Lugeja loob alati tähenduse?
O. L.: Just ja see tekitab huvitava küsimuse pikemas perspektiivis: kui palju on kunstis seda, mida kunstnik väljendab, ja kui palju on seda, mida publik sinna sisse loeb. Tekstigeneraatoris ei pea olema tähenduslikku semantikat, aga näiteks luules on semantilised nüansid üliolulised. Minule, võhikule, tundub, et näiteks Artur Alliksaare luules hakkab süntaks lausa riimi dikteerima, keel hakkab mingit oma elu elama. Teine asi, mis on tekstigeneraatorite loodud luules puudu, on inimese eksistentsiaalne situatsioon: surelik ja oma surelikkusest teadlik ajalik olend rähkleb sellest tulenevate küsimustega elu tähenduse, väärtuse, mõtte ja muu sellise üle. Ja see omakorda tõstatab veel ühe huvitava filosoofilise probleemi. Oletame, et ühel hetkel jõuame olukorda, kus tehislik üldintellekt on inimesega võrdväärsel tasemel ja suudab luua samaväärset kunsti. Siis tekib küsimus, kas see teos oleks ka sisult samaväärne, kui ta ei tule sisult samast eksistentsiaalsest situatsioonist.
Siis on ikkagi oluline teadlikkus autori olemasolust?
O. L.: Ma ei mõtle päris seda. Küsimused, mis loominguga tõstatuvad, on ju vastamata armastus, elu mõte ja elutöö, kuidas mind mäletatakse — sellised asjad. Minu meelest peab olema teatud tüüpi olevus, et sellised küsimused saaksid tekkida. Mõeldes jumalate peale, siis neil ei teki selliseid küsimusi.
Andres Luure: Sa mõtled, et ilma surelikkuseta ei teki üldse selliseid küsimusi? Surematul ei teki üldse mingeid küsimusi?
Andres Luure.
Harri Rospu foto
O. L.: No tekivad ilmselt ikka, aga mitte sellised küsimused mis surelikel.
A. L.: Miks meil üldse filosoofia olemas on? Ikka sellepärast, et meil tekivad küsimused. Siin on kaks võimalust: kas mul tekib küsimus ja ma küsin selle või ma kuulan, mida nad räägivad, ja püüan vastata nende küsimustele. Alati võib ka nii olla, et mul endal küsimust ei ole, aga ma püüan vastata sinu küsimusele. Ma kahtlustan, et tehisintellekt teeb ainult seda viimast.
O. L.: Isegi kui tehislik intelligentne agent ei ole eksistentsiaalses situatsioonis, nagu inimolend on, siis miski ei takista tal luua sedalaadi kunsti, mis kõnetab neid küsimusi, mida inimestest koosnev publik ootab. Seda võib tehisintellekt teha palju paremini, kui inimene teeb. Siit me jõuame jällegi küsimuseni, kui palju selles teoses on seda, mida inimene ise väljendab, ja kui palju loeb vaataja teosesse sisse. Näiteks kirjutan ma mingi nutuse ja nukra ballaadi, aga ma ei pruugi ise neid asju läbi elanud olla, millest see ballaad räägib. Ma ei pruugi ise olla üldse nutune või nukrameelne, aga kui publik satub seda endale sobivas situatsioonis kuulama, siis teda võib see puudutada väga sügavalt. Tema võib sealt saada palju rohkem, kui mina sinna sisse panin. Mina ei väljendanud seal üldse midagi isiklikku. Kui ma olen oskuslik ja meisterlik, siis ma oskan tekitada lugejates teatud emotsioone, ilma et ma ise neid kogenud oleksin.
A. L.: Ehk oleks lausa parem neid emotsioone väljendada, kui ei ole kogenud, sest iseenda sissepanemine kitsendab minu arvates loomingut.
O. L.: See mõte, et kunstnik väljendab teoses alati iseennast ja oma tundeid, ei ole niikuinii eriti veenev.
A. L.: Kas meile on tähtis, siin omavahel rääkides, et lugu, mida ma jutustan, oleks minuga ka tegelikult juhtunud?
O. L.: Kui eesmärgiks on info edastamine, siis tuleb tõesuse küsimus üles, aga kui sa räägid meelelahutuseks, siis mitte.
A. L.: Kui loo rääkimise eesmärk on viia sind sügavasse kohta, kas siis rääkija peab ise ka olema sügavas kohas? Või ei pea?
O. L.: Ma arvan, et ilmtingimata ei pea.
Siis muutub see situatsioon tööks.
A. L.: Nojah, kui sa lähed psühholoogi juurde, siis see ongi tema töö ja just sellepärast ei tahagi sinna minna.
O. L.: Tõsi see on. Psühhoteraapia seansil läheb üks mingisugusesse sügavasse kohta ja teine ei peagi minema.
A. L.: Samas ma hindan sõbraga lugude rääkimist palju rohkem, me läheme mõlemad kuhugi. Miks?
O. L.: Sõbraga on isiklik moment juures.
A. L.: Mitte ainult see, sõbraga sa ei tee tööd.
Minu pisut naiivne ja romantiline soov oleks luulet lugedes olla luuletajale pigem sõber kui klient.
