Kui tänavusi suvelavastusi draamalaval on väidetavalt olnud vist ligi 60(!), siis muusikalavastuste arv selleni ei küüni, küll aga on ka nende saak oma sisukuse poolest väärikas. Mul ei ole õnnestunud näha küll kõiki draamalavastusi, minu huvid on siiski suunatud lauljatele, eriti noortele, ja nii on mu lavastuste valik lähtunud põhiliselt neist.
Claude Debussy ooper „Pelléas ja Mélisande”, Maurice Maeterlincki sümbolistliku näidendi adaptatsioon. Muusikajuht ja dirigent: Arvo Volmer. Dirigent: Kaspar Mänd. Lavastaja: Albert-André Lheureux (Prantsusmaa). Kunstnik: Liina Keevallik. Videokunstnikud: Andres Tenusaar ja Raivo Möllits. Valguskunstnik: Rasmus Rembel. Osades: Pelléas — Samy Camps (Prantsusmaa) või Heldur Harry Põlda, Mélisande — Helen Lokuta või Karis Trass, Golaud — Stephen Loges (Saksamaa) või Raiko Raalik, Geneviève — Juuli Lill või Aule Urb, Arkel — Julien Veronese (Prantsusmaa) või Priit Volmer, Yniold — Elena Brazhnyk või Merit Kraav, Arst/Karjus — Tiit Kaljund, Mart Laur või Kim Sargsyan jt. Rahvusooperi koor ja orkester. Esietendus Rahvusooperis Estonia 22. IX 2023. Nähtud etendused: 24. IX 2023 ja 30.VIII 2024.
Lavastuse koosseisud olid erinevad ja aastase vahe etenduste külastamises tekitas mind etendusejärgsel päeval tabanud Covid. Sellest hoolimata on mulle mällu sööbinud olulised detailid ka aastatagusest etendusest.
Claude Debussy muusika on mulle kui endisele kammerlauljale väga lähedane. Mind on võlunud Debussy mänglemine hõrgu läbipaistva harmooniaga, tema muusika melanhooliavarjundid, teda mõjutanud impressionistide värvide ja varjude mäng maalikunstis, tema vaimustus sümbolismist. Debussyle on juba tema varasest noorusest peale olnud omane lauluhääle nautimine meloodias, hääle võimaluste ja tämbri hea tajumine ja oskus lummata kuulajat dünaamikamängudega. Imetlusväärne on Debussy võime väärtustada muusikas Mallarmé ja Baudelaire’i tekste, kasutada sõna ja selle varjundeid väga isikupäraselt.
Debussy vaimustus Maeterlincki näidendist ja alustas ooperi „Pelléas ja Mélisande” loomist juba 1893. aastal. Ta tegeles selle loomisega ligi kümme aastat — ooper esietendus Pariisi Opéra Comique’i laval alles aastal 1902.
Ma olen kuulanud aegade jooksul selle teose mitmeid salvestisi, viimati näinud ka Youtube’ist Pierre Boulezi dirigeeritud, Peter Steini väga lakoonilise kujundusega, Pariisi Chatelet’ Muusikateatri ja Wales’i Rahvusooperi koostöös valminud lavastust (1992), kus nii orkester kui lauljad on tipptasemel.
Rahvusooperis Estonia kuuldu-nähtu tekitas minus vastakaid tundeid. Et teatrisaali akustika ei loo soodsaid tingimusi selle intiimsusest pakatava muusika kõlapildile, on omaette teema, kuid ma oodanuks ka lavakujunduselt rohkem. Maeterlincki ajastule omast atmosfääri, teosele iseloomulikku sümboleid täis müstikat saanuks tänapäeva video- ja valgusmängudega luua tunduvalt mitmekesisemalt. Surmaingleid kujutavate olendite pidev kohmakas ja hiiliv liikumine ning metallredeli kolin lõhkusid kahjuks teose atmosfääri olulisima komponendi — hõrgu ebamaisuse, aimelisuse. Suurim kahjutunne tekkis ooperi ühe kaunima muusikalise stseeni asise lahenduse tõttu, nimelt tunnistab Mélisande’i omaette sümboliks kujunenud hunnitutest juustest võlutud Pelléas oma armastust neiu vastu mingeid robustseid usjaid köisi silitades. Rikkalike kogemustega Albert André Lhereux (70 sõna- ja 60 ooperilavastust) lavastajatee algus ulatub juba 1960. aastatesse, nii oodanuks temalt tunduvalt fantaasiarikkamat, süvenenumat ja lauljaid toetavamat lavastust.
