Oluline on märkida, et vestlus toimus suve alguses ning kuna uue tehnoloogia maailmas muutub kõik väga kiiresti, siis võib siin nii mõnigi asi juba vananenud olla.
Milline on teie kokkupuude tehisintellektiga?
Taavet Jansen: Minu kokkupuude on põhiliselt keelemudelite kasutamise kaudu, sest töötan tekstiga. Olen hetkel doktoriõppes ja kirjutan oma tööd koos ChatGPT-ga. Hiljuti välja tulnud ChatGPT-4.o on juba multimodaalne, mis tähendab, et ta suudab panna omavahel suhtlema nii pildi, heli kui ka teksti. Saadan enda välja mõeldud ja koostatud teksti pdf-i kujul ChatGPT-leja palun tal seda analüüsida, näiteks ütlen, et vajan metodoloogia peatüki sissejuhatust, palun temalt punkte, millest see peaks minu töö kontekstis koosnema, ja tema annab. Valik, millest rääkida, jääb ikka minu enda teha. Pigem on ta mulle nagu vestluspartner, varem pidime ise Google’ist viiteid otsima. Temalt saab ka küsida näiteks kokkuvõtteid teiste teadlaste töödest. Natukene eksperimenteerin ka pildigeneraatoritega ja veidi katsetan video ehk pildi animeerimisega. Tegelen sellega vähe, kuna minu esteetiline maitse on niivõrd algeline, tegelen oma pikslitega ja tehisintellekt on minu jaoks liiga hea. Ma eelistan imetleda seda, mida Emer teeb.
Taavet Jansen.
Alissa Šnaideri foto
Emer Värk: Ma tõesti kasutan palju ja erinevaid asju. Hetkel tunnen end nii, nagu oleks aasta 1992, kui ma esimest korda internetti sain. Kõik see, mis praegu tehnoloogias toimub, on mulle lihtsalt hirmus põnev. Varem ei olnud minusugusel sinna ligipääsu, kõik toimus professorite tasemel, aga nüüd saab tõesti igaüks nende vahenditega mängida, kui vähegi sinna aega investeerida. Muidugi ei tea ma, kuhu see kõik välja viib. Eile just tegin üht tööd ja hiljem lugesin kokku, et olin kasutanud kümmet kuni ühtteist TI tööriista, et teha valmis üks seitsmeminutine video. Kui kujutatakse ette, et piisab, kui öelda TI-le, et anna mulle üks ilus asi, siis päris nii see ei käi. See nõuab suurt osalust autorilt, kes oskab neid tööriistu kasutada. Mõned on spetsialiseerunud ainult tekstile ja veel enam, näiteks ainult meditsiini- või juriidikatekstidele, mõned teevad videoid, mõned asuvad pilves ja teevad pilti, mõned tegutsevad arvutis. Iga asja jaoks on oma tööriist. Lõpuks toimetan oma arvutis kõik asjad kokku.
Kuigi ma ütlen, et on huvitav aeg, on seal ka hästi palju õhku sees. Kahe kuuga tuleb miljon start-up’i, kes kõik pakuvad midagi, mõned kasutavad suure ettevõtte platvormi ja brändivad seda enda asja jaoks. Enamik neist on nii ja naa. Siit ka üks õigustatud hirm, et lõpuks liigub kõik ikkagi suurte ettevõtete kätte: OpenAI, Google, Microsoft, Nvidia… Ka Facebooki keelemudelid on vabavara. FB viimast keelemudelit peetakse ChatGPT-4-ga samaväärseks. Mind huvitab pilt, olgu siis liikuv või mitteliikuv. Taavet lihtsalt läheneb tehisintellektile valesti, lihtsa tasemega pilte saab täpselt samamoodi genereerida, jällegi sõltub kõik tööriistade valikust. Sa ju saaksid enda materjali pealt treenida TI tegema endale sümpaatset esteetikat.
Video pool on minu jaoks aktuaalne olnud viimastel kuudel. Varem sai nende tööriistadega teha ainult ühesekundist klippi ja see on teatrikeskkonnas väga problemaatiline. Teatris ei tööta tänapäeval selline filmilik või Youtube’ilik kiire lõike esteetika. Täna ma visualiseerin ja teen n-ö stsenaariumi tehisintellekti genereeritud piltide kaudu. Teen pildi, siis lõhun selle lahti, animeerin ja siis seon kokku tagasi. Väga konkreetselt kasutan teatri ruume ja maastikke, seejärel animeerin lisandid sinna sisse. Kaunase Draamateatris tegin just Peeter Jalaka lavastusse „Torm” palju visuaalset poolt TI abil.
