Sel sügisel sai siinmail üle aastate osa kõrgetasemelisest tantsufestivalist, mille fookuses oli liikumine ja koreograafia — toimus esimene Sõltumatu Tantsu Lava korraldatud „Sõltumatu tantsu festival”. Välismaist nüüdistantsu näeb Eestis ju üliharva. Kaugetest aegadest meenub „Augusti tantsufestival”, mõningaid näiteid on esitlenud festivalid „SAAL biennaal” või „Baltoscandal”, varem juhtus tants ka Vaba Lava või Viimsi Artiumi lavadele.
„Sõltumatu tantsu festival” esitles tantsuliikide mitmekesisust. Nii liikumiskvaliteedilt, lavastuslikult kui ka ideeliselt oli programm kõrgel tasemel. Fookuspunktina tõusis esile tantsija ja tema karjäär nooruse jõulisusest kuni vanadusest kuhtumiseni. Vananemine ja elu lõpp esines valitud lavastustes olulise teemana, samuti identiteet ja ajalugu, keha iluideaalid ja vaimne hakkama saamine.
Festivali põhiprogramm pakkus eriilmelisi lavastusi. Publik nägi mitmeid auhinnatud töid (näiteks Itaalia ja Ungari aasta parimaid tantsulavastusi), samuti mujal tippfestivalidel esitletud lavastusi. Lisaks põhiprogrammile sai festivalipublik osa mitmetest lisaprogrammidest ja -sündmustest. Oluline on, et esitleti Ukraina tantsu platvormi. Kuna ukrainlased ei saa praegu väliskülalisi oma riiki kutsuda, siis tutvustavad nad oma tantsukunsti välismaal. Eestisse tuldi kolme lavastusega, koreograafideks Rita Lira, Mariya Salo, Petras Lisauskas ja Tetiana Znamerovska. Need eriilmelised lavastused olid sõja temaatikast mõjutatud: läbiv oli sisemine või lausa ka vormiline tumedus ja väljapääsmatuse tunne, kõigile oli omane väljarabelemise soov. Lisaks näidati festivalil Euroopa Liidu projekti MODINA tantsukunsti ja tehnoloogiat ühendavaid lavastusi ning Islandi ülikooli kaasaegse tantsu üliõpilaste lõputöid; toimus Mait Agu preemiate üleandmise tseremoonia TLÜs ning Koreokohviku aruteluseminarid ja etendustejärgsed kunstnikuvestlused. Kokkuvõttes sai programm just niimoodi mitmekesine, nagu ühel õigel festivalil peab olema. Keskendun järgnevalt põhiprogrammi lavastustele.
Sisemine rännak
Elamusliku rännaku kogemuse sain kahelt etenduselt. Portugali koreograafi Piny lavastuses „.G RITO” (pealkiri põimib sõnu „g-punkt”, „karje” ja „rituaal”) on laval kuus eri vanuses ja erineva kultuurilise taustaga naist. Lavastus kõneleb identiteedist: kes ma olen? Mis mind siia tõi? Kus on mu juured? Kuhu ma kuulun? Lähtepunktiks on intuitsioon ja pärandkultuur: olla teadlik omaenda pärandist, seejuures huvi ka naiseks olemise vastu. Tugeva sisemise põlemisega trupp näitab nii jõulist vägivalda, valu, iha kui ka naudingut.
„.G RITO”.
Pedro Jafuno foto
Koreograaf Piny loomingus on mõjutusi klubikultuurist, tänava-, Aafrika ja idamaistest tantsudest. Tantsijate liikumises ilmneb laval kõik, mis on nende kehadesse talletunud: flamenco, capoeira, vogue, kõhutants. Lavastus keskendub pärimusele ja kehade poliitilisusele. Tantsijaid huvitab, kuidas tuua päris rituaalsus lavale. Nende kehad kõnelevad selle ajalooga, mis neisse talletunud on. Lisaks erakordselt isikupärastele tantsijatele on laval ka laulja, kes esitab võimsa helimaastiku sees oma portugali vanaema laule. Lavastus on hästi tundlik, nagu ka tantsijate kehad. Meie ees luuakse püha ja privaatset ruumi. Lavastus möödub kui üks rituaalne rännak: katkematu helimaastik, katkematu kehavoogavus, kõikehõlmav ja üdini tungiv.
