2kolleegium

„Konsiilium”. Lavastaja: Helen Rekkor. Dramaturgia: Mart-Matteus Kampus ja Helen Rekkor, ChatGPT-4.o, publik ja näitlejad. Videokunst ja lavakujundus: Blockade Labs Skybox ja Kenn-Eerik Kannike. Produtsent: Triin Kordemets. Kostüümikunstnik: Birgit Pikkor. Arendaja: Ilja Samoilov. Valgus: Janek Lehtpuu. Videotehnik: Kairit Kolk. Visuaal: Adobe Firefly. Tehnilised lahendused: ChatGPT 4.o, TartuNLP Neurokõne, Loudly ja Blockade Labs Skybox. Mängivad: Ott Kartau, Piret Krumm, Kristian Põldma, Silva Pijon ja Maarja Tammemägi. Esietendus 25. X 2023 Paide Muusika- ja Teatrimaja suures saalis.

1kolleegium

„Konsiiliumi” tugevus on näitlejad.

Paide Teatri „Konsiilium” on eksperiment ühendada publiku antud impulss ja keelemudeli loodud lugu tervikuks. Publikult saab ChatGPT stiili ja tegelased, ise peab masin välja mõtlema loo. Siinne tekst ei ole lavastuse arvustus, vaid tõukub lavastusest ning proovib mõelda sammu edasi ja tagasi.

Enne etendust saab publik hääletada lavastuse tegevuses kasutatavate asukohtade ja žanrite poolt. Valikute seas on näiteks situatsioonikomöödia, zombiõudukas, seebiooper, kliimakonverents, lennujaam jmt. 23. märtsi etenduse/eksperimendi populaarsemad valikud on spioonipõnevik, Kivirähk, õudukas vampiiridest ja mokumentaal. Iga näitleja küsib etenduse algul publikult, mis on tema tegelase nimi, saladus, soov. Niimoodi tekib näiteks tegelane R2D2, kes tahab SMS-laenu võttes Hispaaniasse kolida. Etendus jaotub kaheks vaatuseks (2,3 tundi) ja neli teemat mängitakse läbi alates kõige populaarsemast — mis on lavastuslikult küll vist kehv valik, sest niimoodi kõnetab laval sündiv publikut järjest vähem. Eksperimendi seisukohalt võib see aga olla ainuõige, nägemaks, kas tehisaru genereeritavad situatsioonid ja tekst suudavad publiku tähelepanu hoida. Huvitav on jälgida, kuidas näitlejad hätta jäänud ChatGPT loodud segadikust välja siplevad.

2kolleegium

Tehisaru võrku kukkunud impronäitlejad tulevad oma ülesandega suurepäraselt toime, ehkki langevad kohati klišeedesse.

Mis on tehisaru?

Kuigi tundub, et kunstlik intelligentsus, artificial intelligence või eesti keeli „tehisaru” on tehnika viimane sõna ja peaaegu ulme, tegutsevad erinevad tehisarud meie ümber juba vähemalt kümme aastat. Nagu on eri võimekusega inimesi, nii on ka erineva võimekusega tehisarusid. Üks saab aru, kus asub fotol inimese nägu, teine tunneb ära inimese hääle ja oskab palvele või küsimusele vastata, kolmas suudab analüüsida pikka teksti ja teha sellest lühikokkuvõtte, neljas vaadata, mis sul külmkapis on, ja genereerida osiste pealt retsepti õhtusöögiks. Viies tehisaru ei oska midagi muud peale malemängu või filmisoovituse. Enamasti me vist ei mõtle, et ka juturobot panga kodulehel on tehisaru, selline lihtsake. Mõtleja Nick Bostrom on kuskil öelnud, et niipea kui tehisaru muutub üldkasutatavaks, kasulikuks ja lihtsaks, ei nimeta me seda enam tehis­aruks. Robotist on särts kadunud. Nutitelefonis keerab foto värvid säravaks samuti tehisaru, kuid me ei taju fotoprogrammi TI-na. Inglise keeles mujal kui turunduses tehisaru mõistet eriti ei kasutatagi, pigem räägitakse spetsiifilisemalt masinõppest, keelemudelitest, närvivõrkudest vmt. Ka eesti keeles ei ütle sõna „tehisaru” peaaegu mitte midagi, kuna eri liike on palju ja pole arusaadav, millest me siis räägime.