Keelemudelid on põhimõtteliselt ehitatud nii, et on võetud pool internetti endale sisse ja seda suurt andmestikku ta kasutabki. See tingib selle, et infot kasutatakse liiga laialt. Kui nüüd tahta teha midagi väga spetsiifilist, siis on lihtsam tekitada ise väike mudel, mis tunneb ühte asja väga hästi. Kui sa võtad kogu raamatukogu kasutusele, siis ta räägib kõikide raamatute keeles, aga kui lähtud ainult Juhan Liivist, siis ta räägib sinuga Juhan Liivi keeles. Nii see treenimine käib. Kui Taavet võtaks kogu oma pikslites tehtud materjali ja teeks mudeli ise, siis see mudel oskaks ainult Taaveti asju. Samas oskaks ta alati rohkem kui Taavet, aga samas esteetikas.
Emer Värk.
Erakogu foto
T. J.: Mulle meeldib siinjuures selline suhtumine, et kui ma varem pidin töötama üksinda, siis nüüd saan endale justkui kogu meeskonna. Üks mees on lugenud läbi „kõik” raamatud, teine on näinud „kõiki” pilte… Nendega saab rääkida ja see meeskond suudab teha funktsionaalseid käike miljon korda kiiremini, kui ma üksi teeksin. TI kohta ütlen ma nii, et anna ahvile pliiats ja las ta joonistab — instrueerimata või treenimata on tulemus kitš (ja ma ei ole kindel, kas siin lauses on ahv inimene ja pliiats TI või on TI siin ahv). Minu sõber Andrus Aaslaid ütles kunagi, et tehisintellekt on nagu hiinlane kohvris: küsi ja küll ta vastab. Nendest metafooridest tuleb selgelt välja küsija töö- ja mõtteprotsessi tähtsus.
E. V.: Inimesed ei oska isegi Google’i käest normaalselt küsida, alati saab lisada suunavaid käsklusi, pannes lõppu semikooloni. Muidugi saab ka lihtsalt rääkida ja küsida, aga viimase ChatGPT-4.o mudeliga on TI-ga suhtlemine muutunud kõnekeelsemaks, sa saad teda katkestada, kui ta hakkab pada ajama. Ja muidugi ka multimodaalsus.
Kui mina koolis käisin, pidin ikka ise raamatu läbi lugema. Ja tegelikult pean ka nüüd, enne kui julgen asja kohta midagi arvata. Tundub jube piinlik öelda edasi kellegi teise öeldut. Sageli pusin ühe lõiguga nädala, tõlgin, loen uuesti, arutlen targematega. Pean tekstilõigu enda omaks tegema ja siis ehk hakkan vastu vaidlema. Kas siis tänapäeval ei pea päriselt ise aru saama, mida Aristoteles mõtles, kui ta nii ütles?
T. J.: Sul on siin ühes lauses nii palju küsimusi. Kõik need paradigmaatilised muutused ootavad meid ees. Öeldakse, et suured keelemudelid kirjutavad kogu ajaloo ümber, sest nad kirjutavad paremini kui inimene. Ülikoolid ongi hädas, et tudengid ei oska kirjutada, aga miks peaks inimesele üldse kirjutamist õpetama, kui TI teeb seda paremini? Seda aega, mis kulub kirjutama õppimisele, saaks kasutada millekski targemaks, aga mis see targem on, seda hetkel veel ei teata. Varem teadsime ja ka hetkel arvame, et inimene on teadmise keskpunkt. Võrreldes TI-ga olen ma lugenud ikkagi hirmus vähe, aga tema seostab asju ju sekunditega. Kogu seekordse TI laine teema on ainult paar aastat vana. Me näeme alles kümne aasta pärast, kuhu see kõik viib. Nagu Skynet „Terminaatorist”, mis suudab välja mõelda kontseptsioone, millest inimene enam aru ei saa. Huvitav, mis siis saab.