O. L.: Püüa ette kujutada, et sa oled teistsugune olend, kui sa oled. Näiteks et sinu mõtlemine toimub palju kordi kiiremini kui ükskõik kui intelligentse inimese oma või et sa ei unusta mitte kunagi mitte midagi. No ja kui sa üldse tahad sellise olendina ennast loominguliselt väljendada, siis tekivad sul peas teistsugused küsimused. Paljud filosoofid on spekuleerinud inimesest intelligentsemate tehislike agentide üle ja leidnud, et tegelikult ei ole mõtet spekuleerida, milline võiks olla selliste olendite siseelu, sest meie erinevus neist on sama suur kui sipelgal meist. Sama küsimust on teoloogid arutanud Jumala ja inimese erinevuse üle.
A. L.: Mul on viimastel aastatel tekkinud selline asi, et kui ma vaatan inimese fotot, siis tunnen, kuidas see inimene tuleb, prauhti, minu sisse. Muidugi väsin ma paljusid pilte vaadates ära, ja alati ma seda ei tunne ka. Vaadates tehisintellekti loodud pilti ma ei tunne midagi, ta on täiesti lame. See ei ole küll tõsi, et ma üldse mitte midagi ei tunne, aga see on kuidagi teisiti. Põhimõtteliselt peaksin ma siis ka kõik võltsingud ära tundma. Kui inimene enam ei erista arvuti loodud pilti inimese tehtud fotost, siis kas ma saan inimlikkust tõsiselt võtta? Vaatasin ekraanil ühe vanamehe nägu. Seal soovitati kortsudest nii mõndagi välja lugeda, aga vaadates fotot inimesest ei l o e ma kortsudest midagi välja, ma lihtsalt tunnen. Ma ei tea, kuidas seda nimetada, on see hing või miski, aga igal juhul paiskub see fotot vaadates minusse. Mulle on oluline, et pildil oleks inimene.
O. L.: Rääkides sünteetilistest fotodest ja piltidest või helist, siis ei saa ära unustada, et mingisugune meedia on need meile vahendanud. Vaadates ekraanil kahte faili ja püüdes otsustada, kumb on tegelik, kumb sünteetiline, siis selline mäng toimub kindlas keskkonnas, ekraanil. Kui nad oleksid välja prinditud, siis toimiks see arvamine hoopis teistmoodi. Kujuta ette, et me peame ära arvama, kas meie ees on päris inimesed või inimesetaolised olendid.
A. L.: Mul ei ole sellest ettekujutust.
O. L.: Võib-olla minu varasem haridus rikub ära mu ettekujutuse sellest. Bakalaureusekraadi järgi olen ma kunstnik ja tänu sellele ei vaata ma ekraanil pilte mitte selle järgi, kui inimesenäolised need on, pigem vaatan ma värve, nahatooni, nahaaluse valguse hajumist ja peegeldumist, vaatan perspektiivi ja taustafookust. Üldiselt otsin ma jälgi kaamerast, mida sünteetilistel fotodel veel pole.
A. L.: Sa vaatad nagu kriminalist. Muidugi on meil kõigil olemas pikk kogemus digifotode vaatamisest ja me märkame ebaloomulikkust. Üldiselt on kõik need pildid väga ebaloomulikud.
Mis siis pildis muutus, kui me läksime analoogilt üle digile?
O. L.: Ma olen seda uurinud ja sellest kirjutanud ning koos Kevin Rändiga kirjutame ka järgmist artiklit. Süvavõltsingutega on seotud kahesugused filosoofilised väljakutsed. Epistemioloogilised on need, mis tegelevad meediumi vahendatud teadmistega. Paljud meie teadmised tulevad video või pildi kaudu ja neid me oleme usaldanud. Teine on moraalne küsimus, näiteks kui näitlejannast — ja ma ütlen „näitlejanna”, sest tavaliselt tehakse neid naistest — on tehtud süvavõltsing, mille tegemiseks ta ei ole andnud nõusolekut. Teadmiste poole pealt on muutumas meie epistemioloogiline suhe piltidega. See on võrreldav meie suhtega käsitsi tehtud piltidega. Oletame, et mina olen tõetruu vanakooli portretist ja sina teed karikatuure. Me mõlemad joonistame Andrest. Ja oletame nüüd, et keegi kolmas, kes pole kunagi Andrest näinud, peab meie kahe pildi järgi Andrese ära tundma ja üles leidma. Kumba see inimene rohkem usaldab? See sõltub allikast — et kes selle pildi tegi, kas karikaturist või portretist. Käsitsi tehtud piltide puhul tuleb inimlik interpretatsioon vahele. Erinevalt analoogfotokaamerast ei talleta me kumbki kõike. Sina rõhutad mingeid asju üle ja mina jätan mõned asjad välja joonistamata. Vaataja ei eelda, et kõik oleks pildil, mis päriselt oli, ta vaatab, kes pildi tegi, ja otsustab autori usaldusväärsuse, maine ja kõige muu põhjal, kumb pilt on usaldusväärsem. Tehisintellekti genereeritud fotod on viinud meid läbi digifotograafia sarnasesse olukorda. Analoogfotode võltsimine või modifitseerimine on sama vana kui fotograafia.