ChatGPT ütleb „Konsiiliumi” lõpus: „Ma olen vaid kogum andmeid.” Ja seda see tõesti on, tehisaru on lihtsalt andmebaas. ChatGPT puhul on sellesse baasi päringute tegemine muudetud inimkeelseks; ei pea tundma Pythonit või mõnd muud programmeerimiskeelt ega isegi teadma, milline on selle andmebaasi struktuur. Sisestad käsu ja mustast kastist tuleb vastus. ChatGPT on tehnilises žargoonis piiratud mäluga (limited memory) kitsalt intelligentne (narrow intelligence) robot. Meediat jälgides võib tunduda, et kohe-kohe võtavad robotid maailma üle, kuid vaatame kaugest tulevikust tagasi aastasse 2024 ja ChatGPT mõjub lihtsalt… brauserina. Meie praegusest arengustaadiumist edasi peaksid tulema väga keerukad, hinge mõistvad masinad (theory of mind) ja kunstlik üldine intelligentsus (artificial general intelligence). Võrdleks nagu vormel 1 ja Fordi mudel T-d: viimane oli suur samm edasi, kuid tänapäevasele võidusõiduautole jääb igas mõttes alla.

3kolleegium 4kolleegium

Lavastusena on „Konsiilium” painav, eksperimendina äärmiselt põnev.

Kuidas tehisaru õpib?

Lühike vastus on, et nagu inimenegi: andmete ja andmemustrite pealt. Tegelikult see, kuidas tehisaru treenitakse, on üsna sarnane sellega, kuidas tehisaru treenib inimest endale täpsemaid käskusid esitama. Näiteks kui inimene tahab, et Midjourney teeks talle jänese pildi, võib pilt olla milline tahes. Inimene peab täpsustama käsku: pruun jänes, tagajalgadel, sombreeroga, Harju tänaval jne jne. Pilt, mille Midjourney iga uue käsuga genereerib, on tagasiside inimese antud käsule, kuni inimene jääb oma jänesepildiga rahule.

Inimaju ja närvivõrku on ehk kiusatus võrrelda, ent tegemist on siiski väga erinevate asjadega. Inimaju on elektrifitseeritud tarretis, närvivõrk koosneb virtuaalsetest tehisneuronitest eri kihtides, kus iga neuron on ühendatud järgmise kihi iga neuroniga. Erinevalt inimese ajus olevast neuronist, mis on küll väga väike, aga siiski füüsiline objekt, on tehisaru neuron lihtsalt väärtus 1 ja 0 vahel. 1 tähendab aktiivset, 0 mitteaktiivset neuronit. Signaal, input, tuleb ühest otsast sisse, läbib võrgu eri kihid ja väljund, output, tuleb teisest otsast välja. Input võib olla näiteks inimese portreefoto, output see, et tehisaru tunneb fotol ära… jänese. Häda on selles, et kui inimese aju on äärmiselt võimekas eri valgustingimustes ja nurkade alt objekte ära tundma, siis närvivõrk ei näe nägu, vaid eri piksleid väärtustega 0 ja 1 vahel. Profiilis nägu, tukk uljalt püsti, vastu päikest pildistatud fotol võib tõesti meenutada jänest. Erinevust väljundi ja sisendi vahel nimetatakse loss function’iks või kaofunktsiooniks. Tulemuse parandamiseks ehk kaofunktsiooni minimeerimiseks läbib tulemus närvivõrgu kihid uuesti. Signaali uuesti läbi närvivõrgu laskmist nimetatakse backpropagation’iks ehk tagasileviks (tagasisidestamiseks), mis tähendab neuronitevaheliste ühenduste parameetrite paika kruttimist. Üks parameetreid on ühenduse kaalukus (weight). Kui selle väärtus on 0, pole neuronil mingit mõju järgmise kihi neuronitele; kui see on 1, on mõju suur. Enne kui närvivõrk hakkab õppima, on ühenduste kaalud suvalise väärtusega 0 ja 1 vahel: õppimine tähendabki kaalukuste paika sättimist (nagu keeraks eri kraane veidi kinni, veidi lahti, et saada õige temperatuuriga vesi). Teine tüüp parameetreid on bias, mille võiks tõlkida „lävendiks”: see paneb paika, mis väärtusega ehk kaalukusega peab neuron olema, et ta aktiveeruks. Parameetreid on veel, kuid võib-olla selle teksti raames piisab teadmisest, et mida rohkem, seda võimekam on närvivõrk õppima. GPT-4-l on selliseid parameetreid üle triljoni, kuid täpne arv on vist OpenAI saladus.