E. V.: Praegu räägitakse AGI-st (artificial general intelligence), mis on siis üleüldine tehisintellekt. Praegu on ta nagu inimene, kes mõtleb ise, ta on nagu meie, aga lihtsalt targem. Ühe inimese mõttevoog käib suhteliselt aeglaselt, meie aeg on lineaarne. Kui masin peaks kunagi saavutama AGI võimekuse, siis ta mõtleb korraga kõik asjad ära. Siis me ei suuda enam inimestena kaasa joosta.
On selge, et inimkond peaks praegu tegelema teemaga, kuidas piirata tehisintellekti. Tohutu kiirustamine käib ja keegi ei tea, mida me üldse tahaksime sellega saavutada. Tegelikult on hetkel olemas lihtsalt masinõppeprogramm, mitte mingisugune tehisintellekt. Intellekti osa on puudu, sest ta ise ei mõtle. Väidetakse, et emotsioonid tal juba on, ta oskab solvuda ja ka flirtida.
T. J.: Need hirmud on, aga see on lihtsalt hirm teadmatuse ees. EKA loengutes rääkis Eik Hermann, et inimesed on kujutlusvõime kriisis: ei osata ette kujutada, kuidas elada paremini kui praegu. Kapitalism on üks näide, millest me ei suuda lahti lasta. Tegelikult see ei ole ju hea, rahva enamusel raha ei ole, stressitase on taevas, vaimsed häired… Ja kui keegi pakubki midagi muud välja, siis seda kindlasti ei taheta. Siin oleks inimkonnal ehk abi vaja. Keegi ei osanud oodata, et TI hakkab esmalt vohama just kunstis.
E. V.: Alguses olid kuhugi sisse logides need pildid, et tõesta, et sa pole robot, kas näed pildil lehma või kassi; sellega õpetati tehisintellekti. Inimesed õpetasid TI-le, et see on buss, see on mootorratas ja see ülekäigurada. Seejärel tuli plahvatus, kuna ChatGPT-le anti juurde ka arvutusvõimsust. Tegelikult taheti õpetada masinale inglise keelt, aga eesti keel tuli nagu ise, kõrvalproduktina.
Taavet Janseni ja Liis Varese performatiivne installatsioon „Inimeses hoitud”, 2023.
Alana Proosa foto
Taavet Janseni fantaasianäitus.
Me teeme siis taas vabatahtlikku tööd mingile suurfirmale ja lõpuks ostame nende äppe?
E. V.: Muidugi tahavad kõik oma töö eest raha saada. Mina maksan ikka väga palju kõigi nende tööriistade eest. Stable Diffusioni asju kasutan vabavarast, aga need on natuke maha jäänud. Samas OpenAI-4.o muutus juba kõigile tasuta kasutamiseks. Enamik tulevikuteenuseid ehitatakse selle peale. Näiteks ei pea sa enam korteriühistu esimehele helistama, vaid küsid selle ühistu TI käest oma arvete ja prügikastide kohta.
Kuidas siis teatritöö tulevikus käima hakkab?
T. J.: 2023. aastal tegime EKA galeriis performatiivse installatsiooni „Inimeses hoitud”, millest nüüd tuleb teine osa, mis liigub teatriruumist välja. Esimeses osas valmib inimestelt kogutud materjalide põhjal koostöös TI-ga lavastus, kus kasutame läbinähtavaid virtuaalreaalsuse prille — selline segatud reaalsus. Sellest tuleb tekstipõhine lavastus, kus lugemine oleks justkui meedium ja selles virtuaalses tekstiruumis saavad kohtuda osalejad erinevatest paikadest reaalajas ning üksteisega ka sündmuse ajal suhelda.
Fragmendid Emer Värgi installatsioonist „/imagine a cell, in desertpunk style, with „the end is near” scratched on the wall — style raw”, 2024.
Kas tahtsid teha lavastust lugemisest ja leidsid tööriista või ütles tööriist sulle, et selline lavastus tuleb teha?
T. J.: Kõik algas koroona ajal, kui hakkasime e⁻lektroniga arendama voogteatrit ja pidime maadlema küsimustega, nagu „milleks üldse on voogteatrit vaja?” või „mida on digitehnoloogial teatrile pakkuda?”. Nüüd on küsimus vastupidine; tehnoloogia on vahepeal nii palju arenenud, et küsiks: mida on teatrist üldse veel võtta, et arendada digitaalset meelelahutust? Mina leian, et teatrist on palju võtta.