Arthur Conan Doyle arvas, et haldjad on olemas, sest keegi näitas talle piisavalt veenvaid võltsinguid. Ja te mäletate kindlasti kõiki neid retušeeritud fotosid Stalinist, kus ta igal järgmisel pildil seisis üha rohkem üksi, vastavalt sellele, kuidas tema lähikondlasi Siberisse saadeti või maha lasti. Digifotograafia tegi sedasorti võltsimise tehnoloogia palju lihtsamaks. Praegused pildigeneraatorid teevad selle veel lihtsamaks, veel odavamaks ja paljudele inimestele kättesaadavaks. Tänu sellele, et me kõik seda teame, ei kontrolli me enam autentsust fakti põhjal, et see on foto kui dokument, vaid vaatame, kust see tuleb. Rahvusringhäälingu kodulehel olevasse fotosse suhtume teisiti kui Sputniku lehel olevasse.
Üks Arthur Conan Doyle’i inspireerinud haldjafotodest.
Mulle tundub, et ma kipun loobuma ega otsusta enam üldse.
O. L.: See on reaalne oht küll. Mina kirjeldasin inimest, kes püüab olla hea kriitiline mõtleja ja keda huvitab tõde. Kui sa oled laisk ja sind ei huvita tõde, siis küll, jah.
A. L.: Kui tõde on nii kergesti võltsitav, siis on see mõistetav. Küsimus on selles, mida me tahame teada. Mulle tundub, et veel radikaalsem ja põhilisem asi on küsida, mida üldse tähendab olla inimene. Tuleb meelde mitu tuhat aastat tagasi toimunud tehnoloogiline pööre: inimesed hakkasid kirjutama. Platoni dialoogides on sellest juttu, ja seal kujutatakse, kuidas keegi mälu järgi reprodutseerib aastakümneid tagasi toimunud jutuajamise. Enne kirja leiutamist oli inimestel kõik peas. Kas tänapäeval on inimestel kõik meeles ja peas? Me sõltume kõigist nendest asjadest, mis on kirja pandud, ja ka oma huvist jne. Üldiselt me sõltume kultuurist ja me ise ei tea mitte midagi. Kas kultuur on ära kaotanud inimese olemuse kõiketeadva olendina ja muutnud meid abituks?
O. L.: Ajal mil Platoni dialoogid kirjutati, oli kiri kui tehnoloogia võrdlemisi noor. Mõnes mõttes nad arutlesid selle tehnoloogia mõju üle. Sokrates kurtis, et nüüd sa tegelikult ei tea ega mäleta…
A. L.: …ja kui ma ei mäleta, siis ma ei tea…
O. L.: …aga kui me läheme kirjaeelsesse aega, siis ka sel ajal me toetusime endast välisele. Lihtsalt see väline oli vestluspartner. Walter J. Ong väidab, et kui me vaatame sokraatilisi dialooge, kus Sokrates meelitab kaasvestlejalt välja mingi väite ja hakkab seda siis lahkama ja toob välja nüansi, mis dialoogides kordub, tagasituleku lause juurde „Kas me ei öelnud mitte, et…”, siis juhtub see, et vestluspartner on nagu väline mälu. Kuna kirja midagi panna ei saa, toetutakse dialoogipartnerile. Ka Homerose eeposed on kirja pandud jutud varasemast suulisest traditsioonist.
A. L.: Muidugi, ka see on kultuur. Küsimus ei ole selles, et kultuurini tuleb jõuda. Pigem peab küsima, kas me saaksime kuidagi ilma kultuurita. Et mida see kõike võib kaasa tuua. Meie autonoomia võib muutuda väga pisikeseks. Meie eest mõtleb, mäletab ja teab kõike kultuur. Kus siis mina üldse olen? Kas ma olen täiesti abitu? Mul on tunne, et inimeses on olemas mingi teine pool, mis on põhimõtteliselt autonoomne. Mida rohkem seda alla surutakse, seda rohkem peaks hakkama vastu ja otsima alternatiivseid võimalusi, et mitte sõltuda kultuurist. Loodusesse minnes tundub kontakt tõega palju parem, ilma et keegi meile midagi ette ütleks. Looduses me näeme lihtsalt väga sügavale, kui vähegi huvi on. Me ei pea mõtlema, mida me näeme, see on lihtsalt kohal. Kuidas mõelda asjast, mida me isegi ei tea? On miski, mis on mittekultuuriline, aga ometi inimlik. Mulle tundub, et mida rohkem tehisintellekt meie eest asju ära teeb — just neid, mida me ei pea tegema —, seda lähemale see viib meid küsimusele, kuidas ma üldse saan olla inimene. Mida tähendab inimene olla? Mis ma siis üldse olen? See ju on inimesele huvitav küsimus.
Claude Shannon ja Alan Turing.
Claude Shannon ja maletšempion Edward Lasker katsetavad algelist malerobotit.