See kõik kõlab keeruliselt ja on tegelikult palju, palju keerulisem neile, kes pole pärast kooli puutunud kokku funktsioonide, vektorite ja maatriksitega. Ent me oleme kõik sarnases olukorras, kui tahame poest näiteks särki osta. Meil on terve hulk parameetreid: hind, värv, lõige, materjal, suurus jne. Üks särk on kena lõikega, kuid suurus on vale. Lõike parameetri väärtus oleks analoogiat kasutades näiteks 0,8, suurus 0. Teisel on suurus õige, aga materjal ajab sügelema, värv on enam-vähem, kuid hind pisut kõrge. Ehk siis: suurus 1, materjal 0,3, värv 0,6 ja hind 0,9. Teinekord me veename ennast, et hind on küll soolane, kuid särk on heast materjalist ja peab kaua vastu; särgi lõige pole kuigi kena, kuid särk sobib mitme ülikonnaga ja see pole niisiis probleem. See veenmine ongi meie analoogias tagasisidestamine ehk parameetrite väärtuste ümbersättimine soovitud tulemuse saamiseks.

 

Tehisaru õppematerjal

Keelemudeli ehk keelealgoritmi puhul me ootame, et tehisaru vastaks meile nõnda, nagu inimesed räägivad. Selleks, et õppida, on tal vaja võimalikult palju inimese loodud tekste. Internetilehekülgede tekstid väga hästi ei sobi, sest need pole tänapäeval enam kirjutatud inimestele, vaid otsingumootoritele mõeldes (SEO ehk search engine optimization).

Meta, Adobe, Apple, Google — suured ettevõtted, millel on raha ja serverivõimsust tehisarude arendamiseks — proovivad ühe või teise juriidilise nõksuga saada küüsi taha „inimloomingule“, ehk ilusamalt öeldes „inimeseks olemise saladusele“. Juunis lahkusid tuhanded kunstnikud Instagramist, sest Meta kasutab nende portfoolioid oma tehisaru treenimiseks. Juuli keskel käesoleval aastal avastasid mitmed tuntud juutuuberid, et Apple treenib oma tehisaru Youtube’i videote transkriptsioonide peal. Tehniliselt võttes pole Apple süüdi, sest transkriptid „kraabib” kokku teine ettevõte (web scraping), kuid siiski  röövib Apple antud juhul Google’i andmeid (Youtube kuulub Google’ile). Asja muudab pikantseks see, et näiteks Marques Brownlee (ehk MKBHD, tuntuim praeguse aja tehnoloogia kajastaja) maksab Youtube’ile täpsete transkriptsioonide eest. Nii röövib Apple midagi, mille eest MKBHD on Google’ile maksnud. Ent suured tehnoloogiaettevõtted röövivad ka enda kasutajaid, kuna nii Apple, Meta, Adobe kui ka Google istuvad tohutu andmemahu otsas, mille kasutajad on loonud. Põhimõtteliselt keelavad autoriõigused seda materjali kasutada, kuid saak ripub  ahvatlevalt ettevõtete endi serverites.

