TEATRIANKEET HOOAJAST 2023/24

1. Säravaimad hetked ja põnevaimad suundumused hooajal 2023/24 lavastatud dramaturgias (pidades silmas nii kodu- kui välismaist dramaturgiat, nii sõnalist kui koreograafilist teksti, nii ühe autori kui lavastusgrupi loomingut jne).

2. Kolm parimat, olulisimat või põnevaimat lavastust hooajal 2023/24. (Selle vastuse raames võib lisaks režiile tõsta esile ka teisi lavastusterviku komponente — stsenograafia, muusikaline kujundus, koreograafia, valgus, video jne —, kuna tihtipeale on neid raske tervikust lahus hinnata või otsustada, millele täpselt võlgneb lavastus oma õnnestumise.)

3. Mõned näited mõjuvaimast lavalisest kohalolust või sooritusest hooajal 2023/24. (Näitlejad, tantsijad, esinejad, etendajad, artistid jne, nii üksiksooritustes kui ansamblimängus.)

4. Eredaim teatritegu hooajal 2023/24. (Siinkohal võib arvestada ka lavavälist teatrimaailma, tuua välja tegu, mis on mõjutanud teatrielu, arvestada ka teatripoliitilisi ja teatrielu tervikuna puudutavaid sündmusi, tõsta esile mõni sõnavõtt, akt, otsus, üritus, hariduseluga seotud või administratiivne tegevus jne.)

5. Hooaja olulisemad teatritekstid või dialoogid, mis on aidanud kaasa teatri mõtestamisele (pidades silmas nii nende tekstide autoreid, toimetajate tööd, dramaturgide mõtteavaldusi meedias, sündmusi uues meedias või turundustegusid).

6. Oma hiljutistes sõnavõttudes on Rakvere teatri ja Eesti Etendusasutuste Liidu esimees Velvo Väli („Velvo Väli: kultuuripoliitilised otsused on vaja läbi vaielda”. ERRi kultuuriportaal, 3. XI 2024) ja Teatriliidu esimees Gert Raudsep („Teatriliidu juht: mittesolidaarsusest on prahvatanud vimm”. ERRi kultuuriportaal, 24. IX 2024) väljendanud vajadust enne kärpeid põhjendatult argumenteerida ja läbi vaielda, kui palju teatrit/kultuuri on meile jõukohane, kui palju on liiga palju ja mille arvelt peaks rahastamist kokku tõmbama. Kas Eestis on praegu teatrit liiga palju ja mis aspektidest peaks selleteemalisi arut­elusid alustama?

7. Mida sooviksite kommenteerida (probleemid, mured, rõõmud, üllatused, vihastamised, tähelepanekud, vihjed teatri tuleviku kohta)?

 

JAAK ALLIK:

1. Käsitleksin ainult tõepoolest esmakordselt meie lavadele jõudnud tekste.

Eesti dramaturgiast alustaksin Mehis Pihla näidendiga „Rahamaa”, mida pean teemasse süvenemise, karakterite väljajoonistumise ja kompositsiooni poolest üheks kõigi aegade parimaks eesti teatritekstiks.

Täiesti korralik näidend on Kadri Lepa „Koju”, mille lisaks Ugalale on sel aastal küllaltki teistsuguses tõlgenduses toonud välja ka Taritu harrastajad Saaremaal (lavastaja Tanel Ting).

Aus ja julge dokumentaaltekst on aluseks Julia Augi autorilavastusele „#ярусский/#maolenvenelane” (R.A.A.A.M.).

Kindlasti väärib tunnustamist Arlet Palmiste kompositsioon Aleksander Suumani luulest „Kuulus on kummaline” (Piibe teater).

Ja lõpuks — tekst on küll tuttav, kuid originaalne, haarav ja vaimukas oli Ingomar Vihmari kompositsioon (koos rollijaotusega) „Tõde ja õigus V” Endlas.

Välisdramaturgiast mõjusid väga sisuka ja ajakohase valikuna Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass” (Ugala), Marius von Mayenburgi „Nachtland” (Tallinna Linnateater), Sarah Crossani „Kasvav kuu” (Eesti Noorsooteater), Ingmar Bergmani (Priit Põldma) „Erakõnelused” (Eesti Draamateater), Nina Raine „Nõusolek” (Tallinna Linnateater), Mark O’Rowe’i „Lähenemine” (Eesti Draamateater) ja Sławomir Mrożeki „Võluöö ulgumerel” (OÜ Kesköö).

2. Kuna möödunud hooajal esietendunud lavastustest on mul nähtud 96 (ajapuudusel pole nende hulgas peaaegu üldse muusika-, tantsu- ja etenduskunstiteoseid), pole soovitud kolme leidmine nende seast mitte ainult võimatu, vaid ka ebaõiglane, sest tahaksin ära märkida midagi head vähemalt kolmekümnes nähtud lavastuses.

Olgu siis öeldud, et (väljatoomise järjekorras) Ugala lavastus „Meie klass” (Tanel Jonas) ja Eesti Draamateatri lavastused „Vend Antigone, ema Oidipus” (Tiit Ojasoo), „Rahamaa” (Hendrik Toompere jr) ja „Üks helevalge tuvi” (Mari-Liis Lill, Priit Põldma) kuuluvad parimate minu poolt läbi aegade nähtud lavastuste hulka. Nende koondumine ühte hooaega tundub uskumatu.

Aga kuidagi ei saa tunnustamata jätta omas žanris suurepäraseid lavastusi „Tutvumiskuulutus” (1Teater, Peeter Tammearu), „Kahe isanda teener” (Kuressaare teater, Silver Pukk), „Öö õigus” (SA Alatskivi Loss, Eili Neuhaus) ja säravat üllatust harrastajatelt: „Suveöö unenägu” (Elva LendTeater, Katrin Pärn ja Janek Savolainen).

Kolleegide kiidusõnu pälvinud lavastusi „Mäeküla piimamees”, „Kurjus”, „Päikesepoisid”, „Esietendus”, „Karmeliitide dialoogid”, „Klassis”, „Hääl minu sees”, „Kabaree. Põrgu”, „Lambasihver. Pearu naise tõde ja õigus”, „Meie laul”, „Võrratu maailm”, oopereid „Julius Caesar” ja „Turandot” jpt pole ma kahjuks näinud.

3. Kõigis siin esile tõstetud lavastustes oli niivõrd tugev ansamblimäng ja selline hulk säravaid pea- ja kõrval­osi, et nende ühekaupa nimetamine läheks väga pikaks. Seetõttu loetleksin vastuseks sellele küsimusele meelde jäänud ja rõõmsat üllatust pakkunud rollisooritusi lavastustes, mis kahtlemata samuti selle hooaja plusspoolele kuulusid. Niisiis (lavaletuleku järjekorras): Külliki Saldre („Lõpp”), Külli Teetamm („Nõusolek”), Riina Maidre („Erakõnelused”, „Viimase Pärsia keisri mõrv”), Triinu Meriste („Leping”), Ülle Lichtfeldt („Öökuninganna”), Peeter Tammearu ( „Orzel. Laidoneri ööd”), Rauno Kaibiainen („Oscar ja Roosamamma”), Taavi Tep­lenkov („Eisenstein”), Peeter Rästas („Karge meri”), Märt Pius („Nachtland”), Andres Raag („Annapurna”), Jan Ehrenberg („Novecento”), Ken Rüütel („Antigone”), Alo Kõrve („Kes kardab Virginia Woolfi?”), Lauri Kink („Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest”, „Ottabeth”), Jarmo Reha („Viimase Pärsia keisri mõrv”), Reimo Sagor („Stahli grammatika”).

Eraldi märgiksin koori lavastuses „Antigone” Vanemuises, lustakat „naisansamblit” lavastuses „Uhkus ja eelarvamus” Ugalas ning Arthur Arula läbi-maja-kujundust lavastuses „Me peale ülalt jälle paistsid tähed” Ugalas.

4. Sõna otseses mõttes eredaim teatritegu oli Draamateatri suvelavastus Euroopa kultuuripealinnas Tartus — „Rahamaa”.

Mastaapseim oli küllap Tartu Uue Teatri aktsioon „Hungerburg” Narva-Jõesuus, mille puhul kahetsen, et see jäi siiski pigem friikidelt friikidele tehtud ürituseks ja et selle kavast puudus kohalikule publikule mõeldud lavastus. Küll kinkis see aga mulle hooaja põnevaima teatritunni „1+1”, mille eest veel kord kummardus Anna Brigitta Põderile.

5. Tõstaksin taas esile Margus Mikomäe järjekindlat ja sisukat tööd teatritekstide avaldamisel Maalehes ja Teatritaskus, mis on viimasest teinud Sirbi kõrval teise arvestatava teatrilehe.

Läbimõeldud ja teatriaastaga kor­relatsioonis oli seekordne „Teatrielu 2023” (koostajad Madli Pesti ja Tambet Kaugema).

Meenuvad ka Marko Raadi ja Rein Heinsalu järelehüüded Jaan Toomingale Sirbis ja Margot Visnapi juubeliartikkel Merle Karusoole Postimehes.

6. Oleks tragikoomiline, kui teatrirahvas ise hakkaks arutama teemal, kas teatrit on liiga palju. Kes tahab, vaadaku siis peeglisse ja ärgu tehku! Olukorras, kus igal aastal tuleb turule 10–15 uut noort näiltejat ja kaks kuni neli lavastajat, on loomulik, et nad otsivad erialast tööd, ja on suurepärane, et publik selle eest praegu veel ka maksab.

Kui selle küsimuse tõstatavad teiste kultuurialade inimesed, näitab see nende kitsarinnalisust ja asjatundmatust, sest nad ei mõista, et põhjuseks, „miks teater saab nii palju raha”, pole mitte ühe või teise ministri teatriarmastus, vaid objektiive fakt, et riigi palgal on umbes 1 500 teatritöötajat ja et riigile kuulub üle kümne suure teatrihoone — mis tahes teise kunstiharuga on need arvud võrreldamatud. Sellele riigieelarvest kuluvast ligi 40 miljonist eurost läheb üle poole Estonia ja Vanemuise toetuseks. Kui selle küsimuse esitavad mõned kadedad teatritöötajad ise, lootes kolleegidele noa selga löömise abil mõne euro endale krabada, siis see on väga lühinägelik ja tühi lootus.

On tähelepanuväärne, et viimaste aastatega on tekkinud mitmeid kunstiliselt arvestatavaid ja aastaringselt töötavaid repertuaariteatreid, mis saavad riiklikku toetust vaid kultuurkapitali kaudu (Karlova teater, Must Kast, Teater Nuutrum, Kellerteater, TeMuFi). Neis pole küll tööl koosseisulisi näitlejaid, aga nad loovad nii vabakutselistele kui ka teiste teatrite näitlejatele tänuväärse täiendava kunstilise eneseteostuse ja lisateenistuse võimaluse.

Muidugi võib arutada, kas Eestis on kultuuri, haridust, teadust… liiga palju. 1,3-miljonilisel rahval pole kusagil maailmas kahte ooperi- ja balletiteatrit, kuut avalik-õiguslikku ülikooli, sellist hulka riigi toetusel ilmuvaid kultuuriväljaandeid jne. Aga see ongi Eesti! See ongi meie uhkus, just kultuuriline ja hariduslik rikkus ja mitmekesisus on see, millega me ajalukku läheme ja mida me kaitsma ja hoidma peame.

7. Praeguse kärpekursi puhul tõuseb üha rohkem päevakorda teatrite omatulu teenimise vajadus. Piletihindade tõstmisest või meenete müügist vaevalt et abi leiab. Ainus tee on repertuaari vastutustundlikum ja läbimõeldum planeerimine. Kui midagi esile tõstmist väärivat leidsin umbes kolmandikust lavastustest, tähendab see seda, et vähemalt kolmandiku puhul oleksin võinud ehk aega paremini kasutada. Loomulikult pole ükski lavastaja kaitstud ebaõnnestumiste eest, see on loomingu paratamatu osa. Pean silmas aga neid üsna arvukaid juhtumeid, kus arusaamatuse tekitab see, millise sisulise või esteetilise sõnumi väljendamiseks ja millisele publikule mõeldes on üks või teine teos üldse just praegu lavastamisele võetud. Kaastunne tekib seejuures näitlejate vastu, kes on olnud sunnitud teinekord pähe õppima vägagi suure tekstimassi. Vastutajaiks on sel juhul teatrite juhid. Ammustel aegadel tegutsesid teatrites nn kunstinõukogud (muide, loomenõukogu olemasolu  näeb ette ka praegune etendusasutuste seadus), kes arutasid nii näidendi kavva võtmist kui ka lavastuse esietendusele lubamist. Enamiku sellisest nõukogust moodustasid teatri enda lavastajad ja kogenumad näitlejad, aga sinna kuulus ka kriitikuid ja n-ö avalikkuse esindajaid. Lugedes praegu nende koosolekute protokolle, võib imestada ja imetleda, kuivõrd otsekohene ja kunstiliselt nõudlik (paratamatult ka subjektiivne) on seal jutt. Praegu puudub minu teada enamikus teatrites igasugune majasisene avalik tagasiside peale komplimendirohke tänamise. Ma kahtlen ka kunstilise juhi ja lavastaja omavahelises avameelsuses, küll aga reklaamivad mõned juhid sotsiaalmeedias (muidugi kassa huvides) oma maja mis tahes kvaliteediga toodangut.

Ka Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus ei harrasta arutelusid üksikute lavastuste üle. Kriitikutegrupi mõnepäevased väljasõidud (provintsi)teatritesse võtsid küll hoogu, kuid nüüd on jälle vaibunud. Kuid sellise reidi jaoks valitakse ju ikkagi teatrite tugevamaid lavastusi. Arvustuste puhul pole aga kellelgi kohustust kirjutada lavastusest, mis talle ei meeldi, ja nii ongi keskmine kriitikapilt tasapaksult roosa. Vähese enesekriitikaga lavastaja võib end sellises olukorras lausa geniaalsena tunda. Ainsaks ohukellaks vabakutselisele on see, kui teda „kuriteopaigale” enam tagasi ei kutsuta. Koosseisulisele lavastajale (kui ta viitsib) on aga vähemalt kaks tööd aastas kindlustatud. Äkki peaks praeguse lavastajate ülikülluse ja raha vähesuse juures üldse koosseisulistest lavastajatest loobuma ja jätmagi nii repertuaari valiku kui ka külaliste kutsumise kunstilise juhi ainuvastutusele?

 

KARIN ALLIK:

1. Hooaja säravaim täht eesti dramaturgias oli Mehis Pihla „Rahamaa” — mastaapne ja põhjalikult läbi töötatud teos, millel võiks olla potentsiaali ka rahvusvahelisel teatrimaastikul.

2. Tanel Jonase „Meie klass” (Ugala) — mitmes mõttes sildlavastus, mida soovitaksin vaadata nii teatriprofessionaalil kui ka kord aastas teatris käival kultuurisõbral, nii gümnasistil kui ka pensionäril. Ajakohane teemavalik, nutikas lavakujundus ja ansamblimäng, millesarnast näeb suurtes repertuaariteatrites harva.

Laura Jaanholdi „Kurjus” (Endla) — haruldaselt klišeevaba, mitmekihiline ja stiilipuhas noortelavastus, mis lahkab süvitsi küll vägivalda, ent seda eelkõige sõna ja kujundi jõul, selmet näitlejaid lavale kähmlema panna. Illimar Vihmari idülliline ja pöörlev lavakujundus loob vägivallale võimsa fooni.

Tiit Ojasoo „Vend Antigone, ema Oidipus” (Eesti Draamateater) — lavastus, kus antiikmütoloogia saab sedavõrd elusa kuju, et ka pärast kolme vaatust ja rohkem kui nelja teatrisaalis veedetud tundi on tunne, nagu võiks pärast väikest vaheaega veel ühe vaatuse otsa vaadata.

Aga põnevaim kunstnikutöö: Arthur Arula kujundus lavastusele „Me peale ülalt jälle paistsid tähed” Ugalas!

3. Näitlejate ansamblimäng lavastuses „Meie klass”, Priit Võigemasti kuningas Oidipus lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus”, Riina Maidre Anna lavastuses „Erakõnelused” ja Janek Vadi Stanley Kowalski lavastuses „Tramm nimega iha”. Omamoodi jokkerina mõjus ootamatu rollide jaotus Ingomar Vihmari lavastuses „Tõde ja õigus V”.

4. Tartu Uue Teatri „Hungerburg 2024” — imetlusväärse kunstilise ambitsiooni ja organisatoorse võimekusega ellu viidud teatriprojekt, mis pakkus külastajatele täiesti ainulaadset ruumielamust ja aitas Narva-Jõesuud Eesti kultuurikaardil kehtestada.

5. Tekstide vallast: eestikeelne tõlge Hans-Thies Lehmanni „Postdramaatilisest teatrist” (tõlkija Tiina-Erika Friedenthal, toimetajad Luule Epner ja Madli Pesti). Selliste oopuste eestindamine on meie emakeelse teatriteooria ja -terminoloogia arengu mõttes hädavajalik.