O. L.: Vaadates tehisintellekti kui valdkonna ajalugu, siis neid sihtmärke või verstaposte on pidevalt nihutatud. 1950-ndatel kirjutasid Claude Shannon ja Alan Turing oma esimest artiklit sellest, kuidas panna arvutid malet mängima. Tol ajal oli male mängimine intelligentsuse kullaproov. Arvati, et kui arvuti võidab inimest males, siis me oleme väga lähedal inimeselaadsele intelligentsele masinale. 1997. aastal, kui Garri Kasparov Deep Blue käest pähe sai, veenduti, et arvutid mängivad malet paremini, kui ükski inimene seda suudaks. Ega me ju ei leppinud sellega, nihutasime piiri Go mänguni — vaat see on nüüd kullaproov. 2016. aastal selgus, et ka God mängivad arvutid paremini kui inimene. Seejärel otsustati, et lauamängud on pisiasi. Vahepeale (1970–90-ndatesse) jäid veel matemaatiliste teoreemide tõestamised. Järgmine samm oli lugu, luule ja kujutav kunst. Nüüd siis, aastast 2020 ja edasi, teevad nad juba nii mõndagi selles vallas.
Garri Kasparov mängib malet Deep Blue vastu.
A. L.: Mulle tundub, et sel juhul me peame kaotama uhkuse selle üle, et oleme intelligentsed. Inimlikkus ei saa põhineda intelligentsusel. Tähendab, intelligentsed me ei ole.
O. L.: Sellega olen täiesti nõus. Mulle on kogu aeg tundunud, et liiginimi Homo sapiens on ääretult üleolev ja kõrk.
A. L.: See sapiens ei pruugi tähendada intelligentsust, vaid mingit muud tarkust. Äkki meil on ikkagi mingi muu tarkus, kui seda hoolega otsida. Seda intelligentsi, tühja, meil ei ole. Ma olen juba ammu loobunud oma intellekti rakendamast.
O. L.: Mulle tundub, et nende verstapostide nihutamise taga on soov leida midagi, mis on loomuomane inimesele, midagi, mida masinad puutuda ei saa.
A. L.: See inimese meeletu uhkus — ta ei anna enne järele, kui on kõiges kaotanud, kõiges, milles üldse saab võistelda.
O. L.: Kui panna see veel suuremasse ajaloolisse konteksti, siis see kinnitab sinu öeldut. Kunagi arvati, et planeet, millel me elame, on universumi keskpunkt. Vaadates religioone, käib kogu see kosmiline draama hea ja kurja vahel meie, inimeste, ümber. Jumal lõi küll kogu universumi, aga planeet Maa on kõige tähtsam. Järk-järgult on erinevad teaduslikud argumendid hakanud seda kõrkust kukutama. Kõigepealt Kopernik, kes leidis, et me ei olegi keskel, hoopis väikeses nurgakeses. Siis Darwin ja teised, kes on aidanud kaasa Jumala küsimuse kahtluse alla seadmisele. Nad ei ole seda suutnud kukutada, aga laiemas kultuurilises arusaamas on usk siiski keskajaga võrreldes taandunud. Me pole enam nii kindlad, et me kogu selle draama keskmes oleme. Edasi tuleb ju välja, et ka liigina ei ole me erandlikud.
A. L.: Kas ma üldse olen inimene? Siiani oleme otsinud mingeid väliseid tunnuseid, mis oleksid erakordsed. Äkki minus ei ole mitte midagi erakordset, millele saaks näpu peale panna? Kui kellegi käest küsida, miks ta kedagi armastab, siis ta ei oska vastata. Pole seda punkti, mida näpuga näidata. Inimeseks olemisega on mingi samasugune asi, et me ei saaks justkui iseennast armastada, kui ei tõsta ennast kõiges esile.
O. L.: Mulle tundub, et tehisintellekt paigutab meid ajalisse progressiooni, kus meie kõrkust tõmmatakse aste-astmelt madalamaks. Inimene ei ole enam piir loomade ja inglite vahel. Me ei ela universumi keskpunktis. Kui tulla ratsionaalsuse ja tarkuse küsimuse juurde tagasi, siis siia saaks asetada ka Freudi ja kaasaegse psühholoogia. Mitte et ma Freudi isiklikult armastaksin, aga tema tõi psühholoogiasse idee, et inimene ei ole üldse nii läbinähtav ja ratsionaalne, kui meile meeldis arvata. Meil on teadvustamata impulsid, kompleksid ja muu selline, mis paneb meid tegema asju, millest meil endilgi on raske ratsionaalselt aru saada, miks me seda teeme.
A. L.: Inimesel on mingi mõistetamatu asi, mis paneb ta tegutsema, nimetame selle nõmeduseks. Kui ma peaksin selle nõmeduse asendama tehisintellektiga, no siis oleks ju veel nõmedam. Tänu sellele nõmedusele jõuan ma sellisesse kohta, kuhu tehisintellektiga ei saa jõuda, kui ma sellega lõpuni lähen.