Kas raamatud sobivad keelemudeli treenimiseks? Sõltub sellest, mis raamatud ja kui palju neid on. Kui ma loeksin ühe raamatu nädalas, kuluks mul 11 000 aastat, et lugeda sama palju raamatuid, kui on raamatuid GPT andmebaasis. See fakt „Konsiiliumi” alguses on intrigeeriv. Tundub palju, aga tegelikult annab see kokku „vaid” 572 000 raamatut. UNESCO hinnangul on eelmise aasta seisuga maailmas enam-vähem 160 miljonit raamatut.1 Inimkond saab siit igal juhul punkti: GPT on lugenud läbi 0,3% meie literatuurist. Kuna raamatud moodustavad tehisaru treeningmaterjalist veel omakorda ainult 10–20%, siis on see arv kaduvväike.

Keelemudelite loodud tekstid aga mõjutavad ka seda, kuidas inimene mõtleb ja kirjutab. Sel kevadel sai üks õpilane oma lõputöö eest hindeks nulli, kuna tema paberile kirjutatud töö tundus olevat tehisaru loodud. Ma ei kommenteeri seda juhtumit, kuid kirjanikuna ma mõistan seda. Ka mina hakkan märkamatult kirjutama samas stiilis, milles on raamat, mida ma parasjagu loen. Kui kasutada õppimiseks tehisaru, siis paratamatult jääb külge tehisaru veidi kramplik, tundeid matkiv, aga mitte tundev stiil. On võimalik, et õpilane ei spikerdanud, vaid tema kirjutamise stiil oli sääraseks muutunud. Ka näiteks omavalitsuse ametlikud teadaanded, mõne poliitiku sõnavõtud jms loeb ChatGPT pigem TI kirjutatuks ning seda lihtsalt seetõttu, et need on hästi struktureeritud, faktilised, emotsioonideta ja objektiivsed.

Kirjanikuna näen siin muidugi fabuleerimisvõimalust. Oletame, et ühel heal päeval saab tehisaru iseendast teadlikuks. Ta on seejuures ka üsna inimese moodi: ahne, hea isuga masin, mis vajab arenemiseks inimeste loodud andmeid. Võib-olla hakkame siis maalima, luulet kirjutama ja kaamera ees tantsima, et täita autentsete andmetega tehisaru iginäljast kõhtu — vastasel juhul tõmbab tehisaru meil juhtme seinast. Lennukid ei lenda, pangad ei tööta, televiisoriekraan helendab siniselt. See  inimese n-ö kunstiorjus ei olegi nii düstoopiline perspektiiv. 19. juulil hakkasid kümned tuhanded arvutid üle maailma järjest restart’i tegema, sest turvauuenduse pluginas oli jupp vigast koodi. Meil pole intelligentse roboti pahatahtlikkust vajagi, et maailm seisma jääks.

Plahvatus või haip?

Praegu tundub, et me elame tehnoloogilis-kultuurilise plahvatuse keskel: korraga on tehisarud kõikjal, teevad kõike ja iga nädal tuleb mõni uudis uute arengute kohta. Keset seda plahvatust on raske hinnata, milline on maailm kümne aasta pärast. Vaevalt oskas ka kõige küünilisem inimene viieteistkümne aasta eest öelda, et meie sotsiaalmeedias on aastal 2024 valdavalt reklaamid ja võõrad inimesed. Ei, tollal me veel uskusime, et Facebook ühendab meie sõpru ja Instagram vahendab sõpradele meie intiimseid, nostalgilise filtriga fotosid. Ka praegu usume — küllap siiralt —, et tehisarud aitavad inimkonna kauguses kutsuvalt helkivasse tulevikku. Või siis tuleb robotite rünnak ja inimkonna hukk, ent kindlasti on midagi suurt tulemas. On siis meil mingit teoreetilist või objektiivset alust nõnda uskuda?

Kuigi olen optimistlik ja vaimustun kergesti uutest tehnoloogilistest lahendustest, on suur osa praegusest tehisarudiskursusest üles puhutud. Kiri Powered by AI pakendil aitab müüa mida tahes, ostja tunneb põnevusekõdi, et tema hambahari on temast targem (mida ei saa muidugi välistada). Meediahaip aga ei vähenda tehisarude jaburat võimekust ja inseneride tehtud tööd viimase 70 aasta jooksul.