Õnneks oli 2023. aasta 24. septembri etenduses paar suurepärast osatäitmist: Golaud’ rollis Raiko Raalik, Pelléasi rollis Heldur Harry Põlda. Mulle tundub, et kõigis minu nähtud-kuuldud „Pelléasi ja Mélisande’i” variantides on olnud parimaks Golaud’ osatäitjaks just meie Raiko Raalik. Tema Golaud’s oli ootamatut ja siirast kiindumust Mélisande’i, millele loo arenedes lisandus ennastunustav, raevukas, vennatapuni viiv armukadedus. Selle tagasid Raaliku häälele omane tämbraalne lopsakus, mahukas kõla ja ühtlased registrid. Kõik see mõjus sugestiivselt ja meeliköitvalt.
Heldur Harry Põlda, kelle kaunis hääl rõõmustab oma pideva arenguga, kujundas rolli omal moel, kuid vajanuks ilmselgelt rohkem näitejuhi suunamist, et sedalaadi rolli sügavust paremini tabada. Küllap leiab andekas noor aja kulgedes ka need väärtused.
2024. aasta 30. augusti etendusel tundus aga, et ma näen täiesti teist lavastust! Karis Trass Mélisande’i rollis suutis rahvusvahelises koosseisus olla peaaegu kõiges võrdväärne välismaiste solistidega. Trassi Mélisande mõjus müstilise olendi, salapärase ja hapra nümfina; Estonia viletsast akustikast hoolimata suutis ta tuua kuulajani Debussy loomingu olulisima osa — kõla- ja meeleolu värvid.
Claude Debussy ooper „Pelléas ja Mélisande”, RO Estonia, 2023.
Mélisande — Karis Trass. Veljo Poomi foto
Trassi partneriteks olid külalissolistid Samy Camps (Pelléas), Stephan Loges (Golaud) ja Julian Veronese (Arkel) ning meie lauljad Aule Urb (Geneviève) ja Merit Kraav (Yniol). Kõnealusel etendusel võis Pelléasi ja Mélisande’i omavahelistes stseenides tajuda ehtsat, Debussyle omast ebamaise armastuse hõngu. Tenor Samy Campsil Pelléasina oli nooruse puhtust, tema hääl oli tuumakas ja varjundirohke ning heas kooskõlas Karis Trassi sumeda kõrge metsosopraniga. Bariton Stephen Loges oma maskuliinse olekuga sobis igati Golaud’ rolli ja ooperi lõpustseen mõjus väga dramaatiliselt. Julian Veronese heakõlaline bass oli parim osis tema Arkeli-rolli kujundamisest — paraku oli lavastaja jätnud talle laval ülimalt staatilise positsiooni. Aule Urb ja Merit Kraav rõõmustasid oma hääle kõlakultuuriga ja andsid rollide kujundamisel oma parima.
Rahvusooperi ajakirja Estoonlane septembrinumbrist leidsin mitu huvitavat intervjuud. Mind pani aga mõtlema külalissolistide ootamatult suur hulk ooperižanris. Estonia on rahvusooper ja praegu on meie omade, eestimaiste väga heal tasemel lauljate hulk rõõmustavalt suur, kuid loetu põhjal tundub mulle, et meil puudub tasakaal oma ja välismaiste artistide vahel, ja mind valdab kahjutunne ka ikka ja jälle võõrsilt sisse ostetud lavastajate pärast. Olen sada protsenti nõus Auri Jürna mõttega seoses Puccini ooperi „Madama Butterfly” lavastusega Estonias.1 Artikli pealkirjal „Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt” on ilmne alltekst. Soovitan lugeda.
