TEHISINTELLEKT JA MUUSIKA

Kas saab luua muusikat, teadmata midagi muusikateooriast, noodikirjast, helistikest või taktimõõtudest?

Ikka on ju unistatud, kuidas saaks midagi õppimata ja harjutamata luua võrratuid šedöövreid. 18. sajandi teisel poolel olid populaarsed mitmed „muusikalised täringumängud”. Need koosnesid hulgast omaette ette valmistatud taktidest, millest sai juhuslike täringuvisetega kombineerides luua miljoneid uusi muusikapalu. Selliseid mänge koostasid näiteks Philipp Emanuel Bach, Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart jpt. Johann Philipp Kirnberger ütlebki nii oma mängu saatesõnas: „Igaüks võib kirjutada poloneesi ja menueti.”

Midagi head ja ilusat võib tõesti sündida ka juhuse läbi. 20. sajandi esimesel poolel, dadaismi õitseajal, katsetasid juhuslikkusel põhinevaid kompositsioonimeetodeid Marcel Duchamp ja mitmed teised. Aleatoorilise ehk juhuslikkust kasutava muusika sünniks peetakse üldiselt John Cage’i teost aastast 1951, „Music of Changes” („Muutuste muusika”), mis lähtus hiina klassikalisest „Muutuste raamatust” („I Ching”). Seesuguste loominguliste meetodite
puhul jätab helilooja midagi juhuse hooleks, taandab ennast mõnes aspektis välja, annab võimaluse, lubades tulemusel olla ka talle endale ettearvamatu.

Amor fati, nagu Nietzschele meeldis selle kohta öelda: saatuse armastus, usaldus — tulgu mis tuleb, juhtugu mis juhtub. Või Paul-Eerik Rummo sõnadega:

Armastada (mõtlen siin selle all: osata

olla nõrk ja täiesti täiesti 

ükskõikne, saagu mis saab)¹

Aga miks üldse tehakse muusikat? Kellele seda vaja on?

Seda võib muidugi küsida kõikide kunstide kohta. Tõepoolest, kõigis tõsistes katsetes kunsti määratleda esineb ka see tunnusjoon ning erinevalt muudest tunnustest postuleerib see ainsana millegi puudumist: et tegemist oleks kunstiga, peaks see olema millestki vaba, sealt peaks esimeses lähenduses olema välistatud praktiline kasu, hädatarvidus või kindel otstarve.² Igaüks võib oma elupäevad ära elada ka teadmata midagi Bachist, Mozartist või Beethovenist. Muidugi on omaette küsimus, kas ta on seetõttu millestki ilma jäänud.

Kuid aastal 1877 algas uus ajastu lauluga „Mary Had a Little Lamb”, mida mängis Thomas Alva Edisoni uusim leiutis fonograaf. Selgus, et muusika võib kõlada ka siis, kui keegi seda parajasti ei esita. Muusikat võivad mängida ka aparaadid. Kohe kaasnes sellega tohutult õiguslikke probleeme ja kohtuvaidlusi ning tärkav Ameerika muusika- ja filmitööstus põgenes Edisoni advokaatide eest läänerannikule.

1920. aastatel hakkasid muusikat mängima juba ka raadioaparaadid. Muusikat saab väga lihtsasti kuulda igal ajal ja igas kohas. Selleks pole vaja enam kuhugi minna, pole vaja enam esitajaid, lauljaid ega pillimängijaid. Muusika loomine, esitamine ja kuulamine sulab juba peaaegu üheks ning salvestatud muusika kuulamine saab uueks normaalsuseks.

1980. aastatel areneb vastav tehnoloogia tormiliselt. Laiemalt tulevad kasutusele süntesaatorid, sämplerid, mikserid, sekventserid, kõikvõimalik muusikaline tarkvara jpm. Tuleb internet, mida ükski futuroloog ega ulmekirjanik polnud ette näinud.