Vestluste vallast: festivalil „Eristuste erinevused” peetud arutelud erivajadustega inimeste teatrielus osalemise olevikust ja tulevikust, mis loodetavasti jätkuvad vähemalt seni, kuni erivajadusega inimene teatrisaalis ega -laval pole enam haruldus, vaid normaalsus.

6. Ma arvan, et absoluutarvudes jõuab see piir kätte siis, kui etendustele enam publikut ei jätku — praegu oleme sellele küllap lähedal, ent mitte veel üle piiri läinud. Aga suhtarvudes on piir ületatud: selle raha kohta, mis meil teatri tegemiseks on, tehakse tõepoolest liiga palju teatrit. Eelkõige väljendub see ületöötamises, mis ei ole muidugi ainult teatri, vaid kogu kultuurivaldkonna probleem — üks töötaja teeb ära ka nende puuduvate töötajate töö, keda ei ole rahapuuduse tõttu võimalik tööle võtta. Või kui kedagi juurde palgatakse, hakatakse sageli tegema varasemast rohkem, selmet olemasolevat töökoormust jätkusuutlikumalt jagada.

Monika Larini uuringu „Kuidas hoida loovust?” tulemused on siin hea tõestus: 539 kultuurivaldkonna töötaja vastuste põhjal visandatud „keskmine looja” on tugevalt üle töötanud. 70 protsenti vastanutest on tundnud viimase aasta jooksul tööalast kurnatust ja 39 protsenti kogenud läbipõlemist.

Aga kuidas saaks üldse vähem teha? Praegu tähendaks see teatrites nõiaringi, kus väiksema uuslavastuste ja etenduste arvu tõttu piletitulu väheneb, teatri eelarve tõmbub koomale, kedagi tuleb koondada ja allesjäänutel nende töökoormus endale lisaks võtta, taastada ületöötamise harjumus. Kuidas sellest ringist väljuda? Neid küsimusi on minu silmis siiani liiga vähe tõstatatud.

Igatahes loodan, et kui kultuurivaldkonna rahastus ühel päeval taas suureneb, ei tähenda see kasvu uuslavastuste hulgas, vaid kasvu kultuuritöötajate heaolus.

7. 🙁

 

STEVEN-HRISTO EVESTUS:

1. Narva-Jõesuus Mereranna puhkekodus viiel päeval aset leidnud kobarlavastuses „Hungerburg 2024” (Tartu Uus Teater) ristusid parimal võimalikul viisil ja tasemel dramaturgide ja kunstnike püüdlused, mille tulemuseks oli erakordne õnnestumine, mida jäid kroonima Renate Keerdi „Kahheldraal”, Joel Väli „Backtothebeach” ja Andreas Aadli „Club Paradise”. Suurepärane tõestus tühjuse ja hüljatuse asendumisest kohaloluga ja suurprojektilt nõutavate komponentide terviklikkusega.

Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev” (Kanuti Gildi SAAL) on, sarnaselt eelmisega, elu riismetel ja olemise varemetel magusvalusat ja õudusest kriipivat olemist tähistav enneolematu pidukomöödia.

Nii „Hungerburg 2024” kui „Tädi Õie 65. sünnipäev” flirtisid kaasakiskuvalt publiku osalusega — seda avastusi teenivat suundumust tuleb esile tõsta.

Juhan Ulfsaki ja EMTA lavakunstikooli XXXI lennu diplomilavastus „Ei usu!” (dramaturg Eero Epner) andis tiivad selles osalevale trupile ja võimsa vahepeatuse autentsuse säilitamise vaevalisel teel. Ei taha ette kiita, aga ei saa ka maha salata selle lennu meisterlikkust erinevates žanrites. Aga tibusid loetakse sügisel. Igal juhul on see lend, mis lasi ka endal teatri kogemise mõttes tiibu sirutada. Tänu suurimatele pühendujatele ja ohverdajatele: Jaak Prints ja Külli Teetamm (kursuse juhendajad).

2. Mehis Pihla, „Rahamaa” (lavastaja Hendrik Toompere jr) — dramaturgiliselt ja teostuselt ülitugev tervik ja hooaja suurim õnnestumine, mis harutab lahti tänapäeva eestlase orjamentaliteediga segatud identiteeti; Roos Lisette Parmas, „Me peale ülalt jälle paistsid tähed” (lavastaja Ringo Ramul, kunstnik Arthur Arula) — dramaturgia, ruumilahenduse ja kujunduse meisterlik ühenduvus; Eero Epner/Mart Kangro/Juhan Ulfsak/Branko Jordan/Katarina Stegnar/Primož Bezjak, „Fun Fact” (Kanuti Gildi SAAL) — parim võimalik vorm vaatajast lähtuvale ja sõltuvale teatrile, mis sidus lavastuse õnnestumise publiku osadusega.

3. Esile tõusid Draamateatri lavastused, kus elule mitte alla vanduvad naiskarakterid andsid tunnistust näitlejate ebatavaliselt tugevast sooritusvõimest: peene niidistiku tuiksoontel triumfeerisid Riina Maidre („Erakõnelused”), Marian Eplik („Kollane tapeet”), Kersti Heinloo („Aja oma atra läbi koolnute kontide”) ja Teele Pärn („Üks helevalge tuvi”).

Hooajast jäävad veel meelde Liina Olmaru („Karmeliitide dialoogid”), Tiina Mälberg („Hääl minu sees”), Natalja Murina („Teisipäev on lühike päev”), Piret Simson („Nende poeg”), Hele Kõrve („Nachtland”), Maria Metsalu („Kultuur”), Anne Türnpu („Gi­selle”), Maarja Mitt-Pichen („Tramm nimega Iha”), Triinu Meriste („Leping”).

Tugevate ja tundlike meeste esirea moodustavad Jan Ehrenberg („Novecento”), Jarmo Reha („Viimase Pärsia keisri mõrv”), Tõnis Niinemets, Karmo Nigula ja Taavi Teplenkov („Rahamaa”), Mikk Jürjens („Kiilaspäine lauljanna”), Kaspar Velberg („Võluöö ulgumerel”), Markus Habakukk („Kahe isanda teener”), Markus Truup („Ballaad loomulikkusest”), Janek Vadi („Tramm nimega Iha”), Alo Kõrve („Kes kardab Virginia Woolfi?”).

Teater on kaduv kunst ja näitleja ühes sellega. Vahel juhtub see aga liiga vara. Üks maikuu lõpupäevadel kogetud etendus kutsus taas kaduvikku teadvustama. R. I. P. Ekke Hekles ja „Ma jään kaevu juurde igavesti jooma” (Tartu Uus Teater) ning kõik muu, mis on kunagi olnud ja mida enam pole.

4. Teater ei ole kannatuste tempel. See moodustub lihast, verest ja tunnetest. Kunstnikud on kaua vaikinud, sealhulgas teatriga seotud inimesed. Enesekehtestamise vajadus kogub vaikselt hoogu, et plahvatada juba järgmisel hooajal. Need on muutused, mis väärivad kaasaelamist. Seeme on läinud visalt idanema ja märkamine hakanud vaevaliselt tekkima, kuid liikumine toimub positiivses suunas: kultuuri looja, arendaja ja hoidja on samasugune väärtus nagu kultuur ise. Eredaima teatriteona võib seega käsitleda varjust välja tulemist.

5. Teatri mõtestamise ja peegeldamise kõrval ootan arutelusid, mis keskenduvad publikule ja tema huvidele. Kuidas vältida teatritegemisse/lavastusse lugupidamatult suhtuva publiku kasvu? Kes vastutab sellealase teadlikkuse arendamise eest? Kes vastutab publiku huvide ja õiguste eest? Kui sageli valmistab ja annab teater ise publikule mürgi, mis töötab eelkõige teatri ja selle arengu vastu?

6. Eestis on piisavalt palju teatrit, küllalt palju tegijaid. Seda kinnitab juba iga-aastane lõputuna näiv ja hoomamatuna tunduv uuslavastuste nimekiri, milles sellele ankeedile vastaja peab mingigi usaldatavuse säilitamise huvides suutma orienteeruda. Raha on alati liiga vähe ja lisaks on valdkonnas tekkinud hulk inimesi, kes pole piisavalt rakendatud ja kelle loominguline areng on takistatud. Üks võimalikest lahendustest on riigi toetatavate teatrite vähendamine ja suurema vastutuse võtmine tegijate lisandumisel. Siit edasi sõltub ellujäämine juba igaühe ettevõtlikkusest ja loomingulisest
võimekusest.

7. Tartu on Euroopa kultuuripealinn 2024 ja see oodatud sündmus kasvatas suureks ootuse, et Lõuna-Eestit saab sel suvel avastada kohavaimu puudutavate kõrgetasemeliste teatrivormide ja -tekstide kaudu. Kuid joovastust ei saabunud, sest sageli segunesid jant, käsitöö ja kommerts.

Mõtlen mitmetele Tallinnast väljaspool asuvatele ebakindlatele ja -ühtlastele draamatruppidele, kus nii mõnedki trupi liikmed kulgevad elavate surnutena ja seda loominguliste juhtide ja lavastajate teadmisel. Vabanduseks võiks ju tuua, et kuna piletitulu teenimisel on mõistlik keskenduda kommertslavastustele, siis näitleja arengu seisukohalt on see kaalukas põhjus kvaliteedist mööda vaatamiseks. Rohkem tuleks pöörata tähelepanu harjumusliku maneeri vangi jäänud provintsiteatrite jätkuvalt võimekatele näitlejatele (ja miks mitte ka lavastajatele).

Paide linnast ehk riigi keskpunktist jõuavad  juba üsna regulaarselt meie infovälja sõnumid sellest, kuidas regioonides toimuva teatritegemise ja selle hindamisega on midagi väga valesti — kuni loomevabadusse sekkumiseni ja selle kärpimiseni. Võib-olla hakkab see levima tasapisi üle riigi ja võib-olla peaks seda ohtu ennetama. Ja eelkõige hoidma ära sellega kaasnevat läbipõlemist ja pettumist. Teatrikaarti võib ees oodata puhastumine, aga alati tasub silma peal hoida selle põhjustel ja tagajärgedel. Kas sellel on teatrimaastikku rikastav või kahjustav toime, seda näitab aeg, kuid esialgu võiks märgata ja vältida lahmivat suhtumist ja vastutustundetut, sundkorras loomist.

 

INNA GRÜNFELDT:

1. Eili Neuhausi tõlgendus Toomas Suumani näidendist „Viimase öö õigus” lavastuses „Öö õigus” Alatskivil, kus lossi sõiduhobuste talli sisehoovis põimusid traagiliselt, naljakalt, valusalt ja puudutavalt meie maa ja rahva minevik ja tänapäev ning inimloomuse kassikangas. Lavastus, mida vaadates oli valus hingata.

2. Kolm emotsionaalselt olulist: „Öö õigus” kui erilise sotsiaalse ja hingelise kandvusega lavastus. „Unistus” kui päriselul põhinev, sooja huumoriga teatritegemise armastuse juuri puudutav lugu, lugu „põhilisest” teatris. „Fun Fact”.

3. Indrek Saar ja Jaan Tristan Kolberg lavastuses „Öö õigus”.

4. Teatritöötajate streik koos põhjendatud nõudmistega ja nõudmiste selgelt lahti räägitud tagamaadega. See olnuks hea algus dialoogi intensiivseks ja sisuliseks jätkamiseks, tegelemaks nii praktilise poole teemadega kui ka teatri rolli(de) mõtestamisega praeguses ühiskonnas, aga…

5. Näidendite lugemise maraton festivalil „Draama”.

6. Ehk küsimusest, miks tahab nii palju seltskondi luua oma teatri ja eeldab, et kui see on loodud, tekib justkui automaatne õigus riigi/kulka toetusele. Kas see on seotud näitlejate üleproduktsiooniga, mida visalt eitame? Samas, kui on olemas publik, on trupil loomulikult eluõigus koos sellega kaasnevate kohustuste ja riskidega.

7. Vihastab ja nõutuks teeb justkui suurest vaimustusest ja tänumeelest püsti tõusnud publiku loid aplaus, mida ei suudeta ülal hoida isegi nii kaua, et näitlejad esimeselt kummardamiselt lavalt lahkuda jõuaksid.

 

MARIS JOHANNES:

1. Piret Jaaksi „Lõpp” — emotsionaalselt valusad surma-kõnelused kui õppematerjal eluks. Eesti-Sloveenia lavastusgrupi looming „Fun Fact” — mängulise manipulatsiooni meistriklass. Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass” — tekst, kus Teises maailmasõjas juhtunu on justkui meie aja esimene vaatus.

2. „Vend Antigone, ema Oidipus” — Tiit Ojasoo suurlavastus, kus igal vaatusel on oma esteetika. Lavakujundus on lakooniline: liikuv sein, mis ähvardab tegelastest üle sõita ja osatäitjaid publiku sekka lükata. Trupp on kõrgvormis, annab teksti lauldes ja lausudes, füüsist säästmata. Selle hooaja kõnekaim suurvorm, mis küsib, kui vaba saab inimene olla oma valikutes ja kui kõrget hinda peab maksma ajale, kuhu ta on istutatud.

„Tõde ja õigus V” — Ingomar Vihmari dramatiseering ja režii. Üks mõttetäpsemaid ja mänguküpsemaid väikese saali lavastusi, mida nägin üheksa kuud pärast esietendust.  Vanamehed jäävad poisikesteks ja pojad saavad vara vanaks — juba see mäng väärib küünlaid. Selles olukorras ei sobi kellelgi enam kaevelda ja kadunud aegu taga nutta. Saab ainult näitlejate mängu nautida ja üllatuda, et Tammsaaret võib ka niimoodi lugeda.

„Rahamaa” — Hendrik Toompere jr-i publikumenuk, lugu Eesti oma eldoraadost, mõtteline jätk lavastusele „Lehman Brothers”. Suur ruum on funktsionaalne ja dünaamiline, kahe operaatoriga tehtud „otseülekanne” ja perfektne kaamerarežii toob näitlejate suure plaani tagaridadeni, Maria Fausti muusika loob rütmi.  Ja nii puhutaksegi õhk sisse igavale kontorielule ja suurele rahapesule.

3. Külliki Saldre karge olek „Lõpus”. Teele Pärn oma energia ja sarmiga vedamas lavastust „Üks helevalge tuvi”. Elisabet Reinsalu lustimas hea iroonia ja põhjatu koomikuandega „Esietenduse” peaosas. Fatme Helge Leevaldi ja Meelis Rämmeldi vildelikult mänglev duett „Mäeküla piimamehes”. Nils Mattias Steinbergi jõuline rollisooritus silmitsi teismelise publiku ja kurja tekstiga lavastuses „Kurjus”. Rain Simmuli pidulik ja äraspidine Lear õukondlikus kostüümidraamas. Taavi Teplenkovi mänguline nimiroll „Eisen­steinis” ja teflonmees Kreon lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus”. Ugala lavastuse „Meie klass” noor trupp koos Peeter Jürgensiga, kes tõid sõja jalus oleku tunde ohtlikult lähedale.

4. Magusam tundub see, mis endal nägemata-kogemata — kiidan Tartu Uue Teatri dessanti Narva-Jõesuusse. „Hungerburg” väärib küünlaid. Ida-Virumaa hõlvamislugu, mis algas „Kremli ööbikute” ja „Serafima + Bog­daniga”, sai triloogiaks vormistatud.

EMTA lavakooli XXXI lennu tugevad diplomilavastused kinnitasid, et need näitlejad valdavad eri teatrivorme, on tekstiandmisel mõttega kohal ja ka füüsiliselt võimekad. Tubli töö kursuse juhendajatelt Jaak Printsilt ja Külli Teetammelt jt õpetajatelt.

5. Hetkel lasen ennast mõnuga mõjutada Hans-Thies Lehmanni „Post­dramaatilisel teatril”, aga see kogumik kuulub ühelt poolt lähiminevikku ja teisalt uude hooaega. Anders Härmi „Allumatud kehad. Radikaalsed performatiivsed praktikad 20. ja 21. sajandi kunstis ja kultuuris” oli ka tõhus tekst piirialal orienteerumiseks.

6. Suvelavastused on minu arvates vindi üle keeranud; kvantiteedi pealt ei ole sündinud mingit uut kvaliteeti. Elatise teenimine suvetööga kurnab tegijat ja teatri tase läheb laperdama. Kulka võimaluste vähenemine korrigeerib arvatavasti seda tootmisharu.

7. Kui noor inimene tahab näitlejaks õppida, ei saa keegi talle kätt ette panna. Aga mis hakkab toimuma siis, kui kooliharidus käes — kus ja kellega oma kutseoskusi jagada? Äkki võiks TÜVKA etenduskunstnike annet rakendada põhikooli süsteemis, kus õpetajaid napib. Ühes heas tunnis peab olema tugev annus etenduskunsti, eriti vene kooli eestikeelses õppes. Põhikooli õpetaja kutse avaks etenduskunstnikule uue horisondi. Igatahes oleks see mõistlikum, kui luua veel üks uus kiratsev teatriüksus. Ainekavasse tuleks muidugi teha mõningaid muudatusi, aga ülikoolil on ju võimekus olemas.