Vilma Paalma koostatud raamatu „100 aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel” ja seda täiendava brošüüri „10 aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel”2 andmetel on seekordne Bizet’ „Carmen” Estonia lavalaudadel juba kaheteistkümnes lavastus! Külalislavastaja tõi seekord kaasa kolm peaosatäitjat… Situatsiooni kummalisuse juures on muidugi ka üks pluss: meie teise ja kolmanda koosseisu lauljad said vast näha-kuulda eriti kõrge kvaliteediga lavastust. Aga sellest lavastusest kirjutan mõnes järgmises artiklis.
Ja nüüd muljeid suvelavastustest ja kontsertidest, kus sain veel ja veel kinnitust oma väidetele.
Noored lauljad Pille Lille Muusikute Fondi kontsertidel. Pille Lille Muusikute Fondi (PLMF) kontsert Tallinna loomaaia linnutiigi veeplatvormil 14. VIII 2024.
Sandra Laagus ja kontsertmeister Piia Paemurru (olude sunnil kahjuks elektrilisel klaveril) esitasid tunniajase kava suurejoonelistest, väga nõudlikest ooperiaariatest (Mozart, Rossini, Puccini, Gounod jt). Kuulda-näha sai enesekindlat, veenvate põhimõtetega interpreeti, kellele loodus on kinkinud suure ulatusega hääle ja omapärase hääletämbri ning lisaks ka kauni välimuse. Sügisest alates on see, oma elu esimeses veerandis olev sihikindel laulja valitud Berliini Riigiooperi noorte solistide koosseisu!
Maria Veretenina kontserdi järel PLMFi sarjast „Suveaaria raekojas” 17. VIII 2024 Tallinna raekojas olin sõna tõsises mõttes kuuldust rabatud. See dramaatiline koloratuursopran on lõpetanud EMTA ja saanud lihvi ka maailmalavadel ilma teinud bassilt Jaakko Rühänenilt. Juba mõned aastad tagasi on ta laulnud äärmiselt nõudlikku Merabi partiid Händeli oratooriumis „Saul” Vadstena Akadeemia lavastuses (salvestatud ka DVDle) ja teinud Soome Rahvusooperis Mussorgski „Boriss Godunovis” Ksenja rolli, rääkimata paljudest tuntud kontserdilavadest, kus ta on esitanud väga mitmekülgset repertuaari. Paraku meie rahvusooper ei ole teda seni märganud. Kõnealusel kontserdil kõlanud Violetta I vaatuse suur aaria Verdi ooperist „La traviata” ja sama ooperi mõlemad duetid koos Rahvusooperi kooriartisti, hästi kõlava tenori Yixuan Wangiga, ning Adriana aaria Francesco Cilea ooperist „Adriana Lecouvreur” andsid kuulajale võimaluse nautida ehtverdiliku sopranihääle kordumatut tämbriilu ja emotsionaalset laengut. Veretenina võime luua karakter ka sellises tinglikus olukorras, nagu seda on kontsert meie raekoja ahtas ruumis, tema uskumatult siiras ja igale helile pühendunud väljenduslaad viitab laulja erandlikule andele. Laulja boonuseks on kahtlemata ka tema kaunis välimus.