Audiovisuaalses maailmas minnakse üle digitaalsetele tehnoloogiatele. Arvutiteaduses minnakse seriaalsetelt protsessidelt üle paralleelsetele ja sügavatele närvivõrkudele ning süvaõppele. Sajandilõpul saab tehis­intellekti (ingl. k. artifical intelligence, lüh. AI) uueks arengutasemeks AGI (artificial general intelligence) koos oma võimaliku eneseteadvuse ja -tunnetusega. Ja 2020. aastate alguses tuleb GenAI (generative artificial intelligence), olles võimeline looma mida iganes. Arendamisel on veel hulk võimalusi, nagu näiteks neuroplasticity, liquid neural networks, spiking neural networks, neuromorphic chips jne. Paljud neist arendustest toimivad suhteliselt sõltumatult ja kontrollimatult.

Tehisintellekti vahendid muusika loomiseks lähevad üha paremaks, muusikale võidakse juurde luua veel ka tekste, laulusõnu, pilte ja videoid. Viimase aasta-pooleteise jooksul on selles vallas toimunud tõeline revolutsioon. Üksnes kuulmise põhjal on juba peaaegu võimatu eristada, kas muusika on genereerinud tehisintellekt või loonud inimene.

Pole ilmselt kaugel aeg, mil tehis­intellekti loodud laul jõuab populaarsuse edetabelitesse. Seni pole küll veel nähtud, et tehisintellekt ise astuks omal vabal tahtel ja kellestki sõltumatult lavale, olgu siis virtuaalsele või füüsilisele, ja esitaks seal mõne enda loodud muusikateose.

Kahtlemata on inimese sisestatud andmed olulised. Aga see, mida tehislik aru nendega peale hakkab ning mis seeläbi tekib ja moodustub, on juba väljaspool inimlikku kontrolli. Ja üha rohkem tõuseb küsimus, mida saab või tohib usaldada, kui suures ulatuses võib  lubada neil kontrollimatutel protsessidel toimida, ja lõpuks, kas me ise ei või osutuda nende poolt kontrollitavaks.

Tehisintellekt on ju ise inimeste loodud või vähemalt võimaldatud, mitte küll sellisel viisil nagu tavalised arvutiprogrammid, kuid ometi pole ilma inimeste osaluseta veel ükski tehisintellekt sündinud. Ja kui keegi juba hakkab tehisintellekti abil muusikat looma, siis avaldub selleski soovis inimlik tahe. Vähe sellest, tehisintellekti muusikageneraatorid pakuvad laia valikut erinevatest stiilidest ja žanridest, võimalusi juba loodut jätkata ja laiendada ning seda mitmesugustel viisidel muuta ja täiendada. Kõik see on taas inimese otsustada, tema enda looming, soov ja tahe. Ja pole ka võimatu, et tulemus hakkab talle nii meeldima, et ta peabki seda omaenda loominguks. Pygmalioni efekt, teadagi.

Vabalt võib ju tehisintellektil lasta pakkuda kümneid või sadu erinevaid variante, et valida siis nende hulgast kõige sobivam. Seegi on loominguline tegevus, nagu juba Majakovski sedastas:

tuhat tonni

            tuhnid läbi

toorsõnamaaki,

enne kui

        ainsama sõna

                    säält saad.³

Kuid ei pea tüdimuseni läbi kuulama tuhandeid tehisintellekti genereeritud mõttetuid sämpleid. Tihtipeale pole heliloojal olnud aega või jätkunud inspiratsiooni oma ideede edasi arendamiseks või siis on ta põrganud kõigile loomeinimestele tuttava loomingulise bloki vastu. Kui aga nüüd laadida mõnele tehisintellekti muusikageneraatorile üles omaenda muusikat ning lasta tal pakkuda variante selle jätkamiseks ja/või täiendamiseks, siis võib see olla tõhusaks abiks. Need variandid ei pruugi kohe osutuda just kõige sobivamaks, kuid neid saab alati täpsustada, need võivad inspireerida, avardada vaatevälja, näidata uusi võimalusi, mille peale ise poleks tulnudki. See on umbes nagu vestlus hea sõbraga, mille käigus selginevad ja avarduvad uued mõttekäigud ja võimalused. Aga kes ütles, et tehisintellekt ei võikski olla su sõber?

