Tehisintellekti rekonstrueeritud barokkooper „Andromeda”. Muusikajuht ja dirigent: Māris Kupčs. Lavastaja: Dārta Nora Pauļuka-Sadlovska. Kostüümikunstnik: Jeļena Forste. Solistid: Monta Martinsone (sopran, Läti), Viktorija Majore (sopran, Läti), Anete Viļuma (sopran, Läti), Rūdis Cebulis (sopranist, Läti), Diāna Bistere (metsosopran, Läti), Jonas Sakalauskas (bass, Läti), Arūnas Maliukas (bariton, Leedu), Krišs Pozemkovskis (bass, Läti), Artis Muižnieks (bariton, Läti). Barokkorkester Collegium Musicum Rīga. Produktsioon: Barokkorkester Collegium Musicum Rīga. Etendus Narva ooperipäevadel Narva Kreenholmi Manufaktuuri ooperilaval 21. VIII 2024.
Eellugu, mis oli tegelikult järellugu
Küsisin lavastuse dirigendilt ja muusikajuhilt Māris Kupčsilt „Andromeda” lavastuse valmimise tagamaade kohta. Minu järgnev arvustus valmis enne telefoniintervjuud Māris Kupčsiga. Hiljem ma arvustusse ühtegi muudatust sisse ei viinud, et säiliks võimalus võrrelda minu kui kuulaja/vaataja elamust dirigendi kui looja looduga.
Māris Kupčs.
Māris Kupčsi kogu foto
Lavastuse tutvustuses on öeldud, et kuna 17. sajandi helilooja Marco Scacchi loodud „Andromeda” originaalmuusika on läinud kaduma, siis kasutati tehisintelligendi õpetamiseks tema muud säilinud loomingut ning ka teiste tema kaasaegsete heliloojate teoseid. Kes olid need heliloojad, kelle loodut te kasutasite?
Neid oli palju. Ma ei tea lõplikku nimekirja, kuna mina ei tegelnud tehisintellekti programmeerimisega. Seda tegi minu leedu kolleeg ja sõber Mantautas Krukauskas. Kuid ma tean, et ta kasutas palju Claudio Monteverdit, samuti Marco Scacchi säilinud koorimuusikat ja mitmeid teisi. Tulemuse stiilis võib tajuda palju 17. sajandi Veneetsia koolkonna mõjutusi. Mantautas kasutas ka mitte-itaalia heliloojaid.
Kas „Andromeda” originaalmuusikast oli üht-teist säilinud või pole sellest midagi järel?
Sellest ei ole säilinud mitte midagi. Oli järel vaid libreto. Teada on vaid fakt, et ooperi „Andromeda” muusika oli loonud itaallasest helilooja Marco Scacchi, kes töötas Poola-Leedu õukonnas ning veetis pool aastat Krakovis ja pool aastat Vilniuses. Ooperi esiettekanne toimus Vilniuses. Idee oligi seetõttu taasluua teos just Vilniuses. Mantautas söötis tehisarule materjali ja edastas seejärel mulle esimese tulemuse. Ma ei püüdnud olla toimetaja, vaid pigem korrektor. Pidin täpsustama paljusid asju: meloodiaid, harmooniat, kuid ma tahtsin hoida kinni ideest, et loojaks on arvuti. Seetõttu ei ole see tegelikult taasloome ja aeg-ajalt ongi valminud materjalis tunda, et see ei ole päris nii, nagu tollal tehti. Et see on veidi kunstlik. Seega ma ei kaaskomponeerinud materjali, aga ma pidin seda palju ümber töötama. See oli väga huvitav protsess. Pärast minu esimese versiooni valmimist söötis Mantautas selle taas koos mu märkustega ja parandustega tehisarule ning tehisaru teine versioon oli juba palju parem. Seega helitöö loomisprotsessi käigus tegeldi ka tehisaru õpetamisega.
Ooperi tutvustuses oli öeldud, et taasloodud muusika peegeldab varabaroki olemust, sisaldades samal ajal kaasaegseid otsustusprotsesse. Mida nende kaasaegsete otsustusprotsesside all mõeldud on?