„Hydrogen Jukebox”, Pärdi päevad ja „Nargenfestival 2024”
Philip Glassi kammerooper „Hydrogen Jukebox”. Luuletekstid ja libreto: Allen Ginsberg, eesti keelde tõlkinud Veiko Tubin, Hasso Krull, Susanna Mett, Tõnu Õnnepalu ja Lauri Kitsing. Muusikajuht ja dirigent: Tõnu Kaljuste. Lavastaja ja videokunstnik: Veiko Tubin. Koreograaf-lavastaja: Ingmar Jõela. Valguskunstnik: Priidu Alas. Helimeister: Haar Tammik. Dirigendi assistent: Mai Simson. Laval: Ivo Uukkivi (Eesti Draamateater), Maria Listra (sopran), Karis Trass (metsosopran, RO Estonia), Iris Oja (metsosopran), Heldur Harry Põlda (tenor), Tamar Nugis (bariton, RO Estonia), Raiko Raalik (bass, RO Estonia); Nargen Opera bänd koosseisus Tiit Joamets ja Petri Piiparinen (löökpillid), Kadri-Ann Sumera ja Talvi Hunt (klahvpillid), Mari-Liis Vind (flööt), Meelis Vind (klarnet) ja Danel Aljo (saksofon). Esietendus 6. VII 2024 Noblessneri valukoja Nobeli saalis. Nähtud etendus
18. VII 2024.
Tõnu Kaljuste nimi on minu jaoks olnud alati kvaliteedimärk. Tema vaist teoste ja koosseisude valikul on peaaegu alati veenev ja tulemus õnnestunud. Lavastaja ja videokunstnik Veiko Tubin on värvika, teksti toetava lahenduse leidnud just videokunsti abil, seda eriti II vaatuses, kus saatanlik Moolok, kes õgib kõik oma lapsed, ei lahku hetkekski vaataja silme eest.
Olen Philip Glassi muusikaga küll vähe kokku puutunud (Meti ülekanded Coca-Cola Plazas), kuid mind on lummanud tema muusika omapärane, meditatiivne atmosfäär. Nii ka seekord. Nargen Opera bänd tõi kuulajani helide kogu värvigamma, toetades lauljaid ja lugejat Ivo Uukkivi äärmiselt sugestiivsel eestikeelse teksti edastamisel. Kuus lauljat — Maria Listra, Karis Trass, Iris Oja, Heldur Harry Põlda, Tamar Nugis ja Raiko Raalik — moodustasid tandemi, millest võiks unistada iga dirigent ja lavastaja.
Häältest rääkides ei saa jätta mainimata lumma, mis tekkis Maria Listra soolodes. Tema ebamaine hääl tuli nagu kosmosest, puges naha vahele, raputas südant ja pani pisarad voolama. Karis Trassi soololõigus tõusid esile tema hääle malbus ja loo teema sügav olemus. Juba ooperi alguses kõlanud, Heldur Harry Põlda heakõlalise tenoriga esitatud ulatuslikud ja äärmiselt valulikult teemad mõjusid kirkalt ja tungisid üdini. Kõik lauljad moodustasid oma häälte eripärast hoolimata homogeense ansambli. Tõnu Kaljuste oskab kahtlemata sulatada ansamblit heaks kõlaliseks tervikuks.
Philip Glassi/Allen Ginsbergi „Hydrogen Jukebox”. Pärdi päevad ja „Nargenfestival 2024”. Vasakult: Maria Listra, Tamar Nugis, Heldur Harry Põlda, Raiko Raalik, Karis Trass ja Iris Oja. Foto: Siim Vahur/Nargenfestival
Lõunaeestikeelne ooper „Raasulapsuke”, Narva ooperipäevad 2024
Malle Maltise ooper „Raasulapsuke”. Libreto: Merle Jääger Herta Laipaiga jutustuse „Titekirikuleib” ainetel. Dirigent: Anatoli Štšura. Lavastaja: Karl Laumets.
Videokunstnik: Inessa Saarits. Kostüümikunstnik: Ester Kannelmäe. Valguskunstnik: Priidu Alas. Osades: Heba — Annabel Soode, Lemmet — Janari Jorro, Asso — Pavlo Balakin, Mari — Karmen Puis, Jakap — Endrik Üksvärav, Iko — Lukian Orlov. Segakoor Tumult Ensemble (dirigent Lodewijk van der Ree), Setu koor Siidisõsarõ ja Narva Linna Sümfooniaorkester. Esietendus 24. VIII 2024 Narva Kreenholmi Manufaktuuri laval Narva ooperipäevadel 2024.