E. V.: Samamoodi on ju hästi sarnased teater ja arvutimängud. Loo jutustamisest on võtta küll ja küll. Tavalises teatris tuleb algselt mõte, siis hakkad materjali uurima, kus kasutad erinevaid keelemudeleid. Siis aitab TI sul kulkale taotluse kirjutada, seejärel teed plakati ning lõpuks läheb näitleja koju ja hakkab tehisintellekti abil teksti harjutama, kus TI on tema lavapartneriks.
T. J.: Veel näen ma TI-s võimalust publikult tagasiside kogumiseks. Andmeanalüüs käib ju sekundiga, pole vaja enam MATLAB-ide litsentse osta.
E. V.: Ka publiku emotsioone suudab TI juba lugeda. Piisab sellest, et panna kaamera publiku peale ja arvuti hakkab andmeid töötlema.
Mina isiklikult annan näiteks EMORi uurijatele hoopis teistsuguseid vastuseid, kui pärast teatrietendust sõpradega arutades.
T. J.: Kindlasti, kindlasti.
E. V.: Eks see ole üleüldine probleem, kuidas ja kas inimesed teadvustavad, kui palju andmeid meie kohta kogu aeg kogutakse.
Kuidas teie ise oma andmetega käitute?
T. J.: Mul on täitsa suva.
E. V.: Peaks olema paranoilisem, aga nii lihtne on olla laisk. Andmete andmine on nagu vahetuskaup. Vastates „jah”, saan ma vastu võimaluse hoida tasuta umbes 30 gigabaiti oma asju pilves. Varem pidi ju e-kirju kustutama. Kas see lõpuks õige on, ei tea. Nemad kasutavad minu andmeid jälle enda kasuks. Jätkuv dataloop.
T. J.: Teatri juurde tagasi hüpates tahtsin lisada, et 99% teatri ü m b e r toimuvatest töödest saab TI abil ära teha. Kõik piletimüügid, heli- ja videokujundused, turundus, reklaam…
E. V.: Ma arvan ka, et laval otseselt midagi eriti ei muutu, aga just väljaspool lava.
T. J.: Oslos tehakse lavastust, kus on laval kohus ja kohtunikuks on TI, näitlejad suhtlevad siis temaga. Lavastus valmib koos erapartneriga, kes aitab TI treeningut korraldada: kogu lavastuse töökindlus ja turvalisus, lisaks sisuline pool. Huvitav on see, kuidas nad oma näitlejaid treenivad, kui nende partneriks on tüüp, kes on lugenud miljard raamatut. Tema võib ju improviseerijana minna ükskõik kuhu, aga meil etendajatena on selged piirid, mille sees me mängime. Kuu aega tagasi oli probleem, et TI ei öelnud kunagi „ei”, vaid hakkas hallutsineerima ja asju välja mõtlema. Etenduse kulgedes unustas ta teema ära. Näitleja pidi igasse lausesse põimima sõnad, et TI teaks, millest üldse jutt käib.
E. V.: See on seotud arvutusvõimsusega. See on jällegi muutumas.
T. J.: Ütlen veel, et selle erafirma huvi tolle Norra projekti juures on see, et töötada välja oma TI, mida saab kasutada vanadekodus olevate inimestega. Nad võtavad vestlusvormi ja andmed ning siis ehitavad süsteemi, kuidas luua robot, kes vestleks inimlikult vanuritega. Teater on nende testimise lava.
Hüppame teatri juurde tagasi. Mis on siis see asi laval, mida masin ei suuda teha?
T. J.: Ikkagi füüsiline inimkeha. Eelmisel aastal oli HAU-4 keskkonnas etendus, kus tehti kollektiivne „MIRO board” (mõttekaart) ja loodi kollektiivset ajutist kogukonda, mida juhendas tehisintellekt. Inimesed täitsid igasuguseid ülesandeid, näiteks sisustada ühine kodu. TI jutustas lugu. Kui ta ütles alles oma teist lauset, sai juba üks inimene aru, et ta saab seda mõttekaarti häkkida, ja oli juba ilmatuma tilli ühisele ekraanile joonistanud. TI ei suutnud nii ruttu reageerida ja olukorraga kohaneda — tulemuseks võiks öelda, et vaatajad rikkusid kogu kontseptsiooni ära, aga tegelikult oli see põnev ja naljakas võitlus tehnoloogia küündimatuse ja inimliku jaburuse vahel. Tehisaru ei saanud sellest muidugi aru ja jätkas oma jutustust. Inimese kiirus ja leidlikkus nõmetsemiseks on niivõrd suur. See kõik oli nii lõbus
E. V.: Enamik TI ettevõtteid asub ju USAs, ilmselt sellepärast on ka tehisintellektiga pildi või teksti loomisel nii palju reegleid. Kui tahan, et lõug oleks verine, tuleb juba „ei-ei-ei”. Ilmselt on tegemist ühiskonna survega, sest kui nende tööriistaga tehtud rõvedad pildid välja ilmuksid, siis oleks ühiskonna tagasiside nii halb, et ka nende aktsia hakkaks kukkuma.