 

KAJA KANN

1. „Inimese anatoomia”, mille lavastas Mart Kangro koos Ekspeditsiooni trupiga. Kuigi etendusel oli põnev olla ja tähelepanu eriliselt teravdatud, ei suutnud ma kohe seda kõike omaks võtta, ei saanud aru, mis toimub. Kuid järgnevate arvustuste toel ja ka lavastusteksti arvutist lugedes avanes eriliselt keerukas ja sügav maailm. Natuke fomo tunne, et millest kõigest on võimalik ilma jääda, vaatamata sellele, et märkan enda arvates kõike.

2. eˉlektroni „Tõsielu laulikud”, mille lavastas Liisbeth Horn, dramaturg Karl Saks. Täiesti kehaväline kogemus!

Teiseks toon välja Juhan Ulfsaki ja Von Krahli teatri ning EMTA lavakunstikooli koostöös valiminud lavastuse „Ei usu!”. See ei olnud küll enam üllatus — sest mitu korda too XXXI lend end ikka tõestama peaks —, pigem oli huvitav lavastuse kontseptsioon ja erinevad lähenemised klassikalisele psühholoogilisele teatrile. Ja ka avastused iseenda kohta: „Ahah, nojah, eks see ju ongi see mulje psühholoogilisest teatrist.” Miks üks ja seesama asi on mõnikord nii totter ja mõnikord täiesti tõsiseltvõetav? Justkui loeks õpikut „Teatrikunstist läbi aegade”.

3. „Tõsielu laulikute” etendajad, õde-venda Vaiksood. Usun, et lavastus varieerub etendusiti. Viljandis nägin tõelist autentsuse ja illusiooni väljakutset.

Ekspeditsiooni trupp on endiselt omaette fenomen, tõestatud näide kindla, püsiva, omavahel läbi põimunud ja järjepideva trupi vajalikkusest teatris.

4. Uus Von Krahli teater koos uue kunstilise juhi (Juhan Ulfsak), direktori (Jaak Prints) ja XXXI lennu noorte näitlejatega ning Priit Raua taandumine Kanuti Gildi SAALi kunstilise juhi kohalt. Mõlemad on head näited sellest, kuidas teater saab iseeneslikult uueneda just siis, kui peale tulev põlvkond on piisavalt jõuline ja vanem juba veidi väsinud.

Tartu Uue Teatri festival „Hungerburg 2024” jääb kummitama ja muudab teatrite tuleviku peale mõeldes ka kurvaks. Kardan, et tegemist on viimase nii suure, ambitsioonika, riskantse ja ägeda ettevõtmisega eesti teatris. Ehk on see ka väike ninanips Vabale Lavale. Ma ei külastanud seda festivali, kuid kadestasin neid, kes said võimaluse minna.

5. Kuigi tegemist on ankeediga eelmise hooaja kohta, siis kartes, et järgmisel aastal kaotavad teemad oma aktuaalsuse, võtan endale õiguse tuua välja sel sügisel toimunu. Esiteks teatriliidu jõulised katsed algatada diskussiooni ja teiseks Mart Kangro raamat „Põhineb tõestisündinud lool” — Kangro on suutnud koreografeerida raamatu iseendast. Milline ülbus! Samas, vabakutselise elus ei tee mitte keegi sinu eest mitte ühtegi liigutust ära. Sa ei olegi iseenesestmõistetav. Iga-aastane „Teatrielu” on küll tänuväärne ettevõtmine, kuid alati jäävad sealsed tekstid liiga lühikeseks ja tervikpilti mingist fenomenist ei moodustu.

Professionaalne dialoog võinuks tekkida Tartu Uue Teatri lavastuse „Ants, Ants, Ants” teemal, kuid kahjuks ei tekkinud. Aga eks seegi ole üks tänase päeva tunnuseid. Selle asemel et ruttu vabandada ja suu sulgeda, saaks võtta eeskuju PÖFFi pealikust Tiina Lokist, kes võitleb julgelt igasuguse kunstiteose immuniteedi eest.

6. Mõistan hästi era- ja munitsipaalteatrite hädakisa, millega võiksid ühineda ka sihtasutused, aga… Mitte mingil juhul ei tohi tulemuseks olla see, et kõik pannakse ühte patta ja et pisike rahanatuke jaguneb veelgi enamate vahel. Teadagi, mis siis juhtub. Esiteks loob see hea pinnase valikute üha poliitilisemaks muutumisele ja teiseks on see suurepärane viis mängida teatritegijad üksteise vastu välja. Me peaksime, vastupidi, kategoriseerima kultuuriraha veel selgemalt, arvestades muidugi tervikpilti, ja paigutama selle erinevatesse korvidesse. Eksperimentaalsele teatrile nii ja nii suur protsent, vanematele härradele ja prouadele, kes ei pea ennast tõestama, nii ja nii suur protsent, noortele nii ja nii suur protsent, tantsule nii ja nii suur protsent, tsirkusele nii ja nii suur protsent ning lisaks koefitsent neile, kes tegelevad teatri arendamisega, ja väike vähendus neile, kes teevad juba teada olevat, sest siin tuleb ka publik oma panusega appi.

Ka kulka võiks tagasi saada oma sõltumatuse, nii et komisjonil oleksid päriselt vabad käed kogu eelarve osas.

7. Ma ei mõista, miks on kultuuriministeerium lükanud tanki suvel alustanud värske teatrinõuniku Marie Anett Heinsalu, kes ei ole osalenud mitte ühelgi planeerimisel ega üheski süsteemide väljatöötamise grupis. Siiski, rahastusest rääkides on ta suutnud öelda juba sellised laused: „Praegune kompromisside otsimine peaks meid kõiki panema mõtlema laiemalt sellele, kas asjad, mida võtame iseenesestmõistetavalt, on äkki pigem privileeg, mis võib ühel hetkel kaduda. Näiteks mulle tundub, et riigi rahastus on privileegi asemel muutunud iseenesestmõistetavaks.” („5 küsimust. Teatrinõunik Marie Anett Heinsalu: vastused küsimustele teatrite rahastamises saavad tulla läbi avaliku arutelu”. Kultuuriministeeriumi koduleht, 12. XI 2024. — https://www.kul.ee/uudised/5-kusimust-teatrinounik-marie-anett-heinsalu-vastused-kusimustele-teatrite-rahastamises) Kelle juttu ta räägib? Jääb mulje, nagu oleks tegemist Jürgen Ligi ministeeriumiga. Meie riigis peabki kultuuri toetamine olema iseenesestmõistetav. Kas ta tõesti ei tea, et riigipoolne rahastus on juba ammu üksikute privileeg, koos tervisekassa ja pisikese pensioniga? Kuhu meil veel minna on?

Kus on minister Heidy Purga, kantsler Kristiina Alliksaar või kunstide osakonna juhataja Katre Väli? Kõik inimesed, ka kolmanda klassi lapsed, oskavad kümmet eurot kümne inimese vahel ära jagada. Selleks ei pea olema ekspert, veel vähem töötama ministeeriumis.

 

ANDRUS KARNAU:

1. Dramaturgiast oli hooaja mõjukaim ja säravaim näidend Mehis Pihla „Rahamaa”. Esiteks toetus näidend dokumenteeritud faktidele ja asjaosaliste mälestustele. Teiseks oli autoril julgust osutada teemadele, millest enamasti midagi kuulda ei taheta.

Ott Kilusk kirjutas kaks olulist teatriteksti: „Rohelised niidud” ja „Lillemüüjatel hakkas külm”. Viimane esindab üht väljasurevat liiki professionaalses teatris — kogukonnateatrit. Nii üks kui ka teine talletavad tükikese oma ajastu mentaliteedist, olles nii ka osake ajalookirjutusest. Rakvere teatri „Karge mere” dramatiseeris Sven Karja. Kunagi ei näe ju, kuidas üks või teine lavastus tegelikult sünnib, mis on täpselt kellegi panus, kuid „Karge meri” oli kahtlemata üks möödunud hooaja õnnestumisi. Mari-Liis Lille ja Priit Põldma „Üks helevalge tuvi” on kindlasti lõppenud hooaja tähelepanuväärsemaid teatritekste. Jällegi, kultuurilooliselt oluline, dramaturgiliselt õnnestunud, peites endas pisikest, aga valusat astelt ühiskondliku ebaõigluse vastu.

Oleks kurjast jätta nimetamata lätlase Jānis Balodise „Metsavend” ja Piret Jaaksi „Lõpp”.

2. Hooaja kolm parimat: Hendrik Toompere jr-i lavastatud „Rahamaa” Draamateatri suvelaval Tartus, Marta Aliide Jakovski „Lõpp” Vanemuise Sadamateatris ja Tanel Jonase „Metsavend” Ugalas. Kõik kolm lavastust kasutavad tänpäevaseid väljendusvahendeid. Lavastajad on otsinud ja ka leidnud viisi, kuidas viia oma lugu vaatajani kaasahaaravalt ja mõjuvalt. Lavastused ütlevad midagi olulist praeguse Eesti kohta. Tegijatel oli söakust kraamida välja teemad, mida hea meelega tahaks laudlina alla pühkida.

Tugevad lavastused pakuvad palju ka näitlejatele: Gert Raudsep ja Tõnis Niinemets „Rahamaas”, Külliki Saldre „Lõpus” ning Aarne Soro, Jass Kalev Mäe ning Terje Pennie ja Maarja Mõts „Metsavennas” loovad hooaja ühed suuremad ja tähtsamad rollid.

Kõigi kolme kunstnikutöö tegi Kristjan Suits. Tehniliselt kõige keerukam oli „Rahamaa”, aga „Metsavend” oli neist kahtlemata mitmekihilisim ja fantaasiarikkaim. „Lõpus” olid üliolulised Suitsu seatud valgus ja varjud.

„Lõpu” puhul tuleb ära märkida lavastaja otsus kasutada ülisuures plaanis videokaadreid hoolimata väga väikesest saalist. Ootamatuna mõjunud, aga mõjuvaks kujunenud lahenduse autorid olid lavastaja ja Fidelia Regina Randmäe.

Kõik kolm lavastust puudutavad vaatajat, aga mitte ainult — neis on midagi, mis ei lähe meelest, mis sunnib arutlema ega lase end unustada.

3. Teele Pärn lavastuses „Üks helevalge tuvi” Elin Toonana, aga ka Antigonena Draamateatri samanimelises lavastuses. Eriti viimane, kui keegi peaks küsima näidet selle kohta, kuidas näitleja on kohal. Kaie Mihkelson Teele Pärna partnerina „Ühes helevalges tuvis” ning Laine Mägi jänesena sealsamas. Maria Faust üksi ja koos oma ansambliga „Rahamaas”. Jaanus Laagrikülli loodud lumivalged hülgekostüümid Rakvere teatri „Karges meres”. Mart Toome osatäitmine „Rohelistes niitudes”. Priit Võigemasti, Priit Strand­bergi, Kalle Sepa ja Mait Malmsteni ansamblilaul samas lavastuses. Rosita Raua keerukas ja mitmetähenduslik lavakujundus Ugala lavastuses „Uhkus ja eelarvamus (justkui)”, eriti plastpudelitest hobune. Janek Vadi vihapursked (ja mitte ainult) Ugala lavastuses „Tramm nimega Iha” (lavastaja Karl Koppelmaa). Klapplauad ja mundrid ning ülitugev ansamblimäng, mis lõi täiusliku meeleheite ja hirmu õhkkonna Ugala lavastuse „Meie klass” esimeses vaatuses. Klaudia Tiitsmaa surnud juuditüdrukuna sealsamas. VAT Teatris mängitud lavastuse „Arm” tegijate pealehakkamine ja enesekindlus: Helen Rekkor, Maarja Tammemägi ja Silvia Pijon. Kummardan ja ootan uut lavastust! Andrus Vaariku õnnis kiikumine Endla „Mäeküla piimamehes”.

4. Ere hetk oli „Baltoscandalil”, kuhu korraldajad olid mängima kutsunud Leedu Riikliku Draamateatri lavastusega „Sirenų tyla” („Vaikivad sireenid”), lavastaja Laura Kutkaitė. Isiklik ja puudutav dramaturgia ja lavatöö, millesarnast eesti teatris ei näe.

Ain Anger sai Saaremaa ooperipäevade kunstiliseks juhiks. Ootus, et festival oleks tugeva kunstilise tasemega, on suur.

Üks oluline lavastus, „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus” (lavastaja Timofei Kuljabin) Vene teatris jääb formaalselt hooaja 2023/24 ajaraamidest välja tervelt kolme päevaga, aga tegu on lavastusega, millele tasemelt võrdset tihti ei näe.

5. Turundustegu on kahtlemata Saaremaa ooperipäevade piletimüük. Nii hindadelt kui ka meedia ja sotsiaalmeedia kajastuselt pole ilmselgelt sellele võrdväärset teatriüritust.

6. Kas Eestis on teatrit liiga palju? Ma tõmbaksin küsimuse kitsamaks ja küsiksin, kas rajada Estoniale juurdeehitis. Vastus on, et betooni valada oleks priiskav olukorras, kus palgaraha napib.

Kas teatrit on liiga palju, võttes arvesse, et kunstiline mediaantase on tagasihoidlik? Seda ei ole kuidagi
võimalik administratiivselt reguleerida. Kui publik tahab vaadata ebaõnnestunud lavastusi, siis kes saaks neid keelata. Eesti teatris sünnib õnneks ka piisavalt palju väga häid lavastusi.

7. Tsiteerin Pete Seegeri laulu (Heldur Karmo tõlkes): „Kuhu küll kõik lilled jäid, mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik mehed jäid? Sõtta läksid püstipäi.” Millal eesti teater sõda tähele paneb ja lavale toob?

 

TAMBET KAUGEMA:

1. Mehis Pihla väga hästi kirjutatud tekst Eesti Draamateatri lavastusele „Rahamaa”.

2. Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus”, Ugala „Klass”, Eesti Draamateatri „Rahamaa”.

3. Tõstan esile Taavi Teplenkovi vaadeldaval perioodil mitmes lavastuses tehtud rolle: Kreon lavastuses „Vend Antigone, ema Oidipus”, Sergei Eisen­stein lavastuses „Eisenstein”, osatäitmine lavastuses „Rahamaa” ning juba järgmise aasta teatriankeedi teemana Ural Tansõkbajev ja Stalin lavastuses „Totalitaarne romaan”. Tugeva ansamblimängu poolest kerkivad üldse esile Eesti Draamateatri lavastuste „Vend Antigone, ema Oidipus” ja „Rahamaa” näitlejatööd.

4. Tegemist pole lavaväliste ettevõtmistega, küll aga kahe etenduskunsti festivaliga, mis aitasid teha vaatlusaluse hooaja teatripilti palju rikkamaks ja mitmekesisemaks: „Baltoscandal” Rakveres ja „Hungerburg” Narva-Jõesuus.

5. Sel teatritekstil on seekord koguni käänded ümber. Jutt käib Hans-Thies Lehmanni monograafiast „Postdramaatiline teater”, mille nüüdset kättesaadavust eesti keeles on raske üle hinnata — kindlasti aitab see raamat kaasa eesti teatri märkimisväärse osa mõtestamisele nüüd ja edaspidi.

6. Võimalik, et teatrit tehakse Eestis tõesti liiga palju. Riigi sihtasutusena tegutsevates etendusasutustes väljendub see peamiselt ülepaisutatud repertuaaris — tuuakse välja üha uusi ja uusi lavastusi, et teenida rohkem piletitulu ja hoida seeläbi teatripiletite hind vaatajaile kättesaadaval tasemel. Samas sünnib robinal juurde ka väiksemaid erateatreid. Aga kuna neist eraetendusasutustest vaid vähesed taotlevad ja veel vähemad saavad kultuuriministeeriumilt riiklikku tegevustoetust ning finantseerivad paremal juhul oma ettevõtmisi kultuurkapitali abiga, siis lööb tegevustoetuste karm kärpimine valusalt just elujõulisi ja meie teatripildi rikastamiseks hädavajalikke teatreid. Seega ei ole kärpimine lahendus ja kultuuriminister peaks suutma oma partei- ja valitsuskaaslastele selgeks teha, et kultuuriministeeriumi haldusala ei ole see kõige tähtsusetum, kellelt esimeses järjekorras seitse nahka koorida.

7. Mu rõõm oleks suur, kui peagi algaval, 2025. aastal ei kirjutataks enam ajakirjanduslikes tekstides, eeskätt veebiuudistes ja hoogsalt laiali laotuvates pressiteadetes, et kuskil esilinastus (sic!) mõni teatrilavastus. Hiljuti võis veebis lugeda koguni sellest, kuidas toimus ühe rohke meesteõnnega õnnistatud seltskonnategelasest tšellisti elulooraamatu esilinastus (sic!). Esilinastumised kuuluvad siiski ja ainult filmikunsti juurde — väljend tuleb ilmselt sellest, et vanal ajal tõmmati laudaseinale üles suur valge lina ja näidati selle peal külarahvale kino —, teatris on aga ikka ja ainult esietendused, seda isegi siis, kui lavastuses kasutatakse rohkelt liikuvat pilti. Muidu ei vääriks see esilinastuste jutt vihastamist, kuid selline keeleline totrus võtab informatiivselt tekstilt igasuguse tõsiseltvõetavuse ja muudab kommunikatsiooni mõttetuks.

