Nad on hakanud novembrit hüüdma hingedekuuks. „Siis uitasid kõik surnud lumeta pimedikus, käisid kontrollimas, kas järeltulijate elu edeneb nii kuis tarvis. Põllud põimatud, vokid vurisemas, võidi esivanemaid peeruvalgel meenutada ja peaasi et tänada.” Nii ütleb Lehte Hainsalu. Sellisel ajal usuti olevat udu ja tuulevaikus ja kui tuult-tormi oligi, tähendas see hingede rahulolematust: tormituule vingumine sarnaneb hingede häälitsustega. (Nagu eile Tallinnas ja Helsingis, mil lennukid ei saanudki maanduda.)
Hingedekuu kalender näitab 8. novembrit Nelli nimepäevana ja miskipärast just sellel päeval hakkan kokku sättima siinset pildialbumit. Muidugi on see Nelli Taar, kelle ma teie ette toon, Rõuge kunagine postivedaja, kes Filmivana müstilise ettevõtmisena tuleb mängima Mahtjamäe perenaist Piiri Roosit Olav Neulandi „Tuulte pesas” (1978). Ja kellest ma teen paarkümmend aastat hiljem üsna menuka dokfilmi „Nelli ja Elmar”.
Hapsu talu Muna bussipeatuses jääb aastakümneteks meie perele „Lõuna-Eesti vanatädi koduna” suviseks peatuspaigaks. Kui Helle Karis-Murdmaa filmib Rõuges oma „Karoliine hõbelõnga” (1984), oleme terve perega Nelli juures kostilised. Helle on võtnud nõuks osta Nelli naabertalu endale suvekoduks (veidi vist ka Nelli ärgitusel), suure vaevaga suudame kambaga teda sellest hullust ideest loobuma panna! Nellile oleks naaber tühjas, mahajäetud talus küll rõõmu valmistanud… Aga 300 kilomeetrit Tallinnast?
Sedasi vaatan pika aja jooksul Nelli tegemisi, ka pärast mängufilmi võtteid. Esiotsa on huvitav jälgida, kuidas ta oma „ühe-rolli-näitleja” kestast välja poeb. „Mänguelu ja päriselu? 1945. aasta perenaine ja 1978. aasta perenaine — kuidas nad on ühte inimesse ära mahtunud? Kas tekib pärastine peataolek, sest enesepettus („nüüd olengi staar”) on uimastav ja lihtsurelikule, lavakogemusteta inimesele enamasti väga valuline? Nelli taluinimese mõistus säilitab absoluutse kainuse ka siin, sest otse võttelt tuleb koju jõuda — õhtune lüps ootab”. Nii olen oma dokfilmi käsikirja kirjutanud.
Paarikümne aasta jooksul tiirutame igal suvel koos Nelliga mööda tuttavaid paiku, trehvame Nelli klassiõdesid, sätime naabri-Antsuga Nellile uut veepumpa. Ja see Nelli uskumatu uudishimulikkus… Aga ta teab ka kõiki siinseid Haanja ja Rõuge inimesi.
Tulevad rasked kaotused: Elmari lahkumine ja otse šokeeriv tööõnnetus poeg Üllariga. „Eks valust oska kõik jagu saada peale selle ainsa, kes seda tunneb” — küllap on vanal Shakespearil õigus. Loobumine lehmast, kanadest, tasapisi ka koertest… Nellil pole kuhugi minna, tema ongi see külahull, kes teeb Eestimaast Eesti maa.
Aga alles Ago Ruusi saadetud surmakuulutusest meenub taas, et Nelli on passis hoopis Kornelli Taar. Ta ei lubanud seda pepsi nime kusagil kasutada.