O. L.: Tõenäoliselt see nõmedus pluss intellekt ja nendevaheline pinge ongi inimesele omane. Paljudel inimestel on tung ja tahe teha midagi, mille kohta nad ratsionaalselt teavad, et nad seda tegema ei peaks. Lihtne näide: sul on teksti esitamise tähtaeg, aga sa prokrastineerid, lükkad tähtajaga seotud asju edasi. Teed midagi, mis ei ole üldse kasulik. See on üks komponent varem räägitud inimlikust eksistentsiaalsest situatsioonist, millest palju kunsti ja loomingut üldse alguse saab. Teen nüüd kohutava lihtsustuse, aga võtame Shakespeare’i või kirjandusklassika — teemadering, mille ümber näidendid tiirlevad, on võrdlemisi väike: sünd, surm, armastus, kadedus, võim, vägivald. Need kõik tulevadki sellestsamast asjast, mida Andres nõmeduseks nimetas, vähemalt osaliselt. Teisalt on need kõik omased sellistele olenditele, nagu inimene on. Püüdes ette kujutada inimesega võrdväärset intelligentset masinat või inimesest määratult intelligentsemat masinat, või kui minna tagasi kaugemasse aega, siis Jumalat või ingleid, siis nemad on teistsugused olendid ja nendes sellist sisemist nõmedust ei ole, vähemalt mitte nii, nagu meie sellest aru saame.
A. L.: Eks neil ole oma nõmedus.
O. L.: Kindlasti, aga ma tahan öelda, et selle erinevuse tõttu ei ole ma kindel, kas neil üldse tekib mingit tungi ennast kunstiliselt väljendada.
A. L.: See on selles mõttes hea näide, et sobib ka tööde edasilükkamise kohta. Tänu sellele, et ma olen nii nõme ja et ma kuidagi ei taha seda tööd teha, tänu sellele ma üldse taipan, et see töö polegi nii tähtis. Kui see oleks tõesti tähtis, küll ma siis teeksin. Ma tekitan endale illusiooni, et töö on kõige tähtsam, justkui see oleks mõistuse suur saavutus, aga tegelikult on see lihtsalt hirm, ma kardan, et ei saa valmis, ja kõiki selle tagajärgi.
O. L.: Kui jätta kõrvale see, et masinad loovad midagi inimpubliku jaoks, siis kas neil on olemas ka sisemine tung ilma ülesandeta midagi luua? Tehisintellekti käsitlevates uurimustes tõstatub sageli küsimus selle motiivide kohta. Meie inimestena ei mõista neid ajendeid; me saame postuleerida põhilised eesmärgid või ajendid, mis sellel kindlasti peavad olema, näiteks enese säilitamine, kuna ilma enese säilitamiseta ei saa see täita muid eesmärke.
A. L.: Kui ma iseennast ei säilita, siis miks mul peaksid üldse eesmärgid olema? Kui ma ei säilita ennast, siis kohe langevad ka kõik eesmärgid ära. See tundub mulle oluline punkt. Me räägime ju TI-st selle mõttega, et heita valgust sellele, kes me ise oleme. See probleem on alati olnud, aga nüüd, seoses masinate tulekuga, oleme sunnitud sellest veel rohkem mõtlema.
O. L.: Praegune aeg ei ole murranguliselt uudne, kui vaadata teksti- ja pildigeneraatoreid. Me oleksime hea tahtmise korral saanud neid küsimusi küsida ka viiskümmend aastat tagasi, kui üksikud kunstnikud on arendanud nii pildigeneraatoreid kui ka muusika omi. Kui vaadata ajalugu, siis masinate genereeritud teosed, mis on jõudnud galeriidesse ja kontserdisaalidesse, ei ole uus nähtus. Uus on vaid see, kui lihtsalt ja laialdaselt need rakendused kasutatavad on.
A. L.: Miks me üldse räägime teostest ja loomingust? Miks need olulised on? Kas meile on üldse oluline, et keegi looks midagi? Kas ilma selleta ei saaks läbi?
O. L.: Eks see lähe tagasi varem tõstatatud küsimuse juurde, mis on inimene.
A. L.: Kogu selle aja, kui mina olen elanud, on loomingut väga väärtustatud. Ma ei tea, kas see on mood. Kas mitte Marx ei öelnud, et kui tuleb kommunism, siis kunsti enam pole, siis saavad kõik kunstita läbi, sest kõigil on vahetu juurdepääs.
O. L.: Sellest kirjutas n-ö noorem, utopistlikum Marx, et pole enam eraldi ametiseisusi, seda, et üks on kunstnik, teine kriitik ja kolmas vaataja, vaid igaüks saab olla kõiki neid asju ise.