 

CHRISTOFER KIVIPALU:

1. Sellel hooajal paistsid rokkivat antiiktragöödiad. Suhteliselt lühikeste vahedega tulid välja „Vend Antigone, ema Oidipus” (Eesti Draamateater), „Bakhandid” (Thespis MTÜ) ja „Antigone” (Vanemuine). Esimene neist jättis mulle kustumatu teatrielamuse, kolmandas säras eelkõige Aivar Tommingas. Repertuaarivalikus oli tunda ka erinevatest kriisidest tingitud ärevust. Taago Tubina lavastus „Kahe laine vahel” kõneles kliimakriisist, mille laastavast mõjust pole mõned vist siiani aru saanud, Eesti Draamateatri „Luidrik” kõneles noore inimese sisemistest kriisidest.

2. Kristiina Põllu kunstnikutöös lavastustele „Mullingari kandis” ja „Ri­chard III tagasitulek kell 9. 24 saabuva rongiga” oli vaimukaid ja üllatavaid leide. Leidlik ja atmosfääri tekitav oli ka Marion Unduski kunstnikutöö lavastusele „Luidrik”.

Kõige eredamalt jäid sellel hooajal aga meelde Vanemuise „Lõpp”, mis avas mitmeplaaniliselt surma teemat, Endla maitsekate näitlejatöödega „Mäeküla piimamees” ja kaasaelamist, mõtlemisainet pakkuv Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus”.

3. Parimad rollid on need, mille puhul vaataja ei saa aru, kuidas näitleja seda teeb. Merle Palmiste hoiab „Lambasihvris” publikut algusest lõpuni peos. Palmistel on tohutult sarmi ja empaatiat teatripubliku vastu. Hilje Mureli laul „Vend Antigone, ema Oidi­puse” esimese vaatuse alguses jäi tükiks ajaks painama, see oli nii ägeda power’iga tehtud! Mul on hea meel, et Murel oli Eesti teatri auhindadel nomineeritud ka parima naispeaosatäitja kategoorias. Priit Võigemasti kehastatud Oidipusele sai samuti kogu hingest kaasa elada. Maria Paiste sisekaemuslik regilaul lavastuses „Kibe” kuulus päevi „Baltoscandali” keskustellu; küsiti, kuidas näitlejannal see laul nii erakordselt hästi õnnestus.

4. Väga tänuväärt on see, et nüüd on telesaatesse „OP” tekkinud rubriik, kus lavatagune töötaja jagab oma tegemisi avalikkusega. Intrigeeriv on vaadata nukumeistrit oma tööd tutvustamas või näha Vanemuise kingseppa pühendunult jalatsit parandamas. Lavatagune meeskond pole vähem oluline kui näitleja või lavastaja.

5. Kaur Riismaal on oskus avada teatrietendust mitmepalgeliselt ja veenda lugejat oma argumentides. Hea argumentatsiooniga tekst on näiteks „Võileib võiga”. (Sirp, 12. IV 2024) Pikemaks ajaks andis mõtteainet Karin Alliku, Kaie Mihkelsoni jt ülevaatlik vestlusring „Paraja pähkli lahkamine” (Teater. Muusika. Kino, 2024, nr 7-8), mis kõneles teatrikriitika praegusest olukorrast. Tundub, et mis puutub kriitikasse, siis elame veidi tasapaksus ajas.

6. Head teatrit pole kunagi liiga palju. Siin on aga väike paradoks: väga häid lavastusi näeb suhteliselt harva. Eesti teatrimaastikul on üpris palju keskpärast, st lavastusi, mis otseselt ei kõneta, aga samas pole ka ebahuvitavad. Sooviks kuulata ausat konstruktiivset arut­elu, kus lahatakse, kui palju kõnekat teatrit Eestis ikkagi on. Teatripublikut, kes on piletite eest kopsaka summa välja käinud, ei huvita paraku absoluutselt (ega peagi huvitama), kui raske või otsinguline oli prooviperiood. Tema tahab näha enda jaoks kõnekat resultaati!

Võiks olla ka arutelu teemal, mida teeb teater tagasisidega ja kas teatritegijad on valmis mitmesuguseks vastukajaks. Kui kriitikaga suurt midagi peale ei hakata või vastukajaks valmis ei olda, siis mis põhjustel. Karin Alliku hiljuti antud intervjuust tuli välja tõsiasi, et teatritegija ei loe alati arvustusi. Allik esitab intrigeeriva küsimuse: kui lavastaja tagasisidet ei soovi, siis miks lavastus üldse lavale tuuakse? (ERRi kultuuriportaal, 27. X 2024)

7. Mis jama selle Paide teatriga on? Miks osapooled kokkuleppeni ei jõua? Rohkelt küsimusi, aga vähe vastuseid. Tahaks siiralt tänada Endla teatrit, kus tunnen end oodatu ja hoituna! Aitäh!

 

LISANNA LAJAL:

1. Jälgisin sel hooajal põhiliselt tantsuteatrit ja etenduskunsti. Rõõmustas uute kunstnike pealetulek. Lõpetas ju CPPMi magistri- ja TLÜ BFMi bakalaureusekursus. CPPMi lõputöid jõudsin näha rohkem ja nendes joonistus välja igikestev lähisuhete ja õrnuse temaatika. „Anna mulle end”, „Kuulumise vahel”, „See kõik on sinust”, „optais amme” — sama temaatika, aga totaalselt erinevates vormides. Loodushoiu teemadega tegelesid „Läbipõlemine — žest” ja „Omailma äärealal”. TLÜ töid jõudsin näha vähem, aga  kõnetas Maarja Tosina „Arti-San”. Ühesõnaga, üldistusi veel ei tee, aga ootan huviga, mis neist kunstnikest edasi saab!

2. Kolm põnevaimat: Maria Metsalu „Kultuur”, Ruslan Stepanovi „Küsi minu kehalt”, Urmas Lüüsi „Tädi Õie 65. sünnipäev”.

3. August Vaiksoo monoloog „Tõsielu laulikutes”.

4. See toimus küll juba käesoleval hooajal, kuid olen õnnelik, et ilmavalgust nägi rahvusvaheline tantsuteatri festival „Sõltumatu tantsu festival”.

5. Triinu Aroni „Saatmata kiri tantsuministrile” (ERRi kultuuriportaal, 12. IX 2024 ja Raho Aadla „Tantsukunstnikud toimeahelas”, Sirp, 8. XI 2024).

6. Asetan fookuse tantsuväljale. Eestis ei ole praegu kaasaegset tantsuteatrit kuigi palju ja kärbete tagajärjel jääb seda veelgi vähemaks. Kasutan võimalust unistada suurelt. Unistan Eestist, kus kaasaegne tantsija oleks sama staatusega mis balletikunstnik; kus kaasaegsel tantsijal ja koreograafil oleksid proovisaalid igapäevaseks tööks, pidev sissetulek ja tervisekindlustus. Kui meil on praegu kaks teatrit palgalise balletitrupiga ja selle kohta üks kaasaegse tantsu teater, mis saab tantsijatele kuupalka võimaldada, siis paistab olukord olevat proportsioonist väljas. Nii nagu meile on vaja klassikalist sõnateatrit ja kaasaegset etenduskunsti, on vaja ka balletti ja kaasaegset tantsu. Unistan, et nüüdistantsu rahastust ei vaadataks lahus klassikalisest tantsust ja et olukord oleks rohkem tasakaalus. 

 

ANDREI LIIMETS:

1.–2. Viimase paari aasta teretulnuim areng eesti teatris on kollase tapeedi keskele ilmunud kaasaegsus ja soov kõnetada ühiskonna valupunkte. Eriti ilmestavad seda Vaba Lava Ukraina sõja ja kohaliku vene vähemuse teemalised lavastused, mille taotlused on kiiduväärsed, olenemata sellest, kas iga lavastus on kunstiliselt lõpuni õnnestunud või mitte, samuti Draamateatri jätkuvalt pilku püüdev repertuaar, Von Krahli jõuline tagasitulek sel sügisel ja kartmatud iseseisvad teatritegijad, nagu Sveta Grigorjeva.

Kaks teatrisündmust kõrguvad teiste kohal ja mõlemad pärinevad ajast, millega seostatakse enamasti kerglust, st suvest, ning paikadest väljaspool pealinna. Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 aasta suursündmuseks kujunes Draamateatri „Rahamaa”. Ehkki vormilt võlgu Riia Dailesi teatri „ROTHKOle” ja ülesehituselt üsna klassikaline tõusu ja languse lugu, näitas see lavastus (lavastaja Hendrik Toompere), milline potentsiaal on eesti teatritegijatel, kui tosinate projektide vahel pihustumise asemel on vahendeid ja võimalusi suurelt ette võtta. Mehis Pihla tekstist pärit „kindel nagu šveitsarskaja, salajane nagu ofšornaja ja lähedane nagu peterburskaja” võiks vabalt olla aasta tekstirida.

Draamateater on meie teatrimaastikul siiski suur institutsioon, mistõttu väärib veelgi enam imetlust Tartu Uue Teatri julgus kutsuda Narva-Jõesuus viieks päevaks ellu võlumaa nimega „Hungerburg 2024” — kobaretendus ja teatrifestival, mis lummas täiesti äraspidise loomingulise ruumi loomise ja kõigi meelte hõivamisega. Narva jõge mööda seilav „Mälestus-märgid”, publiku täielikult silma- ja kõrvaklappide vahele sulgev „club paradise” ja basseini põhjas etendatud „Kahhel­draal” vääriksid ka eraldi välja toomist aasta paremikus, omaette elamusena jääb aga meelde teraapilise tunnikese veetmine näitlejaga kohtumisel nimega „1:1”.

Toompere ja Põllu kõrval väärib hooaja teatripjedestaalile tõstmist Renate Keerd, kes tõi lavale koguni kolm suurepärast lavastust, lisaks „Kahheldraalile” ka „Päva lõpuks, kiigu” Uues Teatris ja „Süüde” Eesti Noorsooteatris.

Hooaja paremiku hulka arvamist vajavad veel Ugala „Meie klass” (Tanel Jonas), Draamateatri „Kollane tapeet” (Kertu Moppel), Ekspeditsiooni „Nüüd võib sellest rääkida” (Ene-Liis Semper), suvel lõpetanud lavakalennu loominguline manifest „Ei usu!” (Juhan Ulfsak) Von Krahlis ja olulise ajastu märgina Kanuti Gildi SAALi Eesti-Sloveenia koostöö „Fun Fact”.

3. Mis puutub näitlejatöödesse, siis enim usku teatrisse on mulle sisendanud lavakunstikooli juba mainitud XXXI lennu raju energia. Oma kohaloleku poolest jääb meelde ka „Fun Facti” trupp koosseisus Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner lõbusa ja samas traagiliste toonidega mälumängu läbiviijana Kanuti Gildi SAALis.

2024 on aga vaieldamatult Tõnis Niinemetsa aasta. Ennekõike komöödianäitlejana tuntud Niinemetsa sooritus „Rahamaas” on vaat et monumentaalne, kuna läbi kolme ja poole tunni tuleb kapata metsiku tempo ja energiaga, teha hüppeid ajas ja ruumis ning mängida korraga nii saalile kui kaameratele.

4. Eredaimad teatriteod tõin välja juba aasta lavastuste all, kuna nii „Rahamaa” kui eriti „Hungerburg 2024” särasid lisaks oma lavalisele kvaliteedile ka kui sündmused, mis viisid kultuuri pealinnast väljapoole. Lavavälisest jääb aga meelde teatrirahva koondumine Toompeale, piketeerimaks rahastuskärbete vastu. Täpsete sõnumite, laiema solidaarsuse ja teatripoliitika väljakutsete teemal võib vaielda pikalt, aga märgiline on juba enda kuuldavaks tegemine — teatri- ja kultuuriinimeste häält olekski vaja rohkem kuulda, et kõiksugu populistidest trollid, tõsielustaarid ja sotsiaalmeedia mõjutondid kogu eetrit täis ei jauraks.

5. Teatri mõtestamise vallas on silma paistnud kaks kergelt formaati nihestavat näidet. Esiteks pseudonüümse ja seda julgemalt valupunktidele osutava Linda Ohe tekstid kultuurilehes Sirp. Teiseks Youtube’ist leitav projekt tY/ra, mille videotes viljeldav kriitika seguneb küll sageli emotsioneeriva muljetejadaga, ent teeb täpselt seda, mis sihiks võetud on — toob vaheldust üheülbalisele kultuuriväljale.

Mõlemad on mingis mõttes reaktsiooniks sageli liigpehmele ja -positiivsele teatrikriitikale, mida mõjutab suuresti tõik, et teatriskeenel on kõik kõigiga otsapidi seotud, tagasisidet kiputakse võtma isiklikult, tulemuseks sage enesetsensuur, kohatine sõprade ringkäendus ja oluliste asjade kodurahu huvides ütlemata jätmine. Nagu tõdesin ühe kogenud teatriuurijaga vesteldes: kui teha üldistusi omavaheliste vestluste põhjal, saab suurem osa tehtavast korralikult kolki, aga kui analüüsida tulevikus praegu arvustustena ilmuvat tekstikorpust, võib jääda mulje, et aastal 2024 oli eesti teatris kõik tegelikult super okei…

6.–7. …aga ei ole. Kas Eestis on teatrit liiga palju? Jah, ja seda väitma ei pane mitte ainult see, et kõigel ei jõua mitte keegi silma peal hoida, vaid ka see, et sellise hulga teatri kvaliteetseks viljelemiseks ei jagu ei talenti ega vahendeid. Nii eksib isegi parimate kavatsuste juures kavadesse rohkelt haltuurat, liiga kaua lastakse lavastada nii tähtaja „parim enne” kui mõnikord ka „kõlblik kuni” ületanud lavastajatel ja paraku tagab jätkuv (aga samas mitte kulusid kattev) publikumenu ka laisa, igava ja lihtsalt kehva teatri õilmitsemise.

Tõsiasi, et head kultuuri on niigi piiratult, et seda tehakse sageli nii, et hing paelaga kaelas, ja et mitmed valdkonnad, nagu nüüdistants, püsivad üldse vaevu elus, tekitab igasuguse kahandamisplaani juures kohe krambi. On raske küsimus, kelle või mille arvelt teha kärpeid, mil määral arvestada kunstilist taset ja kes seda defineerib, mil määral võtta arvesse laiemat publiku huvi jne. Isiklikult jaotaksin ma näiteks Tallinna Linnateatrile kuluva raha tegijate vahel, kes ilmutavad loominguliselt oluliselt rohkem elumärke, aga tõenäolisemalt saaks selles seakisas lõpuks pihta hoopis mõni neist väiksematest.

Üks põhimõte, millest nii otsustajad kui osalejad kõigis edasistes arut­eludes igal juhul lähtuma peaksid, on „pühade lehmade” puudumine. Arvestades makrotrende, nagu rahvastikupüramiidi muutumine, rahvaarvu kahanemine, tehnoloogia areng, sellega kaasnev meedia- ja kultuuritarbimise muutumine ning üldine vajadus ressursse säästlikumalt kasutada, ei puuduta see ainult teatrit ja kultuuri. Sest nagu keegi kunagi ütles: mis tõi meid siia, ei vii meid edasi.

 

VALLE-STEN MAISTE:

1. Viimasel kahel aastal kahjuks kaugenesin mõnevõrra kultuurielust, elu pakkus töömahukaid väljakutseid linna(de)st eemal, maal ja metsas. Teatrisse jõudsin paraku pisut harvem kui korra nädalas, harvem, kui oleksin soovinud.

„Meie klass”, „Inimese anatoomia”, „Vend Antigone, ema Oidipus”, „Fun Fact”, „Eidos”, „Nüüd võib sellest rääkida” ja „Ei usu!”. Aga ka „Kollane tapeet, „Mure staatuse pärast”, „Arm” ja „Surematud”, „#ярусский/#maolenvenelane” ja „Spy Girls” ning „Teisipäev on lühike päev”. Rõõmu pakkusid värsked lähenemised klassikale lavastustes  „Tõde ja õigus V”, „Tramm nimega Iha” ja „Kes kardab Virginia Woolfi?”.

2. „Meie klass”, „Inimese anatoomia”, „Vend Antigone, ema Oidipus”.

3. Priit Võigemast, Gert Raudsep, Hilje Murel, Teele Pärn, Guido Kangur pluss visuaal ja muusika „Vend Antigones”; Margus Tabor, Aarne Soro, Klaudia Tiitsmaa ja kogu trupp ning Kristjan Suitsu kujundus „Meie klassis”; Marika Vaarik „Inimese anatoomias”. „Nüüd võib sellest rääkida” trupp ja stilistika, Taavi Teplenkov „Eisensteinis”, Marian Eplik ja Sveta Grigorjeva „Kollases tapeedis”; Alo Kõrve lavastuses „Kes kardab Virginia Woolfi?”, Jarmo Reha „Viimase Pärsia keisri mõrvas”, Anne Reemann lavastuses „Tikud”, Jaana Kena „Uhkuses ja eelarvamuses”.