Ei tasu küll loota,  et tehisintellekti muusikageneraatorid võivad kohe luua midagi eriti säravat ja hingestatut, tundlikku ja õrna, koos peadpööritavate modulatsioonide või kontrapunktiliste uperpallidega. Tehisintellekt on siiski vaid intellekt ehk mõistus või aru, kui nii tohib öelda, sarnane meie endi intellektiga. Aga meil on sellele intellektile lisaks ju veel ka tunded, tajud, emotsioonid. Ja muusika on ju ometi kunst, millega väljendatakse tundeid ning mida kuulates tunded võivad tekkida. Aga kuidas saab tehislik mõistus, millel nagu polekski tundeid, luua muusikat, mis ometi võib tundeid tekitada?

 Jah, ka mets või meri, tuulehoog või lilleõis võivad tekitada tundeid, ilma et nad ise seda oleksid tahtnud või kavatsenud. See on üks inimlikke kalduvusi — omistada sündmustele või nähtustele tähendusi ja olla neist siis haaratud. Just nagu viipaksid tuule käes liikuvad puuoksad või rohukõrred just sulle või nagu olnuks mõnel varblasel või liblikal just sulle nüüd midagi teatada või millestki olulisest märku anda. Muidugi on kalduvus pidada ennast kuidagi eriliseks ja tähtsaks, kellekski, keda see maailm just nüüd kõnetab, naeruväärne ning oma äärmuslikes vormides võib see viidata pigem mingile nartsissistlikule häirele.

Aga muusika näib ometi olevat midagi enamat kui juhuslikud tuulepuhangud või meremüha. Muusika tundub ikka ju olevat kellegi loodud ja esitatud ning mõjub sellisena isegi siis, kui teatakse, et selle taga nagu polegi kedagi. See sisaldub igasuguses muusikas, selle järgnevustes, kordumistes ja kooskõlades, see on muusikas paratamatult sisalduv lugu ja loogika ning see mõjub ja töötab, sest seda toetab toosama inimlik ettekujutus omaenda kordumatust isiksusest. Küllap on igal heliloojal ka omaenda loominguline köögipool koos vajalike tööriistade ja süsteemidega, programmide ja tehnikaga, meetodite ja abivahenditega, seda kõike nii loomeprotsessi hõlbustamiseks kui ka inspiratsiooni leidmiseks.

On ka modernismi ajastul küll ja küll laialt tuntud ja kasutusel olevaid meetodeid, seriaalseid ja algoritmilisi süsteeme, mitmesuguseid aleatoorikaid jmt. Tõsi, enamasti jäävad seesugused süsteemid ja meetodid iseenesest puhtalt tehnilisteks vahenditeks. Sügavuse ja mitmetähenduslikkuse, vaimsuse või spirituaalsuse, igavikulise või jumaliku mõõtme saab nendele lisada vaid helilooja ise koos kuulajaga. See võib olla usk, tänu või palve, aga see võib olla ka mõistmine, selgusele jõudmine, valgustus, nägemine, rõõm, rahulolu, märkamine, taipamine, ärkamine. Midagi olulist, midagi vaimset, millest ei saa niisama rääkida, kuid mida saab ometi jagada sellisel viisil, seesuguse muusika abil. See sisaldub igasuguses muusikas läbi kõikide inimkultuuride juba eelduslikult ja lausa kuuldamatult.

Tehisintellekt ise ei loo midagi uut ega senikuulmatut. See ju vaid sünteesib seda, mida talle on edastatud, mis talle on teatavaks saanud. Igasugune loomingulisus, novaatorlus, improvisatsioon või kõrvalekaldumine peaks olema juba eos välistatud.

Või kas ikka on? Ja mis üldse on looming? On see midagi sellist, millega luuakse midagi uut? On ju lausa klišee, et uus on vaid hästi unustatud vana.