Ilmselt on silmas peetud just seda, et tegemist ei ole otseses mõttes taaslooduga. Ma tegin otsuse, et ümbertöötamise käigus ei järgi ma täpselt 17. sajandi muusika kirjutamise reegleid. Kui me kujutame endale hüpoteetiliselt ette, et antud teost esitataks 17. sajandil, siis saaks see (tolleaegsetelt kriitikutelt) ilmselt palju kriitikat, kuna ei järgi reegleid. Samal ajal oleks aga tegemist teedrajava teosega või suisa avangardiga, kuna see sisaldab midagi, mida tol ajal üldse ei kasutatud. Näiteks on reeglite mõttes ajuti tunda, et harmooniad on veidi jäigad või on probleeme retoorika ja tonaalsustega. Aga me otsustasime need sisse jätta. Sest meie kaasajal on juba piisavalt taasloodud teoseid, mille originaal, olgu siis Monteverdilt või ka Scacchilt, on läinud kaduma. Näiteks tegi itaalia helilooja Marco Vitale ühest teisest Scacchi kadunud ooperist „Il ratto di Helena” 2018. aastal uue versiooni. See oli üsna õiges stiilis, kuid mitte just kõige huvitavam. Kahvatu. Või siis Andrew Lawrence-Kingi versioon Monteverdi kadunud ooperist „Ariadne”. Tulemuseks on lahja Monteverdi. Meie püüdsime teha midagi originaalset. Loomulikult pole tegemist täielikult originaaliga, kuna see sisaldab palju motiive Monteverdilt ja teistelt tema kaasaegsetelt, kuid pigem on nende motiivide kasutus alternatiivne. See oli meie otsus. Vastasel juhul oleks olnud tegemist võltsinguga. Nüüd on meil see inspireeritud tulemus. Muidugi võib selle üle vaielda, kuid selline oli meie valik. Me tahtsime hoida arvuti osa nähtava ja tajutavana.
Barokkmuusikas on teatavasti retoorika ja muusika omavahel tihedalt seotud. Näiteks kui ma laulan sõna „tuli”, siis peab see kajastuma ka meloodiakäigus ja olema kuidagi tuline. Või kui laulan „rahu”, siis on meloodiagi pigem aeglane ja vaikne. Kuidas teile tundub, kas tehisintellekt suutis seda seost mõista ja ka kuidagi arvesse võtta?
Me jätsime üldiselt arvuti kirjutatud meloodiakäigud lauljatele kaunistamiseks, sest nii oli tollalgi. Küll leian ma, et retoorika pool on arvutil veel nõrk. Ma püüdsin seda aeg-ajalt muuta, kuid mitte väga järjekindlalt, sest siis oleks tulemus olnud rohkem minu kui arvuti oma. Aga kuna arvuti õpib väga kiiresti, siis võib-olla on olukord mõne aasta pärast teistsugune. Ma kujutan ette, et mõnd ilmselget viga nähes võib olla väga raske mitte parandusi teha.
Kas oli väga raske jätta mõnikord asi nii, nagu see oli? Et ei, ma jätan selle nii, et mina küll kirjutaksin paremini, kuid ma ei hakka seda muutma? Kas tuli palju endaga võidelda?
Esimese versiooniga tegin nii, et parandasin palju. Siis vaatasin selle üle ja lõpuks otsustasin selle ära visata ning alustada uuesti täiesti algusest, arvuti tehtud esmaloomingust. Loomulikult saaksin ma kirjutada paremini. Mitte nii hästi kui Monteverdi ja vast ka Scacchi, aga paremini kui arvuti. Muidugi võiksin ma teeselda. Aga arvuti mõtleb teisiti ja ma oleksin pidanud väga palju ümber töötama. Tegin seda niigi palju. Arvan, et jõudsin kriitilise piirini, mitu protsenti võib muuta. Aga ma olen dirigent, mitte helilooja ja püüan austada kõike, mida helilooja on kirjutanud — seda isegi siis, kui heliloojaks on arvuti. Korrigeerida vigu, mis on tekkinud koopiate tegemisel või noteerimisel, seda muidugi. Isegi Beethoveni 9. sümfoonias on vead, mis tekkisid, kuna Beethoven dikteeris ja tema sugulane kirjutas. Neid parandada on okei. Praegusel juhul ma lisasin vahel meloodiatele rohkem ajastule tüüpilist, kuna arvuti kirjutatud meloodiad olid kohati lihtsalt väga mehaanilised, jäigad ja igavad.