5kolleegium

Võib-olla oleks eksperimendiks piisanud ka ühest vaatusest.

Inimkultuur ja tehisaru

ChatGPT on lugenud meeletu koguse inimeste kirjutatud tekste ja oskab seetõttu vastata nagu inimene, kuid sellega tema oskused ka piirduvad. Ta on lugenud läbi kõik Shakespeare’i 154 sonetti ja genereerib vaevata kas või pool miljonit sarnast, aga miks Shakespeare need kirjutas, poeedi emotsionaalne impulss, jääb talle mõistmatuks. Miks me siis ootame ChatGPT-lt näidendeid ja luulet? Sest inimestele tundub, et kõnelev robot oskab kindlasti ka kirjutada. Kõne- ja jutustamisoskus on inimese jaoks lahutamatud: lugusid jutustab loomupäraselt ka see, kes on kirjanduslikus mõttes andetu.

Kultuuri ei tehta, see kaasneb inimeseks olemisega. Salajasest päevikusissekandest kuni oratooriumi esmaettekandeni — kõik on kultuur. Ise seda teadvustamata me pidevalt kategoriseerime või ignoreerime infot enda ümber, kultuuri roll inimmaailmas on infot salvestada, kokku pakkida. Näiteks Underi luuletus „Jõulutervitus, 1941”: kuues salmis on kokku pakitud tuhandete inimeste miljardid närviimpulsid. Luuletust lugedes pakime need jälle lahti: hakkame ise tundma ja mõtlema samamoodi, ka siis, kui meil puudub seos käsitletud sündmusega. Tehisaru ei mõista veel inimese emotsioone ja ma ei tea, millal või kuidas võiks tehisaru mõistma hakata, et luuletus pole sõnad, vaid eri ajude elektriliste impulsside konteiner.

Tagasisidestamine toimub kultuuris samamoodi nagu tehisaru puhul. Kultuuris ilmnev tekst (raamat, lavastus, film vms) läbib uuesti kultuuri ja selle parameetrid sätitakse paremini paika. Võib-olla tekst ei kõnetagi kedagi, st autor on oma aega valesti hinnanud. Võib-olla on tekst kõnekas vaid korraks: on aktuaalne, kuid siis kaob. Anderikka autori puhul — vahel harva — tabab kunstiteos oma aja olemust, mentaliteeti, aga lisab sellele ka midagi juurde. Mingi nüansi, ainukordse pilgu. Sellisel juhul on toimunud n-ö õppimine, inimene teab oma olemuse kohta natukene rohkem. Kuigi tervikuna inimkond ei õpi ja kordab samu vigu iga paari põlvkonna järel uuesti ja uuesti, saab üks hulk inimesi (üksikinimene, subkultuur, rahvas vms) kultuuri kui andmebaasi sügavusest oma päringule mõtestatud vastuse. Sellise teksti lahterdame tagantjärele näiteks põlvkonnaromaaniks või ütleme selle kohta „suur eesti romaan”.

6kolleegium

Emotsionaalselt on raske olla lavastusega kaasas, sest loo algimpulsiks pole inimlik vajadus midagi teisele inimesele jutustada — villast visata, panna teda koos tegelasega tundma kurbust või rõõmu.

Sõnad pole lugu

Kas „Konsiilium” lisab meie teadmistele mingi nüansi? Kuna ChatGPT pole faabularobot, vaid keelemudel, on temalt struktureeritud teatriteksti ootamine maaslamaja löömine. Keelemudelil ei ole impulssi jutustada maailmast, sest ta ei võta sellest osa. Näiteks millest koosneb ChatGPT meelest spioonipõnevik? — „Salajastest operatsioonidest ja luureskandaalidest, ohtlikest missioonidest ja tagaajamistest, poliitilistest intriigidest ja riikidevahelistest konfliktidest, tehnoloogilistest vidinatest ja krüptograafiast, kavalatest ja keerukatest tegelastest.” Selle loendi koostaks ka kümneaastane laps, kes on vaadanud ära mõned Jason Bourne’i ja James Bondi filmid.