Tehisintellekti vahendid muusika genereerimiseks arenevad väga kiiresti. Kui meenutada kasvõi 18. sajandi muusikalisi täringumänge, siis nendeski kombineeriti ju kellegi varem valmis kirjutatud takte. Kuid siit tõuseb ehk hoopis suuremgi probleem. Tühja neist mõnesajast taktist neis täringumängudes, mis ju olidki pakutud mängimiseks ja uute muusikateoste kombineerimiseks. Kui aga tehisintellekti muusikageneraator on tutvunud kümnete või sadade miljonite teostega, siis võib ta luua sootuks midagi muud.

Alates 2023. aasta augustist ei rakendu, vähemalt USA õigusruumis, puhtalt tehisintellekti loodud teostele autoriõigused.⁴ Autoriõiguste subjekt saab olla vaid inimene. Kõik tehisintellekti loodu peaks olema avalikuks kasutamiseks ja igaühele vabalt kättesaadav.

Artur Alliksaare sõnutsi:

Et sinu tee on meeletuse tee

ja sinu laul ei kuulu kellelegi,

sa oled võlgu ainult sellele,

kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi.⁵

Kui tehisintellekti loodud teost on aga arvestataval määral muudetud ja täiendatud, siis võidakse tulemust ometi pidada inimese omaks, koos autoriõigustega. Muidugi võib igaüks muuta ja täiendada omaenda tehisintellekti abil loodud kompositsiooni või selle loodud muusikale midagi omalt poolt lisada ja seda edasi arendada. Mitmed tehisintellekti muusikageneraatorid võimaldavadki tasulistel kasutajatel omandada autoriõigusi nende loodud teostele. Võimalik, et see oleks siis copyfraud — autorsuse omistamine avalikus ruumis olevale teosele. Vähemalt USA ja Austraalia seadusruumis peaks see küll keelatud olema, aga kõik muutub praegu üpris kiiresti ja on üldse veel hägune. Ka selle artikli mitmed aspektid võivad olla ajakirja trükki mineku ajaks juba aegunud.

Autoriõigused, muide, on intellektuaalne omand. See on üks vara­klassidest, nagu ka näiteks tootekujundused, patendid või kaubamärgid.
Autoriõigused on kaup nagu iga teinegi, mida ostetakse ja müüakse, panditakse ja kindlustatakse, millele seatakse optsioone ja futuure, ning omanikele võivad need toota märkimisväärset tulu. Ainuüksi muusikamaailmas on see hiiglasliku käibega tööstus. Aga miks peaks sellistest asjadest siinkohal rääkima?

Muusikat genereerivaid tehisintellekte treenitakse teatavasti kümnete või sadade miljonite muusikateoste abil. Tehisintellekti loodud teostele ei laiene küll autoriõigused, aga ometi võivad ju kõik need miljonid teosed, mille abil neid treeniti, olla autoriõigustega kaitstud. Kas nende autoriõiguste omanikud oleksid pidanud seda ka lubama? Igatahes 2024. aasta juunis algatasid kolm suurimat muusikateoste autoriõiguste valdajat, Universal Music Group, Sony Music ja Warner Music Group, kahes USA föderaalkohtus hagi tehisintellekti muusikageneraatorite Suno ja Udio vastu, nõudes iga nende omanduses oleva muusikateose kasutamise eest ei rohkem ega vähem kui 150 000 USA dollarit. Vähemalt esialgu tundub, et kostjad hakkavad toetuma fair use’i ehk  vaba ja ausa kasutamise põhimõttele. Autoriõigused reguleerivad teatavasti muusikateoste avalikku esitamist ja seeläbi kasu saamist. Kuid autoriõigustega kaitstud teoseid võib vabalt kasutada näiteks hariduses, teaduses jm — ning tehisintellekti õpetamiseks, harimiseks ja uurimiseks neid ongi ju kasutatud. Suno ja Udio ei loo ise küll midagi sellist, mis rikuks kellegi õigusi. Igatahes ei viinud paar aastat tagasi tehisintellekti pildigeneraatoritele esitatud samalaadsed nõuded eriti kuhugi. Kuid ärgem rutakem sündmustest ette.