4. Eks ka sedapidi tule mõelda. Seejuures on selge, et niisugust teatrit, mida pakuvad Ekspeditsioon, eˉlektron, Kanuti Gildi SAAL, STL, Von Krahl, Vaba Lava, R.A.A.A.M., VAT Teater jmt ei ole kaugeltki piisavalt. Pigem on puudu ka sedalaadi üritustest nagu „Saal biennaal”, „Baltoscandal”, „Vabaduse festival”. Suurepärast lisa pakkus neile tänavusügisene „Sõltumatu tantsu festival”, millest võiks kujuneda traditsioon. Eesti teater peaks olema kohal Narvas ja laienema ka Võrru; taandareng Paides on olnud üks suuremaid kaotusi meie lähiaja teatrielus. Mind kurvastab väga, et Must Kast on silmitsi eksistentsiaalsete muredega. Kui kusagilt pügada, siis suur hulk suveteatrit peaks olema isemajandav, see väikekodanlik-fetišistlik karussell võiks keerelda omasoodu, ilma otsese ja ka kaudse kultuurieelarvelise toetuseta.

 

MARGUS MIKOMÄGI:

Teatriankeedi asemel: et jätkuks liblikaid ja tiivalööke.

See on fakt, et põlenud tiibklaver meie aega iseloomustava kujundina oli enne olemas Tallinna Linnateatri väga heas Uku Uusbergi lavastuses „Nachtland” ja alles siis Pariisi olümpiamängude avatseremoonial, kus sellel mängiti John Lennoni laulu „Imagine”. Just sedapidi — eestlane enne, mõtted on ju õhus alati. Lõhutud tiibklaver oli lavanurgas ka Haapsalus Mari-Liis Lille ja Priit Põldma heas lavastuses „Üks helevalge tuvi”.

Kirjutan seda sellepärast, et mulle tundub: just niisugused kujundid annavad teatrile meki, mis ta suureks teeb, miks sinna minna tasub. Ja kujund jääb alles, seda kannad vahel kaasas terve elu. Nagu raagus, aga õitsvat kirsipuud Jaan Toominga lavastuses „Veli Joonatan” (1976).

Seitsmekümnendate keskel, kui palju teatris käima hakkasin, oli minu jaoks näiteks täielik elamus see, et Jaan Tooming oma kuulsas „Põrgupõhja uues Vanapaganas” kõik surnud lavale jättis. Nüüd on see tavaline. Ja ka see, et kui me oma kallitele lahkunutele mõtleme, siis nad on meiega. Meie kõrval, meiega koos. Kui unustame, siis…

Minu jaoks on viimase paari aasta suurim teatrisündmus Mihkel Muti raamat „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg”. Ei tea, kui palju neid on, kes mäletavad Mutti kui produktiivset teatrikriitikut. Pange tähele selle raamatu pealkirja. Kui palju mõtteid see tekitab just seepärast, et pole otsesõnu lajatav. Üsna magedalt mõjuks ju, kui oleks öeldud, et Mati Unt ise põletas ennast läbi, mis poleks ju ka vale, aga poleks „see” ega annaks talle mõõdet, mille lisab maailma muutev tiivalöök. Kujundit ei peagi alati sõnadega seletama, see poeb naha vahele ja elab sinuga koos. See on poeesia ja kui teater muutub argiseks, siis võib selle vaatamata jätta ja vaadata „Aktuaalset kaamerat”.

Panen siia nüüd ühe lõigu oma Mihkel Muti raamatu arvustusest, nii kirjutasin, kui see ilmus, ja teistmoodi ei mõtle ka nüüd.

„Olen aastaid mõelnud, et kui oleks minu teha, siis peale erialaoskuste oleks pearõhk teatrikoolis kindlasti just psühholoogial. Jah.

Otsisin kaua sõna, mis iseloomustaks selle raamatu lugemismõnu. Ega leidnudki. Pikemalt seletades on Mihkel Mutt kirjutanud selle raamatu väga ilusas eesti keeles. Ta leiab me maailma iseloomustamiseks selliseid väljendeid ja kujundeid, mis panevad lugemist peatama ja mõtlema. Ta leiab kummalisi ja täpseid sõnu, no näiteks kroonukraps. See on öeldud kontekstis, et Undi ajal kuulusid ühiskonna koorekihti suhteliselt vähesed: „kõige sagedamini olid need kroonukrapsud ja mõõdukalt andekad isikud (ainult esimesest üldjuhul ei piisa)”.”

Kui ajal on närvid, siis Mihkel Mutt tabab peent ajanärvikeeltel mängimist keeleliselt ülitäpselt. Ta ei muutu kuskilgi kurjaks, on heatahtlik ka seal, kus meie tänane ühiskond vahel räuskab. Samas võib tähelepanelik lugeja Muti seisukohad lauseehituse ja keelemängu kaudu üsna selgelt välja lugeda.

Mihkel Mutt räägib oma raamatus loovharitlaste ühistundest, mis justkui kandis seda Mati Undi aega. Kui nüüd tulla teatrite rahastamisel praegu tehtavate, protsentuaalselt erinevate kärbete juurde, siis kultuuriministri kultuuripoliitika näib olevat läinud seda teed, et loovintelligents omavahel tülli ajada. Lugesin üle pika aja protokolle, millel kultuuriministeeriumi silt küljes. Selline kantseliit, et jäi tunne, nagu oleks neid kirjutanud monstrumid teiselt planeedilt. Ja siis mõtlesin, et seda osalist tunnen ja toda, ja see on tore inimene ja too… Ja ei saanud aru, miks küll…

„Unt on alati olnud ajast ees, mitte palju, vaid parasjagu — nii, et publik järele jõuaks,” kirjutab Mihkel Mutt. Kas meie nüüdne teater seda on? Ma ei oska vastata. Aeg on ärev, valikuid teha raske. Äsja üks mu sõber ütles näiteks, et ta Riho Sibula elulooraamatut ei osta, sest see on kindlasti traagiline ja kurb, aga segadust on tal praegu endalgi küll.

 

MADLI PESTI:

1. Eelmisel hooajal lavastatud näidenditest tõusis esile sakslase ja slaavlaste loodu. Inspireeriv oli taas kohtuda saksa tippdramaturgi Marius von Mayenburgiga: näidendid „Kolemees” ja „Nachtland” on efektse vormiga teravad ühiskonnapeegeldused. Mitu slaavi autorit kõnetasid oma repressiivsete režiimide vastase sõnumiga: poola tippnäitekirjaniku Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass” on meisterlikult kirjutatud, eepilise vormi ja inimliku sõnumiga. Ka Mihhail Durnenkovi uhiuus näidend „Eisenstein” kõnetas teravalt diktaatorivastase sõnumiga. Esile tahan tõsta ka Svetlana Petrijtšuki tumemusta näidendit „Teisipäev on lühike päev” — oma loomingu eest istub autor poliitvangina Venemaal kinni. Näidend on seejuures pigem allegooriline kui poliitiliselt otseütlev. Erinevalt eelnevalt mainitud kahest eepilisemast, selgelt repressioonidele osutavast näidendist liigub Petrijtšuki pigem isiklikel maastikel, millest aimub küll kriitilist pilti tänapäeva Venemaast.

Lisaks mainitule on oluline, et Kertu Moppeli vahendatuna jõudis lavale teos 19. sajandi lõpust, feministlikku lugemist võimaldav Charlotte Perkins Gilmani „Kollane tapeet”. See lugu räägib loomingust ja inimeseks olemisest laiemalt, ka naiste positsioonist ühiskonnas, ja ei ole seejuures grammigi vananenud.

Eesti dramaturgiast pean kõnesoleval hooajal oluliseks Piret Jaaksi julget ja süvenevat „Lõppu”, mis räägib leinast, vananemisest ja kõrvalejäetusest ning põhineb intervjuudel hingehoidjate ja rahvapärimuse tundjatega. See teema ja käsitlus pole meie teatris igapäevased.

2. Minu jaoks olid hooajal 2023/24 kolm olulisemat lavastust (esietendumise järjekorras) „Vend Antigone, ema Oidipus” (lavastaja Tiit Ojasoo, Eesti Draamateater), „Fun Fact” (autorid-lavastajad Juhan Ulfsak, Mart Kangro, Eero Epner, Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Kanuti Gildi SAAL) ja „Rahamaa” (lavastaja Hendrik Toompere jr, Eesti Draamateater). Kõik kolm kõnetasid mind täpselt selles õiges ajahetkes väga sügavalt. Ja seda täiesti erinevalt. Kõigis kolmes lavastuses on ühine teatav tumedus ja lootusetus, vaatamata vaatemängulisusele ja huumorilegi. Kõik kolm on tervikud, kus tugev dramaturgia toimib koos suurepäraste näitlejatööde, meeldejääva visuaali ja muusikaga (mainimata ei saa jätta Maria Fausti ja bändi „Rahamaas”!).

Lisaks soovin esile tõsta mõnd erilist visuaalset elamust. Andres Noormets lavastaja ja kunstnikuna ning Margus Vaigur valguskunstnikuna lavastuses „Lear” (Tallinna Linnateater) — julgen väita, et selliseid visuaalseid pilte pole eesti teater varem pakkunud. Peeter Laurits videokunstnikuna lavastuses „Aja oma atra läbi koolnute kontide” (Eesti Draamateater) — täiesti oma, aga samas tervikuga haakuva tähenduskihi looja. Võimsad visuaalsed mängud Renate Keerdi esimeses üdini poliitilises lavastuses „Süüde” (Eesti Noorsooteater) — viis, kuidas seal tekitatakse füüsiliselt tajutavat õõva­tunnet, on teatris päris haruldane.

3. Esile tõusevad eelkõige naisrollid — kas oligi tugevate naiste aasta? Riina Maidre süvitsiminev roll Ingmar Bergmanni „Erakõnelustes”, Kersti Heinloo päris sõge ja uute näitlejavärvidega üllatav peaosa lavastuses „Aja oma atra läbi koolnute kontide” ning Kaie Mihkelsoni ja Teele Pärna puudutav partnerlus lavastuses „Üks helevalge tuvi”.

Meesrollidest oli sügavalt tähenduslik ja oma kohaloluga elu lõpuni meelde jääv Peeter Jürgensi roll Ugala lavastuses „Meie klass”. Nautisin väga ka Gert Raudsepa rolle lavastustes „Vend Antigone, ema Oidipus” ja „Rahamaa”.

Erakordne näitlejate kohalolu ruumis: Maarika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik ja Katariina Tamm Mart Kangro lavastuses „Inimese anatoomia” (Ekspeditsioon).

Erakordne tantsijate kohalolu ruumis: Elle Viies, Igor Lider, Johhan Rosenberg, Karl Saks, Maryn-Liis Rüütelmaa, Ruslan Stepanov ja Sigrid Savi lavastuses „Küsi minu kehalt” (eˉlektron).

4. Uurijana jälgin põnevusega teatrielu prominentsust eesti ühiskonnas tervikuna ja suudan ikka imestada: teatriteemad on arutlusel rahvusringhäälingu parimal eetriajal, populaarseimates kanalites ja suurimate päevalehtede juhtkirjades. Suurt tähelepanu said teatrirahva piketid ning juba aastaid on meedia tähelepanu all era- ja munitsipaalteatrite rahastamine. Väliskolleegidega saab muudkui arutada, kuidas ja miks on võrreldes teiste maailma riikidega meil teatri positsioon ühiskonnas niivõrd esil.

5. Teatrikunsti mõtestava tegevusena sooviksin esile tõsta Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse ja Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia korraldatud konverentsi „Muusikateater ja muusika teatris”, mis toimus 2023. aasta oktoobris. Peaaegu esmakordselt tõsteti huvitavate sõnavõttude ja dialoogide vormis pjedestaalile muusika olulisus sõnateatris, samuti diskuteeriti erialase sõnavara üle ning omavahel kohtusid muusika- ja teatriinimesed.

Teiseks olid kõnesoleval hooajal olulised eetilised diskussioonid, mis vallandusid Tartu Uue Teatri lavastuse „Ants, Ants, Ants” ümber. Lavastuse mängimine lõpetati pärast esietendust, kui meedia vahendusel selgus, et lavastuse prototüübiks on olnud vägivaldne isik. Tunnustust väärivad teatritegijate selged sõnumid ja arut­elu sel teemal. Teatriuurija jaoks jagub mõtteid: millest-kellest ja kuidas võib või ei või kunsti teha.

6. Kas Eestis on teatrit liiga palju? Teatriuurijana sooviksin ma tõepoolest, et kvantiteedi asemel väärtustataks kvaliteeti. Et tegijad saaksid tõepoolest oma loomingu tegemisel süveneda, keskenduda. Suurte teatrite puhul on riigil teatavaid hoobasid mõjutamaks seda, kas näiteks 12 uuslavastuse asemel võiks välja tuua kaheksa lavastust hooajal. Kuid vaba turu ja demokraatia tingimustes ei saa mitte kuidagi piirata teatritegemist kui sellist — kui keegi tahab luua oma trupi, siis tal on selleks tuline õigus. Ja teatrihullud eestlased löövad oma teatrikülastuste hulgaga aina uusi rekordeid. Tuletan meelde, et 2023. aastal toimus Eestis üle 1,3 miljoni teatrikülastuse.

7. Soovin esile tõsta kolme festivali, mis kõnealuse hooaja eriliseks tegid.

Esiteks, Jaanika Juhansoni eestvedamisel toimus 2024. aasta märtsis esimest korda festival „Erisuste erinevused”, mis keskendus puuetega inimeste ja kutselise etenduskunstide maailma seostele. Mitme päeva jooksul nägi ligipääsetavaid lavastusi, kus osalesid ka puuetega inimesed, toimus vestlusi kaasava ja ligipääsetava teatrikunsti teemal. Eesti liigub küll väga vaikselt, aga siiski kogu ühiskonda kaasava kunstikogemuse võimaldamise poole: rakendusteatri arendamise, kaasava ja ligipääsetava teatri mõtestamise ja tegemise on oma südameasjaks võtnud Keiu Virro ja Jaanika Juhanson.

Teiseks, kaasaegsete etenduskunstide magistritudengite lõpufestival „CPPM manifestal” 2024. aasta kevadsuvel. Rahvusvahelised etenduskunstnikud avardasid meie teatrimaastikul harjumuslikke ruumisuhteid, luues keskkonnaga aktiivselt ja mänguliselt suhestuvaid lavastusi Ida-Virumaa tuhamägedest läbi Pirita jõepõhja Läänemaa lossivaremeteni.

Kolmandaks, kõnesolevale hooajale paneb punkti Tartu Uue Teatri korraldatud kõikide kunstide festival „Hungerburg” Narva-Jõesuus augustis 2024. Meeldejääva atmosfääriga ruumi-, heli- ja visuaalkunsti plahvatus!

 

PILLE-RIIN PURJE:

1. Nimekirjas on lavastusi 297, neist on mul nähtud 92. Jälle on väga keeruline valida vastuseid küsimustele 1.–3., kuna tihti peitub neis ühisosa. Nimetan siin autorid ja lavastajad, ent pean tervikus oluliseks ka stsenograafiat, valguskujundust ja heliilma. Vastustes pole pingeridu, lähtun esietenduste järjekorrast.

Kütkestav tandem oma eriilmelisuses: Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipus” Eesti Draamateatris, lavastaja Tiit Ojasoo ning Sophoklese „Antigone” Vanemuises, tõlkija Anne Lill, lavastaja Priit Strandberg. Theatrumile tunnuslik, ainuline lavatekst: Georges Bernanosi „Karmeliitide dialoogid”, lavastaja Maria Peterson. Taasavastatud ja ajaga jahmatavalt hästi kokku kõlksuv algupärand: Toomas Suumani „Viimase öö õigus” (2013) ning Eili Neuhausi töötlus ja lavastus „Öö õigus” Alatskivil. Rõõmsalt üllatas commedia dell’arte vallatu vaimukas tõlgendus: Carlo Goldoni „Kahe isanda teener”, Kuressaare teater Oti mõisa õuel, dramaturgid Siret Campbell ja Sander Pukk, lavastaja Sander Pukk.

2. Nimetan kolme asemel viis. „Meie klass” Ugalas, autor Tadeusz Słobodzianek, tõlkija Hendrik Lindepuu, lavastaja Tanel Jonas — valus, ajatundlik üldistus, täpne tinglik stilistika. „Kurjus” Endlas, autor Jan Guillou, dramatiseerija Anne-Ly Sova, lavastaja Laura Jaanhold — sõnumi ja vormi kompromissitu koosmõju, selge sihtgrupi tunnetus, vaataja kujutlusvõime julge usaldamine. „Lõpp” Vanemuises, autor ja lavastusdramaturg Piret Jaaks, lavastaja Marta Aliide Jakovski — hingele vajaliku surmateema tundlik ja karge vahendamine. „Mäeküla piimamees” Endlas, autor Eduard Vilde, dramatiseerija Andrus Kivirähk, lavastaja Aare Toikka — eesti klassika igavene võlu, huumori ja traagika lahe põiming. „Süsteem” Ugalas, autor Ben Lewis, BBC kuueosalise kuuldemängu tõlkija, teatrile seadja, lavastaja Andres Noormets — raju, põnev, kaasakiskuv, tabavalt ajastatud.