Sama iseloomustab Ungari aasta parima tantsulavastuse tiitli pälvinud Viktor Szeri lavastust „Fatigue” („Kurnatus”). Selle hästi puhta, voogava ja mõjuva lavastuse väljendusvahenditeks on keha, muusika, video ja valgus. Szeri (snd 1993) on Ungari uue põlvkonna koreograaf, kes valiti oma tööga ka tänavu Euroopa kahekümne silmapaistvama koreograafi hulka. Szeri lavastus pakub üdini kehalise kogemuse. Midagi ürgset on hüpnootilises, minimalistlikus liikumises ja reivimuusikas — meenub ka Gisèle Vienne’i lavastus „Crowd”. Szeri liigutab ligi tunnises lavastuses vaid oma ülakeha, jalad on justkui maapinna külge naelutatud. Kehas on lõputut voogamist, aga ka vangistust. Kurnatuse või läbipõlemise idee tuleb eriti jõuliselt esile sel ainsal korral, kui Szeri maha kükitab, püsides hetke liikumatult — tantsija ümber vilgub valguskujundus kui lõppematult kiirustav maailm. Väga tugev ja meeldejääv kujund. Isiklikku, läbistavat kogemust toetab ka tantsija valitud detail — nimelt vaatab Szeri mitmel korral publikule silma. Väike asi, aga väga mõjuv. Tavaliselt jäävad ka kehaliselt tugeva mõjuga tantsulavastused neljanda seina taha, see detail tekitas aga osaduse tunde. Elu liikus minust läbi, katkematult, lõppematult. Tõeline seisundilise tantsulavastuse musternäide.
„Figuring Age”.
Barbara Antali foto
Tantsuajalugu ja arhiivitöö
Kaks lavastust, mida võib ehk, seisundilistele lavastustele vastukaaluks, nimetada intellektuaalseks, haakusid teineteisega temaatiliselt: Boglarka Börcsöki ja Andreas Bolmi „Figuring Age” („Arvestades vanust”) ja Henri Hüti „Pühendusega”.
Ungari koreograafi Börcsöki huvitab tantsuajalugu ja teadmiste hierarhiseeritus. Lääne-Euroopas õppides sai ta aru, et tema kodumaa rikkalikku tantsuajalugu ei tunta. Koos dokumentalisti Andreas Bolmiga hakkasid nad filmima kolme 90–101 aasta vanust endist tantsijat, kes on olnud ungari moderntantsu kujunemise juures. Lavastus on üles ehitatud erilisel viisil: kõigepealt kutsutakse publik üleni valgesse ruumi (kliiniline nagu vanadekodu; puhas kui mälu; avalik foorum, kus publik on otsekui külas ja üksteise suhtes avali). Lavastus toimetab liminaalsel pinnal teatri ja tantsu piirimail. Boglarka Börcsök on nagu näitleja, kes meile neid eakaid tantsijaid ilmutab. Ta kehastub ümber kolmeks tantsijaks, kõneldes teksti, mida nood dokumentaalfilmina salvestasid. Börcsök kasutab suisa taasetendamise tehnikat (re-enactment). Või siis on Börcsök ikkagi tantsija, kes esitab valitud rolle läbi ülipisikeste füüsiliste detailide (silmapilgutused, suutõmblused, käehoiakud). Filigraanne ümberkehastumine igal juhul, ja ka publikule füüsiline kogemus, sest etendaja suhtleb pidevalt publikuga — ka minul tuleb teda püsti tõusmisel toetada. Tunne on selline, nagu puudutaksin ühtaegu saja-aastase värisevat kondist kätt ja noort võimekat etendajat. Vana keha ilmub siin noore seest.
Liminaalses valges ruumis kohtuvad erinevad väljendusvahendid: teater, tekst, koreograafia, ruum, pidev vaikne painav taustaheli. Valge pind mõjub nii, nagu võiks sellele projitseerida ka omi kogemusi, soodustades fookust füüsilisusele. Lavastuse loojad külastasid eakaid tantsijaid ja ka etendus on justkui külaskäik. Lavastuse ruumiline läbitöötatus on suurepärane: pärast külaskäiku valgesse ruumi palutakse publikul liikuda hämarasse proovisaali vaatama installatsioonfilmi neist kolmest endisest moderntantsijast. Nad ei kõnele, video näitab vaid nende mälestusesemeid täis kodusid ja nende liikumist, hommikusi harjutusi või siis koreograafiat kätele (siit siis sild „Pühendusega” — täpselt nii ilmus lavale 86-aastane Mai Murdmaa!).