A. L.: Ma tõlgendan kunsti nii, et see pakub meile midagi sellist, mida me ise kätte ei saa, ja see tundub mulle hästi ebainimliku olukorrana. Kui kunst meid ei toida, siis me ise ei saa täisväärtuslikult elada. Me ei suuda ise maailma kunstiliselt vastu võtta, kunstnik peab selle töö meie eest ära tegema ja meile sisse söötma. Kuidagi nii, et me ei saa maailma tajuda kogu selle sügavuses ja kõrguses. Kas see on inimesele olemuslik, et ta ei saa üksinda millegagi hakkama, vaid ikka ainult teistele toetudes, või siis näitab see seda, et tegemist on invaliidide ühiskonnaga, kus aina pime talutab jalutut jne? Kas pole mitte nii, et mida rohkem meil kultuuri on, seda invaliidsemaks me muutume? Kui me oleme loomult tarbijad, siis meist ei saa loojat. Ehk ei ole asi isegi mitte tarbijas ja loojas, vaid selles, kas me üldse oleme avatud tõelisusele või vajame pidevalt abivahendeid. Äkki me ei tahagi tõelisusega ühenduses olla. Kunst ju ka pakub meile illusioone, eemaldades meid tõelisusest.
Mulle tundub, et kunsti kaudu saan ma vahetevahel just ühenduse tõelisusega.
A. L.: Võib-olla vahetevahel sa saad, aga see on ümber nurga. Selle asemel et teha uks lahti ja astuda sisse, piilume läbi lukuaugu. Mulle tundub, et tänapäeva kultuuris või ühiskonnas liigub ka see mõte, mis ütleb: võidelge tagasi oma iseseisvus, siduge end lahti teistest inimestest ja nende segavast mõjust, vaadake otse. Võib-olla on see see koht, kuhu tehisintellekt ei saa vahele segada.
O. L.: Vastupidi, kui me siia valemisse tehisintellekti ka sisse toome, siis mäletame ju küll mõne aasta taguseid arutelusid tõejärgsuse kohta. Ekspertide autoriteet on ühiskonnas murenemas ja igaüks ise otsustab, mis on tõene ja mis väär.
A. L.: See on muidugi karikatuurne näide.
O. L.: Tahan lihtsalt öelda, et kui meil on selline tendents ja me lisame sotsiokultuurilisse konteksti veel tehisintellekti genereeritud sisu, siis tulemuseks on veel hullem poliitiline polariseerumine kui praegu. Me peame järjest enam omandama oskusi, et süvavõltsinguid ära tunda.
A. L.: See on lõputu võidujooks, ei muud.
O. L.: On, on, aga ma tahan öelda, et kriitiline, ratsionaalne, tõenditele suunatud ja tõde otsiva infotarbimise oskus võiks ikka olla. Ära ei tohi unustada ka seda, et paljudel neid oskusi pole ja paljud neid ei taha, ja kui igaüks oma „uurimistööd” teeb ja oma peaga otsustab, muutub tõde demokraatlikuks nähtuseks. Tekib grupp inimesi, kelle arvates maa on lapik, ja kui sellisesse konteksti sisestada süvavõltsingud ja tehisintellekti tehtud tekstid, siis nigela kriitilise mõtlemise oskusega inimeste puhul valab see kõik ainult õli tulle.
A. L.: See, millest sa räägid, on ju lihtsalt seesama kultuur, ainult teisel kujul. Ta võtab teisi vorme, aga ei tee inimest iseseisvaks. Ma mõtlesin muud. Kui me üldse mõtleme, et inimene võiks iseseisev olla, siis see eeldab hoopis mingisugust teist arusaama inimeseks olemisest. Meie praeguses maailmapildis ei ole inimene põhimõtteliselt iseseisev. Ta ei saa seda olla. Inimene on sotsiaalne loom. Kogu teadus lähtub sellest, et inimene ei ole autonoomne. Inimene võib ise küll selle vastu tõrkuda, aga kogu teadus näeb inimest struktuurina. Mulle tundub, et kui tehisintellekt hakkab meie ellu nii sügavalt sekkuma ja teeb meie töö igal sammul ära, siis ühel hetkel ei saa me sellega enam rahul olla.
O. L.: Juba praegu tekib tudengitel ja abiturientidel õigustatud küsimus, et miks ma õpin seda esseed kirjutama või miks ma õpin neid pikki tekste lugema ja refereerima, kui masin teeb selle palju kiiremini ära. Vähemalt praeguste keelemudelite puhul tuleb kindlasti eristada resümeerimist mõistmisest ja intelligentsust arusaamisest. Tehisintellekti uurijad ja loojad mõistavad intelligentsuse all ennekõike seda, mida me inimestes mõõdame IQ-testidega. Intelligentsuse mõiste on operatsionaliseeritav, me saame intelligentsust kvantifitseerida. Ehk siis tehisintellekti loojad ise kitsendavad intelligentsuse selleni, mida IQ-testid mõõdavad, ja püüavad masinaid luua nii, et nad suudaksid selliseid ülesandeid üha paremini lahendada. See ei ole, vähemalt mitte nii, nagu filosoofid on rääkinud, arusaamine või mõistmine. Need on palju hägusemad kategooriad, mida keegi ei ole suutnud veenvalt operatsionaliseerida. Seetõttu on minu arvates „tehisaru” ebatäpsem tõlkevaste ingliskeelsele terminile artificial intelligence kui „tehisintellekt”. „Tehisaruga” kaasnevad seosed arusaamise ja mõistmisega, mis on praeguse tehnoloogia, suurte keelemudelite puhul pigem eksitavad.