3. Tundlik ansamblimäng, terviklik atmosfäär: Ugala „Meie klass”; Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus”; Endla „Tõde ja õigus V” (Tammsaare, dramatiseerija ja lavastaja Ingomar Vihmar); Eesti Draamateatri „Üks helevalge tuvi” (Elin Toona mälestuste põhjal, autorid-lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma). Ja meenutades vana head ankeeti: osatäitmised, mida ei raatsi tunnustamata jätta. Fatme Helge Leevald — Mari („Mäeküla piimamees”). Meelis Rämmeld — Tõnu Prillup („Mäeküla piimamees”) ning ekstrasugestiivne ekraaniroll Kaur Lõvi („Süsteem”). Taavi Teplenkov — Kreon („Vend Antigone, ema Oidipus”). Nils Mattias Steinberg — Erik Ponti („Kurjus”). Liina Olmaru — kloostri ülemõde, ema Jeesuse Henriette („Karmeliitide dialoogid”). Riina Maidre — Anna (Ingmar Bergmani „Erakõnelused” Eesti Draamateatris, lavastaja Madis Kalmet). Markus Habakukk — isa Welsh (Martin McDonaghi „Üksildane lääs” Kuressaare teatris, lavastaja Üllar Saaremäe) ja Pantalone („Kahe isanda teener”). Rait Õunapuu — Jan („Süsteem”). Aivar Tommingas — Kreon („Antigone”). Kolme põlvkonna vaprad naised liigutava koondportreena: Teele Pärn — Elin, Britta Soll — Ema, Kaie Mihkelson — Vanaema („Üks helevalge tuvi”). Alo Kõrve — George (Edward Albee „Kes kardab Virginia Woolfi?”, lavastaja Andrus Vaarik, Skene Katus Kunstile, Jaanihanso Siidrivabriku saalis).

4. Kõige elavamat, rahutut ja samas rõõmsat sisemist poleemikat ning küsivaid mõtteid teatri tulevikust tekitas minus EMTA lavakunstikooli XXXI lennu manifest-lavastus „Ei usu!” (Von Krahli teater, lavastaja Juhan Ulfsak).

5. Mihkel Muti „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg”.

6. Uuslavastusi on ju üle mõistuse palju, spontaanne vastus oleks: loobuda keskpärasusest. Aga nagu ütles tabavalt Velvo Väli taskuhäälingus „Teatrist Nuutrumiga” (NB! sisukad vestlusringid), ei tee keegi tahtlikult kesist lavastust. Eluliselt tähtis on, et elementaarne dialoog üldse tekiks, aga see on ajaliselt juba järgmise ankeedi teema.

7. Meele teeb mõruks, lausa ärritab, kui totaalselt oleme tühistanud Betti Alveri väärika luulesõnumi „Mis varjus ei valmi, on tühine”. Täiesti mõõdutundetu ette- ja ülekiitmine teeb teatrisündmusele kurja, võimendab ebatervet umbusku, kardetavasti toob teatrisse ka üksnes prestiižist lähtuva vaataja. Ja publiku matslikkus on endiselt terav teema.

Mind paneb viimasel ajal muretsema üks uutmoodi muster teatri ja vaatleja/kriitiku suhetes: teater seostab kutse (esi)etendusele tingimata vastukaja avaldamisega. Oleneb muidugi kutse toonist, aga kas ei ohusta selline hoiak teatrivaatlust kui avaramat, elukestvat protsessi? Või on mu skepsis põlvkondlik eripära ja nooremad kirjutajad mõtlevad hoopis teisiti?

 

HELEN PÄRK:

1. „Vend Antigone, ema Oidipus (Eesti Draamateater), „Me peale ülalt jälle paistsid tähed (Ugala), „Novecento” (Tallinna Linnateater).

2. „Rahamaa” (Eesti Draamateater), „Eisenstein (Eesti Draamateater), „Kabaree” (Estonia).

3. Kersti Heinloo — „Aja oma atra läbi koolnute kontide” (Eesti Draamateater). Riina Maidre — „Erakõnelused” (Eesti Draamateater). Jan Ehrenberg — „Novecento”. Peeter Jürgens — „Meie klass” (Ugala).

4. Peeter Jalakas — Tartu Ülikool, vabade kunstide professuuri kursus „Tajumise kunst ja kunsti tajumine Sigismund von Krahli reaalsusteoorias”, huvitav ja väga intrigeeriv loengusari Sigismund von Krahli elufilosoofiast, motiividest, loometehnikast, kunstiarusaamadest ja käivitavatest allusioonidest.

5. 2023. aasta Reet Neimari nimelise kriitikaauhinna žürii vestlusring „Paraja pähkli lahkamine” (Teater. Muusika. Kino 2024, nr 7–8).

Kuidas Vahur Keller läbi raskuste eduka teatri üles ehitas. „Tundsin, et kui siia pingile istun, siis enam ei tõuse…” (Eesti Päevaleht, 16. III 2024).

6. Eestis ei ole liiga palju teatrit, iga tegija leiab oma publiku. Kuid kui publik ja tegija ei saa kokku, siis on põhjus kusagil mujal — kasinas reklaamis, halvasti ligi pääsetavas asukohas või on tegija publiku usalduskrediidi ära kasutanud. Kõrgel tasemel teatrikogemus peaks jääma kättesaadavaks ka väiksema sissetulekutega inimestele, juba ainuüksi sellepärast, et kultuurimaastikul ei võtaks võimust soodne laadajant (odav aseaine teatrinälja kustutamiseks), millel pole kvaliteediga mingit ühisosa, kuid kus tegijate kulud hoitakse minimaalsed ja saadavad tulud maksimaalsed.

7. Teatripiletite hinnatõus viimase aasta jooksul on olnud jahmatav, samal ajal on mõningatele lavastustele piletite saamine muutunud omaette spordialaks. Võib-olla oleks teatritel aeg küps hakata müüma hooajapileteid, et neil, kes vaatavad sügavast teatrihuvist ära kõik hooaja uuslavastused, oleks piletite ostmisel väike eelis nende ees, kes tulevad vaatama ainult ühte-kahte lavastust, mis tõusevad populaarsuse edetabelite tippu ja mille eest ollakse valmis teatripiletite järelturul maksma juba hämmastavaid summasid.

 

JOHANNA RANNIK:

1. Sel hooajal jätkus (ja pakun, et jätkub kindlasti ka edaspidi) dramaturgirolli olemuse laienemine. Näeme sageli, et lavastuse juures on tegutsenud „dramaturgiline tugi” või muu sarnane, veidi umbmääraste tööülesannetega inimene. Aprillis aset leidnud teatriagentuuri teemapäeval „teater | tulevik” avati seda omajagu, aga lühidalt kirjeldab tuleviku dramaturgiat postdramaatilisus (kui mitte üdini, siis kas või vormiliselt), koosloome ja lavastusspetsiifilised kohustused (teisisõnu, dramaturg võib mõnikord tegeleda ka trupi hingehoiuga). Dramaturgia ja dramaturgi mõiste avardumine on avanud ukse ka uutele, teistsuguse taustaga etenduskunstnikele ja autoritele. Rohkem valdkondadeülest koostööd!

Päevakajaline dramaturgia jõuab sõnateatri lavale teadupärast väikese viivitusega, aga näiteks kliimamuutused (Ugala „Kahe laine vahel”, lavastaja Taago Tubin, dramaturg Ian Mea­dows, lavastusdramaturg Priit Põldma) ja nõusolek (Linnateatri „Nõusolek”, lavastaja Taago Tubin, dramaturg Nina Raine) on teemad, mille puhul julgen garanteerida, et need kõnetavad ka üle- ja üleülejärgmisel hooajal. Need ei too kahjuks sugugi alati saale täis, aga loodetavasti nähakse sellise dramaturgia kaasamise (ja säilitamise) juures suuremat pilti ja teatri ühiskondlikku mõju.

Sel hooajal esietendus lühikese vahega ka kaks surmateemalist lavastust: Musta Kasti „Surm” (lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Mehis Pihla) ja Vanemuise „Lõpp” (lavastaja Marta Aliide Jakovski, lavastusdramaturg Piret Jaaks). Kas on Venemaa sõda Ukraina vastu (siinkohal märgitagu teenitult ära „Eisenstein”, lavastaja Julia Aug, dramaturg Mihhail Durnenkov) või koroonapandeemia meid järsku eksistentsialistlikumaks teinud või oli elu (ja selle lõppemise) aus ja tõsine mõtestamine meie kui usuleige rahva jaoks kõigest aja küsimus?

2. „Rahamaa” puhul on raske täpselt aru saada, mis tegi sellest hooaja ühe suurema teatrisündmuse (peale viimase aja üldise Draamateatri-vaimustuse, mis tagas juba eos publikumenu). Suveteatrist oleme harjunud eeldama, et näeme väiksemastaabilisi, valitud kohtades etenduvaid tükke, mis on sisult enamasti kerged ja helged, ning suure eelarve ja trupiga meelelahutuslikke rahamasinaid. Aga „Rahamaa” ei olnud palagan, ei olnud ka helge, kuigi suurejoonelisuse juurde võib linnukese teha küll — laval oli enamik Draamateatri trupist, saalinurgas orkester, valgus- ja videolahendused ületasid kvaliteedilt väga paljusid kohalikke filme ja sarju (mis on omaette mõttekoht). Kuigi ma tahaksin, et minu vastus oleks vähem tavapärane, oli „Rahamaa” minu jaoks paratamatult üks hooaja mõjuvamaid lavastusi ja seda kahel põhjusel. Esiteks Mehis Pihla suurepärane dramaturgia, millest rääkisin ka juba veidi Sirbis suveteatrit kokku võttes — Pihla tekst kõnetab sügavalt ja isiklikult, kuna koondab endas ühe põlvkonna võitlust oma identiteedi eest ja sotsiaalmajanduslikku traumat (kuigi see põlvkond ise vaikiks viimase ilmselt maha). Teiseks Maria Fausti muusikaline kujundus — Fausti suure fännina olin kindel, et sisust olenemata jään muusikaga rahule. Kuna Draamateater näib olevat hakanud usinalt merch’ile mõtlema, käin välja idee, et enne jõule võiks see soundtrack lõpuks ka plaadile jõuda.

Jakovski ja Jaaksi „Lõpus” on kõik nii täpselt doseeritud, väheseks võetud, et esile saavad tõusta näitlejatöö ja tekst. Eriti kiidaks valguskujundust, mis, nagu ka lavakujundus, pärineb Kristjan Suitsult. Lähikaadrid lavapartneritest, mida näitlejad ise kaameraga ekraanile manavad, meenutasid Suitsu tööd Linnateatri „Inimese hääles” — tookord olid lähivõtted võimalikud küll seetõttu, et etendust sai laivis arvuti tagant vaadata.

Ja midagi hoopis teistsugust, aga samavõrd eredat pakkus „Tundmatute asjade mets” Tartu Uues Teatris, üks hooaja suurimaid üllatajaid. Siingi on sattunud kokku mitu head elementi, mis üksteist täiendavad: lavastusel on küll autor, lavastaja ja kunstnik ühes isikus (Andreas Aadel), ent dramaturgia sündis trupi ühisloomena. Muusikalise kujunduse autor on Kirill Havanski, kes on koos Grete Jürgensoniga ka ise laval. Jürgensoni ja Havanski lavaline klapp, deadpan-absurdistiilis mäng ja mänguline, üle pika aja üllatav lavakujundus on suur tugevus, aga tundub, et see lavastus nõuab ka spetsiifilist publikut, kelle vastuvõtuvõime pealt mängida. Mul õnneks saalikaaslastega vedas — meenub, kui tore on kogu publikuga samal ajal samade asjade peale naerda.

3. Vanemuise „Lõpp”, eeskätt Külliki Saldre suurepärane roll. Tartu Uue Teatri „Ma jään kaevu juurde igavesti jooma” — Ene Mihkelsoni luule põhjal sündinud eksperimentaalne, isegi transgressiivne lavastus (autorid-lavastajad Maret Tamme ja Joosep Susi), millel oli meeldejääv kunstnikutöö (kunstnik Arthur Arula) ning täieliku kohaloluga trupp (Grete Jürgenson, Johanna Vaiksoo, Ragnar Uustal ja liiga vara lahkunud Ekke Hekles). Eesti-Sloveenia ühislavastus „Fun Fact” (auto­rid Branko Jordan, Katarina Stegnar, Primož Bezjak, Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner) — kanutilikult iroonilise maiguga näitlejatöö, võõritusefekti loov lavakujundus ja poliitiline dramaturgia, mis ei vaju õpetlikuks ega pateetiliseks. Ja viimaks Linnateatri „Metazoa” tervik, mis on kaugelt liiga vähe tähelepanu saanud — magus ja meeldejääv kunstnikutöö (Kadi Sink ja Joel Väli), tabav helikujundus (Arbo Maran ja autor-lavastaja Markus H. Ilves) ning mõnusalt üle võlli ansamblimäng (Simo Andre Kadastu, Jan Ehrenberg, Maris Nõlvak).

5. Skandaal lavastuse „Ants, Ants, Ants” ümber on mõtlemapanev näide sellest, kuidas teater väljub oma tavapärasest kontekstist ja saab meediasündmuseks, millesarnast keegi ilmselt ei kadesta. Kas teatril on piirid? Milline on teatri sotsiaalne vastutus? Kas toimunut peaks käsitlema eraldiseisva juhtumina ja teatrikeskselt või osana laiemast sotsiaalpoliitilisest murrangust, mis Eestis lähisuhtevägivalla teemal praegu aset leiab? Kas „Antsul” oli kestev mõju (teatrites, kultuurivaldkonnas, ühiskonnas…) ja kui, siis milline? Veel oleks vist vara öelda.

6. Ma tunnen, et reedaksin endas midagi fundamentaalset, kui nõustuksin täiendavate täpsustusteta väitega, et Eestis on „liiga palju” teatrit — see tundub liiga üldistav ja ebaõiglane. Me ju ei ütle, et Eestis on liiga palju kirjandust, olgugi et (vabandust) saasta on nii müügiedetabelites kui ka lõpumüügi riiulites pidevalt. Sest kes oleme meie, et eneseväljendust keelata või piirata? Jah, riiklikku rahastust ei saa praeguse truppide ja projektide hulga puhul kaugeltki piisavalt anda ja kahjuks tähendab see, et mõned teatrid ei pruugi lähitulevikus enam tegutseda. Olin aasta esimeses pooles tollase teatrinõuniku praktikant ja sain tänu sellele kõrvalt näha, kuidas rahastusprotsess käib ning kuidas teatrite hindamine — olemuselt ju suuresti subjektiivne asi — hõlmab palju ka toorest statistikat ja valemeid. Meie valdkond on tolle paljususe juures ikka piisavalt väike, et saada otse suhelda kõigi nende nn plikatirtsude ja kluttidega, kes arutelulaua taga on, ja ma ei tahaks täna eriti nende kingades olla. Rahastusdiskussiooni oleks pidanud praeguses mastaabis pidama (avalikult) juba aastaid tagasi (sest olukord pole ju sugugi uus). Mulle tundub aga, et lõpuks kuulatakse lisaks sõnateatrite näitlejatele ka tantsukunstnikke ja vabakutselisi laiemalt. Kui vaid meediagi paneks rohkem rõhku sellele, et kõrgharitud kultuuritöötajate eest seistes räägime me kuraatoritest, etenduskunstnikest, kirjandustoimetajatest, produtsentidest jpt, kelle puhul „nende etendustele ei saa ju pileteidki” või „aga nad on ju kogu aeg „Õnnes”” lihtsalt ei päde.

7. Üks rõõm: käisin sel suvel Yale’is Balti Uurimuste Edendamise Ühingu (AABS) konverentsil rääkimas eesti identiteedipoliitilisest dramaturgiast ja tuli välja, et eesti teater (sh dramaturgia) pakub rahvusvahelisele publikule väga suurt huvi (kusjuures kuulajate seas polnud üksnes teised teatriuurijad). Olen väga tänulik, et Eesti Teatri Agentuur pidevalt selle nimel töötab, et meie dramaturgia välismaa huvilisteni jõuaks.

Üks vihastav asi: see, et lahmimist ja emotsioneerimist on liiga palju ja millegipärast jäävad alatihti ette 1) noored ja 2) naised, kes on end oma valdkonnas lühikese ajaga kõigiti tõestanud. Kirtsutan küll mõnikord tagantjärele nina, kui olen mõnes sõnavõtus naiivsena või ilutsevana kõlanud (ja kindlasti teen seda edaspidigi), aga kas pidevat vaenulikkust ka hiljem kahetsetakse? Kõige häirivam on sealjuures, et sisukaid dialooge või debatte sellistel teemadel nagu teatrikriitika või noorte kaasamine otsustusprotsessidesse võiks olla palju rohkem kui praegu (ma ei pea enam järge, mitu korda olen kutsunud üles kriitikute ja teatritegijate vahelisele vastastikusele tagasisidestamisele), aga kui sõnavõtus domineerib ad hominem, on lõpptulemus mage.