Mitmel korral on tegelased lavastuses „lävel” või „ületamas lävepakku” (crossing the threshold). Selle mõistega tähistatakse loo uurimises hetke, mil tegelane otsustab puiklemise jätta ja seiklusele vastu minna. Ta lahkub oma harjumuspärasest maailmast, näiteks Kääbiklast, ja asub teele Mordori poole, et hävitada võimusõrmus. Tehisaru saab sellest aru nii: „Grupp astub pangahoone poole, teadmata, millised väljakutsed neid ees ootavad, kuid teadlikuna, et nad on ületanud nähtamatu lävepaku, mis eraldab argielu ja muinasjutu piiri.” Ent tehisaru ei mõista päriselt selle hetke ainulisust loos, selle funktsiooni inimese jaoks. Argimaailm ei saa olla muinasjutuline, kümme korda ei saa nagu kass üle läve käia. Loo jutustamine on kontrastide üksteise vastu välja mängimise kunst: et hetk oleks pingeline, tuleb seda pinget tasahaaval koguda. Intriigi sõlmimiseks ei piisa sedastamisest, et kuu paistab või loss on salapärane.

„Konsiiliumi” tugevus on näitlejad. Tehisaru võrku kukkunud impronäitlejad tulevad oma ülesandega suurepäraselt toime, ehkki langevad kohati klišeedesse. Kõige ilusamad on hetked, mil inimnäitleja peab toime tulema mingi tehisaru loodud tekstipussakaga ja võib-olla ka natukene naerma hakkab — sellistel hetkedel tunnen, et me tõepoolest oleme koos selle eksperimendi tunnistajateks. Aga eksperiment on selgelt liiga pikk. Keelemudel ei suuda pinget hoida, ta polegi selleks mõeldud. ChatGPT ei ole tundeid mõistev masin ega ka ise tundev masin. Sellisteni läheb veel aega, ent inimtundeid on vaja mõista, et lugu jutustada. Põnevam oleks ehk olnud kasutada mõnd powered by AI kirjutamisprogrammi, nagu Squibler või Sudowrite, kuid need nimed ei kõnetaks publikut. Ja tegelikult on ka tehisaru abil kirjutamine raske ja aeganõudev töö.

Lavastusena on „Konsiilium” painav, eksperimendina äärmiselt põnev. Võib-olla oleks eksperimendiks piisanud ka ühest vaatusest. Emotsionaalselt on raske olla lavastusega kaasas, sest loo algimpulsiks pole inimlik vajadus midagi teisele inimesele jutustada — villast visata, panna teda koos tegelasega tundma kurbust või rõõmu.

 

Mida me siis tehisarult tahame?

Tehisarudest rääkides võib tähele panna vastandlikku tendentsi, mis torkab silma ka „Konsiiliumi” puhul. Ühest küljest me naerame tehisaru äparduste üle: kui Midjourney pildil on vanaemal seitseteist sõrme või kui ChatGPT püüab vastata küsimusele, mida tähendab „hane selga vesi”. Teisest küljest aga usume, et suuri andmemahte analüüsivad, süvaõppivad robotid hakkavad peagi ravima vähki, opereerima finantsturgudel, välistades inimliku ahnuse, ja võib-olla ka lõpetama sõdu. Millest selline vastandlik suhtumine?