T. J.: See inimeste kiirus ja loomingulisus on mulle huvitav väljakutse — et kuidas saada osalejate kiiruse performatiivsetes olukordades TI-ga kokku mängima panna.
E. V.: Ma arvan, et see on hetkel tehnoloogia taga. Praegu on antud TI-le sellised reeglid, aga kui teha talle reegel, et just tema on see, kes rikub reegleid ja teeb nalja, siis oleks see ehk võimalik.
T. J.: Ma tahaksin ChatGPT-4.o-ga saavutada olukorra, kus ta saab kogu aeg aru, mis toimub, ja kohandub reeglitega.
E. V.: Pimedatele inimestele on see võimalus täitsa olemas. Inimesel on käes telefon, mis kogu aeg kirjeldab, mida ta näeb. Kui telefon näeb taksot, tõstab inimene käe üles ja ongi korras. On ju öeldud, et esmalt tulid robotid — suured käpad tehastes —, mis võtsid inimeselt töö, nüüd võtab TI ära mehaanilise loomingulise töö.
Taavet Jansen, „Tulevikukunstnik”.
Olgu, aga kui ma tahan teha lavastust surmast, siis kas ma küsin TI käest ja ongi valmis?
T. J.: Surma kohta ei ütle ta sulle midagi, see on üks nendest piiridest, kuhu ta ei saa minna.
E. V.: Ikka saab, aga mitte nii otse. Pead leidma kellegi teise, kes on juba kirjutanud teadustöö, ja hakkad selle teksti kaudu minema, siis saab vestelda TI-ga ka surmast.
T. J.: Oliver Laas rääkis ühes ettekandes, et just nende reeglite kaudu on TI kujul põhimõtteliselt loodud pliiats, mis keeldub tisse joonistamast.
E. V.: Vabavara lubab ka tisse joonistada.
T. J.: On olnud ju skandaale, et on võetud kellegi pilt ja muudetud paljaks. Noored hakkasid seda kohe ära kasutama..
E. V.: Kui teed asja hästi lihtsaks ja kättesaadavaks, nii et Appstore’ist saab igaüks tõmmata äpi, siis iga teismeline hakkabki seda tegema. Tegelikult on kõik ikkagi võimalik, tuleb lihtsalt mudeli tööpõhimõtted ära õppida. Kunstnik tahab ju ise kõiki detaile otsustada, et tulemuseks ei oleks lihtsustatud keskmine pilt.
TI-ga tehtud piltidel on valdavalt kõik n-ö liiga roosa ja liiga ümar, nii et ma ei märkagi mingeid detaile või ei viitsi neid märgata.
E. V.: Muidugi. Aga sina jälle ei näe minu töö taha, seda, kui palju tööd nõuab isegi selle kätte saamine.
T. J.: Ja mina vaatan, et oo, kuidas Emer küll selle tegi.
E. V.: Iga pildi taga on palju inseneritööd, et mõte teostuks. Alati ei lähe kohe täppi ja siis muudad ja otsid uusi lahendusi.
Kas see mäng väärib küünlaid, kui enamik vaatajaid on sama lollid nagu mina?
E. V.: Minu enda jaoks küll, sest ma kogu aeg õpin seda tööriista kasutama.
Suurem eesmärk on siis see, et kunagi suudad teha midagi, millest ka lihtne vaataja aru saab?
T. J.: Mul on tunne, et sa ei saa üldse aru selle muutuse suurusest. Varsti ei ole sul endal üldse mingit põhjust midagi teha. See on nagu postkaardi saatmine. Muidugi võid seda teha, aga tegelikult saadame kõik juba sõnumeid muul viisil. Muidugi jääb postkaart nišina alles.
E. V.: TI ja ChatGPT-ga piltide ja tekstide tegemine paistab praegu välja, aga see on ainult väike osa kogu suurest süsteemist, lihtsalt meelelahutus selle kõrval, kuidas see tehnoloogia muudab päriselu ja kogu maailma.