Üks kimbatust tekitav asi: miks on järsku igas teises lavastuses kaamera ja ekraanid? Tahaks öelda, et see on „Macbethi”-efekt, aga tegelikult algas see trend juba tükk maad varem. Nii mõnelgi puhul on see põhjendatud lavastuslik võte ja pakub teatriuurijale mõtteainet, aga kui keegi teadlikum inimene seda suundumust kuskil põhjalikumalt avaks, oleksin väga tänulik. Kas see on lühiajaline moeasi, mis teatriajaloos jääb iseloomustama 2020. aastaid, või peaksime varsti teatriauhindadel eraldi kategooriana ka režissöörid välja tooma?

 

KAUR RIISMAA:

1. Kõige rohkem jäid silma moodsa ja iidse, oma ja võõra klassika lavastused. Oli suuri teemasid, nagu lõpp ja surm, inimese roll eri ruumides, rannas ja pangas, aga käsitlused, vastused olid leidlikud ja stambivabad.

2. „Hungerburg 2024” tervikuna, idee ja kunstiline tase. „Tõde ja õigus V” Endlas. „Aja oma atra läbi koolnute kontide” ja „Rahamaa” Draamateatris.

3. Ragne Pekarevi Ismene ja Euridike lavastuses „Antigone”. Mina ise lavastuses/installatsioonis/lavastuslikus installatsioonis „Mann und Licht”.

4. „Hungerburg 2024”.

5. „Teatrielu 2023”. Tartu Uue Teatri lavastuse „Ants, Ants, Ants” ümber tekkinud mõttevahetus.

6. Ma ei usu, et saaks öelda: teatrit on liiga palju. Võrreldes millega? Kas äkki kirjandust on ka liiga palju? Kas eesti muusikat on parasjagu, võrreldes teatri ja kirjandusega? Või filmiga?

Tajun, et kultuur muutub järjest rohkem mingiks eraldiseisvaks nähtuseks, millel justkui poleks ülejäänud ühiskonnaga mingit seost. Märgiline on värske inimarengu aruanne, milles noore inimese „sotsiaalne kontekst” määratletakse perekonna, eakaaslaste, kooli ja laiemate ühiskondlike süsteemide kaudu, nagu haridus, tervishoid, poliitika ja majandus. Selle teksti põhjal hinnates areneb Eestis elav inimene suurepäraselt ka ilma kultuurita. Noh, depressioon muidugi on, ülekaalulisus ka, aga ta areneb.

Tihti tundub, et kultuuri roll on olla olemas selleks, et meil oleks mingigi alus pidupäeval tsiteerida juba auklikuks tsiteeritud põhiseaduse preambulit. Me meenutame 19. sajandi baltisakslastest estofiile, kes kokku saades räägivad eesti keeles eesti kultuurist, muu elu, päris elu, riigi juhtimine käib aga teistel eesmärkidel ja teistes keeltes, olgu või kantseliidis.

Selles kontekstis saab uuesti küsida, kas teatrit on liiga palju. Ei ole palju ega vähe, teater (jne) on aga ühiskonnas kuidagi… vales kohas. Teatris käiakse, raamatuid ostetakse, kuid kultuuri roll ühiskonna eri valdkondi koos hoidva, ühendava, valdkondade vahel teavet vahendava meediumina väheneb kiiresti.

Arutelu saab alata küsimusest „Mis eesmärgil meile eestikeelset kultuuri tarvis on?”. Või „Milline on eesti kultuuri roll Eesti elus?”. Ja sellele küsimusele tuleb vastata ausalt, mitte preambuli abil.

 

HEILI SIBRITS:

1. Teatrit on väga palju, kas liiga palju, sellele ühest vastust anda on peaaegu võimatu. Kes ja kuidas saaks vabas riigis keelata inimestel teatrit teha? Olen selliste keeldude ja piirangute tuline vastane. Pealegi, paljusus pole sugugi paha, kõike ei peagi vaatama ka kõige suuremad teatrisõbrad.

Minu jaoks on põletavaim küsimus ikkagi küsimus rahastamisest — milliste erateatrite/vabatruppide tegemisi tuleks toetada riigilt saadava rahaga, olgu selleks siis kultuuriministeeriumi rida või kultuurkapitali suts? Praegu kehtiv uus rahastamismudel on kaugel täiuslikkusest ja annab aimu riigi (uuest) kultuuripoliitilisest suunast — kui teatritegijana tahad kasutada maksumaksja raha, siis vali riigiga seotud sihtasutus oma ideede elluviimise paigaks!

Kui selline hakkab olema riigi teatripoliitika, siis tuleb see selgelt välja öelda ja läbi tuleb arutada, kas ja kuidas need sihtasustused peavad oma uksi avama. Kui palju peaks olema suurtes majades seda otsingulist teatrit, lavastusi, mille publikuarv on väike ja mis ei too raha eelarvesse, vaid vastupidi, viivad välja; kas nn riigiteatrite palgaliste arvu tuleks siis vähendada jne. Oletame, et Rakveres tekibki selline laboratooriumteater — huvitav, kui paljud pealinlased viitsiksid sinna sõita väljaspool „Baltoscandali” perioodi? Rakvere on siin toodud juhusliku näitena, tegelikult näitavad ju Paide teatri ponnistused suurepäraselt ära, milline väljakutse on teha väljaspool Tartut ja Tallinna teatrit, mis pole kõige klassikalisema ambitsiooniga. Põnevat arutelu on siin küllaga!

Kui teatri rohkusest rääkida, siis jätkuvalt pean probleemiks, et väärt lavastused lähevad sageli kiiresti mängukavast maha, eriti nn erateatrites-eraprojektides. Seda tingib praegune rahastusmudel, mis soosib esietendusi, aga mitte pikaajalist etendamist.

Küsimus, mida keegi väga küsida ei taha, on Vene teatri sellisel kujul/mahus Tallinnas tegutsemine: kas ja kui palju me peaksime maksumaksja raha sinna ikka suunama? Sama põletav küsimus, millest rääkimine on tabu, on Rahvusooper Estonia juurde­ehituse sisuline küsimus: millist oope­rikunsti ja balletti meil vaja on, kes seda peaksid tegema ja mida see kõik rahaliselt tähendab. Estoniaga haakub ka Vanemuise küsimus: kas oleme nii rikkad, et tahame hoida mõlemas majas tantsukunsti ja muusikateatrit just sellisel kujul, või oleks siiski aeg avada mõlemad majad ka kaasaegsemale tantsukunstile, mis viskleb väga suurtes raskustes.

Tahan väga loota, et uuendatud rahastamismudelis leitakse lahendus Tallinna Linnateatri küsimusele, sest totter on olukord, kus teater saab oma unistuste saali, aga raha ei jätku enam etenduste andmiseks. Tallinna linn ja kultuuriministeerium peavad leidma jätkusuutliku lahenduse. Ootan ka seda, et Linnateater saaks kunstilises mõttes taas jalad alla, sest üleminekuaeg on kaua kestnud — seal on jätkuvalt väga ägedaid asju, kuid tervikuna oma nägu puudub.

Mulle teeb muret teatripiletite hind, oleme üsna pea jõudmas piirini, kus teater muutub paljudele veelgi kättesaamatumaks.

Lõppevast teatrihooajast jäi mul üks lavastusprojekt hinge kriipima — „Hungerburg 2024” jäi mul nägemata ja sellest on tohutult kahju, sest kahtlemata oli tegemist tähelepanuväärse teatriteoga.

Üldiselt saan pidada vaadeldavat perioodi tugevaks, sest mul on õnnestunud osa saada lavastustest, mis kõik on mind ühel või teisel moel kõnetanud. Läbikukkumisi on vähe.

Aasta tipp oli „Vend Antigone, ema Oidipus” — terav ja täpne lavastus, kus näitlejatööd, muusika, liikumine, kostüümid jms olid kõik absoluutselt paigas. Aga ennekõike oli see meie aega ja ilma kokku võttev teatritöö.

On rõõmustav, et teinegi tähelepanuväärne lavastus tuleb Eesti Draamateatrist. „Rahamaa” oli meelelahutuslikum, kuid mitte vähem oluline. Hindan professionaalset teostust ja Eesti lähiajaloo käsitlemist, aga ka muusikalist kujundust ja näitlejate mängu ning kaameratööd. Väga õnnestunud töö.

Kolmandana toon välja Kanuti Gildi SAALi „Fun Facti”, mis oli täiuslik näide publiku kaasamisest, väga täpselt välja mõõdetud „juhuslikkusest ja ükskõiksusest”, millega vooliti publiku meelsust kergelt ja mänguliselt. Meisterlik manipulatsioon, suurepärane teater, kus nihutati taas arusaamist, mida teatrikunst võib endast kujutada.

Eraldi rolle, lavastajaid, muusikalisi kujundajaid või kunstnike töid välja ei hakka tooma, sest palju on olnud huvitavat ja head.

 

ENN SIIMER:

1. Minu vaieldamatu lemmik oli Tadeusz Słobodzianeki „Meie klass” Ugalas. Nii dramaturgia, lavastuse (lavastaja Tanel Jonas) kui ka näitlejate mängu terviklikkuselt. Dramaturgilise materjali ja uudse teema poolest köitis Mihhail Durnenkovi „Eisen­stein”, mille tõi lavale Julia Aug Eesti Draamateatris. Dramaturgilise materjali ja lavastusliku terviklikkuse poolest tõstaksin esile ka Eero Epneri ja Juhan Ulfsaki loodud lavakooli diplomilavastust Von Krahlis „Ei usu!”.

2. „Meie klass” Ugalas, Mati Undi „Vend Antigone, ema Oidipus” (lavastaja Tiit Ojasoo, muusikaline kujundus Anne Türnpu) Eesti Draamateatris. Videoelemente kasutatakse lavastustes sageli, kuid valdavalt vaid illustreerivalt. Siin tõstaksin esile huvitavalt ja kujundit loovalt lahendatud videokujundust (Margo Siimon) Ugala lavastuses „Koju” (autor Kadri Lepp, lavastaja Tanel Ingi).

3. Ansamblimängu lavastusliku lahenduse ja näitlejate mängu poolest oli teistest üle Eesti Draamateatri „Vend Antigone, ema Oidipus”.

Janek Vadi osatäitmised Ugalas on alati huvitavad. Tema tööd mitmetes lavastustes, viimati Abi Morgani „Pikse jälgedes” (autor ja lavastaja Karl Koppelmaa). Meelde jäi Britta Solli traagilise koega üllatuslik kõrvalosa, Vene spioon Zoja Soboleva Eesti Draamateatri „Eisensteinis”.

Katrin Pärna Elva LendTeatris mängitud nüansirikas Naine (Anna roll Tim Jansoni näidendis „Erik ja Anna” Jaak Alliku lavastuses).

Heal tasemel ansamblimänguga lavastuse näitena võiks tuua Endla „Ri­chard III tagasituleku kell 9. 24 saabuva rongiga” (autor Gilles Dyrek, lavastaja Ingomar Vihmar).

Teravmeelse ja sisuka dramaturgilise lahenduse, aga kindlasti ka Lauri Kingi peaosatäitmise poolest tõusis esile Urmas Lennuki interpretatsioon Oskar Lutsu saatusest (TeMuFi suvelavastus „Oskar Luts ehk Laul igavesest õnnest”).

4. Kui eredaim, siis kindlasti juba märgitud „Vend Antigone, ema Oidipus”.

5. Teatritekstina on mind jäänud möödunud aastatest kummitama Lembit Petersoni aegadeülene, Madis Kolgale antud intervjuu, mis ilmus 2020. aasta detsembris ja 2021. aasta jaanuaris ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Kuid mulle näib, et ka alles neil päevil Sirbis (15. XI 2024) ilmunud austria lavastaja Milo Rau artikkel „Kuidas vastupanu osutada?” on eesti teatri aktuaalsete probleemidega seoses kauakestva toimega.

6.–7. Tohutult suur uuslavastuste hulk on paratamatult toonud kaasa selle, et meie teatrit nii andunult armastav publik jaguneb järjest rohkemate lavastuste vahel, mis on iseenesest väga tore. Kuid selle kõrvalnähtusena on üha vähemaks jäänud selliseid lavastusi, mis on populaarsed ja ühendavad inimesi ühiskondlikult oluliste ja aktuaalsete probleemidega. Kriitikudki näevad enamasti (kui neil pole just žüriiliikmena otsest kohustust vaadata kõiki lavastusi) vaid „üksikuid tordilõike”, tort tervikuna jääb aga hoomamatuks.

Vähe on selliseid, kogu ühiskonda erutanud lavastusi, nagu seda olid 1980. aastatel „Neljakuningapäev”, „Pilvede värvid” või ka „Armastus kolme apelsini vastu”. Neist esimest nägi tsensuuri vahelesegamise tõttu küll vaid tagasihoidlik hulk inimesi, kuid Eesti ühiskonda ühendav potentsiaal oli neil lavastustel ilmne. Need olid lavastused, millest rääkisid kõik ja millest räägiti kõikjal. Lavastused, mis lõppkokkuvõttes „muutsid maailma”, isegi siis, kui tegemist oli, nagu „Kolme apelsini” puhul, (justkui) pretensioonitu komöödiaga. Ka nüüd tahavad kõik ära näha sellised lavastused nagu juba mitu aastat tagasi lavale toodud „Lehman Brothers” või ka „Café Théâtral”, kuid need menutükid vaimustavad inimesi pigem suurepärase lavastuse ja näitlejate võimsa mängu kui ühiskondlike, kõiki ühendavate  probleemidega.

 

VALNER VALME:

1. Ma ei saa nimetada säravaimaid, sest kindlasti kõike säravat ma pole näinud. Aga enim jäid meelde Ojasoo ja Semper. Seekord eraldi. Kõige võimsam sündmus oli Tiit Ojasoo Mati Undile ja antiikkultuurile toetuv „Vend Antigone, ema Oidipus” Draamateatris. Tasemel teostus ja õnnestunud näitlejatööd niikuinii (mitte et see oleks endastmõistetav), aga rabas see, kuivõrd erinevatest registritest koorus välja vankumatu tervik. (Ja rabas ka see, et miski suudab ikka veel teatris rabada.) Elu ju pole ka ainult komöödia, draama või tragöödia, kõik on segi. See segadus ongi tervik. Miks mitte ka kunstis. Pluss asjaolu, et tuhanded aastad inimkonna ajaloost fokuseeriti üheks täpikeseks universumis: me oleme iga päev erinevad ja tuhandeid aastaid samad.

Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida” esitab oma versiooni Kurt Vonneguti „Tšempionide einest”. See viis mõtted sellisele asjale. Eesti inimesed on muutunud üldiselt viisakaks, kenaks, korrektseks, on aru saadud, et teatud joone taga on teistsugused inimesed, teiste huvide ja isegi nahavärviga, et naised pole meestest kehvemad. Raudse eesriide taga maganud tolerantsus on avatud piiride ja interneti puhul vaid mõne aastakümnega ärganud. Aga kas pole koos pesuveega ka last ennast ehk iseloomu aknast välja visatud? Sotsiaalmeedia ja poliitkorrektsuse ajastul on kohutavalt tähtis, mis mulje keegi teistele jätab. Vaadake, inimene, kes peab seda tähtsaks, jätab enamasti nõmeda mulje. Lisaks muudele tähendustele söövitab lavastus mõnuga seda tühja, õõnsat muljet ning silmakirjalikkuse ja pealiskaudsuse võidukäiku.

2. Eelnimetatud kaks. Mõlema puhul tuleb lisaks esile tõsta veel maksimalismi. Minnakse lõpuni välja, ei kardeta, et kui ei tee „maitsekalt” või „tuttavalt”, siis mõni ehmub.

Kolmandaks tõstaks esile Kanuti Gildi SAALi Eesti-Sloveenia ühistööd „Fun Fact”, kus Eesti poolelt on esindatud Juhan Ulfsak, Mart Kangro ja Eero Epner. Selle kohta on kuuldunud isegi arvamusi, et see pole teater. Mulle meeldib teater, mis mõne koha pealt polegi nagu teater. Kust siis veel teatrivälja laiendada? Muidu jäämegi vene klassikasse kinni — mitte et seda ei saaks hästi teha, nagu uuel hooajal täiesti hiilgavalt näitasid Lauri Lagle ja Ekspeditsioon „Leviaataniga”, mis tugineb osalt Tšehhovi „Kirsiaiale”, aga see on järgmise ankeedi teema. „Fun Fact” on viktoriin, mis kokkuvõttes küsib fun fact’ide asemel teisi ja tähtsamaid küsimusi, mis meelelahutusjanuses rängas argielus nende lõbusate, viktoriinilike, mõttetute, kontekstist välja rebitud faktikeste varju jäävad. Samas näitab see ka, et suured ja tähtsad küsimused pole sageli üldse nii tähtsad, sest mõni puri kistakse lavastuses oma harjumuspärasest mastist alla.

Üks eredamaid elamusi on ka Ugala „Head lapsed”, mida nägin jaanuaris 2024, aga mis tuli lavale kevadel 2023 ehk eelmise ankeedi aegu. Nii juhtub mul tihti, kui teater ei toimu ühes minu kahest kodukohast: Valgemetsas või Tallinnas. Jään ankeedi jaoks hiljaks.