Ka Malle Maltise ooperist „Raasulapsuke” sain ootamatult suure elamuse. Kindlasti on selle lavastuse õnnestumise üheks põhjuseks libretist Merle Jääger, kes keelemurrete valdajana oli lisanud teosele väga olulise osise.
Laval hargneva loo aluseks on Herta Laipaiga jutustus „Titekirikuleib” (1986). Tegevus toimub Lõuna-Eestis Karutoosi talus, mis on andnud heliloojale impulsi toetuda sealsele folkloorile. Võru ja seto keele kombinatsioon teoses on andnud sellele ürgse hinguse. Lavastaja omakorda on oskuslikult põiminud sündmuste käiku seto leelokoori Siidisõsarõ etteasted ning sündmuste kommenteerijana segakoori Tumult Ensemble. Kõik see koos Narva Linna Sümfooniaorkestriga moodustas huvitava ja omanäolise koosluse.
Väga õnnestunud oli lauljate valik. Kuulsin Malle Maltise muusikat esimest korda. See äratas huvi ja sellel oli teoses kaalukas osa. Lauljatele polnud Maltise helikeel kuigi lihtne, kuid mis väga oluline, see oli häälesõbralik.
Annabel Soode (Heba) üllatas ennekõike oma hääle kõlajõuga — on ta ju alles verisulis laulja. Lisaks lauluõpingutele on ta mänginud Tallinna VHK orkestris ka altviiulit. See, kuhu aastate pärast viivad teda ta omapärane hääl, ambitsioonid ja ilmselt üle keskmise töökus, näitab aeg. Kõnealusel etendusel sain igatahes tema rollist kordumatu elamuse: ta lummas erakordse küpsusega stseenis Heba armastatu Lemmetiga, samuti ooperi traagilises lõpustseenis. Tahaksin vaid loota, et Annabel ei satu oma edasistes õpingutes dramaatilise soprani ahvatlevate rollidega oma häälele liiga vara haiget tegema. Suure ja pika kogemusega lauljad, sealhulgas Maria Callas, on toonitanud, et laulmine ei ole midagi muud kui lihaste töö; seega, lihastele tuleb anda aega areneda, rääkimata psüühika küpsemisest ja elukogemustest.
Lemmeti rollis sai kuulda Janari Jorro väga hästi kõlavat baritoni. Tema senine teekond on kulgenud koorilauljana läbi RAMi ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori; nüüdseks on ta maandunud Estonia ooperikoori. Tema laulmine oli ülimalt kvaliteetne ja kogu tema rollist lausa õhkus matšoliku keigari ülbet eneseimetlust ja hoolimatust. Haruharva kohtab nii seksapiilset ja petlikku suhtlemist partneriga, nagu seda sai kogeda tema eespool mainitud stseenides Hebaga. Tahaksin loota, et see sooritus avab Janari Jorrole tulevikus väärilisi ja arendavaid rolle.
Pavlo Balakin (Asso) rõõmustas taas oma värvika bassikõlaga, milles ka kõrgregister on kvaliteetne. Samas on imetlusväärne, et ta oli sujuvalt toime tulnud meie murdekeeles laulmisega. On ta ju Donetskist pärit ukrainlane ja õppinud siin ära eesti keele. Hea tahte juures on kõik võimalik! Hästi kõlas Karmen Puisi esitatud Mari roll ning üllatavalt uue värvi ja tuumakusega hääles Endrik Üksvärava Jakap. Ka Narva poisike Lukian Orlov Iko rollis suutis lennutada tublilt oma häälekest varemete kõrgest aknast.