Kas olite vahel üllatunud tehisaru otsuste peale või leidsite, et mingi koht on väga hästi välja tulnud?
Muide, päris palju oli huvitavaid kohti. Näiteks tehisaru otsus kasutada ühes stseenis „Pur ti miro” (aaria „Pur ti miro” Claudio Monteverdi ooperist „L’incoronazione di Poppea” — I. P.) materjali. Õigemini selle harmooniat või harmoonilisi ideid ja n-ö teist kontrapunkti, kuid mitte meloodiat ennast. See oli küll päris naljakas. Seda enam, et see aaria ei ole ju tegelikult Monteverdi kirjutatud. See on keegi vähem tuntud helilooja, aga me ei tea, kes. See aaria ilmub alles „L’incoronazione di Poppea” teises versioonis. Ja selle algautorlus on diskussiooni all. Nii oligi see naljakas ja ma arvasin, et olgu, see võiks jääda nii. Kui me ei tea, kes kirjutas ühe 17. sajandi n-ö hittloo, siis miks ei võiks ka arvuti selle varastada.
Kuidas jäite rahule lõpptulemusega ja kas oleksite valmis ka mõnes järgmises samalaadses projektis osalema?
Ma väga kardan, et järgmine teos tuleks välja juba palju parem. See oleks meile väga ohtlik ja ma ei taha esitada kunstlike heliloojate teoseid. Üks või kaks korda elu jooksul seda teha on huvitav eksperiment, kuid mitte rohkem. Ja kui tulemus on palju parem, siis võib see tõesti olla ohtlik meile kui muusikutele ja ka kuulajatele.
Mida te ohtlikkuse all silmas peate?
Kuidas seda nüüd öelda… Me saaksime jätkuvalt aru, et see on kunstlik. Seal on puudu see miski, mis on inimhing. Mulle ei meeldi arvutite loodud kunst üleüldse. Ma olen täielik vastand neile inimestele, kellele meeldivad moodsad tehnoloogiad kunstis. Ma võin neid uurida uudishimust, kuid ma ei taha olla nendesse kaasatud. Mulle meeldib inimeste tehtud kunst. Arvuti tehtu on liiga lihtsalt saadud. Ka ei ole vaja arvutile maksta. Minu meelest ei ole siiani honoraride süsteemi õigel moel paika saadud. Arvuti on arvuti, see ei võimalda paindlikkust. Üldse on siin palju küsimusi, mida on õigem isegi mitte küsima hakata. Õigem on kõnelda puhta kunsti keeles. Pean tunnistama, et kui ma kuulasin ooperit, siis mulle tundus, et kõik, mis peaks, on justkui olemas. On õige stiil, on meloodiad, on harmoonia, kuid kõik on kuidagi hingetu. Absoluutselt. Sest see oli arvuti kirjutatud muusika. Selles loomeprotsessis puudus kirg. Ma ei olnud kohe selle idee fänn, kui mulle pakkumine tehti, kuid leidsin lõpuks, et oleks huvitav proovida. Sest siis oleks mul arvuti loodu osas isiklik kogemus ja ma saaksin kujundada oma arvamuse. Siis ma teaksin, millised on praegused võimalused ja mida võib tuua tulevik. Ajal kui maailmas kasutatakse tehisaru üha rohkem erinevate ülesannete täitmiseks, on endastmõistetav, et seda proovitakse ka heliloomingus. Sellistele katsetustele on olnud ilmselt kõige avatum popmuusika. Ka Eestis vallutab järjest südameid Florian Wahli pala „Minu vend on lesbi” tervikuna tehisaru toel tehtud albumilt „Flo Raadio”. Klassikalises muusikas on need katsetused pigem algjärgus. Kuid muljetavaldavaid on nendegi seas, näiteks album „La Fabrique des Monsters”1 või 2022. aasta sügisel Dresdeni Semperoperis etendunud elektroakustiline ooper „Chasing Waterfalls”2. Ajuti on tulemus minu meelest küll suhteliselt eristamatu raadiojaamade kruttimisel tekkivast mulinast või lihtsalt valgest mürast, kuid on juba ka eredamaid hetki.
Tehisintellekti rekonstrueeritud barokkooper „Andromeda”. Produktsioon: barokkorkester Collegium Musicum Rīga. Narva ooperipäevad 2024.