A. L.: See on ju ilmne, et see süsteem ei ole võimeline millestki aru saama.
O. L.: Just, just ja sellepärast peabki ka populaarteaduslikes tekstides need asjad selgelt lahus hoidma. Ma näen juba tendentsi, kuidas osa tehnoloogilises mõttes naiivsemaid kasutajaid teeb järelduse, et näe, masin genereeris minu jaoks nii usutava teksti, järelikult on tal mingisugune mõistmine ikka ka olemas. Ma eeldan, et kui Andres midagi räägib, siis selle taga on mingisugune arusaamine sellest, mida ta sõnades väljendab. Saades arvutiekraanile samasuguse koherentse teksti, kipume samasuguse arusaamise projitseerima ka arvutile.
A. L.: Nojah, sa arvad, et ma ei ole masin. Miks üldse see arusaamine ja mõistmine tähtis on? Sellele üliõpilasele ei ole tähtis arusaamine. Ta ei tahagi aru saada, ta tahab, et mõistmise lüli oleks üldse vahelt kadunud. Oletame, et masinad on hakanud aru saama — sellel hetkel me mõistame inimestena, et ka arusaamine on ebaoluline asi. Me sõltume sellest, et teised inimesed saaksid meist aru ja mõistaksid meid. Kuigi see on defitsiit, ei kujuta me elu ilma selleta ette.
O. L.: Lõpetan oma eelmise mõtte ära ja siis ehk püüan sulle vastata. Kujuta ette ühiskonda, kus õppides ei pea enam kunagi peast arvutama, ühiskonda, kus ei pea ühtegi pikemat teksti ise läbi lugema ega kirjutama, kõik tehakse meie eest ära. See kõik suurendab meie sõltuvust — täpselt nii, nagu sa, Andres, rääkisid — millestki välisest. Kui meil endal neid oskusi enam ei ole, siis oleme abitud. Näen sama tendentsi ka üldisemalt seoses arvutiga. Meile meeldib rääkida, kui osavad on tänased noored arvutis. Tegelikult nad ei ole seda, neil pole isegi arusaama sellest, mis on failisüsteem, kust asju leida, neid eri formaatides salvestada. Ühelt poolt muutub tehnoloogiate kasutamine üha lihtsamaks, aga see, mis nende asjade taga toimub, muutub kasutaja jaoks üha maagilisemaks ja müstilisemaks. Selleks, et õigeid küsimusi küsida või pilte oma soovi järgi ümber teha, peab aru saama, mis masinate taga on.
A. L.: Selline privileeg on mõnel inimesel olemas, aga kunagi ei saa kõiki vidinaid tunda.
O. L.: Muidugi ei saa, ma mõtlesin oma jutuga illustreerida sinu mõtet inimese autonoomia võimatusest.
A. L.: Me ei tea, kuidas tehnika töötab, me ei tea pooli asju, see on täiesti lootusetu.
O. L.: Siin toobki sünteetiline meedia esile ühe olulise nüansi. Ka mina ei saa kuigi hästi aru, kuidas ühiskond toimib, näiteks seadusloome parlamendis — et miks lõpuks tuleb seadus selline, nagu ta tuleb —, ühesõnaga ei saa aru, kuidas seda poliitikavorsti tehakse. Olukordades, kus mul on piiratud teadmine ja ma pean toetuma kellelegi teisele, tuleb mängu usaldus. Kuni ma usaldan parlamenti või panka, kus ma raha hoian, ei pea ma lõpuni aru saama. Sama usalduse küsimus tuleb mängu meediaga, piltidega, salvestistega. Generatiivne tehisintellekt minu meelest õõnestab meie usaldust nende tehnoloogiate vastu. Ma ei pruugi aru saada, kuidas analoog- või digikaamera töötab, aga ma usaldan seda, et pildil on kujutatud asi, mis kaamera ees ka oli. Kui me nüüd lubame ükskõik kellel muuta seda, mis pildi peal on, või lausa genereerida pilte, mida ei ole kunagi ühegi objektiivi ees olnud, siis see õõnestab seda usaldust.
A. L.: Eks ole, ja usalduse õõnestamine läheb selleni välja, et hakkame kahtlema, kas me üldse elame päris maailmas. Seda ei saa ega peagi usaldama. Miks me peaks? Me ei saa rajada oma elu sellele usule, et maailm on päriselt selline, nagu me näeme; me peame elama sellest sõltumatult, kas maailm on päris või mitte. See, kes ma olen, ei saa ju olla sõltuv nendest asjadest, mida tuleb usaldada.
O. L.: Usaldamisest me päris lõpuni ikkagi ei pääse. Tehes Descartes’i mõttekäigu uuesti läbi: ma ei saa usaldada, et välismaailm on nii, ma ei saa usaldada, et ühiskond on nii, nagu mulle tundub jne, ja siis lõpuks usaldab Descartes oma mõtteid, mis on päriselt sellised, nagu ta neid adub.