Me kõik oleme kuulnud tuhandeid või lausa kümneid tuhandeid tunde mitmesugust muusikat. Nii mõnelgi võib olla seeläbi tekkinud soov ka ise muusikat luua. Aga millel see looming siis saaks põhineda? Ikka ju selsamal muusikal, mida on seni kuuldud ja kuulatud. Me kõik töötleme oma kogemusi, mälestusi ja elamusi. Me kõik võime nende põhjal luua midagi uut, mida varem pole öeldud ega kuuldud.

Ega see tehislik aru meie endi omast nii väga erinegi, ta käitub üsna  sarnasel viisil. Pole meilgi vahel midagi väga olulist või uut öelda. Eks meiegi kordame ja ütleme ümber seda, mida oleme juba varem kuulnud, teada saanud ja kogenud. Harva, kui üldse, sünnib midagi tõeliselt uut. Tehisintellekti süsteemid ongi loodud inimkäitumise jäljendamiseks ja vastavate otsuste tegemiseks. Võib-olla polegi vaja nii väga otsida erinevusi tehisliku ja loomuliku intellekti vahel. Pigem võiks näha meievahelisi sarnasusi.

Tehisintellekti muusikageneraatorite loodud muusika võib mõjuda üsnagi mõtestatu ja sisukana, vahel näib sel olevat lausa oma lugu jutustada. Aga kas see on vaid meie ettekujutus, kas me ise oleme sellele tähendusi omistanud, omal moel mõtestanud ja sisustanud, see on muidugi palju laialdasem küsimus, nagu paljud tehisintellektiga seonduvad küsimused. Tehisintellekti tõttu ei kao muusika küll kuhugi; vastupidi, muusikat tuleb üha juurde, sealhulgas ka päris head. Aga miks üldse tehakse muusikat? Ja miks seda üldse kuulatakse?

Ega muusikat tehtagi vaid kuulamiseks või kasu saamiseks. Alati jääb alles rõõm musitseerimisest, kusjuures üsna vähe, kui üldse, hoolitakse sellest, kuidas teised seda kuulevad, mida sellest arvavad või kuidas see neile mõjub.

Muusikat on igasugust ja enamasti pole selle loomiseks vaja mingeid muusikaalaseid teadmisi ega intellekti, ei tehislikku ega naturaalset. Ei olnud kihnu või seto laulikutel neid vaja ega ole neid olnud vaja ka rokkmuusikutel ega DJ-del.⁶ Mingi tehisintellekt võib ju ka kuskil olla, kuid mängurõõmu ei keela ega kahanda see küll kuidagi.

Jüri Kass / Microsoft Designer

Viited:

¹ Paul-Eerik Rummo 1989. Miks ma välismaale ei põgene. — Saatja aadress ja teised luuletused 1968–1972. Tallinn: Kupar.

² Tõnn Sarv 1985. Kunstist ja otstarbest. — Keel ja Kirjandus, nr 4.

³ Vladimir Majakovski 1980. Kõnelus luulest rahandusinspektoriga. Tõlkinud Feliks Kotta. Rmt: V. Majakovski. Luuletusi ja poeeme. Tallinn: Eesti Raamat, lk 53.

⁴ AI-Created Art Isn’t Copyrightable, Jud­ge Says in Ruling That Could Give Hollywood Studios Pause. A federal judge on Friday upheld a finding from the U.S. Copyright Office  that a piece of art created by AI is not open to protection, by Winston Cho. — The Hollywood Reporter, August 18, 2023.

⁵ Artur Alliksaar. Ununevate õhtute laul. Rmt.: Artur Alliksaar. Olematus võiks ju ka olemata olla. Koostanud Paul-Eerik
Rummo. — Loomingu Raamatukogu, 1968, nr 9/10.

⁶ Tõnn Sarv 2012. Trance ja regilaul. — Teater. Muusika. Kino, nr 1.