„Andromeda” muusikast
Lavastuse tutvustuses sedastatakse, et Marco Scacchi loodud ooperi „Andromeda” algne muusika on kadunud ja et sellest on säilinud vaid Virgilio Puccitelli libreto. Ooperi taaselustamiseks kasutati tehisintellekti, et kadunud muusika rekonstrueerida. Tehisintellekti mudel, mille arendas Martin Malandro, analüüsis säilinud Marco Scacchi ja tema kaasaegsete teoseid, et luua uus partituur. Projekti juhtisid leedu helilooja Mantautas Krukauskas ning läti helilooja ja dirigent Māris Kupčs, kes tagasid, et taasloodud muusika peegeldaks varase baroki olemust ja sisaldaks samal ajal meie kaasaegseid otsustusprotsesse.
Ma ei tea küll täpselt, milliste heliloojate muusikat peale Marco Scacchi loodu tehisarule ette söödeti, kuid tulemuse järgi võiks arvata, et valdavalt olid need Claudio Monteverdi teosed. Monteverdi heliloojakäekiri kajas läbi enamikust meloodiatest. Kuna tehisaru ei ole ilmselt just kõige kriitilisem enda tehtud plagiaadi suhtes, siis võis tema loodud muusikas leida kohati üks ühele mahakirjutusi Monteverdilt. Nii oli näiteks Andromeda esimene aaria põhimõtteliselt Monteverdi „Lamento della Ninfa” koopia ja ooperi peaaegu kogu lõpuosa põhines Monteverdi ooperi „L’incoronatione di Poppea” lõpuduetil „Pur ti miro”. Retsitatiividki olid enamasti Monteverdi stiilis, milles bassikäigud ja harmooniastruktuur püüavad reageerida sõnade tähendusele ja karakteri tunnetele. Muusika oli üldjoontes küll õiges stiilis, kuid kahjuks hambutu. Meloodiad olid olemas ja kulgesid, kuid suubusid eikuhugi… Oli tunda, et tehisaru on saanud selgeks muusikalise stiili ja meloodiate ülesehituse, kuid ei suuda neid viia sisuliselt kokku teksti tähendusega. Jah, aeg-ajalt olid sõnadel õiged, nende tähendust rõhutavad harmooniad või käigud, kuid samas jäi see kõik kuidagi tühjaks. Palju oli mõttetuid, veidraid meloodiakäike ja kordusi ning lõpptulemusena tundus teos kuidagi formaalne — justkui väga tuttav, ilus ja sile nagu pühademuna, kuid lihtsalt igav… Mulle meenus ühe oma Haagi Kuningliku Konservatooriumi lauluõpetaja väide pärast mõne järjekordse ammu ununenud ja nüüd taasesitatud ooperi etenduse või lindistuse kuulamist: „See teos ei vajunud pärast kolme-nelja omaaegset ettekannet ilmaasjata unustuse hõlma ja sinna oleks see võinud jäädagi…” Ehk siis kokkuvõttes: inimene teeb paremini, tõsi küll, seni veel… Käesolev katsetus annab aga aimu, et millalgi võib inimene ka tehisintellektile alla jääda. Praegu tuleks tehisintellekti käsitleda kui pelka tööriista, mis toodab vastavalt etteantud parameetritele muusikalisi juppe, millest inimene oma terava pilgu ja kunstimeelega üle käib ja terviku kokku keevitab.
Ooperikoor on lavastuses pigem kommenteerija ja rahvahulga rollis.