T. J.: Emer teeb ligaseid zombisid selleks, et pime saaks Londonis taksot kasutada, see on see põhiline taotlus. Kunst on TI seisukohalt nii ebaoluline. Teater on sellest kõigest ammu väga palju maas, ja ega see ka muuda väga teatrit, mis elab alati kõik uued ajad üle.
E. V.: Teater on see koht, kus räägitakse uutest tehnoloogiatest ja kus neid katsetatakse; selles on teater hea. Lõpuks kõik ikkagi lahustub. Midagi õpitakse ja võetakse kasutusele igast uuest tehnoloogiast, aga mitte täielikult.
T. J.: Ma osalen hetkel üleeuroopalises projektis, mis tahab teatritele välja töötada juhised, kuidas eksperimenteerida uute tehnoloogiatega olemasolevas produktsioonitsüklis. Mida peab tegema ja millal, kui tahaks kaasata oma produktsiooni meiesuguseid mehi. Kui palju asjad aega võtavad ja üksteisest sõltuvad.
E. V.: Ega teatril selleks just üleliia rahalist ressurssi ole, aga ei ole ka oskust planeerida.
„/imagine a cell, in desertpunk style, with „the end is near“ scratched on the wall — style raw”.
Kas uute tehnoloogiate kasutuselevõtt teeb teatri kallimaks või odavamaks?
T. J.: Sõltub paljudest asjadest. Ma arvan, et ikka odavamaks. Näitleja on kõige kallim lüli süsteemis. Aga tehakse juba ka avatare.
Ja meie vahime siis avatare?
T. J.: Sinu eeldus on see, et sa ei viitsi vaadata, kuna sa saad erinevusest aru. Täna saad aru, aga homme enam ei saa. Ma räägin videost, mitte füüsilisest inimese vaatamisest.
E. V.: Juba praegu on ilusaid pilte kergem teha kui koledaid pilte. Kui ma postitaksin sulle ilusaid vaateid Kalamaja aedadest, siis sa ei saaks juba praegu erinevusest aru.
T. J.: See, et TI oskab teha Kalamaja aiast pilti, defineerib ümber meie suhte visuaalse pildiga üleüldiselt. Me oleme harjunud, et pilt on tõde. Nüüdsest enam ei ole. Kui me ei saa enam aru, kas see on õige või vale, siis pole mõtet seda vahtida. Seega ma väidan, et ekraan kaob varsti ära, sest väga paljusid asju ei olegi vaja näha. Nii tekib kiirem ühendus kujutlusvõimega. See on ka põhjus, miks ma töötan rohkem tekstiga. Aga ma olen endiselt mõttega rikka teatri juures. Väga paljud asjad, mis lähevad teatrist lendama, ei vaja enam teatrit. Mul oli üks idee, mida ma Saksamaal katsetasin; seal öeldi kohe, et milleks teater, võta juutuuberid kampa ja sul on rohkem reaalset raha ja publikut.
E. V.: Teater on lihtsalt turvaline paik katsetamiseks, mitte raha teenimiseks.
T. J.: Veel üks hea asi on näitlejate ja ka vaatajate reaktsioonikiirus, mis võimaldab simuleerida olukordi ja saada kiirelt ka järeldused kätte. Teater on ideaalne katsetamiskeskkond.
Kogu selle asjaga käib kaasas ebavõrdsuse suurenemine. Lihtsalt tark inimene, kes ei oska tehnoloogiat kasutada, jääb väga palju maha. Kui maalida see pilt eriti mustvalgeks ja väljenduda poliitiliselt ülimalt ebakorrektselt, siis võiks öelda, et Lääne-Euroopa ressurssidega inimene on kolmanda maailma rumalast ja ilma ressurssideta inimesest TI-d kasutades miljon korda targem. Ilma tehnoloogiata ehk ainult natuke.
E. V.: Minu hirm on see, et tehnoloogia muudab liiga kiiresti ühiskonda, paljud inimesed lähevad katki ja asjad hakkavad logisema. Euroopa Liit võib ju teha oma reegleid, aga Põhja-Korea teeb enda omad. Lõpuks võib iga üksikisik teha oma TI ja saata ta maailma laiali tegema täpselt seda, mida tema tahab.
Vestelnud KAJA KANN