Karl Laumetsa draamalavastustest olen näinud Teatri- ja Muusikamuuseumis etendunud lugu „Leek” Ella Ilbakust, „Balti tragöödiat” ja „Tiit Pagu” Linnateatri laval, „Kalevipoega” Tartu Sadamateatris, „Amadeust” Eesti Draamateatris ja „Tuhkatriinumängu” Viimsi Artiumis — uskumatult rikas pagas nii noore lavastaja kohta.Ta on mõjunud erksa ja huvitava mõttemaailmaga isiksusena. Laumetsa sõnul oli tal esimene kord ooperiga kokku puutuda, kuid teda köitis uudsete osistega ettevalmistusprotsess ja kogu terviku loomise teekond oli põnev. Kõne all oleval etendusel saalis viibinuna võin vaid öelda, et noore lavastaja võime liita kokku nii mitmevärviliste lõimedega teos ja kaks nii eripalgelist tegelast nagu Soode ja Jorro esitatud Heba ja Lemmet on kuldaväärt omadus, mida kahjuks ei kohta viimastel aegadel ooperilaval just sageli. Tahaksin väga loota, et Laumetsa lavastajatee viib ta tulevikus veel ooperilavale.
Viktor Ullmanni „Atlantise keiser: Surma sõnakuulmatus” Von Krahli Teatris
Viktor Ullmanni ooper „Atlantise keiser”. Libreto: Peter Kien. Muusikajuht ja dirigent: Kaspar Mänd (RO Estonia). Lavastaja: Peeter Jalakas (Von Krahli teater). Dramaturg: Taavi Eelmaa. Kunstnik: Kristel Zimmer. Valguskunstnik: Priidu Alas. Videokunstnik: Elmer Värk. Liikumisjuht: Mehis Saaber. Osades: Keiser Overall — Tamar Nugis, Valjuhääldi — Mart Laur, Arlekiin — Rafael Dicenta, Surm — Priit Volmer, Trummilööja — Juuli Lill, Sõdur — Heldur Harry Põlda, Bubikopf, sõdur — Kristel Pärtna. RO Estonia orkester. Esietendus 14. VIII 2024 Von Krahli Teatris Telliskivi loomelinnakus. Nähtud etendus 18. VIII 2024.
Praegu Telliskivi loomelinnakus tegutsev Von Krahli Teater tõi koostöös RO Estoniaga esimese lavastusena välja meile seni täiesti tundmatu Viktor Ullmanni ooperi „Atlantise keiser”.
Alustuseks tsitaat lavastaja Peeter Jalakase pöördumisest Rahvusooperi kevadises ajakirjas Estoonlane: „Milline on see sisemine leek, mis innustab inimesi looma ka kõige raskemates oludes, teades hästi, et nad seisavad silmitsi fataalsete ohtude ja vältimatult traagiliste tagajärgedega?” On rohkem kui hämmastav, et helilooja Viktor Ullmann suutis olla loominguliselt aktiivne Theresienstadti koonduslaagri tingimustes, kus teatavasti valmis ka kõnealune ooper. Ullmann hukati Auschwitzi koonduslaagris 1944. aasta sügisel, sõja lõpuni olid jäänud vaid loetud päevad — milline saatuse iroonia!
Lavastuse üldpilt oli askeetlik. Lavastuse proloogis esitasid näitlejad teatri fuajees mõned napid juudianekdoodid ja tolle aja lööklaulud instrumentaalansambli saatel. Ooperi tegelaskujudeks on hullumeelsest diktaatorist Atlantise keiser, Surm, Arlekiin, Trummilööja, Sõdur, Bubikopf ja Valjuhääldi.