Narva ooperipäevade fotod
Lavastus, solistid ja koor
Kahjuks tuleb tunnistada, et Dārta Nora Pauļuka-Sadlovska töö oli jäänud poolikuks, ooperikoor on selles lavastuses pigem kommenteerija ja rahvahulga rollis. Suuremas osas oli koor aga jäetud lavastamata ja omapead ning mõjus amatööride kogumina, kes teeb liigutusi, mille otstarve jääb talle endale segaseks. Liigutused olid formaalsed, stiilis „olen kurb, seega panen käed näo ette ja vappun, aga nüüd pean olema hirmunud, seega vahin pärani silmadega ringi”. Ka oleks tulnud kasuks kooriliikmete aksessuaaride üle vaatamine — ei ole just veenev, kui ühel „antiikkoorilauljal” on ees prillid või mõni teine laulja kasutab noodilugemisel elektroonilist abivahendit. Koorinumbrid olid muusikaliselt ja hääleliselt ühtlased, kuigi tuleb märkida, et üks sopran, kes täitis veel ühte väiksemat rolli, oli väga entusiastlik ja kostis üldisest kõlast välja, seda eriti ülemistes nootides. Ka solistide lavastamine oli jäänud kuidagi kooliteatri tasemele; numbreid esitati otsekui tuntud lastelaulu „Põdra maja” liigutuste saatel. Tuleb tunnistada, et karakterrollidele see stiil isegi sobis, kuid teised rollid mõjusid lihtsalt grotesksena. Barokkžestidena neid seletada ei saa, sest seda need lihtsalt ei olnud. Omaaegsed barokkžestid olid siiski väga täpselt määratletud ja moodustasid täiesti omaette keele, mis täiendas muusikat ja sõnu, lisades neile aktsente.
Solistide hääled olid head. Kahjuks puudus kavalehel lauljate jaotus rolliti ja ka nende senise muusikalise tegevuse kirjeldus, mistõttu neid polnud võimalik kuulata n-ö vastavalt karakterile ja tuli mõistatada, kes millist rolli laulab. Ma oletan, et tegemist oli suhteliselt noorte lauljatega, kellele niisuguses projektis osalemine oli kindlasti suurepärane kogemus. Neist kõige eredam oli Diāna Bistere, kelle tumedakõlaline metsosopran sobis imeliselt kuninganna rolli (kui ma õigesti aru sain) ning kelle lauljateekond on viinud ta juba Läti Rahvusooperi lavale.
Kokkuvõttes mõjus see aga amatöörliku pappteatri lavastusena, mille stiil oleks ehk isegi sobinud, kui see oleks olnud lõpuni välja peetud ja üle võlli keeratud. Paraku jäi see aga kuhugi poolele teele pidama ega olnud veenev. Seda üldmuljet süvendasid veelgi lavastuse lõpuosas lauljate taskust äkki välja ilmunud mobiiltelefonid, millega hakati tegema usinalt selfie’sid koos võidu saavutanud kangelase Perseusega. See pani publiku küll naerda kihistama, kuid oli sisuliselt täiesti ebavajalik ja mõttetu. Kuna selfie’sid ei lastud taustaks olnud suurele ekraanile, mis muidu täitis dekoratsiooni rolli, jäi kogu telefonidega vehklemine lihtsalt üheks jaburaks detailiks.
Orkester Collegium Musicum Rīga oli suurepärane. Nende musitseerimine dirigent Māris Kupčsi juhtimisel oli väga dünaamiline ja detailne ning ilmselgelt nautisid muusikud mängimist. Kasutati kõiki võimalusi erinevate kõlavärvide loomiseks, mis toetas lavategevust ja lauljaid. Ka basso continuo oli tundlik, jälgis soliste ja kohandas end vastavalt nendele. Barokkstiiliga sobis seegi, et Māris Kupčs mängis ise klavessiini, mis tagas dirigendi ühtesulamise ja ühise hingamise orkestriga ning tšello ja lautoga. Kõik see kokku moodustas tõeliselt professionaalse ja stiilse barokkorkestri. Üks tõrvatilk siiski oli, kuid see ei olnud kuidagi pillimängijate süü. Nimelt olid viiulid jäetud helivõimenduses piisavalt mikrofonidega katmata, mistõttu nad jäid orkestri üldises kõlapildis nõrgemaks kui teised pillirühmad, kellel oli rohkem mikrofone.
Lõpetuseks tahaksin kiita Narva ooperipäevade korraldajat Julia Savitskajat, kes on seda üritust aastaid vedanud ning kõigist raskustest hoolimata ikka edasi rühkinud. Näib, et ta on leidnud festivalile väljundi just tänapäevastes ooperiprojektides. Ja kuigi see on alati seotud riskiga, sest kunagi ei tea, kuidas lõpptulemus õnnestub, tasub see kindlasti ära kas või ainuüksi missiooni mõttes.
Viited:
1 Florian Wahl. Mu vend on lesbi. — https://open.spotify.com/album/76jq6UJHxZcz6 KCPIsSR2d
2 Chasing Waterfalls. Electro-Acoustic AI Opera. — https://www.klingklangklong.com/works/chasing-waterfalls