Börcsöki huvitab füüsiline mälu, ta uurib, kuidas meie kehasse ja liikumisse on salvestunud elu jooksul läbi elatu (see seob teda ka portugali koreograafi Pinyga). Teda huvitab, kuidas mälu ja ajalugu ei ole kättesaadavad mitte ainult arhiividest, vaid saavad väljenduda ka häälte, žestide ja liigutuste kaudu. Läbi kogetud lavastusliku teekonna saame ka meie, publik, teadlikuks oma vanusest. Lavastuses on midagi inimlikku ja kehalist, see on osutunud väga populaarseks ja seda on mängitud ligi sada korda, ka mäluasutustes ehk muuseumides.
„Arvestades vanust” loob otseseose festivali ainsa eesti lavastusega — „Pühendusega” on pühendatud meie kõige otsingulisemale, erakordsemale ballettmeistrile Mai Murdmaale. Lavastaja Henri Hüti idee seisnes selles, et kanda Murdmaa liikumismaterjal (selleks võivad olla ka väikesed hetked, lühikesed liikumislaused) tantsijate Maarja Tosina ja Georg Elleri vahendatuna üle tänapäeva. Lavastus seostub festivali üldmõttega luua sildu erinevate generatsioonide tantsijate-koreograafide vahel.
Vaatamise käigus muutsin enda jaoks lavastuse pealkirja — miks mitte „Jäljed”? Lava katab peegelpõrand, millele on valge markeriga joonistatud jäljed. Murdmaa on jätnud jälje meie tantsukunsti. Tema jälgi pidi astuvad noored tegijad. Eakas Murdmaa tuleb lavale — millised jäljed on aeg jätnud inimesse? Murdmaa loob liikumist kätele. Ühel hetkel moodustavad noored Murdmaa ümber justkui tiivad — noored kannavad Murdmaa pärandit edasi (kas uutesse kõrgustesse või pigem teistele aladele). Videos lehvitab Murdmaa liivarannal ja Maarja Tosin sööb liiva. Jäljed liival, tantsuajaloo kaduvus, muundumine noortes kehades — sama sõnum oli ka ungarlanna Boglarka Börcsökil.
„Pühendusega”.
Sõltumatu Tantsu Lava foto
Lisanditeta liikumine
Nauditavad, puhtalt koreograafilisele liikumisele keskendunud lühitööd mõjusid värskendavalt ja õhuliselt. Prantsuse-Luksemburgi duo Sarah Baltzingeri ja Isaiah Wilsoni „Megastructure” („Megastruktuur”) oli lavastus ilma lisadeta — ainult kehad ruumis, täisvalgusega ja ilma muusikata. Lavastus koosnes n-ö koreograafilistest moodulitest, kehalistest tükkidest; kohati tekkis Tetrise mängu tunne. Ühendati koreograafiat, akrobaatikat, huumorit. Kaks teineteisega põimunud tantsijat lõid seoseid erinevate kehakombinatsioonide vahel. Loojad rääkisid kunstnikuvestluses, et sooviksid näha inimeste vahel suuremat empaatiat ning et just seda püüdsid nad lavastusega väljendada.
Prantsuse noore koreograafi Leila Ka kolm lühitööd „Bouffées” („Õhupahvak”), „C’est toi qu’on adore” („Sind me jumaldame”) ja „Pode Ser” („Võib olla”) rääkisid naiseks olemisest, naiste olukorrast. Need lühikesed ja löövad tööd osutasid sellele, et kuna keha on abstraktne, saab selle abil edastada peenemaid tähendusi ja emotsioone kui sõnadega. Tantsijana ja koreograafina on võimalik tegelda peente detailidega ja tähenduste voolavusega, mis tänapäeva binaarses maailmas on omaette väärtus. Leila Ka tööde alguspunkt oli looja sõnutsi vabadusiha ja võitlemine selle vastu, mis teda takistab, tagasi hoiab, piirab.