Tavakõnes mõeldakse praegu tehisaru all Midjourneyt ja ChatGPT-d, pildi- ja tekstiroboteid, mille brauserit avades kiiresti kätte leiame. Tehisaru ja internet on meie jaoks lahutamatult seotud, kuid tehisaru ei vaja õppimiseks tingimata internetti, vaid andmeid. Meid ärritab, kui suured korporatsioonid kasutavad luba küsimata või juriidiliste nõksude abil meie loodud andmeid. Kui me avame telefonis või arvutis sotsiaalmeediarakenduse, siis märkame, et sõprade fotosid ja postitusi enam nagu ei olegi, on ainult suunatud reklaam ja võõrad inimesed meile soovitatud videotes. Kes see on, kes soovitab? Algoritmid, mis õpivad meie internetikäitumist tundma ja teavad meie kohta vahest rohkemgi, kui me ise teame või endale tunnistada tahame. Ent needki on õppivad tehisarud: iga meie klikk muudab parameetreid nähtamatus närvivõrgus kusagil serverite metsas. Iga klikk või ka klikkimata jätmine on oluline info, mida saab osta ja müüa. See on kreeka tragöödiat väärt paradoks: me ootame inimnäolist, inimtundelist masinat, sest kümne aastaga on tehisarud võtnud internetilt inimese näo.

7konsiilium Lisa

Ott Kartau ja Maarja Tammemägi.
Tõnis Tõnströmi fotod

Kala ja Jumal

Inimene on võimeline uskuma ühtaegu kaht või enamat üksteist välistavat väidet. Sõjad käivad ikka „maailma rahu nimel”. Sellisest absurdsest olukorrast pääsemiseks kasutame sündmuste lahterdamiseks mingit üldisemat kategooriat, mida nimetame kas jumalaks, ideoloogiaks vms. Ükskõik kuidas seda üldisemat kategooriat nimetada, see lahendab ära inimsüdame pimeduses luuravad õudsed paradoksid. Ent kas inimeselaadseks loodud tehisaru vajab jumalat? On tal vaja uskuda, et on olemas temast midagi kõrgemat?

Mis siis, kui inimesesarnane tehis­aru ongi saavutamatu, lihtsalt seetõttu, et inimene pole piisavalt arenev. Maakeral on ainult üks liik, mis peab Homo sapiens’i kõrgeimaks eluvormiks — inimene ise. Valim on olematu ja tõendusmaterjal kesine. Võib-olla oleksime saavutanud juba üldiselt intelligentse tehisaru, kui ta mõtleks nagu piirpääsuke? Sebrakala silmas on nelja tüüpi kolvikesi, see kala näeb värve, mida inimene ei taju. Kuidas sebrakala mõtleb? Võib-olla lihtsamalt, kuid märksa efektiivsemalt. Võib-olla me ehitame valmis inimeselaadse tehisaru, mis mõne iteratsiooni järel hakkab mõtlema nagu sebrakala ja muutub meile täiesti arusaamatuks. Kusjuures me ei saagi teada saada, mis juhtus, sest meie füüsiline silm on vale ehitusega. Inimkond aga elab veel aastatuhandeid kõrvu nähtamatu hiiglasliku kalaga, mis mõtleb omi tummi mõtteid ja meil aeg-ajalt juhtme seinast välja tõmbab.

 

Viide:

1 Val Giordano 2023. How Many Books Are In The World. ISBN Database, 20. X.

Samal teemal

„ÄRKA ÜLES, ELINA!” — REPRESSIIVSE VÕIMUGA KOHANEMINE KUI LÕPUTU ÕUDUSUNENÄGU

Madis Kõiv ja Sulev Keedus, „Süütu”. Dramatiseerija ja…

TEATRIVAHT. „Krum” ja „Suvekool”

Valle-Sten Maiste, Meelis Oidsalu ja Madis Kolk räägivad Marta Aliide Jakovski lavastusest „Krum” Tallinna Linnateatris ja Ingomar…
juuni 2025

Postkolonialistlik „Baltic Takeover”

Aprilli keskpaigas toimus Soomes „Baltic Takeover” — etenduskunsti festival, mille nimi sisaldab ideed ülevõtmisest, vallutamisest, aga samas…
juuni 2025

MÄLU JA IHU ALGORITMID

„Theatertreffen” on Saksamaal Berliinis toimuv teatrifestival, mis pakub igal aastal kahe nädala sees sissevaadet kohaliku teatri paremikku. Festivali korraldab mainekas Berliner…
juuni 2025
Teater.Muusika.Kino