3. Gert Raudsep „Vend Antigones” mängib laial skaalal, lahtiselt, aga täpselt. Sinna sekka mahub üle istmeridade kõndimine, mis võiks olla pelk akrobaatiline saavutus, aga publiku vahel turnides rolli jääda on kindlasti keerulisem, kui laval olles.

Taavi Eelmaad on liiga harva laval näha, aga iga tema ilmumine on endiselt jõuline. On näitlejaid, kes astuvad lavale ja kõigil jääb suu ammuli, sest persoon on end kehtestanud pelga saabumisega. Õnneks saabub ta viimastel aastatel muusikalis-dramaatilise kosmilise kabaree „Apparatus & Apparata” raames, millest vaadeldavast perioodist võiks esile tõsta „A Mon Seul Desiri”. Neil tuli plaat ka, muide.

4. Maria Metsalu „Kultuur” Kanuti Gildi SAALis (ja sellest väljas) ei ole selles mõttes midagi uut, et teater läheb viimastel aastatel sageli lavalt ära, tänavatele või isegi rongide ja bussidega sõitma. Seda teeb isegi suveteater! Metsalu lavastuse huvitavaim episood oli just toalille osa: inimese elu on paratamatult kultuur ja isegi kui seda piisavalt ei rahastata, kasvavad selle õied ka läbi mõistmatuse asfaldi.

5. tY/ra Productionsi kultuurikriitika on värskendav, kuigi ma pole nendega tihti nõus. Aga liiga kikilipsustatud on eesti kultuurikriitika küll, sest kriitikud on sageli kritiseeritavate sõbrad või isegi autorid ja üldse, misasja. Ma ise olen samuti kultuurikriitikuna kohati pehmeks jäänud, sest tahan kirjutada asjadest, mis on minu veregrupp, ja ei taha kirjutada asjadest, mida peaks maha tegema. Türa, võtke see kaldkriips sealt vahelt ära.

6. Gert Raudsep on ju ise öelnud, näiteks vastuses Rein Langile, et see teatri liigse paljususe jutt on absurd. Minu seisukoht: kuidas saab keelata inimestel teatrit teha? Enamikku sellest ei rahasta ju riik või siis rahastab näpuotsaga. Kuidas saab üldse küsida, kas on liiga palju teatrit. Miks ei küsita, kas meil on tänavatel liiga palju autosid või kas meil on poes liiga palju leivasorte.

Üldkokkuvõttes tuleks eriti erateatreid rohkem toetada. Kultuur on ka julgeolek, aga seda ei julge poliitikud enamasti öelda, sest kardetakse, et Maalile maalt ei meeldi selline sofistikeitid jutt. Aga meeldib küll, väga meeldib! Pealegi pole Maalit maalt olemas. Ma tean, ma elan maal.

7. Kas tervitada saab?

 

EIKE VÄRK:

1. Kodumaisel algupärasel dramaturgial on praegu head ajad. Meie teatrimaastikul tegutseb teatritekstide loojatena mitmeid andekaid noori ja ka kogenenud autoreid, dramaturge. Tähelepanuväärseimaks sündmuseks vaadeldaval teatrihooajal oli Eesti pangandust raputanud rahapesuskandaalidest inspireeritud Mehis Pihla näidendi „Rahamaa” lavastus Draamateatris. Tegemist on mitmetasandilise, erinevaid tõlgendusvõimalusi pakkuva, süvitsi rahamaailma telgitagustesse tungiva, mõttetiheda teatritekstiga.

Priit Põldma ja Mari-Liis Lille võimekusest teatritekstide loojana kõneleb kultuurilooline, minevikku ja tänapäeva siduv dokumentaaldraama „Üks helevalge tuvi”.

Oluline dokumentaalse põhjaga teatritekst on Piret Jaaksi elu ja surma paratamatuse üle mõtisklev „Lõpp”, mille põhjal on Marta Aliide Jakovski loonud mõtlemapaneva lavastuse Vanemuises.

Head meelt valmistas uus kohtumine eesti kirjanduse ühe tüvitekstiga, Eduard Vilde romaaniga „Mäeküla piimamees” Andrus Kivirähki vaimuka, teravmeelse, nukkerkoomilise, klassika igihaljust ja tõlgendusvõimaluste paljusust tõestava lavateksti kaudu.

Rõõmustav on Mati Undi 2003. aastal esmakordselt Vanemuises esietendunud mahuka teatriteksti „Vend Antigone, ema Oidipus” (töötlus Sophoklese ja Euripidese antiiktragöödiatest) taas(l)avastamine Draamateatris.

2. Kolme parima, olulisima lavastuse hulka kuulub kindlasti Eesti Draamateatri suvelavastus Tartus kammivabriku tehasehoones, Mehis Pihla „Rahamaa” Hendrik Toompere jr-i suurejoonelises, terviklikus, mastaapses, fantaasiarikkas lavastuses. Lavastusterviku, sealhulgas efektse visuaalse lavapildi kujundamisel on oluline osa kogu lavastustiimil, kuhu lisaks autorile ja lavastajale kuuluvad kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Priidu Adlas, videorežissöör Ove Musting, koreograaf Eve Mutso, helikujundaja Lauri Kaldoja jt. Atmosfääri loomisel on oluline roll Maria Fausti originaalmuusikal tema bändi elavas esituses. Nauditav ja nüansirikas on Tõnis Niinemets Arturi keskses rollis. Meeldejääv on kogu värvikaid tegelaskujusid loov näitlejaansambel (Gert Raudsep, Karmo Nigula, Inga Salurand, Nikolai Bentsler jt).

Et ka suvel tehakse tõsiseltvõetavat, maitsekat, publikut austavat teatrit, tõestab teinegi Eesti Draamateatri suvelavastus, Elin Toona elukäigul põhinev emotsionaalne ja meeleolukas „Üks helevalge tuvi” (mängiti Haapsalus Uuemõisa mõisas), autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Priit Põldma. Emotsionaalselt tundliku, südamliku ja armsa Väikese Elin Toona rollis on suurepärane Teele Pärn. Paeluvasse naisnäitlejate triosse kuuluvad lisaks Teele Pärna Elinale ka Britta Solli Ema ja Kaie Mihkelsoni Vanaema.

Draamateatri loominguline kõrgaeg on kestnud juba mitu hooaega. Repertuaar on põnev ja mitmekesine. Ilmselt muu hulgas tänu sellele, et teatri töösse on kaasatud mitmeid huvitavaid, omapärase käekirjaga lavastajaid ka väljastpoolt teatrit. Loodud on mitmeid mastaapseid tipplavastusi. Võimsa vaatemängulise lavalise terviku loojateks Mati Undi teatriteksti „Vend Antigone, ema Oidipus” põhjal on lavastaja ja kunstnik Tiit Ojasoo, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, helikujundajad Tiit Ojasoo, Anne Türnpu ja harfil musitseerinud Lisanne Rull, valguskujundaja Kaido Mikk ja suurepärane näitlejaansambel. Vapustava, ühtaegu jõulise ja raevuka, samas hapra, oma füüsilises ja vaimses pimeduses kaastunnet äratava Oidipuse tegelaskuju loob Priit Võigemast. Sisemist hingejõudu kiirgub väliselt õrnast ja kaitsetust Teele Pärna Antigonest. Väga head on Hilje Murel Agaue rollis, Mirtel Pohla Iokastena, Guido Kangur Teiresiasena, Tiit Sukk Dionysosena, Raimo Pass Kadmosena jt.

Üks hooaja psühholoogiliselt mõjuvamaid, intensiivsemaid lavastusi oli Ugala teatris lavale jõudnud lavastaja Tanel Jonase versioon poola näitekirjaniku Tadeusz Słobodzianeki näidendist „Meie klass”, mis põhineb Teise maailmasõjaga seostuvatel ajaloolistel sündmustel (tõlkija Hendrik Lindepuu, kunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskujundaja Mari-Riin Paavo, liikumisjuht Rauno Zubko). Kogu lugu seostub hirmuäratavalt tänase maailmaga. Klassikaaslasi kehastava kümne näitleja (Terje Pennie, Alden Kirss, Jaana Kena, Tarvo Vridolin, Jass Kalev Mäe, Peeter Jürgens, Margus Tabor, Rait Õunapuu, Klaudia Tiitsmaa, Aarne Soro) ansamblimäng on jõuline, haarav, ühtne, võimas, raputav.

Nauditavaks teatrielamuseks kujunes Eduard Vilde romaani alusel loodud Andrus Kivirähki „Mäeküla piimamees” Aare Toikka lustlikus, säravas ja mängurõõmsas lavastuses Endla teatris, kus ei puudunud ka Vilde teosele omane kurvem pool. Pilku püüdis Illimar Vihmari fantaasiarikas lavakujundus. Lavastuse kui terviku loomisel oli oluline osa valguskujundusel (valguskunstnik Margus Vaigur), muusikal (helilooja ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin), videol (videokunstnik Argo Valdmaa) ja lavalisel liikumisel (koreograaf Marge Ehrenbusch). Suurepärase rolli loob Meelis Rämmeld äbariku, koomilise ja kaastunnet äratava nimitegelase, Piimamees Tõnis Prillupina. Kogu näitetrupp (Fatme Helge Leevald, Ago Anderson, Ott Raidmets, Andrus Vaarik, Priit Loog) mängib ilmse naudingu ja mõnuga.

Hooajast jäi meelde Andres Noormetsa otsekoheselt tänapäeva maailma võimuihale ja hullusele viitav, omanäoline versioon Shakespeare’i tragöödiast, „Lear”. Lavastaja enda kujundatud napp lavapilt oli terviku teenistuses, võimaldades esiplaanile tõusta ühtlaselt tugeval näitlejaansamblil Maarja Viidingu loodud põnevates kostüümides. Meeleolu loomisel etendas erilist osa Margus Vaiguri valgus- ning Andres ja Hans Noormetsa helikujundus. Eriti mõjuv oli pilt tormistseenis loodusjõudude meelevalda jäänud Learist (suurepärane roll Rain Simmulilt). Väga kahju, et lavastus vaid ühe hooaja repertuaaris püsis.

Võluvalt kaunid, õhulised, romantilised on Vanemuise balletilavastused: ballett Edward Elgari ja Gustav Holsti muusikale „Tuhkvalge” (lavastaja ja koreograaf Jevgeni Grib, muusikajuht ja dirigent Risto Joost, dirigendid Martin Sildos ja Taavi Kull, lavastusdramaturg ja libretist Siret Campbell, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Liisi Eesmaa, valguskunstnik Priidu Adlas) ning Frédéric Chopini elust ja muusikast inspireeritud „Vihm detsembris”. Selle balleti lavastaja, libretist, koreograaf ja kunstnik on Kristina Paolin (Slovakkia/Saksamaa).

Väga armas, muusika- ja huumoriküllane, toredate näitlejatöödega lastelavastus on Eesti Noorsooteatri „Frideberta” (autor ja lavastaja Mikk Jürjens, helilooja ja üks peaosaline Mari Jürjens, muusikajuht ja seadete autor Vaiko Eplik, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits).

3. Näitlejaloomingust on kõige eredamalt silme ees püsinud need tegelaskujud, kes mind on kõige rohkem puudutanud, kaasaelamist, mängulusti, üllatavaid leide, elamusi, peeni nüansse, psühholoogilist süvenemist pakkunud ja erinevaid tundeid esile kutsunud. Lisaks eespool nimetatutele tooksin esile järgmised osatäitmised juhuslikus järjekorras: Aivar Tommingase, Hannes Kaljujärve ja Marika Barabanštšikova partnerlus „Päikesepoistes” Vanemuises; Maarja Mitt Picheni Blanche Ugala teatri lavastuses „Tramm nimega Iha”; Karin Tammaru, Sten Karpov, Carmen Mikiver ja Jaan Rekkor „Mullingari kandis” Endla teatris; Elisabet Reinsalu, Argo Aadli, Alo Kõrve, Epp Eespäev ja Anne Reemann lavastuses „Esietendus” Tallinna Linnateatris; Piret Kalda ja Tõnu Oja partnerlus Komöödiateatri lavastuses „Lumevangis”; Külliki Saldre ja Reimo Sagor lavastuses „Lõpp” Vanemuises; Ülle Lichtfeldt ja Anneli Rahkema „Madisoni maakonna sildades” Rakvere teatris; Mait Malmsteni ja Andres Puustusmaa kaasakiskuv duell „Skalpellis” Draamateatris; Liina Tennosaare ja Peeter Tammearu koosmäng Teater Nuutrumi lavastuses „Orzel. Laidoneri ööd”; Riina Maidre ja Guido Kanguri lavaelu „Erakõnelustes” Draamateatris; Liina Vahtriku ja Veikko Tääri pinev võitlus Kellerteatri „Miserys”; Taavi Teplenkov, Britta Soll ja Ursel Tilk „Eisensteinis” Draamateatris; Carmen Mikiver ja Pääru Oja lavastuses „Rocco ja tema vennad” Endla teatris; Jan Ehrenberg monolavastuses „Novecento” Tallinna Linnateatris; Kersti Kreismann, Tõnu Oja ja Meelis Rämmeld suvelavastuses „Pink päikesepaistel” (teater Sundown Entertainment); Ülle Lichtfeldt Teater Nuutrumi „Öökuningannas”.

4. Ere teatritegu on Eesti Draamateatri ja Soome Rahvusteatri koostöös sündinud dokumentaalsel materjalil põhineva Andra Teede (kirjutatud koostöös soome autori Aino Kiviga) teatriteksti „Varumehed” lavastus.

5. Eesti Teatriuurijate ja –kriitikute Ühenduse aastakonverentsi „Muusikateater ja muusika teatris” ettekanded ja vestlusring muusikateatri perspektiividest.

6. Eestis tehakse väga eriilmelist, mitmekesist teatrit. Teatrit ei ole liiga palju. Huvi teatri vastu on suur, seda näitavad välja müüdud saalid. Teatripileteid on enamasti keeruline saada ja seda hoolimata piletite hinna tõusust. Kahjuks on kallinenud piletihinnad seadnud omad piirid ja on oht, et teater muutub jõukamate inimeste privileegiks. Kultuur (sealhulgas teater) on meil niigi vaeslapse osas ja selle arvelt ei ole võimalik rahastamist kokku tõmmata.

7. Rõõmustab, et eesti teatripilt on põnev ja mitmekesine ning Eesti inimene jätkuvalt teatrilembene, seda hoolimata keerulistest majanduslikest oludest. Hea, et mitmed väiketeatrid ja trupid suudavad raskustest hoolimata oma tegevust jätkata ja pakkuda meie teatrimaastikku rikastavaid eriilmelisi lavastusi. Tunnustust väärib, et Margus Kasterpalul on juba rohkem kui kakskümmend suve, st alates Torgny Lind­greni romaanil põhinevast „Kumalasemee” lavastuse esietendusest 2001. aastal, jätkunud jõudu ja tahet pakkuda elamuslikku, sageli algupärast, kohavaimust kantud kõrgetasemelist teatrit ehedas ja lummavas Saueaugu teatritalu miljöös. Tänuväärne on koostöös Theatrumiga alates 1997. aastast tegutseva Vanalinna Hariduskolleegiumi teatrikooli ja Maria Petersoni (aastast 1998 selle õpetaja ja aastast 2017 juhataja) panus teatrialasesse haridusse, loovuse arendamisse, teatri loovtöötajate uue põlvkonna kujundamisse. On ju arvukalt selle kooli kasvandikke jätkanud teatrialase hariduse omandamist Tallinna ja Viljandi teatrikõrgkoolis. Alates 2000. aastast on igal kevadel meie teatripublikut rõõmustanud VHK teatrikooli õpilaste säravad, nooruslikust mängurõõmust ja energiast pakatavad diplomilavastused. Tänuväärset tööd eesti dramaturgia lavale toomisel on viimastel hooaegadel teinud Jaanus Nuutre juhtimisel tegutsev Teater Nuutrum. Põnevaid, kummalisi, salapäraseid ja pingelise õhustikuga lavastusi luuakse meie teatrimaastikul omanäolises, Vahur Kelleri juhtimisel tegutsevas Kellerteatris jne. Tore, et väärtustatakse meie teatriloos olulisi, teatrile pühendunud inimesi. Tiit Palu on kirjutanud ja lavastanud kauni nostalgilise loo Kuressaare teatri näitlejast, pikka aega Nukuteatris pedagoogina ja Draamateatris publikuperenaisena töötanud Ester Reinartist (hiljem Purje) ja teatri võlumaailmast (lavastusdramaturg Pille-Riin Purje). Rõõmustavat on palju. Kuid muret teeb kultuurivaldkonna olulisuse pisendamine ja materiaalne ebakindlus. Kultuurivaldkonda, sealhulgas teatrisse suhtutakse valitsuse tasandil paraku kui millessegi teisejärgulisse. Teatrite kestvuse nimel tuleks neid rohkem toetada, mitte kärpida sealt, kust midagi kärpida ei ole.

„Rahamaa” — paljude kriitikute lemmiklavastus hooajast 2023/24.
Heikki Leisi foto