Dirigent Kaspar Mänd on viidanud helilooja päevikumärkmetele: autorid ei istunud mingil juhul Babüloni jõgede kaldal ega nutnud, vaid nende püüd luua kunsti oli samaväärne nende tahtega elada. Ullmanni helikeeles on ühendatud hilisromantism ja atonaalsus kabareelaulude ja bluusiga, tsiteeritud luteri koraali, Saksa riigi hümni, Mahlerit ja tolleaegseid lööklaule. Seega on helipilt väga kirju ja esitab lauljatele keerulisi ülesandeid.Loo keskmes keisri kõrval on narr, kelle kindel funktsioon on naeruvääristada türanniat. Lausa orwellilikult mõjub Valjuhääldi oma totra informatsiooniga ja õudust tekitab kõige üle valitsev Surm. Lauljad mõjusid neis rollides kõik sugestiivselt ja selgepiiriliselt. Tamar Nugis Atlantise keisrina üllatas oma häälevärvidega ja tekitas poodiumilt alla tulles jahmatava vaatepildi, mõjudes mitte ainult vaimse, vaid ka füüsilise kääbikuna. Kuna Ullmanni loos on sõnal väga oluline roll, pääsesid lavastuses mõjule tegelased, kellel see osis oli selge ja klaar: lisaks Tamar Nugisele Mart Laur (Valjuhääldi), Priit Volmer (Surm) ja kohati ka Heldur Harry Põlda. Naislauljate diktsioon oli ebaselge ja mitmed olulised momendid jäid loos seetõttu arusaamatuks.
Gustav Mahleri 8. sümfoonia Es-duur Vanemuise kontserdisaalis (30. VIII) ja Pärnu Kontserdimajas (31. VIII)
Solistid: Elena Bražnik (sopran, RO Estonia), Silja Aalto (sopran, Soome), Kadri Kõrvek (sopran, RO Estonia), Kai Rüütel-Pajula (metsosopran), Annely Peebo (metsosopran, Viini Volksoper), Mati Turi (tenor), Hrólfur Sæmundsson (bariton, Island) ja Ain Anger (bass). Dirigent: Risto Joost. Peakoormeister: Kristi Jagodin. Koormeister: Martin Sildos. Vanemuise ooperikoor, segakoor Latvija, TÜ kammerkoor, Tartu Poistekoor ja Vanemuise sümfooniaorkester.
Mahleri 8. sümfoonia ettekanne Pärnu Kontserdimajas 31. VIII 2024 oli minu jaoks läinud suve tähtsündmuseks. Kavaraamatus on Evelin Kõrvits välja toonud olulise tsitaadi Gustav Mahlerilt: „Traditsioon on tule edasiandmine, mitte tuha kummardamine.” Mahleri loomingus on suur osakaal lauluhäälel, seda nii sümfoonilistes vormides kui lied’ina. Julgen avaldada ka mõned oma mõtted just seda aspekti silmas pidades.
Esmalt minu lugupidamine Risto Joostile, ennekõike selle eest, kuidas tal dirigendina oli õnnestunud liita ettekandel osalenud koorid ühtselt kõlavaks koosluseks. Minu suur lugupidamine ka Tartu poistekoorile, kes esitas peast saksakeelsed episoodid! Seda, et Vanemuise orkestri kõlapilt on pidevas arengus paremuse poole, on juba pikemat aega kuulda ka etendustel.
Ma ei tunne end olevat piisavalt kompetentne, et hakata süvitsi analüüsima suurteost, mida Gustav Mahler pidas oma loomingus ülioluliseks. See jäägu muusikateadlaste hooleks, kuid soovin taas rääkida selle õhtu vokaalsolistidest, kes on enamuses eesti päritolu ja kellest peaaegu kõigil on juba väga kaalukas rahvusvaheline karjäär: metsosopran Kai Rüütel-Pajula, Viini Volksooperi metsosopran Annely Peebo, RO Estonia sopran Kadri Kõrvek, vabakutselistena tenor Mati Turi ja bass Ain Anger, ukraina päritolu, kuid nüüd RO Estonia solist, sopran Elena Bražnik, soome sopran Silja Aalto ja kaugelt Islandilt bariton Hrólfur Sæmundsson.