Ilu ja dekonstruktsioon
Festivali lõpulavastuseks oli valitud Itaalia parimaks tantsulavastuseks pärjatud Silvia Gribaudi „Graces” („Graatsiad”) — sobivalt humoorikas, suurejooneline, laiade pintslitõmmetega lavastus. Kui alguses oli nelja tantsija publikule meeldimise püüe ebameeldiv (ei kavatsegi kaasa plaksutada!) ja tekkis soov kleepida neile külge pealiskaudsuse silt, siis nii lihtne see kõik siiski polnud. Pealtnäha meelelahutuslik lavastus pakkus mitmekihilist mõtteainet: mis on ilus? Mis on lõbus? Kuidas me üldse kunsti vastu võtame? Kas meeldida tahtmine on universaalne? Millele publik kaasa elab? Mis on kunst ja mis meelelahutus?
Laval olid kolm meest, ideaalses vormis balletikeha (kolm graatsiat), ja viiekümnendates eluaastates n-ö tavalise kehaga naine, koreograaf-lavastaja Silvia Gribaudi. Tantsijad esitasid liikumisjadasid, kus klassikalise balleti kood ja ilu kood ilmusid paralleelselt ja neid dekonstrueeriti. Lavastus oli inspireeritud Antonio Canova neoklassikalisest skulptuurist „Kolm graatsiat” (1814). Skulptuuris otsiti ideaalset seost inimese ja ilu vahel. Lavastus osutas muidugi ka sellele, et iluideaalid on ajas muutuvad. Isegi tantsus on need muutunud, sh nõuded kehaproportsioonidele — tantsijad pole alati olnud erakordselt peenikesed. Tunnustatud itaalia koreograafi Gribaudit huvitabki keha sotsiaalne mõju. See, kuidas me erinevaid kehasid tajume ja aktsepteerime. Olulist rolli mängis suhestumine publikuga. Gribaudi seadis oma lavastusega kahtluse alla virtuoossuse kontseptsiooni. Lavastus ei pilanud aga vaid balleti klišeesid, vaid oma koosa sai ka kaasaegne tants — näiteks pilati kunstnikuvestluste formaati. Tervikuna oli lavastus aga äärmiselt empaatiline ja soe.
Tantsupoliitika
Festivali ajal toimusid ka mitmed vestlusringid, kus tantsupoliitika üle vestlema tulid nii tegijad, vaatajad kui ka otsustajad. Kõige põletavamalt jäid kõlama järgmised küsimused: ravikindlustus vabakutselistele (sest tantsukunstnikud on enamasti vabakutselised); puudus korralikest proovisaalidest (festivali juht Triinu Aron: „Tuleks arvestada valdkonna ruumilise eripäraga”); kaasaegsetele tantsijatele mõeldud tantsutruppide asutamine; inimressursi nappus (tantsukunstnik peab tegelema ka kõige muu kui loomisega: projektikirjutamise jms-ga); vaja oleks aega süvenemiseks ja ressursse, et palgata inimesi, kes igaüks tegeleks oma töölõiguga (nagu suurtes repertuaariteatrites).
Kuna esimese „Sõltumatu tantsu festivali” etendused olid välja müüdud ja näha oli rohkelt uut, mitmekesist publikut, siis võib öelda, et festival andis olulise panuse tantsukunsti populariseerimisse ja kinnitas ehk ka otsustajate silmis tantsukunsti eluõigust — ehk kiirendab see eespool tõstatatud probleemide lahendamist.
Kokku võttes leian, et on tähtis, et festivalilavastused näitasid just kehalist ja tantsulist mõtlemist. Lavastustervikut võisid toetada küll teised kunstilised väljendusvahendid, kuid fookuses ja publiku peamiseks mõjutusvahendiks olid siiski keha ja liikumine. Esimesest festivalist jäävad ühendavate teemadena kõlama tantsija karjäär läbi elu, kehaline võimekus ja keha vananemine. Kummitama jääb ühes etendusjärgses vestluses esile kerkinud mõte: tantsukunst on oluline, sest aitab kasvatada tundlikku suhtumist maailma läbi kinesteetilise empaatia.