A. L.: Seda, et kõik on kaheldav, peame algusest lõpuni arvesse võtma. Me ei tohi oma elu rajada sellele, et meil pole kahtlust. Samas on midagi, milles ei saa kahelda, aga see on sõnastamatu. Ja kõik see, mida me saame sõnastada, on kaheldav. Kaheldav peab olema öeldav ja kaheldamatu peab olema öeldamatu.
O. L.: Hea näide olukorrast, kus sa ei saa ka oma mõtteid usaldada, on Alzheimeri tõbi.
A. L.: Kust ma tean, et mul Alzheimeri tõbe ei ole?
O. L.: No täpselt. Sellise radikaalse skeptitsismi puhul küll.
A. L.: Ka selline nimetus nagu „skeptitsism” kaotab mõtte.
O. L.: Antiikses ja algses tähenduses. Kui mu mälu ei peta, siis see on pidev süstemaatiline küsitlemine.
A. L.: Ma ei mäleta, kes küsis, et kuidas saab elada täielikus ja järjekindlas skeptitsismis, nii et sa üldse mitte midagi ei usu, aga väitis, et ometi saab. Midagi sellist on meile ilmselt tarvis. See skeptitsism ei riku midagi ära.
O. L.: Siis me jõuame huvitava olukorrani. Paljud ajaloolased on väitnud, et 20. sajand on olnud kõige verisem sajand, just surmade ja sõjaliste konfliktide poolest. Sellistesse aegadesse võiks sobida hästi stoitsistlik eetika. Ma püüan olla rahulik olukorras, kus minu ümber on ennustamatu kaos, mida ma ei saa suunata ega kontrollida. Sinu öeldust koorub välja, et sünteetilise meedia tõttu ei ole meil enam otseselt võimalik usaldada pilte, tekste, helisid. Spekuleerides veel virtuaalreaalsusega, siis ka ruume ja iseenda meeli. Siis meile enam stoitsistlikust meelerahust ei piisa, meile on vaja antiikskeptitsistlikku lähenemist maailmale, selleks et jääda rahulikuks ja õnnelikuks.
A. L.: Mulle tõesti tundub, et see olukord üritab meile mõista anda, et meil ei ole tarvis n-ö teadmist või seda, mida oleme harjunud teadmiseks pidama. Selleks, et elada tõeliselt, pole see oluline.
O. L.: Huvitav järeldus. Võib-olla siis generatiivne tehisintellekt sunnib meid tagasi antiikskeptitsismi ja sedasorti maailmatunnetusse.
A. L.: Et jääda inimeseks, on oluline elada nii, et tõesti mitte midagi ei usu.
O. L.: Me alustasime juttu tehisintellekti kasutamise majanduslikust ja eetilisest poolest, aga teisest küljest me ei saa eitada, et see võib olla uute ideede allikas inimestele endile. Tehisintellekt mitte kui asendus loomingule, vaid pigem kui ideede generaator ei ole midagi väga erinevat sellest, mida tegid sürrealistid või dadaistid, kes püüdsid leida oma peast väliseid vahendeid inspiratsiooni saamiseks. Selleks kasutavad paljud tehisintellekti ja see võib olla ääretult viljakas. Ei saa ka välistada, et meil tekib mingisugune suur keelemudel, mis oleks treenitud kogu maailma filosoofiliste tekstide korpuse pealt ja kust me võime saada uusi küsimusi ja ideid, kuidas näiteks filosoofiat teha, milliseid küsimusi filosoofias küsida.
A. L.: Nojah, filosoofidel saavad ideed otsa, ühtegi küsimust enam pole, ja siis sa palud, et masin sosistaks sulle kõrva sisse, et mida sa peaksid nüüd küsima. See kõik tundub väga realistlik. Pole küsimust, pole inimest.
O. L. Ega Whitehead ilmaasjata öelnud, et kogu lääne filosoofia on joonealused märkused Platonile. Rääkides tehnikafilosoofiast — kui filosoofid tehnikast räägivad, siis ma näen, et nad ei ole avatud sellele, et tehnoloogia ise tõstatab teistsuguseid huvitavaid küsimusi. Filosoofid kipuvad kasutama uusi näiteid vanade küsimuste arutamiseks. Ikka ja jälle tõstatatakse virtuaalreaalsusest rääkides tõeluse näivusest eristamise küsimus. Minu meelest on eksitav öelda, et ma nüüd kirjutan virtuaalreaalsusest, aga räägin ikka virtuaalreaalsusest sõltumatust probleemist. Tehnoloogia on lihtsalt järjekordne näide vanast probleemist rääkimisel.
A. L.: Kas ta siis toob uusi küsimusi?
O. L.: Toob küll. Näiteks minu doktoritöö küsimus oli, kas virtuaalreaalsus ja virtuaalsed objektid on ontoloogiliselt uut tüüpi objektid. Kui meiega koos on teistsugused objektid, näiteks tehisintellekt, milline on siis see olendite ring, kelle ees meil on moraalsed kohustused.
A. L.: Igatahes ta ei ütle seda küsimust ette.
Vestelnud KAJA KANN