Tajusin sama fenomeni — dirigendi vaistu sulatada lauljad vokaalseks tervikuks — ka Risto Joosti puhul. Iga muusikaline number, mis Mahleril on usaldatud lauljatele, kõlas selles Eesti parima akustikaga saalis, Pärnu Kontserdimajas, peaaegu täiuslikult. Maksvusele pääses iga hääle tämbraalne omapära. Lummav oli näiteks kahe metsosoprani, Kai Rüütli ja Anneli Peebo hääle sulandumine ühtsesse kõlaruumi; uskumatu oli kogu Mati Turi keerulise tenoripartii teostus kontserdi eelreklaamis välja kuulutatud soome tenori Tuomas Kadajala asendajana ja seda lausa „kaheteistkümnendal tunnil”! See juhus on taas näide sellest, kui habras on ka kõige parema kvaliteediga laulja hääleaparaat (Soome tenor kaotas proovis hääle). Imekspandav oli Mati Turi võime tulla ja tundmatut noodimaterjali nii perfektselt esitada. Gustav Mahleri eripalgelistest meeleoludest ja kirglikult valulistest puhangutest tulvil teos jättis sellel õhtul unustamatu mulje.
Artur Kapi oratoorium „Hiiob” Estonia kontserdisaalis 20. IX 2024
Solistid: Tuuri Dede (Hiiobi naine, metsosopran); Tamar Nugis (Hiiob, bariton); Ain Anger (Saatan, bass) ja Raiko Raalik (Jumal, bass); Triin Ruubel (viiul); Piret Aidulo (orel); tütarlaste koor Ellerhein, segakoor Latvija, RAM,
ERSO, dirigent Neeme Järvi.
„Hiiob” on teos, mida ma tajusin kui tervitust kaugest minevikust. Ma ei julge asuda kirjeldama seda meie muusikaloos üliolulist teost, mille mõju kuulajale on väga mitmetahuline nii oma orkestri- kui kooride käsitluses, kuid puudutan taas soleerivate lauljate teemat.
Selle üle, et helilooja on jätnud napi materjali ainsale naishäälele, võib ainult kahetsust tunda. Aga pretensioone autorile kaugesse minevikku ju kahjuks esitada ei saa. Küll aga võime rõõmu tunda oratooriumi kahe peategelase, Hiiobi ja Saatana, muusikalise materjali üle. Ja kahtlemata suutis selle õhtu solistidest Tamar Nugis Hiiobina viia kuulaja veenvalt loo keerdkäikudesse. Tema hääl kandus saali talle looduse poolt kingitud värvika tämbraalsusega ja seda ka kõrgregistris. Loodan, et pärast Atlantise keisri ja Hiiobi tulemusrikast esitust ootab Nugist ka mõni uus kaalukas, tema annet edasi arendav roll Estonia laval. Kõik päevad pole alati vennad ja mõni päev võib tuua üllatusi ka mõnele tublimale tegijale. Jäägu see tõik tollesse õhtusse.
Usun, et Ain Angeri Saatan mõjus igale saalis olijale läbiraputavalt. Nii selget eesti keelt ja sellise vokaalse täiuslikkusega laulmist kuuleb meie lavadel üliharva, rääkimata tegelaskuju olemuse jõulisest väljavoolimisest. Rikkus, mille loodus on hääletämbri ja sünnipäraselt hea vokaalse intuitsiooni näol Angerile kinkinud, on imeline. Ja siit ettepanek — kuna maailmalavadel säranud Anger on viimasel ajal sageli kodumaal, võiks leida tema võimetele väärilist ooperit ka meie lavadel. Näiteks Verdi „Don Carlo” oli viimati meie laval kakskümmend kolm aastat tagasi ja Rossini „Sevilla habemeajaja” kolmkümmend aastat tagasi. Need on ooperid, kus on väärikad rollid bassile. Ja ka publiku huvi oleks garanteeritud, sest peale on kasvanud lausa kaks generatsiooni ooperihuvilisi!
Viited:
1 Auri Jürna 2024. Tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt. — Muusika, nr 8–9.
2 Sada aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel. Koostanud Vilma Paalma. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 2006. Kümme aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel. Koostanud Piret Verte. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 2016.
